Luule

“Haavad” jt luuletusi

Mosab Abu Toha / Maarja-Liis Mölder 3.04.2024

inglise keelest tõlkinud Maarja-Liis Mölder

 

Haavad

Laupäev, nädala esimene päev Gazas.
Olen 16, mu esimesed lõpueksamid.
Lõpetan araabia keele eksami. Araabia keele tund meeldib mulle
sama palju kui inglise keel ja jalgpall.
Pärast arutan oma vastuseid isaga.
Keskpäevaks olen kodus.
Seisame oma maja katusel, vaatame tuvisid, keda isa hobi korras kasvatab.

Piiritu lagi me kohal on osalt sinine, osalt valge.
Tuuleta taevas seilavad aeglased pilvelaevad.

Plahvatuste jada raputab maja, naabruskonda,
raputab maad.
Sõnad veerevad suult ja kukuvad puruks vastu mu paljaid kangeid varbaid.

Eikusagilt pärit linnud lendavad sihitult ringi. Mõned peituvad puudesse.
Tuvid värisevad oma suures puuris.

Kaljutuvid, Egiptuse tuvid, kuningtuvid ja Halabi tuvid.
Tilluke muna kukub maha.

Ja kukuvad ilmselt ka vastused mu eksamilehelt,
võib-olla et sulavad hirmust.

Mõne kilomeetri kaugusel näen ühest majast tõusmas musta suitsu,
mustemat, kui oli tint minu eksamitööl.

Me ei kuule F-16 lennukeid enne, kui nende rünnak on lõppenud.
Nad laskusid siia põrgust. Dante neid ei maininud.

Umbes kaheksakümne F-16 lennuki pommid tabavad Gazat, üksmeelselt nagu tohutu trummimürts, mis kuulutab kellegi surma.
Aga ma arvan, et surmi on rohkem kui üks, peab olema.
Jookseme raadio juurde. Selle vana räpase kasti juurde,
mis tavaliselt oksendab meile kõrva
verd ja kehaosi,
põletushaavu täis haiglaid,
oigeid, surnukehi ja jalast ilma jäänud tüdrukuid
võrevoodis
või verisel põrandal.

Sel pimedal tunnil saab surma üle kahesaja politseiniku,
ja seitsesada haavata. Nad olid parajasti politseikoolis väljaõppel.
Aga veel kaks miljonit inimest
muretseb oma elu pärast.

(Ära pea meid numbriteks.)
On aasta esimene päev
ja Iisrael võtab sihikule Jabalia laagri naabruskonna.
Tapetakse Hamasi juht Nizar Rayyan.
Ta maetakse oma maja rusude alla
koos viieteistkümne pereliikmega,
peamiselt lastega, noorim neist kaheaastane.
Näen telekast, kuidas üks mees tõmbab rusudest välja ilma peata lapse,
ja siis teisegi, ilma käe või jalata. Nii tillukese,
et ma ei saa isegi aru, on ta poiss või tüdruk.
Vihkamine ei pane selliseid pisiasju tähele.

Majad ei ole Hamas.
Lapsed ei ole Hamas.
Nende riided ja mänguasjad ei ole Hamas.
Naabruskond ei ole Hamas. Õhk ei ole Hamas.
Meie kõrvad ei ole Hamas. Meie silmad ei ole Hamas.
See, kes tellib tapmise, kes vajutab nuppu,
mõtleb ainult Hamasile.

Mu vend Hudayfah sündis
kurdi ja tummana.
Füüsiliselt ja vaimselt on ta arengust maas.
Aga emotsionaalselt hoomab kõike.
Varem me seda ei teadnud.

Ta vaatab koos meiega telekat, kui ekraanile ilmuvad videod ja fotod
moondunud kehadest ja jäsemeteta inimestest.
Kaks päeva hiljem tabab see Hudayfah’t
seestpoolt, kuhugi, kuhu meie ei näe.
Anname talle klaasi vett, ta valab selle põrandale.
Ta lõhub nõusid, rebib telerijuhet, närib oma riideid.
Me nutame tema pärast. Me palvetame tema eest.
Alles mitu päeva hiljem tuleb vend meie juurde tagasi.

Iisraeli rünnaku kaheksandal hommikul
veerevad sisse tankid ja ma kuulen kuulirahet.
Piilun elutoa aknast.
(Elutuba ei ole enam elus.)
Silmitsen tanki oma kooli lähedal künkal.
Buldooser kuhjab liivavalle,
mille taha tankid ja sõdurid end peita saavad.
Meil pole end kuhugi peita.
Me ei julge tuld põlema panna, tuvisid söötma minna
ega aias taimi kasta.

