Fotod: Raul Markus Vaiksoo
Suve alguses ilmus Värske Raamatu sarja 33. raamatuna Mikk Tšaškini debüütluulekogu „Paberist linn”. Sel puhul käis Värske Rõhu toimetus välja idee, et traditsioonilise sissejuhatuse asemel võiks lugeja kohtuda millegi müstilisemaga. Kirjavahetus. Vahetatud kirjad. Ettepanek, et kirjavahetus inimesega, kellega ta kunagi kohtunud ei ole, juhatab sisse paberist linna, pakkus Johan Haldnale nii palju huvi, et ta võttis selle pikemalt mõtlemata vastu.
16.04
Tere, Mikk,
loodan, et see kiri jõuab sinuni õigel hetkel.
Ma ei ole veel läbi lugenud kõiki luuletusi su käsikirjast, mille Hanna Linda saatis. See on teadlik otsus. Mu mõte oli, et äkki võib neid järk-järgult lugedes avalduda meie kirjades avastamisrõõm või pettumus. Eks seda ole näha. Eksperimendid mulle üldiselt meeldivad. Ma ütlesin seda, sest me pole kunagi üksteisega kohtunud. Et äkki muudab see lause minuga rääkimise lihtsamaks. Võõraste inimestega rääkimine on mu meelest tihti kurnav. Mulle tundub, et neile kirjutamine ei ole seda sugugi.
Su luuletustest. Esimene kujund või pilt (päris esimene rida või kaks-kolm järgmist) tuleks justkui suure ropsuga. Justkui laviin. Mis lõppeb otsekohe, kestab ainult need paar rida. See, mis järgneb, on justkui juhusliku mööduja ilme, kes läheb allapaisatud lund uudistama.
Kahtlemata on see mulje miski, mida ma otsin. Soov samastuda. Ma mäletan, et kaks aastat tagasi ma proovisin kellelegi seletada, millest mu luuletused räägivad, ja ütlesin lõpuks midagi sellist: „Tunne, et keegi hüüdis mind selja tagant ning ma keeran pead. See ei pea olema mu nimi, mida ta hüüdis. Miski kutsub või lihtsalt köidab nagu akordionimäng. Kuid see peapööre ei saavuta iial oma eesmärki – ma ei näe ega saa nägema seda, mis mind hüüab, kutsub või köidab. Säilib, see-eest, hetk, mis eelneb tõelisusele, mis on selles mõttes kõige lähemal tõelisusele, kui ma pööran oma pead. Et iga luuletus on selline peapööre.”
Tundsin su luuletusi lugedes midagi sarnast. Tundsin, et see esimene kujund ehk laviin (must lumi või lund täis tuisanud kuulmekäigud) on kirjutajat mõnda aega vaevanud. Paberile jõudnud, vajab ta intuitiivset lahtikirjutamist ning sellest saab luuletuse sisu. Sest (ja nüüd teen kindlasti ülekohut, tuues kahe inimese loomingut nõnda ühe nimetaja alla) see peapöörde hetk on ka ilus, teda on tarvis jäädvustada. Hetkede jäädvustamine on mu jaoks luuletuste üks alahinnatud funktsioone.
See on mu esimene kiri.
Ma tahtsin veel küsida: kuidas sa loed oma luuletusi? Kas valju häälega või pominal või ainult sisemise häälega või mitte üldse või kuidagi viiendat moodi?
Tervitan
Johan
16.04
Tere, Johan.
Aitäh kirjutamast!
Ma ytleks, et n-ö plahvatusohtlikkus ongi minu yks peamisi isiksusjooni. Soov tegutseda intuitiivselt on mulle ydini omane. Ja eks sellest, milline ma olen, annavad tunnistust ka mu luuletused. Mind tõesti vaevab tihti mingisugune kujund või pilt ja siis pean ma selle kuidagi endast välja saama, muidu see justkui lagundab mind seest. Mulle väga meeldib oma hirmudest kirjutada, kuna siis annan need justkui ära ja neil pole enam minu yle võimu. Kirjutamine ongi minu jaoks teraapia. See on yks vähesed tegevusi, mis mulle lootust annab, kui kõik tundub lootusetu.
Laviini kujund meeldib mulle väga, sest laviin on võimeline palju korda saatma. Tahaksin, et mu luule mõjuks ka samamoodi. Et pärast mu luulekogu poleks kirjandusmaastik enam endine. Mu sees on pyyd olla alati originaalne, vahetevahel olen isegi väga ambitsioonikas! Ma mõtlen sellest nii – mul on vaid yks elu ja minust peab midagi järele jääma.
