Intervjuu

Telliskivist, metamodernismist ja muust. Intervjuu Mart Kuhiga

Lisanna Lajal / Mart Kuhi 29.03.2024

fotod: Taavet Kirja

Kohtusime Mardiga 2024. aasta teisel päeval Tallinna vanalinna Rahva Raamatus. Plaanis oli küsitleda möödunudaastast Alveri preemia nominenti tema esimese raamatu „Vihmakass“ ja õpetajatöö asjus, kuid juttu tuli ka paljust muust põnevast. Tee maitses hüva ja atmosfäär oli vaikne ja mahe.

 

Rõõm kohtuda! Lugesin „Vihmakassi“ tagakaanelt, et oled omandanud Tallinna Ülikoolis eesti filoloogia bakalaureuse ja kirjandusteaduse magistrikraadi. Praegu töötad Tallinna Saksa Gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Aga kuidas sa end oma sõnadega tutvustaksid? Kes oled ja kust tuled?

Üks variant on muidugi öelda, et olen maailma kogeja ja mõtestaja. Aga ilmselt on mu elu ikkagi üsna palju seotud sellega, mida ma õppisin. Kirjandus on saatnud mind terve elu ja see meeldib mulle väga. Kui nüüd kuidagi proosalisemalt või konkreetsemalt öelda, siis ma elan lugudes. Mind huvitavad lood. Mõnes olen ise tegelane, teinekord aga loen või vaatan filmi või sarja. Kõik need tööd ja hobid ja inimsuhted on nii või naa, aga lood on need, mis elu värviliseks muudavad. Tahaks ise oma elus peategelane olla, siis on elu põnev.

Kust või kelle kaudu sai alguse sinu huvi kirjanduse vastu?

Kindlasti on mind palju mõjutanud ema ja vanaema. Vanaema ise oli ka eluaeg pedagoog. Ta töötas põhiliselt loodusõpetuse õpetajana Väike-Õismäe Gümnaasiumis ja enne seda muidugi ka mujal. Tema jutustas hästi palju ja luges ette ning lasi mul ka mingi hetk lugeda, kui ma juba enam-vähem aru sain. Temaga koos ma veetsin palju aega maal. Nagu ka raamatu kaanel kirjas on, see jättis väga sügava jälje.

Kui nüüd mõelda konkreetsete raamatute peale, siis mu ema hakkas mulle kunagi „Sõrmuste isanda“ lugu jutustama. Mitte veel lugema, aga lihtsalt jutustama. Kuna ma nõudsin kogu aeg lugusid, siis ta ilmselt mõtles, et on lihtsam võtta neist mõni pikem ja siis sealt jupikaupa edasi minna. Hiljem hakkas ta mulle „Sõrmuste isandat“ ka ette lugema. Ja „Kääbikuga“ tegin ka tutvust, selle vana versiooniga, kus on pildid ka sees. Vaatasin seda Smaugi pilti seal tundide viisi. Lugeda ma veel ei osanud, aga selle pildi juurde tulin kogu aeg tagasi. Jah, sealt hakkas huvi raamatute vastu pihta. Sain aru, et midagi suurt ja ägedat on ootamas.

Kas sul on meeles esimene raamat, mida ise lugesid?

On küll. See on ilmselt Disney „Heraklese“ põhjal tehtud raamat. Üheksakümnendatel olid Disney multikad hästi populaarsed. Iga kord, kui kinno mõni uus film tuli, ilmus sellest ka raamat. Mäletan, et see oli esimene film, mida ma siinsamas Sõpruse kinos vanematega vaatamas käisin. Ja see film muutis mu maailma. Loomulikult nõudsin endale selle raamatu sünnipäevaks. Tegelikult ei osanud ma siis veel lugeda, aga mul jäi meelde. Mulle loeti seda nii palju ette, et üks hetk ma teadsin täpselt, mis tekst mis pildi juures on. Tehniliselt võiks seda nimetada esimeseks raamatuks.

Mis koolides sa oled käinud ja kas oli ka mõni õpetaja, keda märgilisena välja tooksid?

Käisin Tallinna 37. Keskkoolis ja seal oli väga tore klassijuhataja Ulve Eikner. Viiendas klassis tuli igale ainele eraldi õpetaja ja eesti keele ning kirjanduse õpetajaks sai selline noor särav inimene nagu Edward Kess. Tema andis raamatutele ja kirjandusele hoopis teistsuguse mõõtme. Kui enne sai lihtsalt lugemispäevikut peetud ja lugemiskontrolle tehtud, siis tema tunnid olid väga kaasahaaravad. Pidasime seminare ja tegime rühmatöid ning lastekirjandus asendus kiirelt noorteromaanidega. Näiteks kui me „Pál-tänava poisse“ lugesime, siis tegime plastiliinist raamatu stseenide taaslavastusi. Edward Kess õpetas meid kaheteistkümnenda klassi lõpuni ning kõik need aastad sain ma parimal võimalikul tasemel eesti keelt ja kirjandust õppida. Võib öelda, et tema oli ka üks põhjusi, miks ma ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima läksin.

