Skaibisessioon lõpeb, võtan klapid peast ja – vaimne okserefleks: „kes seda jama lugema hakkab?“ Meie, kaks tõlkijat, oleme paremal päeval muidugi fännid ja esialgne eesmärk oli hoopistükkis tõlkimise kaudu keelt harjutada. Aga long-form skolastika huviliste ring on… äärmiselt spetsiifiline. Ja lugemisnauding, mida see pakub – samuti äärmiselt spetsiifiline.
Siiski küsimusel on ka praktiline pool: kes on see lugeja, kellele tõlkida? Kas ta on erudeeritud teoloog-filoloog või võtab raamatu kätte ka pühapäevakristlane? On talle tarvis joone all selgitada, kuivõrd tühi töö on katsuda ühe vastega tõlkida seda või teist terminit? Või oleks ta tänulik, kui kogu tekst oleks loetav mõistetavas keeles, nagu seda teeb nt Cambridge’i tõlge inglise keelde? Või äkki ta haavub, kui otsustame kuskil Aquino Thomase undava sõnakasutuse kahjuks ja jätame verba ipsa kõrvale?
Kuna me tõlgime seadustele pühendatud osa „Summa theologiae’st“, siis pole see viimane väljend võib-olla täiesti vale. Kohtuistungil nägi klassikaline retoorika tõlgendamisel ette kaht lähtepunkti: seaduse, lepingu või ütluse sõnad ise (verba ipsa) või nende taga seisev kavatsus (intentio). Ja küsimus on nüüd valikus nende kahe vahel. Umbes nii saan mina aru ka tõlkimise põhivalikust. Pidevalt tuleb teksti igal tasandil katsuda kord edasi anda sõnu ja siis jälle mõtet – kusjuures tihtipeale langetad valiku ühe kasuks seepärast, et teisest ei saa aru.
Jah, üht-teist jääb arusaamatuks, seda ma näen. Ja kindlasti on palju ka unknown unknown’e. Aga lohutan ennast sellega, et ilmselt ei väidaks keegi, et tal on Aquino Thomas „selge“. Ei, aukartus suurte vaimude ees peab enda kõrvale kasvatama peaaegu sama suure ülbuse nende vastu. Muidu on oht, et aukartus teeb soolasambaks. Või viib ainult „epigoonlike renessanssideni“, nagu äsjalahkunud prof. Matjusele meeldis Heideggeri sõnu kasutades väljenduda. Või siis vähemasti niipaljukest, et ei tasu ühtki inimest jumalikustada – pühakutki mitte. Vist umbes sel põhjusel kutsume Thomast enamasti Alutaguse või Adavere vms Toomaks.
Henri
13. märts
Minu jaoks on ta eelkõige olnud Alatskivi Tom, mitte et mul Alutaguse või alutaguslaste vastu midagi oleks, mitte et mul Alatskiviga mingit isiklikku seost oleks, võib-olla lihtsalt sellepärast et seal on loss. Ja palju sa neid a-tähega algavaid kohanimesid ikka tead? Kui natuke mõelda, siis üllatavalt vähe. Ja kui üldse mitte mõelda, siis umbes sama palju. Milleks siis üldse mõelda?
„Mõtelda on mõnus“ – tähendab, ei. Veel üks näide sellest, kuidas mina ei mõista luulet ja luule ei mõista mind. Mõtelda ei ole mõnus, mõtelda on raske. Mõeldes seisad sa pidevalt silmitsi oma teadmiste, arusaamise ja tajuvõime piiridega, üritades neid millimeetrigi võrra nihutada, et sünniks küsimus, hüpotees, teooria, argument, sünniks midagigi, kasvõi lohe (it drago)… Tavaliselt ei sünni. Ja kuigi mul oli ka siin plaan pikalt rääkida sellest, miks ma siis olen siin, kus ma olen, mis sunnib mind mõtlema ja tegema suurt ja julma tööd, ja miks ma tõlgin Aardla Toomase skolastilist arutlust seaduste olemusest ja päritolust, siis… täna vist ei sünni.