Luuletust (või ka novelli, näidendit, esseed) kirjutan tavaliselt siis, kui miski mu sees või väljaspool mind erineb tavapärasest. See on selline väike eksistentsiaalne nihe. Vahel on see kergesti sõnadesse pandav (nt armastajad, kel pole pead otsas), aga vahel on see lihtsalt yks pilt või kujutlus. Seda viimast on väga raske tekstiks vormida. Ma ei tea, võibolla peaksin olema lisaks ka kunstnik.
Hetkede jäädvustamiseks on mul tavaliselt päevik käeulatuses. Olen mõelnud kyll luulepäeviku kirjutamisest, aga minu arvates tuleksid nood luuletused liiga nõrgad. Mu luuletused põhinevad enam-vähem täielikult fantaasial, kuid algne tõuge tuleb alati elust enesest, mõnest seigast või mõttest. Äkki see ongi see laviin, millest rääkisid?
Luuletusi loen vastavalt sellele, kes kuulab. Ma olen selline arglik tyyp oma loomult ja suuremale publikule esinedes loen tavaliselt pigem vaikselt ja yhe koha peal olles, aga väiksema
Vabandust, eelmine kiri jäi poolikuks (vajutasin kogemata „saada”).
… aga väiksemale seltskonnale loen julgemalt, edasi-tagasi kõndides ja kõvema häälega, vaat et peaaegu hyydes. Mulle meeldib ka täiesti yksi olles luulet ette lugeda. Siis olen veelgi julgem. Vahel ma teen poolelt sõnalt väikese pausi või vaatan kuhugi kaugusesse, millegi yle justkui aru pidades, vahel vehin kätega jne. Muidugi tuleb iga luuletust erinevalt lugeda. Tore oleks neid kuulda nii, kuidas ma olen mõelnud, et neid loetaks. Näiteks luuletuse „Paberist linn” algust tuleks minu arvates lugeda ysna kiiresti ja peaaegu hyydes või karjudes.
Ilusat kevadpäeva
Mikk
19.04
Tere taas!
Luules on tõepoolest kõik võimalik. Sõnad kui laviinid. Ma vist pidasin selle all silmas nii emotsionaalset laviini – peatamatut tunnet, mis valgub paberile – kui ka teatud külmemat huvilaviini, mõnda fraasi või sõnapaari või sõna, mis jääb pähe kinni ja jõuab seekaudu paberile. Näiteks „verepuu” tundub minu jaoks selline sõna olevat. Sõna, mis mingi sisemise loogika kaudu köidab, kuid samas ma ei oska öelda, kas asi on ainult selle suurejoonelisuses ja vasturääkivuses või on seal peidus mingi „saladus”. Kahtlemata meeldib mulle mõelda, et selles sõnas on peidus mingi lingvistiline saladus, umbes nagu „sõnajalas”. Kaks nädalat tagasi oli mul sellega seoses täiesti kliiniline juhtum: kuulsin ühes laulus fraasi „the wire in the blood” ja ta lihtsalt ei jätnud mind rahule. Jälitas. Röövis une. Rahu andis see, kui ma teda lõpuks vastu jälitama hakkasin: panin kirja ühte- ja teistpidi ja lõpuks jõudsin ta juurteni. Sellist laviinitunnet, mida samastumistung minus kahtlemata otsib, näen ka mõnes sinu luuletuses, „verepuus” kahtlemata.
Veider järeldus, mille ma su kirja põhjal teen: ma pole kunagi luuletusi lugenud publikut silmas pidades. Häbiväärne lausa. Ja peale selle tundub mulle, et kõiki mu tekste tuleks lugeda ühe ja sama, küll hästi spetsiifilise ja mitmetahulise häälega. Mulle tundub, et mu luuletuste õnnestumist näitab see, kui mu sõber loeb neid ette täpselt nii nagu mina. Diktaator! Sinu variant on palju mitmekesisem. Peab enda omaga ka vaeva nägema.
Aga mu huvi seisneb rohkem selles: kas su meelest saab su luuletusi valesti lugeda? Just valju häälega? Mul on tihti olnud tunne, et hea luuletuse jõud avaldub helis ja hääles. Et poeetiline-filosoofiline nauding, mida ühest luuletusest saada võib, realiseerub siis, kui ma seda endale ette loen või keegi mulle. Ja kahtlemata ei piisa ühest korrast, kuna lausutud sõnad lähevad kiiremini meelest kui kirjasõnad. Luuletust ette lugedes peab tegelema rütmiga: punktide, komade ja realõppudega. Mu jaoks on nendes peidus sügav ilu. Erinevate pikkustega pausid loovad teatud musikaalsuse, nii nagu Rainer Maria Rilke luuletuse „Archaïscher torso Apollos” viimases salmis: „und bräche nicht aus allen seinen Rändern / aus wie ein Stern: denn da ist keine Stelle, / die dich nicht sieht. Du mußt dein Leben ändern.”[1] Ma loen sõnu „aus wie ein Stern” kurja, karistava ja taevast tuleva häälega ja mind pehmelt öeldes paelub see, kuidas sõnad paberil saavad minus ühe kindla hääle esile kutsuda ja tähendusrikkaks teha. Kui oluline on su jaoks luuletuste rütm?
