Raamatusoovitused

Raamatusoovitused: Kristjan Haljak

Kristjan Haljak 19.04.2023

Mul on alati hea meel, kui sõber mõnda raamatut soovitab. Muidugi on mõnus lugeda juhuslikult, haarata raamatupoest, antikvariaadist või tuttava riiulist midagi tundmatut, sukelduda võõraste piltide, keele ja ideede sisse ilma vähimagi suuniseta. Ometi peitub ka näilikult loogiliste soovituste taga mingi kummaline, tavapärast põhjuslikkust eirav sünkroonsus. Miks peab ta mulle just täna just nimelt selle suuna kätte andma? Sattumus on, nagu ikka, tähenduslik.

 

Jaan Kaplinski
„Kaks päikest. Teistmoodi muinaslood”
Tänapäev, 2005

Muinasjutud võivad olla üsnagi ideaalne sürrealistlik proosa. Aga muidugi ei pruugi – mõnikord satuvad otsijale ette igavad, lahjad, läänelikus naturalismis äranämmutatud, tühjaks pigistatud ja igasugusest psüühilisest vabadusest kuivaks väänatud moraalijutud. „Kahe päikse” puhul seda muret pole – ja just seepärast on see ka olnud üks minu ja mu poja lemmikraamatuid. Kaplinski on oma maitse järgi välja valinud ja heas eesti keeles ümber jutustanud valimiku maailma eri paigust pärit jutte, pöörates siinsete lugejate valgustamiseks tähelepanu ka Aafrika, Ameerika ja Okeaania pärimusele. Sündmuste käik on tihti tavaloogika seisukohast vaadatuna kummastav, müütiline algaeg kumab läbi nagu unes, andes lugejagi argipäevale hädavajaliku sürreaalse mõõtme. Kas sina tead, kes on To Konokonomlor? Loe, ja saad teada.

 

Vaino Vahing
„Sina”
„Loomingu” raamatukogu nr 15, 1973

Paar aastat tagasi küsis elukaaslane mu käest, milliseid eesti proosaautoreid peaks välismaalastele tutvustama. Vastasin hoobilt: Vaino Vahing ja Jüri Ehlvest. Naine hakkas naerma, eks naersin ka – takkajärgi mõeldes on see naer tähenduslik. Muidugi võiksin soovitada Vahingult ka midagi muud, aga küllap on „Sina” alustuseks hea küll, just paraja suurusega tükk – tihke nagu verikäkk või Maroko hašiš, intensiivne, valus, pingestatud. Kuidas tulla toime, kui üksinda ei saa, aga koos on hirmus. Üks võimalik Seelenleben on siin lugeja ees alasti kistud – ma ei tea, kas seda lugedes hakkab kergem, aga ma ei eita selle võimalikkust. Tööde, hullu armastuse ja pideva psüühilise rahutuse üleskirjutus on igatahes mõjus. „Seisan keset õue, vaatan juba pikemat aega magistraalil sagivaid heinalisi, aga midagi ei juhtu. Taevas ei lähe pilve, äikest ei lähene; mind valdab õudus. Suur seesmine pinge on mind paigale naelutanud. See olekski nagu lõpparve mu kolmekümne kolme aastasele elule…” (lk 44).

 

Jaan Oks
„Otsija metsas”
Ilmamaa, 2003

Jaan Oks on väga rikas. Võib-olla ei anna ta ennast tänapäeva lugejale kohe kätte, võib-olla annab ta ennast just nimelt tänapäeva lugejale kätte. Eriti tugeva tungilise laenguga on lühiproosa: „Emased”, „Nimetu elajas”, „Tume inimeselaps”. Siin on Eros ja Thanatos, siin on sugude piire ületav seksuaalsus, panpsüühiline pidu, kus piirid mina ja maailma vahel lahustuvad, identiteet pudeneb ja ümber tumeda, tühja tuuma käib teadvuse vool nagu ihar kass ümber teadagi mille. Fin de siècle’i dekadentlik vaim on elus, mida rohkem Oksa lugeda, seda elusamaks see saab. Lõppeks ilmub ka tema „külajuttudes” varjatuna alatiselt kohalolev müstika. See on ekstaatiline proosaluule, mis transkribeerib üht väga erilist sisemist kogemust, milles kristlikud atribuudid täidavad üksnes käepärase butafooria rolli. Misogüünia ja üleüldine inimestepõlgus on kohati pelutav – aga see, mis selle tagant läbi paistma hakkab, on kirgas kui alkeemikute must päikene, ülevoolav, pidetuses veetlev, ja võib-olla veel enam pelutav: „Ja siin on rõõmude tumedad templid täis magususi kõikide elavate ühisest tungist, kus paksult pühaduste lademed enne ja pärast upuvad, kus saladuste ookeanid linnust inimeseni merekala munast aeglase kaamelini tuksatavad, ennast poovad ja värisevad.” (lk 245)

eelmine / järgmine artikkel