saksa keelest Madli Oras
fotod: Madli Oras ja Cornelia Travnicek
Ettepanek teha intervjuu noore austria kirjaniku Cornelia Travnicekiga ilmus minu kirjakasti seoses sellega, et tõlkisin eesti keelde tema romaani „Ketsid“, mis Värske Rõhu raamatusarja 34. raamatuna üsna pea ilmub. Katsetasime Corneliaga tavapärasest kirjanduslikumat intervjuuvormi – vahetasime ligi kuu aja jooksul e-kirju, kus vestlesime muuhulgas romaani ja selle peategelase Mae mõjust nii meie kui ka teiste elule, romaani teemadest ning tõlkimisprotsessist.
5. oktoober 2023
Tere, Cornelia! Aitäh, et olid nõus minuga vestlema! Selline intervjuuvorm on minu jaoks täitsa uus – päris põnev, mis sellest välja tuleb.
Mul on tunne, nagu „Ketsid“ oleks olnud minu elus juba terve igaviku, ja seda heas mõttes. Vaatasin just järele, et alustasin tõlkimisega tõepoolest peaaegu kolme aasta eest. Lasen end raamatutel kergesti kaasa kiskuda ja loen romaane sageli kiiresti ja intensiivselt. Nüüd on mul olnud väga huvitav jälgida (kuna see on mul esimene kord romaani tõlkida), kuidas üks raamat mind nii kaua pidevalt saadab.
Mõnikord mõtlen raamatu peategelasele Maele, istudes vanas trammis ja tundes läbi kingataldade puitpõranda sooni (ma ei tea, kas sa tead, aga ma elan Viinis). Või U6-ga AIDSi tugikeskusest mööda sõites. Või kui minus kerkib sisemine protest totakate ühiskondlike ootuste vastu. Või kui tunnen end üleüldiselt natuke eksinuna.
Oleks huvitav teada, kui palju sinu loodud tegelased ja maailmad sind elus saadavad. Kujutan seda ette veel palju lähedasema suhtena kui see, mis tõlkides tekib. Kui tihti Mae sind külastab ja kuidas on teie suhe aja jooksul muutunud?
Tervitades
Madli
10. oktoober
Tere, Madli!
Sinu kiri ei tulnud just kõige otsemat teed pidi, aga jõudis siiski minuni. Ootan seda kirjavahetust huviga! Ka minu jaoks on uus kogemus sellises vormis intervjuud anda ja näha, et minu kirju avaldatakse.
Mae on mind juba väga-väga kaua saatnud. Esmane idee tuli mul tema loomiseks vist juba 2007. või hiljemalt 2008. aastal. Romaan ilmus 2012. aastal ja ma arvasin, et millalgi saabub hetk, kui loen seda ette viimast korda, ja seejärel ainult uusi raamatuid – aga ei! 2015. aastal tuli välja „Ketside“ film ning raamat sai paljudes Austria ja ka mõnedes Saksamaa koolides kohustuslikuks kirjanduseks. Olen seda isegi veel 2023. aastal koolides ette lugenud! Üksteist aastat, see on ühe romaanitegelase jaoks pikk elu maailmas, kus paljud raamatud kaovad poeriiulitelt juba ühe-kahe aasta järel…
Olen vahepeal palju õppinud enda, aga ka Mae kohta. See on käinud muidugi käsikäes vanemaks saamisega, aga ka „Ketsidest“ väga paljude (noorte) inimestega vesteldes. Vahel tahaksin olla natuke rohkem Mae moodi, elada oma viha vabamalt välja. Teinekord näen linnas mõnda kohta, kus olen teda ette kujutanud, ja mõtlen ta peale. Olen Maele palju tänu võlgu – suure edu, aga ka isikliku kasvu eest.
Olen ka ise tõlkija ning mõistan sinu tööd. Kujutan ette, kuidas sa Mae maailma sukeldusid ja kuidas ta sinu kõrvalt enam lahkunud pole. Tahan sind tänada, et annad talle hääle ning talle ja mulle võimaluse Eesti inimesteni jõuda.
Tervitused vihmast!
Cornelia
15. oktoober
Tere, Cornelia!
Tore sinust kuulda! Pisut veider oli sulle mitme inimese kaudu kirjutada, aga selline see maailm juba kord on.
Väga põnev, kuidas raamatud ja tegelased pärast avaldamist edasi elavad ja kui raske on seda ette näha. Loodan, et Mae elab veel kaua (jättes muidugi sinu teistele raamatutele õiglasel hulgal tähelepanu).[1] Ja mul on tõesti au ta Eesti lugejateni tuua. Filmi pole ma ikka veel vaadanud, sest tahtsin raamatu eesti keeles ilmumise enne ära oodata. Ja mulle väga meeldib see, kui mul on raamatust veel oma ettekujutus, kui filmi- või sarjanäod seda veel üle ei ole kirjutanud, aga vaatan filmi kindlasti.