Tervisi päikselisest Berliinist
Johan
19.04
Tervist!
Ma ei teagi, kas mul on kunagi yldse sellist emotsionaalset laviini tekkinud. On kyll, jah, kujundeid, mis mind paeluvad, aga pigem intellektuaalsel kui emotsionaalsel tasandil. Aga mulle meeldib kirjutada luuletusi ka sellepärast, et näha inimeste reaktsiooni mu mõtetele. Mõned mu luuletused ongi seetõttu väga vastikud ja õõvatekitavad. Luulekogu, millega praegu tegelen, on täis sellist body horror’it (see pole „Paberist linn”, vaid yks uus projekt). Ja mulle meeldib inimesi sellega natuke šokeerida. Kuid see on seotud ka mu keha ylitundlikkusega, tihti tunnen mõnda luuletust või teksti lausa fyysiliselt. See on vahel ebameeldiv, kuid samas huvitav tunne.
Luuletusi saab kyll valesti lugeda. See võib luuletuselt palju ära võtta, õigesti lugemine annab see-eest palju juurde. „Õige” all pean silmas seda, kuidas autor on kavatsenud, et seda loetaks (nii palju, kui see võimalik on). Minu luulet võiks lugeda mitte nii viisakalt. Näiteks mulle ei meeldi see, kui pean mingis seltskonnas ytlema, et nyyd loen ma luuletust, ja siis kõik istuvad ja kuulavad. Mina tahaks nii, et kargan pysti ja loen või karjun oma luuletuse ette ning siis pärast keegi ei ytle, et oli „ilus luuletus”, kuna mu tekstid tavaliselt pole ilusad (vähemalt need uuemad). Ma pyyan endale piire mitte seada, kirjutan nii, kuidas tahan. Mind ei muserda see, kui keegi mind ei loe. Kirjutan ju eelkõige enda jaoks. Ainus, mis mind kuulajate puhul köidab, on esmareaktsioon. Ja mulle meeldib kirjutades oma stiili muuta. Ma võin seda teha lausa uskumatult palju. Yhel päeval ärkan lihtsalt yles ja mõtlen, et kirjutan nyyd hoopis teistmoodi. Praegu käsil olevas luulekogus on palju syrrealismi, sellele järgnevad jaapanipärased ylilyhidad luuletused ja nyyd siis see body horror’i värk.
Rytm pole minu jaoks väga oluline, ausalt öeldes. Ma pole kunagi värsimõõdus kirjutanud ja ka vabavärsi puhul on see minu arvates pigem teisejärguline. Olen kyll siin-seal sellega katsetanud, aga enamus rytmist on mul ikka suvaline. Minu jaoks on kõige tähtsam sisu. Kui see on halb (mitteoriginaalne), on võimatu seda rytmi (või ka riimiga) päästa. Selle kivi otsa minu arvates enamus algajaid luuletajaid komistavadki.
Tervisi hallist Annelinnast
Mikk
23.04
Tere, Mikk
Mu vaated sisu, rütmi ja riimi osas tunduvad sinu omadest küllaltki erinevat. Mind just köidab luule puhul struktuur ja veel enam struktuuri tähenduslikkus. Kuidas punktid, komad ja reavahed mõjutavad sisu, kuidas nad jätavad jälje sõnadele, mis nende ümber on. Mingi osa sellest huvist on kahtlemata puhtfilosoofiline, aga mu arust on selles tühjusest tulevas mõjus ka tohutu ilu. Igatahes: mu arvates ei „päästa” rütm midagi, vaid annab võimaluse millelgi üldse avalduda. Ma ei pea selle all silmas seda, et rütm peaks olema luuletuses alati läbi mõeldud, vaid et rütm on luule kui žanri põhikomponent. Kui ainult sisu loeb, siis miks mitte kirjutada proosat?