Meie naabrid ütlevad, et võime nende juurde tulla.
Nende kelder on turvalisem kui meie oma.
Võtame kaasa riideid ja süüa, raamatuid
ja raadio.

Iisraellased tulistavad meie naabruskonna lähedal valimatult mürske.
Vanemad otsustavad, et siia jääda pole turvaline.

Paar tundi hiljem
käime kiiresti kodust läbi, et kilekottidesse veel riideid toppida.
Isa ütleb, et läheme Sheikh Ridwani oma tädi majja.
Valmistume 40-minutiliseks matkaks.
Kõndimine kestaks nagu üle aegade. Oleme surnud ja elus.

Surm hõljub meie kohal:

Apache helikopterid, F-16 lennukid ja sumisevad droonid.

Me ei näe kedagi. Ainult üksildased majad ja liikumatu liiv.
Märkan paari puud, rohelised lehed hakkavad kahvatama.

Kahesaja meetri kaugusel meie majast
näen keset teed peatunud kollast Mercedest,
mille ümber ei liigu mitte midagi.
Selle katuseraamil ja pagasiruumis
olid olnud majapidamisgaasi kanistrid ja kotid nisujahuga.
Iisraeli pomm tappis juhi ja kõik teised. Üks neist on mu sõbra vend.
Mohammad Abu-El-Jidyan. Vanus: 18.
Auto juures on haavata saanud veel mõned möödujad.

Kanistrid on plahvatanud ja jahu
maapinnale laiali paiskunud.
Kuuma punase vere ja liivast pärmiga küpsetatud
värske leib.

Seal kõrval seisab kiirabiauto,
parameedik on hukkunud.
Arafah Abdel-Dayem
oli minu neljanda klassi loodusainete õpetaja.
Näen kiirabiauto rataste all tema verd
ja osakesi peanahast ja juustest.
Hiljem öeldakse mulle, et ta oli läinud
kollase Mercedese rünnakus vigastatuid aitama.

Iisraellased olid kasutanud naelpommi.
Lapsena polnud mul aimugi, et naelad võivad inimesi tappa.
Arvasin, et neid kasutatakse ainult ehituses.
Ma olin loll.

Minu loodusainete õpetaja ei õpetanud meile kunagi,
kuidas naelpomm töötab.
Ta ei võtnud seda ainekavasse.
Mu vaene õpetaja. Teda ei tulnud keegi päästma.

Kallis õpetaja, kas teadsite, et pärast teie matust
tapsid iisraellased surnuaial ka viis teie pereliiget?
Näib, et neile ei meeldinud teie matusetalitus.
Ja nad lootsid, et harjutamine teeb teie pere meistriks.

Samas kiirabirünnakus mõrvatakse mu uus naaber.
Ghassan Abul-Amrin,
vaevalt 20.
(Tänaseks olen vanem kui tema siis.)
Ghassan läks välja, et emale leiba osta.
Ta ei tulnud koju tagasi. Perekond hakkas muretsema,
lülitas raadio sisse, et kontrollida, kas tema nime mainitakse.
Just nii saame oma surnutest teada.
Õhtul helistab haigla sekretär, nende perekonnatuttav.
Ta räägib neile tuvastamatust noormehest,
kes lebab laibakuuris,
ta mõtles, kas see võiks olla Ghassan.
Uudis Ghassani surmast jõuab koju,
tema ise enam mitte.

Sel teekonnal on mu kaaslaseks minu kolmeaastane õde Saja.
Ta hoiab mul tugevasti käest.
Minu vanemad ja õed-vennad kõnnivad meie taga.
Me ei julge nende poole vaadata.
Mul on praegu seitse õde-venda.

Me ei julge selja taha vaadata ja neid üle lugeda, sest
äkki on neid vähemaks jäänud?
Mõned kuulid sajavad meie jalgade ette. Iisraeli tankid
istuvad kaugel mäel.
Kuid nende jaoks, nende sihikute ja kuulipildujate jaoks, oleme me väga lähedal.

Enne lahkumist oli isa lasknud kanad kuudist vabaks,
et nad saaksid aias süüa, kuni me tagasi tuleme.

Ka tuvid laseme vabaks.
Ja isa on kindel, et nad naasevad, kui me jälle koju jõuame.