Ove
17. märts
Tänases katkes selgitab Antsla Toomas seda, kuidas on seotud seadus ja headus. Ja siin teeb ta vist esimese nalja, mis mulle „Summa theologiae’s“ silma jäänud. Tom kujutleb riigipead, kelle valitsemise juhtprintsiip ei ole hüve kui selline, „vaid talle tulus või ihaldusväärne või ka jumalikule õiglusele vastukäiv“, ning möönab, et kui mõistame hüve sellises suhtelises tähenduses, siis „leidub head iseenesest halvaski, nii nagu kedagi kutsutakse heaks röövliks“. Sõnum: ka korruptiivsel valitsejal on voorusi – röövlivoorusi.
Natuke ju on naljakas…?
Igatahes pudeneb siit naljast välja mitme epohhi jagu maailma ajalugu. Ühtpidi jõuame siit kuningate röövliteks kuulutamise juurest nonde universaalsete seaduste juurde, mis ühe kuninga tegevust õigustavad ja hüveliseks teevad. Noil seaduseil põhinevad kodanikuõigused laovad aga sajandeid hiljem aluse inimõigustele, mille eest käib võitlus tänagi. Aga needsamad tüübid, kelle vastu see võitlus käib – sel nädalal Haagis laste küüditamise (!) eest tagaotsitavaks kuulutatud tüübid – katsuvad oma riiki ja valitsemist õigustada sellesama loomupärasuse ja jumaliku soosingu traditsioonis, mille hüppelauaks on meie Aruküla Tom Tagasihoidlikult-Naljakas. Mitte et Tomil puuduks oma teravmeelsus, aga saatuse iroonia vastu ta ei saa.
Henri
22. märts
Aquino Thomas võitlemas lihaliku kiusatusega (Cornelis Boel Otto van Veeni järgi (1610))
„See vangla (mis pidi takistama tema liitumist dominiiklaste orduga) oli talle justkui naudingute paradiisiks ja sealne üksildus kui õnnehurm, milles palus vahetpidamata Jumalat palvetega, et sisendaks talle püsivust pühas ülesandes. Samal ajal saatsid ta vennad äärmuslikus katses tema juurde kõlvatu lõbutüdruku, kes ahvatles süütut noormeest pihta hakkama – karske noormehe hing ei võtnud kõlvatu naise kiusatusi kuulda, vaid, haarates koldest tuki, ajas liiderliku naise enda juurest ära.“
Suht kurb on see, et kõik päevad ei ole. Tahaks ju, et iga päev oleks produktiivsus, tulemus, mõõdetav, rahastatav. Ja täpselt ei saa nagu ka aru, miks. Eile tegime nimelt poolteist tundi tööd ja saime vaevu tõlmetatud (tõlgitud ja toimetatud / tõlget toimetatud) umbes sada sõna. Täna aga tegime vaid pool ja tulemust pea kaks korda rohkem. Ühest küljest tõesti, eile sai silmitsi seistud vooruste kahetisusega – nad on kas acquisita või infusa – omandatud või sisse kallatud. Iseenesest jah, aga „sisse kallatud“ on ikkagi lamp. Omistatud, omastatud, osastatud? Lõpuks jäi pärast halbade variantide pingsat põrgatamist kasutusse „osaks antud“. Miks selle kasuks valik langes, ma enam ei mäleta, praegu tahaks pakkuda välja „omaks antud“ – sama lamp nagu iga teine, aga eks ööd on siin mustad.
Aga teisest küljest, kas tänased probleemid ja sõnad olid siis lihtsamad. „…impossibile est quod aliquis homo sit bonus, nisi sit bene proportionatus bono communi.“ – „…on võimatu, et mõni inimene oleks hea, kui ta pole hästi ??? ühishüvega.“ Proportionatus – proportsionaalne, ühes mõõdus, sobivuses, vastavuses? Selle asemel et raisata energiat, ajurakke ja aega, otsustasime kohe, et õige vastus on „suhestatud“. Samas on seegi tulemus pigem keskpärane.