Otsin tihti võimalusi Eesti ja Austria vahele ühendusi luua ja „Ketsid“ aitavad mul muuhulgas tükikese Viini Eestisse tuua. Samal ajal on mitmed teemad üsna universaalsed ja ma kujutan ette, et need kõnetavad paljusid noori igal pool. Kas sul on olnud vestlusi ka teiste maade lugejatega? Kui jah, siis kas nende tagasiside on olnud teistsugune kui Austrias ja Saksamaal?
Minu teine küsimus on seotud põlvkondadega. Kuna tõlkisin „Ketse“ Eesti Kirjanike Liidu noorte tõlkijate programmi raames, oli mul juhendaja ehk „meister“[2] Tiiu Relve, kes andis mulle jooksvalt tagasisidet. Oleme erinevatest põlvkondadest ja erineva maailmavaatega ja aeg-ajalt oli mul tunne, et me mõistame ka romaani kohati erinevalt – mina suhestusin Maega isiklikul tasandil näiteks palju rohkem (mis ongi üsna loogiline). Kuidas „Ketsid“ sinu kogemuse kohaselt vanemate põlvkondade inimesi kõnetab?
Tervitused, seekord Tallinnast!
Madli
24. oktoober
Tere, Madli!
Nüüd läks jälle rohkem kui nädal mööda, enne kui leidsin aega sulle vastata. Kirjanikuelu on saksa keeleruumis eriti sügisel tihti stressirohke – palju ettelugemisi, Frankfurti raamatumess, sellesse perioodi tellitakse sageli töötubasid. Näiteks kutsuti mind novembris taas kooliõpilastele „Ketse“ ette lugema.
Minu jaoks on väga huvitav, et sa Viinis elad – see on tõlkimisel kindlasti toeks, kuna sa tunned linna ja tegevuspaiku hästi! Olen käinud Mae ja tema looga juba USAs, Prantsusmaal, Rumeenias, Iraanis, Hiinas… paljudes mittesaksakeelsetes maades! Ta on igal pool hästi vastu võetud, kuid vestlused on kõikjal erinevad olnud. Olen tähele pannud, et küsimusi Mae eluviisi kohta on mõjutanud ka see, kuidas nendes maades naise rolli ühiskonnas mõtestatakse. Aga ka publiku vanus on olnud oluline tegur. Mida nooremad inimesed, seda karmimaid hinnanguid nad eriti armastuse teemal annavad: on ainult must ja valge ja vähe halle alasid. Tunded on suured ja pragmaatilisus veel suuresti puudub.
Sageli on „Ketse“ lugenud mitu põlvkonda ühest perekonnast ning kõik on sealt midagi enda jaoks leidnud, ja selle üle on mul hea meel. Kõige vanemad tahavad noorte inimeste kohta rohkem teada saada, keskmised näevad Maed sageli nagu oma tütart, kõige noorem põlvkond suhestub temaga eelkõige ise – samas on Mae praeguseks tegelikult juba võrdlemisi vana ja kontakt noortega võib tal olla juba natuke nõrgemaks muutunud. Võib-olla loevad minu vanuses inimesed romaani nüüd selleks, et enda noorust meelde tuletada?
Kas sul tuleb pähe näiteid selle kohta, mida sina ja su mentor erinevalt nägite?
Tervitades
Cornelia
29. oktoober
Tere, Cornelia!
Väga põnev, et oled raamatut juba nii paljudes maades tutvustamas käinud! Kas sul tuleb meelde mõni eriti üllatav või liigutav vestlus või huvitav küsimus?
Tegelikult polegi päris juhuslik, et ma „Ketse“ tõlkisin JA Viinis elan. Mul oli nimelt suur ja ilmselt üsna eriline vabadus valida raamat ise. Esiteks pidi see mind muidugi kõnetama, aga lisaks mõtlesin, et oleks lahe tõlkida midagi mõnelt noorelt Austria naiskirjanikult. Nii jõudsin „Ketsideni“ ja kuna tegevuspaigaks oli pealekauba Viin, tundus see kui ette määratud.
Huvitav, kuidas noored põlvkonniti erinevad. Mul on vahel tunne, et peale selle, et õpilased on praegu keskmiselt keskkonnateadlikumad kui varem, järgivad nad ka rohkem motot „ole sina ise“. Aga äkki on sul erinevustest parem tunnetus, kuna sa oled noortega nii palju kokku puutunud? Kas on midagi, mida õpilased „Ketside“, Mae või teiste tegelaste kohta praegu varasemast teisiti mõtlevad või mõistavad?