Mu arvates on luulel ja proosal sümptomaatiline vahe: esimest loetakse palju rohkem valju häälega ette kui teist. Ning patoloogiline vahe: luules on rütm olulisem kui proosas. Need on küllaltki lahtise käega löödud väited ning mõneti ma kindlasti eksin. Aga enda kirjatöö osas olen selles küllaltki veendunud. Mis on sinu jaoks luule ja proosa vahe? Kas see erinevus on sinu kui kirjutaja ja/või lugeja jaoks nähtav?
Tervitus Berliinist, mis on nii soe, et ei lase magada
Johan
24.04
Tere, Johan
Ma ytleks, et žanrite koha pealt olen ma ysna anarhistlik. Minu jaoks pole isegi oluline, kas teos on luule või proosa, pigem kas see on hea (st originaalne ja omanäoline) või mitte. Minu arvates on luulel kyll mingisugune rytm, aga see on iga luuletuse puhul erinev. Ja ka proosal on oma rytm, mis on samuti iga kord erinev. Proosatekstid on lihtsalt tavaliselt palju pikemad ja sellepärast ei pane rytmi nendes väga tähele. Kuid luule ja proosa erinevad mu jaoks kõige enam kujundite vabaduse poolest. Proosa puhul peab vähemalt minu arvates kõik loogiline olema, aga luules on kõik kuidagi vabam, saab ysna palju segast peksta. Mul vahel ongi nii, et mõnda ideed arendama asudes ei tea ma, kas sellest saab proosatekst või luuletus, nii ma katsetan yht- ja teistpidi, kuni lõpuks leian õige žanri. Nii et minu arvates ei peaks alati nende vahele piiri tõmbama, sest kõik on yks kirjandus.
Kuid luule puhul köidab mind enim see, kuidas mingi luuletus paberil välja näeb, seda sõna otseses, visuaalses mõttes. Mulle meeldib, kui luuletustel on jäetud paberil ruumi hingata, mitte nagu proosatekstis, mis on enamasti kokku surutud, paberipinda võimalikult palju ära kasutades. Võibolla selles seisnebki minu jaoks luule ja proosa tegelik vahe – visuaalses esitatuses.
Tervisi päikselisest Tartust
Mikk
27.04
Tere, Mikk
Huvitav tähelepanek luule visuaalse esitatuse osas. Ma ise ei pööra sellele pea üldse tähelepanu – hingamisruumi leiangi just rütmist. Küllap see tähelepanek kinnitab su kahtlust, et sinust peaks poole kohaga ka visuaalne kunstnik saama.
Sa viitad oma meilis teose (kui üldise nähtuse) kvaliteedile kui originaalsuse ja omanäolisuse summale. Ma tahaksin kuidagi üldisemalt teose „headuse” või kvaliteedi kohta küsida. Kas on midagi, mis peale originaalsuse ja omanäolisuse sinu jaoks teose heaks teeb? Või sama küsimus teistpidi: kas sa armastad kõiki originaalseid ja omanäolisi teoseid? Mõlemad küllaltki lihtsakoelised, lausa rumalad küsimused, aga mul on ka isiklik põhjus: minu jaoks on see alati üks suur müsteerium, mis mind mõne teose juures köidab. Ja just see hetk, mil ma olen üheaegselt võimetu nii teosest eemalduma kui teda embama (sest ma ei tea, mis asi see on, mida ma emban), on ühtlasi ka see hetk, mil saan aru, et tegu on millegi märkimisväärsega. Täitsa väsitav mõnikord. Küllap see laulurida, mis mind paar meili tagasi rahule ei jätnud, on sama nähtuse sümptom.
Ma pole kunagi suutnud välja mõelda kategooriaid kunstile, mis mulle meeldib. Olen kindlaks teinud teatud teemad, mis mulle tihti võivad meeldida, nagu loodus, pimedus ja üksindus, aga spetsiifilisemaks minna ma ei suuda. Ma ei tea, mis mulle täpselt meeldib. Ja siis ma otsin. Võib-olla mulle lihtsalt meeldib tunda, et ma olen otsingul.
Kuid tihti on nii, et hetk, mil mõne teosega kohtun, on olulisem kui teos ise, ja seekaudu kukub kogu süsteem üldse kokku. Nädal aega tagasi sõitsin hilja öösel metroos ja kuulsin, kuidas umbes 25-aastane mees oma vanaisale Konfutsiust ette luges. Ma arvan, et vanaisa lihtsalt ei näinud enam lugeda. Ja kuna ta kõrvakuulmine ka liiga hea ei olnud, siis jõudis ta lapselapse vali hääl üpris selgelt minu kõrvu. Ma olin tol hetkel surmani väsinud, emotsionaalselt hõivatud, teel koju, teades, et ma saan ainult paar tundi magada, ja need lapselapse loetud read ajasid mind nutma. Mitte et ma kõigest sisust aru oleks saanud, kogu tekst oli saksa keeles, aga see hetk, see kirjanik, see lugeja, see kuulaja… Tahan öelda: olen kindel, et millal iganes ma Konfutsiuse kätte võtan, loen ma seda tolle noormehe häälega ning olen sisust hoolimata pisarateni liigutatud.