Ove
24. märts
Kurnav ja aeganõudev on see kahe peale tõlkimine. Niisuguse töötopeldamise vastu asuks ideoloogiline tõhustaja kohe tegudele. Aga midagi siin ometigi on. Kui tõlkepartner nõuab selgitusi ühe või teise muudatuse kohta sõna ja fraasi tasandil, siis tuleb oma intuitiivsed käigud kähku väga selgelt välja joonistada. Nendel hetkedel avastan pahatihti, et mu väga kindlaks peetud intuitsiooni aluseks on mingi lootusetu lapsus. Aga teinekord formuleerin jälle mingi olulise hammasratta enda mõtlemistöö masinavärgile. Enamasti on asi muidugi seal kuskil vahepeal.
Täna oli näiteks juttu sellest, kuidas mõte Tooma lauses liigub. Tema lause teatestruktuurist. Kuigi üldjoontes asi jookseb, tekitab ta aeg-ajalt täiesti ebavajalikke komistusi ja juhib lugeja mingitesse tupiktänavatesse. Väike kiusatus asi ära parandada tekib siis, kui mõelda lugejale, aga Tooma kätt silmas pidades ei saa nii muidugi teha. Aga kuidas siis? Üks päris hea ja päris ootamatu lahendus seda sorti olukordades on nn eurokantseliit. Euroopa Liidu dokumentide sundtõlkimisest sündinud ametnikukeel, mille keeleloogika laotub Tommi tekstile üllatavalt hästi. Labürintlik ja anaalsete täpsustuste all looka vajuv lausetellis, mis sellegipoolest ehitab üles hiilgavat vaimset katedraali. Brüsseli ja Rooma „katedraalid“ pole muidugi päris ükssama, aga bürokraatia ja teoloogia kõrghetkedel on nagu midagi ühist. Vähemasti keeles, stiilis, nagu mulle paistab.
Isegi kui sellised väikesed leiud tandemtõlkimist ei õigusta, võiks asja õigustada koostöö iseenesest. Sest krooniline üksitöötamine ja kolleegide doktorandide (sic!) seas valdav akadeemiline puhkus vaimse tervise probleemide tõttu – ma kahtlustan, et ka neil kahel asjal on midagi ühist.
Henri
27. märts
Vahel olen mõelnud, et huvitav, kuidas viiekümne aasta pärast seletatakse tänasel päeval ülimalt aktuaalset noorte vaimse tervise kriisi. Kas ehk ilmneb selleks ajaks teooria, mis kirjeldab seoseid, mida me praegu veel täpselt ei taba: „I want to say one word to you. Just one word… Are you listening?… Microplastics.“ Või näeb iga teadlane Rooma langemise põhjuseid ikka oma kodudistsipliinis, kuulutades, et „pole midagi uut päikese all“ ja „ajalugu kordabki ennast“, ning tõde jääb sellele, kellel on kõige suurem rahakott või riistvara.
See on nüüd see koht, kus ajaloolise teksti tõlkija võiks köhatada hääle puhtaks, kohendada ennastimetlevalt prille ja selgitada lugejale, kuidas asjad tegelikult on – seoses selle ajaloo kordumisega, tähendab. Võiks ju seletada, kuidas juba Alatskivi Tom maadleb samade probleemidega nagu me 21. sajandil – tänasest näiteks küsimus: kas türanliku seaduse täitja on hea, või on seda hoopis selle seaduse rikkuja. Võiks vaadata, kuidas keskaegne munk Nogenti Guibert seisab pidevalt silmitsi teda kimbutavate eneseväärtuskahtluse deemonitega. Ning ka kolmanda sarnase näite võiks ajaloost kindlasti leida. Kuid siiski, vähemalt mulle näib, et ajaloo korduvus ja Inglismaa olemasolu väärivad mõlemad sama vastust: „Just a conspiracy of cartographers.“
Ove
29. märts
ratio rationis – „mõtte mõiste“
¯ \_(ツ)_/¯
Henri
30. märts
