VAIVARA 44
tuulistes kardinates
lehviv valge hirm küündis välja suveõhtusse
kruus kriuksus vankrirataste all
kui tahaks murduda
taevas heletumesinistes lintides keerutas hallikaid pilvi
õied saju ootel janus
tolm ja tuhk
trepil
helendav puna pimedas must
kui lumi
tantsisime valgetes kleitides üle põldude metsa
kui meid tulemas nägid
sulgesid leevikesed silmad
ega kuulnud lõppu
Koduteel
Kosmos jälgib läbi uduvine
kuis trammipingil mööda veered
küsib su küsiva pilgu peale:
„Aga mida oled sina teinud minu heaks?“
Vabadusest mööda sõites
karjub too sulle, rist õlul:
„Aga mis edasi?“
ning vabaduse äärel
seisavad ikka
nagu enne su sündi
ja pärast su surma
lillemüüjad kui sõdurid
külmunud õied käes
katkine naeratus näol
järgmises peatuses
heidab Estoonia
sulle uppunud pilgu,
kuid lööb siis silmad maha
sa ulatad käe
hullunud mehele,
kes ütleb, et tööd pole leidnud,
kaenla all rullid täis värsse,
ning vabandab, et tal pole kuube,
mida sulle külma eest õlule anda,
kui aknale liugleb lumehelbeid
Viru tänava alguses
müüvad end Rakvere kombinaadist pärit
vasikad, ühel kaelas plakat, mil kirjas:
„Aga meie tõed ja õigused?“
Sul on pikk tee selja taga
su tramm tuleb Siberist
su tramm tuleb KZ Kloogalt
sa tahtsid teada,
kuidas riigil käsi käib,
su lõpp-peatus on sääl,
kus kajakana mere manu
enda eest õhku tõusta
juhõissa pulmad
7.30 pannkoogid
ohtra vahtrasiirupiga
koduaiast korjatud vaarikatega
10 portsjonit
12.45 ahjukartulid
kukeseentega à la radioactivité de 1986
rohelise salati sees leitud
lepatriinu
17.00 sidrunitee graanulitena nagu vanasti maal, kus kuulati ainult Elmarit
4 lusikatäit suhkrut
mahe võileib rohevetikakreemis
18.30 fondant au chocolat
laimijäätisega
dekoratsiooniks piparmündileht
maitsmata järele jäetud
ning klaas 94,8 protsendist
Greybeard Heather Dew viskit
tühi
21.15 seestpoolt poleeritud abielusõrmus
suupistelaual
unustatud
Ma tahtsin ütelda
Ma tahtsin ütelda,
kuid luule võttis viisud, tõmbas sohu,
ma tahtsin ütelda,
siis vt eespool heitis piki rohu
ma tahtsin koledasti ütelda,
tõtt
võtt
mõtt
kuid see pikutav sübariit
kelkjalt kõrrekest näris
ning üsna tobedalt mul vaatas tõtt
ma tahtsingi ütelda,
laiskle pealegi, kodanik luule
ma ei saagi sult midagi loota
jumena soetad sa loojanguks lillaka huule
tühja taevalikku vaid oskad sa toota
ma tahtsin tõesti-tõesti ütelda,
kui nõndanimetatud lüürika
nii teadjalt, muheledes päris:
meks kunstist tahad teha
nõnna tüürika?
Astrid Vees (31): “Otsin päikest kirjatähises taevas.”