Kas sul oli ka kooli kõrval mingeid hobisid?

Mul oli keskkoolis üks hea sõber, Dmitri Matin, kes oli toona õpilasesinduse esimees, ja tema kutsus igasugustele huvitavatele üritustele kaasa. Niimoodi ma sattusin näiteks „Ühtse Eesti suurkogu“ klakööride ridadesse. Tema ütles, et lähme mingile casting’ule, rohkem midagi ei maininud. Kuna Ühtse Eesti suurkogu justkui lõi seal parteid ja igal erakonnal peab olema noortekogu, siis meie olime see noortekogu. Me siis marssisime seal lippudega sisse ja välja ja vahepeal keegi meist pidas kõne. Muidugi kogu aeg plaksutasime ja hõiskasime kaasa.

Kas mingi teatrihuvi on ka sellest ajast säilinud? Mis teatris praegu eelistad käia?

Absoluutselt! Alati tahaks, et jõuaks rohkem käia. Kõige tihedam teatrikülastusaeg oligi tegelikult keskkoolis. Just kirjandusõpetaja viis meid alati. Mäletan, et siinsamas Draamateatris oli selline üritus nagu Andrus Kivirähki nädal. Tegutsesime korraliku tempoga, iga päev käisime teatris. Üldiselt olen ma klassikalise teatri fänn, aga NO99 „Kõnts“ jätis siiski ka väga suure mulje. Kui praegu õhtuks plaane hakkaksin tegema, vaataksin Draamateatri mängukava. See on jäänud selliseks kohaks, kuhu alati minna võib.

Liigume nüüd edasi ülikooliaega. Su bakalaureusetöö teema oli „Chaneldiori „Kontrolli alt väljas“, Kaur Kenderi „Check out“ ja Peeter Helme „September“ kui postmodernistlikud kirjandusteosed ning nende sarnasus B. E. Ellise „Ameerika psühhopaadiga“ pastiši kontekstis“. Magistritöö pealkiri on aga „Jan Kausi „Ma olen elus“, Siim Nurkliku „Kas ma olen nüüd elus“ ja Jim Ashilevi „Ma olen elus olemise tunne“ kui metamodernistlikud kirjandusteosed“. Mõlema töö juhendaja oli Piret Viires. Kuidas jõudsid oma juhendaja ja just nende teemadeni?

Aastal 2007 või 2008 sain kätte keskkooli soovitusliku lugemise nimekirja, kus oli ka „Kontrolli alt väljas“. Alguses mõtlesin, et õhuke raamat, saab kiirelt läbi, aga kui lugema hakkasin, sain aru, et siin raamatus toimuvad mingid väga veidrad asjad. Seal on mingisugune noor tüüp, kes vihkab kõiki ja kõike, sealhulgas ka iseennast. Ja seal teoses ta kommenteerib, kuidas kõik teda närvi ajab, joob alkoholi ja tarbib mõnuaineid, teeb igasugu veidraid ja võikaid asju. Kui raamat läbi sai, mõistsin, et siin on tegemist mingi teistmoodi kunstiga, et see on statement või mäss millegi vastu, aga toona ma ei osanud selle teadmisega veel midagi peale hakata.

Kui ülikooli teisel aastal tuli hakata seminaritöö teemat valima, mõtlesin, millele ma tahaksin vastuse saada. Mis mind päriselt huvitaks? Mu juhendajaks sattus Piret Viires, sest postmodernistlik kirjandus on tema ala, teoreetilise aluse saingi tema ja Janek Kraavi artiklitest. Tema soovitas ka Chaneldiori „Ameerika psühhopaadiga“ võrrelda. Seminaris võrdlesingi neid kaht ja bakalaureusetöös lisandusid „Check out“ ja „September“.

Magistrantuuris otsustasid sa samas temaatikas edasi liikuda. Kas tahaksid veidi seletada, mida tähendab metamodernism?

Minu jaoks see läks kõik väga loogiliselt. Selleks hetkeks, 2014. aastaks, oli postmodernism läbi saanud ja tekkinud küsimus, kuidas me siis seda järgmist perioodi tähistame. Üks mõiste, mis leidis palju mainimist, oli näiteks uussiirus. See tähendab, et ei taheta enam seda lõputut pealiskaudsust, vaid tahetakse tagasi minna selle sügava ja tõelise kogemuse juurde. Siis ma mõtlesingi, et tahaks uurida, kas on mingeid raamatuid, mis opereerivad selle mõiste tähendusväljas. Avastasin, et Timotheus Vermeulen ja Hanzi Freinchat kasutavad sellist mõistet nagu metamodernism.