Millised sõnad on keeles olemas ja millised mitte. Lihtsalt nutma ajab ladina keelt lugedes juba ette teada, kuidas ingliskeelsed tõlked saavad mingeid kohti lahendada. Ja siis kahe käega ühest peast kinni hoides vaadata oma õnnist sugri keelt – klassik ratio ja natura. Ja kui need tunduvad veel liiga lihtsad, siis tõepoolest, kesasi on üldse ratio rationis. Aga muidugi ka muud ja esmapilgul võib-olla vähem salakavalad sõnad. Näiteks sufficientio – komparatiiv, more sufficient, suffitsientsem? Suffitsientsiaalsem? Eksole. Esimene instinkt oleks proovida „piisavam“. Olgu, kasutagem lauses:
| 3. PRAETEREA, natura humana est sufficientior irrationalibus creaturis. | 3. LISAKS, inimese loomus on piisavam mõistusetute olendite omast. |
Nagu jah, aga ei. Pigem tahaks antud kontekstis kasutada sõna „täiuslikum“. Samas sufficientior’i „täiuslikuks“ tõlkida on natuke meelevaldne, eriti arvestades järgnevat katket:
| Et ideo lex humana non potuit cohibere et ordinare sufficienter interiores actus… | Ja sestap ei suutnud inimlik seadus sisemisi tegusid täiuslikult piirata ja korrastada… |
Esimesse sobiks pigem „täiuslikult“, teise „piisavalt“. Kuidas lahendada? Kõige targem olekski vastavalt vajadusele ja kontekstile vasteid leida. Meie aga oma tõlketöös ei tegele kõige targemate lahenduste leidmisega, vaid appi tõttab „küllaldasem“ ja „küllaldaselt“. Ehk natuke konarlikum, aga siiski, tundub, et töötab – kui kardinad ees, uks lukus, pimedas toas ja teki all salaja lugeda.
Ent ka muis kohis, muis sõnis, muis kontekstiis paneb tõlkimine ikka ja jälle küsima, mida saab ja tohib keelega teha ja mida mitte. Isegi kui sellise värdkeelemängluse tulemus jääb tihtipeale selgelt väljapoole neid piire, mida tõlkija endale lubada võib. Kasvõi seesama „kohis“ lõigu alguses. Antud juhul kasutusel kui sõna „koht“ seesütleva käände mitmuse lühendatud vorm. Samas võiks see tähendada ka ju kohitsemise tulemust, kohitsetud looma. Aga nüüd tuleb ÕS mulle väitma, et sellist asja pole olemas; kumbagi neist pole olemas. Miks, eesti keel, miks sa oled selline? Sul on nii palju potentsiaali ja sa vaikid selle maha.
Ove
3. aprill
Tasapisi märkan, et mul on tekkimas mingi tõlkemetoodika. Kõigepealt valmib pea sõnasõnaline toortõlge, kus kehtib üsna range vasteühtsus – kuni epiteetideni välja. Selle töö lõpuks on tõlgitava materjali tekstuur ja ambitsioon enam-vähem selged ja siis hakkan tõlkima n-ö mõtet. See tähendab, et lauseehitus muutub eestikeelsemaks, sõnavara voolavamaks ja mõisted mõnikord mitmevasteliseks. Aga see viimane on miskipärast kõige valusam. Igatahes olen veel kaugel sellest, et panna „keel kõnelema“.
Jah, Adaži Tomsi suur lepitus Jeruusalemma ja Ateena, Aristotelese ja Platoni ning veel mitme antipoodi vahel on omaette vaatepilt. Hm… või mõttepilt? Aga tõlkides tuleb välja, kui pudruseks lähevad tema käes kesksed mõisted – nagu see pagana ratio. Sellele sõnale on meil ühesama teksti piires varsti juba pool tosinat vastet, kuna see peab toimima korraga nii Augustinust kui Aristotelest tsiteerides jne… Võib-olla oleks viisakam jätta sõna hoopis tõlkimata, nagu tehakse mõnikord Heideggeri Dasein’iga?
Igatahes, kui too sõnasõnaline tõlge (mis on pmst võõrkeelne tekst eestikeelsete sõnadega) on lagundatud voolavamaks variandiks, mis tõlgib mõtet ja stiili, siis õnnestub mõnikord harva jõuda ka teksti vaimu ümberpanemiseni. See on siis, kui tekib tunne, et autor kirjutas ise eesti keeles. Ja mõnikord, mõnes üksikus kohas teab mõni üksik tõlkija, et autori enese kirjutatu poleks olnud nii hea kui tõlge.
