*
eks ikka on natuke kurb lahti lasta
nabapluusist ja lendlevast seelikust
kolmekümne kahest kraadist kivilinnas
paljajalu tantsimisest ja
südamevõbinast iga kord
kui mürkroheline tuluke
paljutõotavalt vilgub
jah üleminekud on alati valusad
aga kui selge ja vaba
on niiskete lehtede lõhn
piimjas vaikus
kaarna karjatus
ja paljad õunapuud mis
oma muhklikke nõiasõrmi
anuvalt taeva poole küünitavad
kulgen omaenda südame tasasel jõel
künnan mõlaga musta voogavat ajamassi
mida mööda jõuavad
esimesed põliselanikud austraaliasse
vanaema õmblusmasin rootsi
ja veel üks kord
leitakse ameerika
paadimeeste hõiked kaovad õhtusse
viimane lehm suleb väsinult suu
niidule laskunud vaikuses kuulen
kuidas pärast pikka ekslemist
tagasi endasse hiilin
kena sind näha, ütlen
tore et aega leidsid
süsi veel hõõgub ja ase on tehtud
ära nüüd jälle kuskile ära kao
nii võid veel külma saada
rotid pagevad berliinist
õlitatud puidu lõhn
treileripargi veerel
avame hommikuvalguses
uksed tänavale
tervitame voodist lahkumata
maailma
ja valame kohvile piima
(kaera)
peegliteta linnas
õhkub silmadest kõrbekuivus
lakun tuhat korda huuli
ja tõmban käeseljaga üle sillerdava lauba
kissitan läbi su oranži käekarvatihniku
päikesesse silmi
vaatan klomp kurgus
helerohelisi kastanilehti
kanali kohal rippuvaid leinapajuhelmeid
aga sina mind ei vaata
kirsiõied ei lõhna
ja rotid on linnast ära kolinud
täiskuuvalgus ujub aknaruudust
mu pabervalgetele rindadele
sa peaaegu minestad
ning alandlikkus su silmis sosistab
et olen jälle sinu oma
käime supermarketi kraanikausis
juukseid pesemas
ja maksame teknoklubi uksehoidjale
kolmkümmend eurot
et samblarohelisel diivanil
kuus tundi teineteise
käejooni kaardistada
ühel teisel ööl ulun hääletult
sest ükskord tuleb koju sõita
aga sina oledki kodu
ja ma ei saa su lõhna enam
ninast välja
rahunen maha ja teeme süüa ma ei
oska gaasipliiti
õigele poole lahti keerata
põletan käe vastu
keedupotisanga
vesi on otsas ma surun
sõrmed kõigepealt
auto külma välisseina ja seejärel
tomatisse
klomp tuleb kurku tahaks nutta aga
mina
ei
nuta
vürtsitan toidu liiga üle
no tuleneelaja lapsukestele
väikestele draakonitele tõesõna
köhin läkastan ja silmadest purskuvad
ammu kinnihoitud pisarad
aga sina sööd taldriku vapralt tühjaks
hoiad mind ja ütled et
makaronid olid selle eest
väga hästi keedetud
jälle need säravrohelised kastanilehed
hinge noaga poolitav sinine kevadtaevas
mu sõrmed su takustes juustes
väsimatult ringe tegemas
valged õied liuglevad uniselt alla
enam ilusamaks vist ei lähe küll
kirikukellad taovad meeleheitlikult
kolgivad õõnsalt meie südameklahve
meenutamaks
et kunagi kuskil
suri keegi meie pattude pärast
nii et teeme siis nii et see tal ikka
asja ette läks
paaril juunipäeval
kas pole nii
et lillesülemeist lihtsam
on vastu võtta lööke
labakäega palgele
lahmakana huultele
lillede võtmine tähendab
suurt tööd
peab ennast veenma
et mina (jah just mina)
neid väärin
peab olema vapper
käe välja sirutama
naeratama
pisijuttugi tegema
kummutipealselt tolmu pühkima
eelmised kuivanud lilled
bioprügisse viskama
kurgipurki uue vee
sillerdama valama
vaasi seadma kas ikka
nõks vasakule või
sentimeeter paremale
ja siis vaatad et oh
peegel on ka ju veel talvest must
mõtled et kas tõmmata üle
või jättagi nii
it’s a statement ja pealegi
pean niikuinii kohe svetasse kiirustama
löökide võtmiseks
ei peagi suuremat tegema
mingi hetk läheb nägu tuimaks ja huul paiste
aga vähemalt oled oma rollis üsna kindel
ja tead alati
mis järgmisena juhtub
lilledel seevastu tuleb vett vahetada
neid päikesesse sättida
ja tõepoolest ka nemad närtsivad kunagi
kuid kas ei ole ütlemata ilus
kui paaril juunipäeval on tuba
valgete rooside lõhna täis
*
kõik on võõralt oma
rongide lahkumisteadaanded
tuules kiunuv paplipuu
seesama paks lumesadu
mis meid eluaeg tagasi
minema saatis
kui oled sündinud eestlaseks
ei saa talve eest põgeneda
talv tuleb läbi teha
lõpuni teenida
hambad ristis välja kannatada
isegi kui teda ninapidi vead
kaod kõige odavamalt
kõige kaugemale
vahetad papli palmi
ja joodikupäevituse vastu
leiab ta su üles
keelitab end su sisse
teeb su südamest
suveniiriklaaskuuli
ja kui sind õrnalt näpuga
abaluudesse torgata
hakkab sadama laia lund
Ann Katarina Meri (29): “Olen pärit hilissügisesest metsast, aga praegu elan Londonis ja üritan piimaga tee pinnalt oma peegeldust leida.”