Oleme sarnases vanuses – olen sinust neli aastat noorem. Usun, et „Ketsid“ tuletavad meievanustele küll noorust meelde, aga võib-olla on asi ka igatsuses tunde järele saada vabamalt otsuseid langetada, öelda julgemalt välja, mis on ühiskonnas absurdne, kuid mida „täiskasvanuelus“ alati nii vabalt väljendada ei saa. Ja mitmed Mae väljakutsed – armastus, surm, kindlustunne, eksistentsiaalsed küsimused jne – jäävad ka vanemas eas alles, nii et igaüks võiks enda jaoks midagi leida.
Pean tunnistama, et ma ei mäleta enam täpselt, mida me meistriga erinevalt nägime! Võib-olla on asi selles, et tõlkimise protsess kestis nii kaua – mälestused on kadunud, ainult tunne on alles. Praegu tuleb mulle pähe ainult paar küsimust selle kohta, milliseid väljendeid minu põlvkond eesti keeles kasutaks, näiteks kuidas nimetada vahuveini. Ja kui ma juba väljenditest räägin (et sujuvalt teemat vahetada) – kõige viimasena tõlkisin „Ketsides“ muide lause „Von meiner Schokoladenseite ist für zu Hause auch der Bruch gut genug“[3]. Mulle tõeliselt meeldivad väljakutsed, kus eesti keeles pole ligilähedaseltki sarnast väljendit ja tuleb midagi hoopis muud välja mõelda. Loodan, et suutsin leida neile väärilised lahendused.
Mõtisklen vahel, kui suurel määral kirjanikud iseendid oma teostesse sisse kirjutavad ja mis motiveerib neid üldse ühest või teisest teemast kirjutama. „Ketside“ puhul tuli see küsimus mulle pähe muide siis, kui lugesin, kui oluline on Mae jaoks piim, teades, et sina oled vähemalt nüüd ise vegan. Kui palju on Maes sind (kui see pole liiga isiklik küsimus)? Ja õigupoolest mitte ainult Maes, vaid ka teistes tegelastes, kes teda raamatus saadavad – Tamara, Jakob ja Paul on ju kõik vägagi erinevad. Ja võib-olla ka laiemalt – mis inspireeris sind sellistest inimestest ja teemadest kirjutama? Või miks on sinu arust oluline neist rääkida?
Tervitused!
Madli
31. oktoober
Tere, Madli!
Kõige enam liigutas mind tegelikult see, et mul avanes võimalus raamatut ja vahel ka filmi turvalises ruumis esitleda. Et mul oli võimalus vaadata Teheranis Austria Kultuurifoorumi ruumis koos noorte inimestega filmi noorusaja protestivaimust, kus noor naine astub iseseisvalt seksuaalsuhetesse. Et Hiinas, kus räägiti ju pikalt, et AIDSi „selles riigis ei eksisteeri“, vaatasin koos sealse publikuga linateost, milles HIV-positiivne mees elab võrdlemisi tavapärast elu. Mõnikord tunnen end kirjanikuna samas ka mõnevõrra jõuetu ja abituna – näiteks rääkides lugejaga, kes kaotas oma poja leukeemiale, samamoodi nagu Mae ema kaotas.
Kui tore, Madli, et sa just minu raamatu kasuks otsustasid. Mul on väga hea meel, et te teineteist leidsite!
Usun, et viimase 15–20 aastaga on kindlasti muutusi toimunud. Kui mina olin teismeline, räägiti kogu aeg, et noored pole piisavalt poliitiliselt aktiivsed! Oleksid inimesed tookord teadnud, et noored end nüüd tänavatele liimivad! Mae on 90ndate ja nullindate laps, seda ei saa eitada. Tol ajal ei kohanud kooli kohustuslikus kirjanduses veel eriti palju lahku läinud vanemate lapsi – kuulsin, et mõned noored rõõmustasid selle esindatuse üle väga. Aga needki asjad erinevad riigiti. Näiteks USAs rääkisime hoopis teistsugustel teemadel, näiteks sellest, kes oli Karl May. Ja et mida kujutab endast telesari „Oli kord… elu“[4]. Ja veel paljust muust…
Meie, kirjanikud, saame oma tegelaste kaudu sageli välja elada seda, mida me päriselus ei tee – jah, Mae väljendab end tihti vabalt, otsekoheselt ja vihaselt, ebaviisakalt, aga ka meeleheitlikult. Tema tunded on tugevad ja samal ajal on ta väga haavatav, nagu enamik teismelisi. Ja just seetõttu, et ta nii noorelt nii suurte väljakutsetega silmitsi seisab, astub ta neile vastu noore inimese radikaalsusega (kusjuures radikaalsusel pole siin tingimata negatiivset varjundit). Sellega jõuan küsimuseni sinu kirja viimases lõigus: Mae on osa minust võib-olla samamoodi, nagu võib ette kujutada, et Eeva on osa Aadamast – täitsa omaette inimene, aga samas ka küljeluu. Mae on minu küljeluu. Ütleksin, et kõige alumine vasakul pool. Ja ma tegin temast terve inimese, omaenda looga.