Jaanuar meie tädi majas,
on püha ja me paastume. Ema annab mulle viis seeklit,
et ostaksin oma väikestele õdedele hommikusöögiks
mõned munad ja leiva. Panen jalga oma väiksed mustad sussid.
Mündi pistan dressipluusi esitaskusse.
Olen kehvas tujus. Mulle ei meeldi paastuda.
Vaevalt 16,
olen teel toidupoodi,
et tuua neid paganama mune.
Mulle meeldivad keedumunad.

Märkan, et ristmikule
koguneb suur rahvahulk. Uudishimust
kõnnin nende poole.
Olen lühike ega näe rahvasummast läbi.

Korraga – kollane valgus.
Mu pea on lõhki.
Nii ma kuidagi tunnen.
Mõtlen, et ehk aitab see valgus mul selgemini näha.

Mu ripsmetele ja dressipluusile tilgub verd.
Nende mõne hetke jooksul, mis ma seal seisan, küsin endalt:
„Kuidas sa püsti seisad, kui su pea on lõhki?“

Kõik minu ümber on kokku kukkunud,
maha langenud nagu higihelmed.

Mina seisan endiselt. Pilt tardub.

Püssirohulõhn roomab mu kopsudesse.

Hakkan ringi tormama nagu hullumeelne.
Keegi annab mulle salvrätiku,
et vasakult põselt ja otsa eest verd pühkida.
Mul on palju rohkem vaja.
Mitte ainult mu põsed ja otsmik.
Ka mu kaela ja õlga on šrapnellikild augud lõiganud.
Mul pole enam susse jalas, viis seeklit
on kadunud.
Vaatan ringi. Inimesed tormavad meie poole.

Läheneb sõiduk. Kirjaga KIIRABI.
Aga seal pole parameedikut, esmaabi ega voodit, kuhu pikali heita.

Olge nüüd, see on mul ometi esimene kord haavata saada!
Ma astun sisse. Keegi viskab mu kõrvale surnukeha.
Põlenud, võib-olla ilma peata. Ma ei vaata sinnapoole.
See lõhn on kohutav. Mul on nii kahju, kes iganes sa oled.

Surma lõhn.

Avan akna, et värsket õhku saada.
Kiirabiauto juht ei küsi, kuidas mul on.

Al-Shifa haigla, inimesed voorivad sisse ja välja.
Ma astun EMOsse. Keegi ei vaata minu poolegi.
Istun teiste haavatute kõrval maas.
Mõned lebavad põrandal nagu põlenud tikud.
Õde, kes mind üle vaatab, näeb auku mu kaelas
ja haavu näol.
Ta kompab mu kõhtu ja selga, et aru saada,
kas on mõni haav, mida ma ise ei tunne.

Lift viib mu kanderaamiga üles
radioloogiakabinetti.
Arst tegeleb mu haavadega.
Keegi hoolitseb mu eest.

Möödub tund. Sisse astuvad mu isa ja vend.
Vend osutab augule mu kaelas:
„Siia auku mahuks nimetissõrm sisse.
See on su hingetorust paari sentimeetri kaugusel.“

Kui oleksin raketi kukkumise ajal veidi pead liigutanud,
et puu otsas lindu vaadata või lugeda kokku
lääne poolt tulevaid pilvi,
võinuks šrapnell mu kõri läbi lõigata.
Ma ei oleks praegu abielus oma naisega,
ei oleks isa kolmele lapsele, kellest üks on sündinud Ameerikas.

Vend ütleb mulle:
„Kui me plahvatust kuulsime ja sa polnud veel
koju tulnud, eeldasime, et oled surnud.
Otsisime sind kõigepealt surnukuurist.“
Vaatan ringi, sugulased seisavad mu voodi ümber.
Vaatan, kuidas nad vestlevad. Ja kujutan ette, et nad palvetavad
mu kirstu ümber.

 

 

Märkmeraamatutest
(katkendid)

*

Öeldakse, et vaikimine on nõusolek.
Mis siis, kui mul ei lubata rääkida,
kui mu keel on katki rebitud,
suu õmblustega suletud?

*

August plekk-katuses
tilgub praepannile vihma.

*

Miks on Palestiina mu unenägudes
alati mustvalge?

*

Pliiatseidki pitsitab soov kõnelda sellest, mida nad kuulsid,
mis neid sel varajasel pärastlōunal
uinakust üles raputas.

*

Me jätsime kodu maha,
võtsime kaasa kaks tekki, padja
ja raadio kaja.

*

Haud on triiki täis liiva
ja palveid ja lugusid,
mis pudenesid mööduvatelt matuselistelt.

