Intervjuu

Kirjandus – vahend reaalsuse mõistmiseks või sellest põgenemiseks

Madleena Mattus / Juuli Teder Ave Albert Leon Hagel Karet Eesmäe 30.10.2023

Goncourt’i preemia on Prantsusmaa kõige prestiižikam kirjandusauhind, millega igal aastal tunnustatakse üht kaasaegset prantsuskeelset proosateost. Et anda noortele sõna kirjandusmaastiku mõtestamiseks, antakse Goncourt’i preemiat lisaks Prantsusmaale välja veel 35 riigis – ning juba teist aastat järjest ka Eestis!

Tänavu osutus nomineerituks neli romaani: Giuliano da Empoli „Le mage du Kremlin” („Kremli võlur”, ee 2023), Cloé Kormani „Les presque sœurs” („Peaaegu õed”), Makenzy Orceli „Une somme humaine” („Inimlik summa”) ja Brigitte Giraud’ „Vivre vite” („Ela kiiresti”). Nendest teostest ning maineka preemia rahvusvahelises žüriis osalemise kogemusest vestlesid romanistikatudengid Ave Albert ja Leon Hagel, sama eriala vilistlased Juuli Teder ja Karet Eesmäe ning küsimusi küsis Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane Madleena Mattus.

Fotod: Dmitri Kotjuh

Goncourt’i preemia teemaline vestlusring festivalil Head Read 2023. Vasakult: Leon Hagel, Madleena Mattus, Juuli Teder, Maren Aare, Ave Albert, Anna Linda Varik. 

Eesti Goncourt’i žüriis osalemine eeldas nelja täispika prantsuskeelse romaani läbilugemist. Kuidas teil võõrkeeles lugemine sujus, kas esines ka raskusi?

Karet: Võõrkeelsete raamatute lugemine oli kohati ikka katsumus: mõte kippus rändama ja mul on selline narr komme, et ma kohe pean teadma, mida kõik sõnad tähendavad. Mulle ei sobi see, et saan mõttest enam-vähem aru: on vahe, kas seal on elutoa tiiger, kiisu või kõuts, tühja sest, et räägitakse kassist. Sõnade otsimine võtab aga meeletult aega!

Eks vahepeal oli raske ka seepärast, et ma pidin neid raamatuid lugema, kuigi mõnikord ei tahtnud, ei soovinud, ei jaksanud, või oleksin tahtnud lugeda midagi muud. Samuti nõuab ilukirjandusse süvenemine teistsugust tähelepanu kui tarbetekstidega tegelemine, millega olen viimasel ajal rohkem kokku puutunud. Kusjuures, vahetult enne žüriitöös osalemist lugesin Mihhail Šiškini „Sõda või rahu”, mis jäi pooleli ja mida ma pärast nende nelja raamatu lugemist hakkasin otsast peale lugema. See haakus hästi „Kremli võluriga”.

Arvan, et on tähtis, millal me midagi loeme ja millega me midagi seostame. Näiteks Cloé Kormani „Peaaegu õdede” lugemine sattus ajale, kui tulid välja dokumendid Smuuli osaluse kohta küüditamisel, ka Korman räägib kohalike osalemisest sõjakuriteos.

Leon: Minu jaoks oli see esimene kord üldse prantsuskeelset kirjandust lugeda. Võimalust Goncourt’i Eesti žüriis osaleda pakuti mulle ülikooli koridoris ning alguses tahtsin keelduda, sest ma ei olnud prantsuse keeles varem lugenud ja mõtlesin, et mul pole žüriisse mingit asja. Lõpuks otsustasin siiski osaleda ning positiivse üllatusena sain päris hästi hakkama. Alguses kasutasin muidugi rohkem sõnaraamatut, kuid ajapikku harjusin ära.

Juuli: Olen varem prantsuse keeles lugenud peamiselt näidendeid või lühemaid tekste. Seekord osutus lugemismaht väga suureks, samuti oli see esimene kord, kui proovisin lugeda võõrkeelseid raamatuid ilma sõnaraamatut kasutamata. See aitas kindlasti üle saada teatavast blokist, mis mul prantsuse keeles lugemise suhtes oli.

Ave: Võõrkeeles lugedes tiksub kuklas ikka väike ebakindlus (et kas saan ikka sõnast või mõttestki õigesti aru), mis utsitab mind aktiivsusele – kasutama sõnaraamatuid ja guugeldama, rohkem keskenduma. Eks mu usinus oli viimase raamatu juurde jõudes juba mõnevõrra kahanenud, ent teisalt võimaldab selline põhjalikkus midagi huvitavat välja noppida ka teostest, mis mind vähem köidavad. Seekordne lugemismaht oli samuti väljakutse püsivusele, aga – per libros ad astra.

Millised on nomineeritud raamatute kesksed teemad, kas leidsite neis ka ühiseid jooni? Kui hästi said autorid teie arvates teemade avamisega hakkama?