Eelnevale kahele küsimusele siis selline jätk: kas sa tead, milline kunst sulle meeldib? Kas sinu jaoks eksisteerib sellele teatud reeglistik (ei pea tingimata ratsionaalne olema)?
Parimat
Johan
28.04
Tervist!
Mind on luule visuaalne esitatus juba pikka-pikka aega köitnud. Võibolla sellepärast minust luuletaja saigi, kuna ma tahtsin sõnadega kunsti luua ja ma siiamaani pööran visuaalsusele oma luules väga palju tähelepanu, võibolla isegi liiga. Minu jaoks peab teos olema tihti ka lihtsalt ilus, aga mitte klassikalises mõttes nagu vanadel lillemaalidel vms. Pean silmas just seda, kui palju kunstiteos endas sisaldab tyhjust ja puhtust. Näiteks maali puhul avaldub see valges taustas, kirjandusteose puhul aga ytlematajätmises ning ka visuaalses ruumis paberil. Ma olen hingelt täielik minimalist. Mäletan siiamaani seda vapustust, mis mind valdas, kui lugesin Fumio Sasaki raamatut „Goodbye, things”[2] – ehkki see räägib minimalistlikult elamisest, mitte kunstist. Olin midagi sellist juba pikka aega lugeda tahtnud. Ja see jäi mulle raamatupoes täiesti juhuslikult silma, ma ei teagi, miks selle ära ostsin, see oli justkui kuskilt kõrgemalt poolt juhitud hetk. Tihti suunangi ma oma pilgu iidse jaapani kultuuri poole, mulle meeldib see tyhjus. Olen enda jaoks leidnud esteetilise täiuse, kui nii võib öelda, minu jaoks on see tyhjus, mittemidagi.
Konfutsiust lugesin ma vanematekodus elades, mul on see hetk siiamaani meeles. Leidsin riiulilt vana tolmuse raamatu ja võtsin kätte ning lugesin yhe hetkega läbi. Selle pealkiri oli „Vesteid ja vestlusi”. See, nagu ka Laozi „Daodejing”, avasid natuke mu silmad, nii et ma usun kyll silmade avamistesse. Mulle on sympaatne pidev uuenemise pyyd. Seda nii isiklikus elus kui ka kultuuris laiemalt. Iga natukese aja tagant vaatan yle oma elu tugisambad ja arutlen, kas mul on neid vaja või mitte, ja kui ei ole, siis loobun neist.
Sedasama peaks minu arvates tegema ka kultuuris laiemalt: tuleks arutleda, miks mõni tekst on tyvitekst, mõni film kultusfilm jne. Kas nende kvaliteet on ajas vastu pidanud? Kui ei ole, võiks need rahulikult pensionile saata, mitte neid diskussioonides uuesti ja uuesti esile tõsta. Aga see muidugi eeldaks mingit autoriteeti. Võibolla peaksid selleks autoriteediks olema kultuuritegelased ise? Ma ei tea. Aga kultuuri osas olen ma täielik anarhist.
Head
Mikk
01.05
Aitäh kõigi nende sõnade ja mõtete eest, Mikk. Minu arvates sobib sinu viimane kiri väga heaks punktiks meie vestlusele. Mis sa arvad?
Johan
PS. Kui kunagi juhtub su pilk kogemata mõnele John Cage’i raamatule, siis võta see kätte.
01.05
Tere!
Kui Hannale ka sobib, siis võib jah punkti panna. Tore oli vestelda, eks kunagi võib veel.
Head
Mikk
[1] „ja igast äärest välja ta ei murraks / kui täht: sest selles pole ainsat kohta, / mis sind ei näe. Pead oma elu muutma!” (Rainer Maria „Arhailine Apolloni torso” – Vikerkaar, nr 4–5, 2012, lk 1. Tõlkinud Märt Väljataga.)
[2] Fumio Sasaki. „Goodbye, things: on minimalist living” – London: Penguin Books, 2017. Jaapani keelest inglise keelde tõlkinud Eriko Sugita.
Raul Markus Vaiksoo (23) teeb kunagi näituse, kui voodist välja jõuab astuda, viidates selle lausega ainsale ilukirjanduslikule teosele, mida ta viimase kolme aasta jooksul lugenud on.
