eh
Kahekeelsed on kahemeelsed,
valekeelsed valemeelsed,
minevikuta igavikuta.
Sülitan patused sõnad suust.
Ni laulon aint Öse kunningas kuust.
*
enne hommikut irdub tähtede ila õhuleende
ja mu lae silmapiiril kolletab lambiõis
kõik möödunud õhtud tulevad meelde
ja sõna võtab sõnajala
olen nagu sõnajala
ma vaatan lakke, see lihtsalt on seal
need sõnad lihtsalt on seal
ja need ei kuulu ühegi keele alla
vaid nad kukuvad alla
hämarad sõnad, sinajalgsed
varjunud ja kahepalgsed
valla alla, lase valla sinajalad
talla alla, ära talla jalad
talla üles jalad
istuta jalad
mu isamaa on minu arm
ja jalg ja jalg ja jalg ja jalg
ja jalg ja jalg ja jalg ja
ma oleks võind mõista juba tolla
mul pole mõtet
olemas olla
yellow
üle poti ääre ulatuvad maani jalad, mille otsas on valepidised kollased sokid.
millal ma üldse hakkasin uskuma, et ka minusugune võiks olla rõõmus?
ma pole isegi kindel, kas ma olin kunagi olemas. või olin ma lihtsalt
täiesti kohatu, valesti pöörane, kodus võõras.
sosistad mu kõrvu, kus on kohtade kodu ja kuhu lähevad magamistoad,
seinad seljas ja põrandad vööle kinnitatud, pärast pikka ööpäeva.
ma kinnitan endale (paari sokke)
ma loen. üki-kaki-kommi-nommi
pöördub õigeks tuumapomm
paljas õlg on pulgakomm
mu pea voolab: vetsuruumipõrandakividevaheline nõgudekujuline loik.
mu vool peab: vedelemisligunemislik tserebrospinaalvedelikuline kõik.
meeleleem kodukoljus, kõrvuta mu sosinad. laske välja, kõuekõhtu,
ilma-maa õhuõhku.
ma olen kõigest pöördumisruum.
kõik on nii üki, komplementkollane, pööra mind ümber.
ja siis.
vii mind pahupidi.
*
On enne ööd, on pärast õhtut.
On bussipeatus keset aasa.
On maantee servas liha luul.
Sul on ainult kaks piletit.
Bussis süttib valgus ja uksed poolitavad jutu
Mind enam pole on järel vaid
maailma monokroomis soolikad
omas mahlas
sinu umbse ambientlilla hing õndsalt üle
liiva muru ja sambla
taeva ja asfalttee pragude
ja üle teeserva:
ja plastpotis liilia su käte vahel
ja kaarduv sirel su selja taga
ja lavendel kõikjal su ümber
omas hallis;
ajuhüüve:koljukihil;
ülahuuleüdipasteet;
liimikiht:alahuulel;
luulummuslilla:tapeet;
päeval kaheksast üheteistkümneni
kell kaheksa ehk on hommik
ma ärkan üles ja meenutan
mida ma täna teen
päeval kannan riideid ja teen asju
lahkun magamistoast
buss viib mind tööle raha palun
hiljem sa oled seal ja mina olen seal
ma olen näljane ja söön sa ütled asju
ma kuulan sind ja vastan palun vabandust
mul pole palju sõnu ja mu laused on kehvad
Võib olla: et ma loodan, et kunagi
sa kuulad mind ka, siis kui mul pole midagi öelda
ja kui miskit pole õieti öeldud,
ja sa vaatad mind ka, siis kui mul riided on seljas,
ja ütled, et ma olen ilus ka,
siis kui mu juuksed on sassis
ja siis kui mu nägu on paljas,
ja leiad mind üles ka,
siis kui ma ennast ei peida,
ja kinnitad, et olen olemas ka,
siis kui tegelikult olen ka.
Nora Raud (23)
Sinu tekstid on äärmiselt tihedad ning jõuavad sageli lõpuks justkui tupikusse, kus keelest saab mugava väljendusvahendi asemel umbtee. Kust tuleb see usaldamatus keele vastu ning miks sellisel juhul üldse luuletada?
Suhtlemine ja oma tunnete tunnetamine on mulle alati raskusi tekitanud. Vormid jäävad ette: kehad ja sõnad. Nooremana oli lihtsam ennast sõnastada teiste poolt oodatud keeles. Aga see sõnastus polnud minu oma. See polnud mina. Suhtlemine tekitab mulle jätkuvalt raskusi, aga ma pean seda raskustest hoolimata väga oluliseks. Vahepeal ma siiski soovin, et kehi ja sõnu poleks olemas, et ma oleksin lihtsalt millimallikas.
Ma ei näe, et luuletamine oleks kuidagi eriline. Pigem on eriline lugeja. Mu mõtted on umbmäärased ja minu ettekujutus maailmast segane. Ma arvan, et mu tekstid peegeldavad seda, ja ma arvan, et just luuletuste lugejad suudavad sellega leppida. Ma ei usu, et ma saavutan iial täielikku mõistmist, aga kui lugeja leiab mu luuletusest midagi, mida ma sinna ise ei pannud, teeb ka see mind õnnelikuks. Tõeline luuletaja ongi vast hoopis lugeja.
Mitu luuletust sinu saadetud luulevalikust olid inglise keeles ning kuigi erinevatel põhjustel me muukeelseid tekste ei avalda, kuuluvad need ju samuti Eesti luulesse. Juba Kristian Jaak Peterson, keda sümboolselt parafraseerid esimeses luuletuses, kirjutas luulet mitmes keeles. Mil moel suhestud mitmes keeles kirjutamisega sina?
Tundsin tükk aega mitmes keeles kirjutades häbi ja ebamugavust. Ma kartsin eesti keelt kasutada – et see pole päriselt minu oma. Muretsesin pidevalt õigekirja pärast ning tundsin hirmu inglise keele läbikumamise ees.
Nüüdseks olen otsustanud, et ma ei soovi oma keelelisi maailmavaateid ja valikuid õigustada. Ma naudin nii inglise kui ka eesti keelt ega näe põhjust nendest ühte valida ja teist taunida või üldse mingit olemuslikku piiri nende vahel tunnistada. Internet ja võõrkeelsus on mänginud minu elus suurt rolli ja tänaseks olen seda aktsepteerinud. Ma isegi vast naudin seda, et mu keelekasutus on selle tulemusel natuke tobe.
Mõni kultuurisoovitus?
- kohvik-pagarikoda Käkk,
- ミドリ – ゆきこさん (Midori „Yukiko-San”),
- „Retour à Séoul” (2022),
- Maryse Condé „Traversée de la mangrove” (lugesin inglise keeles).