Metamodernism on segu modernismist, postmodernismist ja veel millestki muust. Hea näide, kuidas sellest mõelda, on näiteks Telliskivi loomelinnak. Seal on ka segu hästi paljudest erinevatest asjadest. Ühest küljest on seal nõukaaegsed tootmishooned, siis mingisugused taimed kasvavad kusagilt välja, seina peal on tänavakunsti, aga sealsamas on ka inimesed. Päris palju hoolitakse sellest, mis saab ka homme, mitte nii, et teeme selle viimse päeva peo ja vahet ei ole. Niisiis võiks ka kirjanduses midagi sarnast toimuda.

Sa töötad praegu Tallinna Saksa Gümnaasiumis õpetajana. Kuidas hindad praeguste streikide ja kogu ühiskondliku arutelu taustal õpetajate staatust ja tööelu? Kas soovitaksid ametit ka teistele?

Õpetaja ameti väärtustamine on kindlasti hästi oluline, aga millegi väärtustamine saab tulla ainult siis, kui seda mõistetakse. See on tõsi, et õpetajad on ületöötanud ja ülekoormatud, aga see tuleb sellest, et inimesed ei saa aru, mida tähendab klassi ees olla. On selline ütlus, et iga inimene peaks elus vähemalt korra töötama klienditeenindajana, et aru saada, mida teenindussektoris töötavad inimesed igapäevaselt kogevad. Sama võiks kehtida ka õpetajaameti kohta. Ühiskonnas võiks olla õpetajaameti vastu lihtsalt siiras huvi. Mulle tundub, et palgaküsimus ei ole siin peamine. See probleem jääb ja valget laeva ei ole kuskilt paistmas. Pigem võiks koolid pühenduda tugisüsteemi ja -personali koolitamisele. Arvestada tuleks õpetajate tegeliku töökoormusega ja leida abiõpetajaid erivajadustega õpilastele.

Kuidas sa valid, milliseid teoseid õpilastega käsitleda?

Tegelikult on õpetajal palju vabadust. Noortekirjandusest rääkides on mul kasutusel vana hea „Kuidas elad, Ann?“ või siis „Mina olin siin“, kadunud põlvkonnast näiteks Remarque või Hemingway. Pühendame ühele teosele terve nädala: kõigepealt loetakse teos läbi, siis teeme seminari, seejärel rühmatöö ja viimaks tuleb lugemiskontroll. Ma leian, et see on hästi vajalik sellepärast, et siis õpilane saab sellest raamatust rohkem kätte. Õpilane õpib suulist ja kirjalikku eneseväljendust, millega viimasel ajal aina enam probleeme on, ning õpib end väljendama selges eesti keeles.

Nägin, et su teosest on ilmunud üks arvustus Maalehes[1]. Kui palju loed sa kirjanduskriitikat ja kas oled mõelnud ka ise seda kirjutada?

Kui magistrantuuri ajal PÖFFi juures töötasin, kirjutasin veidi filmikriitikat ja mõned tekstid ilmusid ka Postimehes. Aga need olid pigem turundusliku suunitlusega tekstid. Mingil pehmel moel käis kirjanduskriitika ka mu teosest läbi. Aga õpilastega kirjutame tihti kirjanduskriitikat. Näiteks loeme läbi „Madame Bovary“ ja kirjutame arvustuse teemal „Emma Bovary – kas kärbes või ämblik?“. Ma ei ütle neile vastust ära, vaid annan suunised. Lähtun reeglist, et kunagi ei pea ütlema, kas sulle raamat meeldis. Võib olla, et lugemine oli su jaoks kohutav kogemus, aga sa pead lihtsalt suutma oma seisukohti põhjendada.

Meie tänane intervjuu tõukub ikkagi sinu debüütromaanist „Vihmakass“, mis sai ka Betti Alveri kirjandusauhinna nominatsiooni. Palju õnne! Kuidas sa „Vihmakassini“ jõudsid? 

Mõte sai alguse ühel hetkel, kui ma olin õpetajate toas, õues sadas vihma, ja ma kirjutasin ühe sõbrannaga. Ma teadsin, et ta elab puumaja esimesel korrusel, ja küsisin, et ega sul vihma ajal aken lahti pole, kas sa siis ei tea seda lugu, et keegi võib ju vihma ajal sisse ronida. Ta ütles, et ära aja mingit hirmujuttu. Oli ka sügisene aeg ja ma hakkasin mõtlema, et tegelikult see võiks päris lahe linnalegend olla. Lugu, kuidas kuskil Koplis või Kalamajas inimesed on näiteks oma toast leidnud mingeid veidraid märgi jalajälgi, mõnikord on midagi kaduma läinud. Tekkis mõte see idee lahti kirjutada ja selle käigus kolis tegevus hoopis maale.