Henri
5. aprill
Aquino Thomase „Summa theologiae“ jumaliku õpetuse puu. Allikas: Rijksmuseum Amsterdam
Vahest saab natuke nalja ka. Näiteks, kes oleks osanud arvata, et „Jumala kopp on ees“ tähendab silmitsi seismist kõiki võrdsustava maavärinaga. See on ikka päris naljakas! Tegelt ka. Hahahahae.
Kui aga maakerast lamedamad naljad kõrvale jätta, siis Henril on õigus, nagu Norras. Alguses oli tõlge, piinlikult täpne. Nüüd aga on juba neli kuud saanud seda tülget (sic!) toimetada ja tulemus on vähem täpne, aga ehk loetavam. Paralleelina võiks siin mõelda esimeste vulgaarkeelsete piiblitõlgete peale, mis jäid oma sõnalises täpsuses ladina keelt mittevaldavale inimesele pea sama arusaamatuks kui Vulgata. Ja tõepoolest, lugedes kord tõlgitud kirjakohta Avinurme Thomas’ilt on isegi natuke piinlik minevikuenese tõlketäpsusega silmitsi seista:
| Et ideo ipsa ratio gubernationis rerum in Deo sicut in principe universitatis existens, legis habet rationem. | Ja seega omab see asjade haldamise mõte Jumalas kui olemasoleva terviku valitsejas seaduses alust. |
Nagu… mida ma mõtlesin? Kas ma üldse mõtlesin? Kuidas ma suutsin ennast veenda, et see on adekvaatne eestikeelne lause? Ja kui ma suudan praegu end taas veenda, siis kas uskuda oma esimest emotsiooni, et see elardis ei vääri eksistentsi, või enese veenmisjõudu, et tegelikult on ju täitsa arusaadav ja mõistlik, kui mõttega lugeda ja konteksti vaadata ja mõttega lugeda. Ja konteksti vaadata.
Ove
6. aprill
Jep, kui läbi mõelda ja konteksti vaadata ja hoolikalt läbi mõelda ja konteksti vaadata ja natuke mõelda kah, siis on täitsa arusaadav ka see lause:
| Et tamen in ipsa lege iniqua inquantum servatur aliquid de similitudine legis propter ordinem potestatis eius qui legem fert, secundum hoc etiam derivatur a lege aeterna: omnis enim potestas a Domino Deo est, ut dicitur Rom. xiii *. | Ja siiski, isegi ebaõiglane seadus, niivõrd kui ta sarnaneb kuidagi seadusele, kuna on korrastatud seaduseandja võimu poolt, on sellele vastavalt tuletatud igavesest seadusest, sest „kõik võim on Issandast Jumalast“ nagu ütleb Rm 13:1. |
Siin paneb Annikvere Thomà muidugi ise ka natuke hullu ja selle lause juurde tuleb kindlasti tagasi tulla, aga asja keskne mõte peaks olema enam-vähem koos. Tom nõustub üldjoontes Augustinusega, et „ebaõiglane seadus ei ole seadus“. Selle põhimõtte teoreetiliseks aluseks on, et kõige kõrgem seadus on fundamentaalselt peaaegu sünonüümne Jumala intellektiga. Seesugust arusaama laiemalt kutsutakse, ülla-ülla, intellektualismiks. Aga nüüd kuulutab Tomm, et „kõik võim on Issandast“ (jep, see on meie enda tõlge piibli kirjakohast) ja et seepärast on ka ebaõiglane seadus metafüüsilises plaanis legitiimne. Niisiis on teatud mõttes õiglane ka ebaõiglane seadus – kuna ta pärineb Jumala/valitseja/perepea tahtest (voluntas). Seesugust arusaama kutsutakse jällegi voluntarismiks. Aga kumb siis teeb seaduse õiglaseks: kas seaduse n-ö mõistuspärasus või seaduseandja võim?
Mõte Aakaru Tomist kui voluntaristist on suhteliselt fringe – alles eelmisel nädalal lugesime üliõpilastega Leibnizi, kes voluntarismi diskrediteerides peaaegu tsiteerib Tommi –, aga ei enne ega pärast teda pole puudust neist, kes heidavad poliitilistele korraldustele „realistliku“ pilgu ja näevad selles ei miskit muud kui allutatud tahete süsteemi. Kusjuures, selline hoiak tundub olevat omane mõtlejatele, kes kirjutavad rahututel aegadel – esimesena tuleb meelde kodusõja eest põgenev Hobbes.