Leon: Kõigis neljas raamatus on üpris sarnased teemad. Üks läbivaid motiive on kindlasti surm: Brigitte Giraud’ „Ela kiiresti” räägib abikaasa kaotusest, Makenzy Orceli „Inimlikus summas” on jutustaja juba teispoolsuses, Cloé Kormani „Peaaegu õdede” tegevus toimub holokaustiaegsel Prantsusmaal ja Giuliano da Empoli „Kremli võlur” käsitleb Putini ning Venemaa ekstreemsuseid. Nii esineb teostes ka palju leina, mis ilmselt tuleb kõige selgemini esile romaanis „Ela kiiresti”, kus jutustaja kirjeldab oma mõtteid pärast abikaasa hukkumist. Samas on raamatutes näha ka palju armastust, olgu siis perekondlikku, nagu „Peaaegu õdedes”, või romantilist, nagu „Inimlikus summas”. See võib olla konarlik, nagu „Kremli võluri” peategelase puhul, aga ka voolav, nagu eluloolises romaanis „Ela kiiresti”. Surm ja armastus on kirjanduses väga levinud teemad – võib öelda, et isegi peamised –, nii tuleb nendest kirjutades klišeede vältimiseks uus vaatenurk leida. Sellega said autorid minu arvates väga hästi hakkama, eriti kavalalt just Orcel, kelle jutustaja on jutustamise ajaks juba sooritanud enesetapu. Suurtest üldinimlikest teemadest kaldub kõige rohkem kõrvale da Empoli, kelle raamatu põhirõhk on pigem poliitilistel mängudel, manipulatsioonil ja niiditõmbajate elul. Lugejale jääb mulje, et autor on teinud kõvasti eeltööd ja tutvunud põhjalikult Venemaa lähiajaloo ning selle valitsuse telgitagustega. Raamatu temaatiline eristumine on kindlasti üks põhjuseid, miks see mind ja võib-olla ka kogu Eesti žüriid eriti kõnetas.

Karet: Kõigis neis raamatutes kajastub kellegi kohutav reaalsus, ükski neist pole sisu poolest kerge või lõbus lugemine, mitte ühelgi hetkel (eriti kõhe on, kuidas Orcel väga häirivatel hetkedel „haha” kirjutab). See tekitas lugemisel paraja dilemma: kas kirjandus (ja kunst üldisemalt) peaks aitama reaalsuse eest põgeneda või hoopis sellele tähelepanu pöörama? Ükski loetud romaanidest ei pakkunud põgenemisvõimalust, kõik lajatasid väga selge tegelikkusega.

Kui palju suutsite tegelaste ning süžeedega suhestuda? Millise raamatu sündmustik osutus kõige keerulisemaks?

Juuli: See suhestumise teema on huvitav, sest meie aruteludest käis korduvalt läbi kriitika, et mõne teosega on raske suhestuda. Mõni põhjendas seda asjaoluga, et teema teda lihtsalt isiklikult ei puuduta („ma ise pole pidanud midagi sellist läbi elama, järelikult mul ongi keeruline suhestuda”), mõni aga arvas, et autor on teemat käsitlenud liig enesekeskselt ja ei saavuta seega võimet kõnetada midagi universaalset. Pean ütlema, et lugemise kui suure ajalise investeeringu võlu seisnebki minu jaoks just selles, et igasugu teemadesse ja omailmadesse on võimalik sisse elada, kui vaid ise vähegi tundlik inimene oled ja kirjanik kirjutada oskab. Ja kirjutada selle aasta neli finalisti nähtavasti oskavad. Kõige keerulisem oli ehk kaasas püsida Kormani teosega, kuna dokumentaalse sisu tõttu käib sealt läbi lihtsalt niivõrd palju nimesid, et järg kipub kergesti käest kaduma.

Karet: Kõigis neis raamatutes kajastub kellegi kohutav reaalsus, ükski neist pole sisu poolest kerge või lõbus lugemine, mitte ühelgi hetkel (eriti kõhe on, kuidas Orcel väga häirivatel hetkedel „haha” kirjutab). See tekitas lugemisel paraja dilemma: kas kirjandus (ja kunst üldisemalt) peaks aitama reaalsuse eest põgeneda või hoopis sellele tähelepanu pöörama? Ükski loetud romaanidest ei pakkunud põgenemisvõimalust, kõik lajatasid väga selge tegelikkusega.

Ave: Ka mulle jäi Kormani käsitletud koonduslaagrite ja seal kinni peetud juutide kohtlemise temaatika isiklikult kaugeks, ent teisalt oli just seepärast huvitav heita pilk otse sündmuste keerisesse ja jälgida tegelaste teekonda hukatusse või vabadusse. Giraud’ romaani puhul kiskus kaasa autori püüe vältida vältimatut. Seda lugedes oli tunne, justkui sõidaksid piduriteta autos täiskiirusel kaljuserva poole – tead, et õnnetus on möödapääsmatu, kuid ikkagi üritad meeleheitlikult pidurdada. Orceli teose peategelane äratas põhiliselt kaastunnet. Üldiselt ütleksin, et süžeega oli lihtsam suhestuda kui konkreetsete tegelastega.