„Vihmakassis“ on tohutu hulk eesti ja maailmakirjanduse suurkujude nimesid, samas ka viiteid filmidele ja ajaviitekirjandusele. Milliseid autoreid ja teoseid ise enda eeskujudena välja tooksid? Kas mõni neist innustas just „Vihmakassi“ kirjutama?

Paul Austeri „New Yorgi triloogia“ on üks raamat, mida ma ülikooli ajal lugesin ja mida väga soovitan. „Vihmakassis“ on lugu mehest, kes iga päev ühte trajektoori kõnnib ja keda detektiiv jälitab. Tegelikult on see Paul Austeri „New Yorgi triloogia“ esimesest osast võetud kontseptsioon. Aga ma keerasin selle natukene pea peale.

Kuidas kirjutamine kulges?

Mingi skeemi ma mõtlesin ette, aga enamasti raamat ikkagi kirjutas iseennast. Mu sõber Jaan Sudak küsis Läänemaal toimunud raamatuesitlusel, miks ma kirjutan peategelasest, Marleenist, kolmandas isikus. Tema kriitika oli, et olulistel kohtadel jäävad paljud tegelase mõtted lugejale kättesaamatuks. Nüüd tagantjärele mõeldes ma saan aru küll, et mina ka ei teadnud, mis ta mõtleb või millega raamat lõppeb. Mina ka ei tea, kas see kõik oli päris või mis seal lõpus juhtub.

Kui pikk oli kirjutamise periood ja milliseks kujunes sellele järgnev protsess?

Kogu protsess võttis aega umbes kaks aastat. Rahva Raamatu kirjastus tundus loogiline valik, sest siis on kõik asjad – kirjastus ja turundus – ühest kohast. Ja toimetaja oli suurepärane. Ta luges esimesed paarkümmend lehekülge läbi ja helistas mulle, ütles, et on näha, et tegemist on esimese raamatuga. Et natuke on ülekirjeldusi ja muid nõrkusi. Ma väga hindasin kogenud ja võimeka toimetaja ausust ja olin valmis ka eitavaks vastuseks. Natukese aja pärast tuli kiri, et ta luges läbi ja soovib raamatuga tööd jätkata. Umbes üheksa kuuga saime raamatu avaldamiseks valmis. See protsess seisis paljuski minu taga, sest sain töötada ainult õhtutundidel muu töö kõrvalt. Kevadperioodil võttis pinget maha ka see, et teadsime, et temaatiliselt sobiks raamatu ilmumine sügisesse aega.

Kuhu žanrisse sa ise oma teose paigutaksid? Kas tegemist on noorteromaaniga või võiks teos sobida ka vanemale lugejale?

Romaanis peaks olema vist pikem ajaperiood ja rohkem tegelasi, aga tinglikult võib seda vist romaaniks nimetada küll. Noorteromaani kohta on seal palju seda paarisuhte dünaamikat, mida võibolla kõik noored veel ei ole kogenud. Aga samas mine sa tea. Kui nüüd mõelda, et seal on küllaltki pikad kirjeldused ja kõrvalepõiked, siis noortele suunatud teoses peaks seda action‘it veidi rohkem olema. Mul otsest sellist sihtgruppi peas ei olnud, mõtlesin lihtsalt, et see võiks toimida õudusteosena või siis mõtte- ja siseilma peegeldusena.

„Vihmakassis“ on ka palju arutlust selle üle, milline kirjandus peaks olema. Mida sa ise kirjandusest otsid või mida lugeda eelistad?

Mina tahan, et kirjandus aitaks mul reaalsusest välja minna. Oli mingi periood, kus fantaasiakirjandus oligi ainuke, mis seda minu jaoks tegi. Seda läks söögi alla ja söögi peale, lihtsalt neelasin telliskivipaksuseid raamatuid. Aga siis mõistsin, et ei tohi kuhugi kinni jääda ja tuleb ka teistele žanritele võimalusi anda. Mu silmaringi laiendasid suuresti ülikool ja seal kohatud inimesed. Sain aru, et võiks olla valmis ka teistmoodi kunstiks. Ja mõnele teosele tuleb võib-olla veidi aega anda, mitte seda kohe pooleli jätta, kui tundub, et see on minu jaoks kuidagi uutmoodi.


[1]   Maiken Mägi. „Teos, mis võib maainimesel hirmu naha vahele ajada“ – Maaleht, 24.11.2023.

 


Lisanna Lajal (24) samastub talveperioodil suletekiga.

 

Taavet Kirja (25): “meeldib bossa nova ja rimi pitsa”

eelmine / järgmine artikkel