Grammike aegade rahutust on ka minu õuele jõudnud. Kiirkorras ja seaduseid muutes rajatakse sõjaväelist polügooni, mis hakkab sisuliselt piirnema minu koduga. Mõned naabrid peavad kolima, mõned, nagu minagi, peavad taluma.
Oma detailides on selles asjas minu arvates selgeid ebaõiglusi. Aga kuidas suhtuda siis nendesse seadustesse, mis neid ebaõiglusi lubavad? Vähemasti niipalju tundub mulle klaar, et ebaõiglane seadus ei tohiks olla seadus. Mõned teised loevad aga toda kohta põhiseaduses, mis lubab põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele osutada omaalgatuslikku vastupanu. Kolmandad lepivad sellega, et Jumal on kõrgel, keiser kaugel, ja seadus on alati arbitraarne (arbitrium – voli, suva, tahe). Aga mida arvaks Aravete Toomas?
Üks eksegees annaks ilmselt umbes sellise vastuse: kuni seaduseandja on legitiimne, seni on tema käsul võim ja sellele kuuletumine on moraalne kohus ka siis, kui seadus paistab (ja ongi) ebaõiglane. On see õige? Kas ma arvan ka nii? Vist mitte päris. Aga neid asju on hea „arutada“ targematega kaugest minevikust. Ja isegi kui ilma jääda kõigest sellest, mida sööb koi ja rooste, siis vähemasti jääb alles mingi vaimne „seltskond“, kes ei pea kuhugi ära kolima, ja vaimne maastik, mida ei saa polügooniks künda.
Henri
12. aprill
Minu viimase kahe nädala refrääniks on ootamatult kujunenud: „Poola Teaduste Akadeemia filosoofia ja sotsioloogia instituudi filosoofia osakond kukkus läbi riiklikul atesteerimisel ja seega ei saa, ei või, ei taha doktorikraadi anda.“ Suhteliselt segane olukord, kus keegi täpselt ei tea, mis saab edasi ja millele võib loota. Ma küll ise loodan Tartu peale – kas nüüd päris koduigatsus, aga tundub nagu loogiline oma doktoritööd Tartu ülikooli filosoofia ajaloost jätkata seal. Selle päeviku avaldamise ajaks võiks midagi ehk olla selgunud. Huvitav, kas mind tutvustatakse siis Poola Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli või mõne kolmanda institutsiooni liikmena? Kas mind üldse tutvustatakse?
Kui korraks sinuga, armas lugeja, aus olla, siis mulle eriti ei meeldi see eelnev lõik. Tundub liiga familiaarne, paatoslik ja – mis kõige hullem – mitte eriti siiras. Tahaks ikka „tõtt, karmi tõtt“, nagu ütles lord Byron. Aga samas ei tahaks ma teda ka maha salata, sest ta jäädvustab teadmatust, mis tuleviku osas valitseb, ja ehk ka kinnitab, et see ei jää püsima. Probleemidele leidub lahendusi, ja mitte ainult abstraktseid, vaid neil on üsna selged piirid ja (täht)ajad ja – nagu kõigel muul aristotellikus füüsikas – oma kohad.
Ning viimase paari nädala jooksul on nende lahenduste otsimise kohaks saanudki ladina keele lugemisgrupp. Sest tõsi, aegade algusest alates ei kulu kogu keskeltläbi pooleteisetunnine kohtumine meil tõlkimisele, vaid seal saab arutada ja jagada ka muud elus olulist. Skeptilisem inimene nimetaks seda ehk prokrastineerimiseks, aga sama hästi võiks seda interpreteerida koostöö harjutamisena humanitaarteadustes. Isegi kui see ei toimu harjutusväljakul… Aasta kõige sitemad naljad 2023.
Best regrets, nagu kirjutas kunagine klassivend kogemata kirja lõppu ja siis kahetses.
Ove
13. aprill
Ove Averin (27): „Tähendab, põhjapõder on ikkagi bottom-moose.“
Henri Otsing (29) on pliiatsiga maakas.