Mulle pakub huvi panna kokku kaks asja, mis esmapilgul kokku ei sobi. „Ketsides“ on nendeks kurbus ja huumor, ühes teises romaanis „Feenstaub“ poeesia ning vägivald, see on koleda sündmustiku ilus kirjeldus. Mae tuli mulle tegelasena pähe, kuna olin enda tutvusringkonnas tähele pannud, mis juhtub, kui peres on täiskasvanud sattunud kriisi ega saa abi – ja pole seetõttu võimelised omaenda lapsi samast kriisist läbi aitama. Lapsed arendavad välja omaenda toimetulekustrateegiad, mõned paremad, mõned halvemad, mõned veidramad. Neid saadab viha täiskasvanute vastu, kuna nad tunnevad end mahajäetuna, kuid samal ajal teavad nad, et ka nende vanemad on kõigest inimesed, kellel võib halvasti minna. „Ketsides“ on veel palju-palju teisi, väiksemaid lugusid – see on see, mis muudabki raamatu mitmekihiliseks.
Kuidas sina end õigupoolest tunned, nüüd, kui raamat välja antakse? Kuidas on sellega valmis saada? Kas kunagi tekib üldse tunne, et tõlge on valmis?
Tervitades
Cornelia
31. oktoober
Tere, Cornelia!
Nii põnevad vastused! Ma ei hakka neid enam kommenteerima, vaid lasen neil lihtsalt enda eest rääkida. Mainin ainult, et minagi vaatasin tõlkimise ajal esimest korda „Oli kord… elu“, et suuta paremini ette kujutada, kuidas soolatopsid mööda veresooni keksivad.
Naljakal kombel saatsin just täna oma teise raamatu tõlke ära ja tunnen praegu eriti teravalt, et tõlge ei paista kunagi päris valmis saavat. Ise midagi kirjutades on see tunne samas veel tugevam – tõlkes on kõik mõtted juba kellegi teise poolt siiski valmis kirjutatud. Eelkõige rõõmustan „Ketside“ ilmumise üle ja olen põnevil!
Suur tänu, et sa minuga vestlesid! Mul oli tõesti väga huvitav. Mis tunne sul oli sellises vormis intervjuud anda?
Ja lõpetuseks – kas on veel midagi, mida sa eesti lugejatele öelda tahad?
Tervitades
Madli
1. november
Tere, Madli!
Ma arvan, et sellises vormis intervjuu käigus sünnib midagi täitsa uut. Olen andnud juba palju suulisi, aga viimastel aastatel juba ka mõned kirjalikud intervjuud – aga kirjalike intervjuude puhul ei tule siis muidugi uusi küsimusi juurde, vaid kõik esitatakse ühekorraga. Nii on neis vähem vestluse tunnet… Ja suulised on sageli väga laialivalguvad ja avaldatakse lõpuks alati lühendatud versioonis, selle käigus läheb nii mõndagi kaduma.
Ootan huviga, kas satun koos Maega nüüd uuesti Eestisse, olen seal juba korra käinud, vist 2013. aastal. Meenutan rõõmuga Tallinna ja Tartut, veetsin seal väga ilusad ja huvitavad päevad.
Tahaksin oma lugejaid Eestis juba nende huvi ning aja eest ette tänada!
Soojade tervitustega
Cornelia
[1] Cornelia Travnicekilt on ilmunud peale „Ketside“ veel romaanid „Junge Hunde“ („Noored -koerad“, 2015), „Feenstaub“ („Haldjatolm“, 2020), lastele „Zwei dabei“ („Üheskoos“, 2019) ja noortele „Harte Schale, Weichtierkern“ („Kõva koorik, pehme süda“, 2022).
[2] „Meistri-selli“ programmis saab noor tõlkija tõlkida oma esimese raamatu kogenud tõlkija („meistri“) juhendamisel.
[3] „Kodus on ju minu mesimagusa näo ühest tilgastki küllalt.“ (Otsetõlkes: „Minu šokolaadiküljest piisab kodu jaoks ka murrust.“)
[4] Originaalis „Il était une fois… la vie“ on prantsuse-jaapani animasari, mis õpetab lastele inimkeha tundma. Rakke, viiruseid, baktereid ja teisi „tegelasi“ kujutatakse selles antropomorfsetena.