Karet: Kõige lihtsam oli mõista „Kremli võluri” tegelasi ja sündmustikku: eks see ole lähemal ka ja pole nii isiklik kui näiteks „Ela kiiresti”, mille minategelasele ei suutnud ma lõpuni kaasa tunda. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas sellise tundega elada, ja mul on vedanud, et ma peangi proovima ainult ette kujutada, mitte päriselt läbi elama. Sama lugu on ka Kormani raamatu lastega – mul oli neist kogu aeg nii kahju.

Leon: Kuna „Kremli võlur” käsitleb Venemaa lähiajalugu, siis on Eesti lugejaskonnal sellega suhestuda kindlasti lihtsam kui näiteks „Peaaegu õdede” tegevustikuga 1940. aastate okupeeritud Prantsusmaal. Kormani teos jäigi mulle loetud teostest kõige kaugemaks, võib-olla autori uurimusliku, mitteilukirjandusliku vestmisviisi tõttu. Kõige lihtsam oli suhestuda Giraud’ tekstiga, tema valab tõepoolest kõik oma tunded paberile. Orceli lugu on ilmselt kõige traagilisem ja tekitab tugevaid emotsioone, aga sündmustik tundub kohati nii absurdselt jube, et peategelasega pole lihtne samastuda. „Kremli võluri” peategelane on päris huvitav, selline ebaharilik antikangelane. Raske on otsustada, kuidas talle kaasa elada, kuna tema teod on kuritegelikud, kuid ta ise jääb äärmiselt inimlikuks.

Selleaastase Eesti Goncourt’i pälvis Giuliano da Empoli romaan “Kremli võlur”. Kuidas kulges laureaadi valimine, kas olete rahul?

Leon: Kuidagi juhtus, et kõik lugesid raamatuid enam-vähem samas järjekorras, seega olid arutelud alati elavad ja sisukad. Minu meelest tõusis „Kremli võlur” juba päris varakult favoriidina esile ja ka viimases vestlusringis ei toimunud suuri vaidlusi. Lõplik otsus oli üsna üksmeelne. Muidugi arutasime ka teiste teoste üle, tõime välja nende väärtusi ja puudusi, kuid da Empoli raamat on eesti kultuuriruumile lähedasem ja niivõrd ajakajaline, mistõttu oli sellesse lihtsam sisse elada. Romaan on oskuslikult üles ehitatud, tegelased on kahepalgelised ja lugu ise on põnev.

Juuli: Praegune geopoliitiline olukord ja eestlaste emotsionaalne seotus sellega said valiku tegemisel kindlasti määravaks. Jäin tulemusega nõusse küll, kuigi minu isiklik lemmik on Giraud’ „Ela kiiresti”.

Ave: Minu jaoks ei ole teosega suhestumise otsustavaks teguriks, kas raamat on n-ö hea või halb, ning jäi mulje, et nii on see ka ülejäänud žüriiliikmete jaoks. Raamatuga suhestumisel on erinevad tasandid, see võib meid puudutada sügavalt individuaalselt või siis mõnda ühiskonnagruppi kuulumise kaudu, mõni teos kõnetab meid sarnase isikliku kogemuse tõttu (nagu lähedase kaotus), mõni aga kollektiivse mälu toel, mille kaalukaks osaks on sageli ajaloosündmused. Ütleksin, et Giuliano da Empoli romaani välja valides tegime seda eeskätt eestlastena, sest just seda mõõdet meis kõnetas „Kremli võlur” ilmselt kõige enam.

Milline tähendus on teie arvates auhinnal eesti kirjanduse ja kultuuri kontekstis?

Karet: Uh, ma ei oskagi öelda. Vahest see eestlasi nii väga ei puuduta, sest meie kirjanikel pole väga võimalust seda auhinda saada, prantsuse keeles keegi eriti ei kirjuta. Arvan, et Goncourt jääb meil siin pigem üldise tunnustava peanoogutuse tasemele, aga suuremat mõju sel pole. (Ei taha nüüd kellelegi liiga teha, kindlasti on neid, kes jälgivad kogu asja, aga tõenäoliselt on see kitsa ringkonna huvi.)

Ave: Kaldun arvama, et Goncourt’i auhind pole siinmail just tuntuim kirjandusauhind, ent samas usun, et nüüd, kui igal aastal ka Eestis oma žürii koguneb, on olukord muutumas. Oma valiku esitamine võimaldab meil saada osa millestki suuremast ja rahvusvahelisest ning järgib minu meelest hästi teada-tuntud üleskutset olla eestlane, aga saada ka eurooplaseks. Lisaks on see ülimalt tore võimalus noortele, kuna utsitab tulema välja (väliskirjanduse puhul peamiselt) ingliskeelsest mugavustsoonist ja lugema frankofoonset kirjandust.

Juuli: Nagu juba näha on olnud, suunab see meie tõlkijaid olulisemate kaasaegsete prantsuse autorite/teoste poole vaatama. Igal juhul on kasulik lugeda ka värskemat kirjandust, et ikka ajakohaselt aru saada sellest „prantsuse vaimust”, mis on meie enda kultuuri üpris märkimisväärselt mõjutanud.

eelmine / järgmine artikkel