*

Juba nii kaua on kõikjal müra.
Ja mina olen otsinud lindistust
vaikusest, mida kuulata oma vanade klappidega.

 

 

Tasemetöö

Kas droon, mis järgneb sulle kooliteel…
a) hoiab silma peal, et sa auto alla ei jääks;
b) aitab märgata, kui peaksid tee peal taskuraha ära kaotama;
c) loeb su samme, et oma päevase liikumisnormi ikka täis saaksid;
d) teeb sulle katet juhuks, kui F-16 kogemata sinu pihta pommi heidab?

 

 

Roos tõstab pead

Ära iial üllatu,
nähes kesk kodude varemeid
pead tõstmas roosi:
niimoodi jäime elama meiegi.

 


From Things You May Find Hidden in My Ear, Copyright © 2022 by Mosab Abu Toha. Translated from the original English and reprinted with the permission of City Lights Books. www.citylights.com

https://citylights.com/general-poetry/things-you-may-find-hidden-in-my-ear/

 

Mosab Abu Toha (30)

Palestiina luuletaja Mosab Abu Toha sündis 1992. aastal al-Shati põgenikelaagris ning on kogu elu elanud Gaza sektoris, välja arvatud aastad 2019–2020, kui ta viibis USAs Harvardi ülikooli programmi Scholars at Risk stipendiaadina. Ta õppis Gaza Islamiülikoolis inglise keelt ja kirjandust ning asutas 2017. aastal Edward Saidi nimelise ingliskeelse raamatukogu. 2023. aasta novembris arreteeris Iisraeli kaitsevägi Abu Toha, kui ta püüdis Gazast evakueeruda. Pärast mitmepäevast kinnipidamist ja väärkohtlemist[1] ta vabastati ning praegu viibib ta koos perega Kairos.

Tõlgitud luuletused ja intervjuukatkendid pärinevad Abu Toha esimesest luulekogust „Things You May Find Hidden in My Ear“ (2022).

Sa elad väga karmis reaalsuses. Oled öelnud, et reisid luule lugemise kaudu. Mida see sinuga teeb?

Jah, me elame piiramisrõngas, lakkamatus kurnamissõjas. Aga minu ümber on ka ilusat: meri, pilved, lilled ja puud ja sidrunid puu otsas, ja neist tuleb rõõmu tunda, isegi kui ainult hetkeks. Kui ma loen luulet, näen vahel enda ümber asju, mida ma tavaliselt ei märka, kui mul on hirm.

Kuidas sa luule leidsid?

Luulel on alati Palestiina õppekavades oma osa olnud. Araabia luulel, suurtel araabia autoritel. Lugesime peaaegu eranditult klassikalises vormis tekste, aga ma ise ei ole kunagi püüdnud klassikalist vormi tabada. Araabiakeelne sõna luule kohta, sha’ir, ei viita konkreetsele vormile, ainult tundele. Kui suudad panna lugeja nutma või naeratama, kui suudad tuua tal kananaha ihule, siis oled sa luuletaja.

Ühes luuletuses kirjeldad, kuidas sa 16-aastaselt haavata said. Kuidas sa sellele praegu tagasi vaatad?

Sellest luuletusest mõeldes pean mõtlema ka neist väga väikestest lastest, kes surid oma kodumajade rusudes. Nemad ei saanud suureks kasvada nagu mina, ega õppida kasutama keelt, et oma kogemusest rääkida.

Iisrael alustas paar nädalat tagasi uut hävitavat sõda Gaza vastu. Kui ma vaatan oma kuue-, nelja- ja üheaastast last, kes ei suuda mõista kõike, mis nende ümber toimub – kas ma peaksin kirjutama nende eest? Ma võin luuletuses kirjeldada, kuidas mu väike tütar püüdis pommide eest peitu pugeda ja tema vend andis talle õhukese teki, mille alla end ära peita. Aga ma ei saa väljendada, mis tunne oli neil kuulda pommiplahvatusi, samas teadmata, et see pole mäng, vaid elu ja surm.

Intervjueerinud Ammiel Alcalay,
tõlkinud Mirjam Parve

[1]   Seda on Abu Toha kirjeldanud New Yorkeri artiklis,
vt www.newyorker.com/magazine/2024/01/01/a-palestinian-poets-perilous-journey-out-of-gaza.

 


Maarja-Liis Mölder (29) on luuletaja ja kogemusnõustaja. Tema teine luulekogu “Meesinine” nomineeriti 2023. aastal Kultuurkapitali aastaauhinnale.

eelmine / järgmine artikkel