Päevik

jarmo reha päevik ehk Eidosest valguseni

Jarmo Reha 3.10.2023

Meie ainus tõeline funktsioon on allutada enese sisemus vastavaks oma haprate piirjoontega.

——

Kui armastus ei kummitaks, siis kaotaks ka leek meis enestes väe kutsuda esile õide puhkemist.
„Tõsiasi, et oleme kogenud kaotust, annab meile jõu taluda meie ajastu külmi tuuli.“

——

Ma ei usu, et meid kannustab surmaiha, vaid joovastus söösta otse päikesesse.

——

Vabadus on suudelda saatust põsele, mitte suule.

——

„Esimene maal oli inimese vari, mille heitis seinale Päike.“
– Leonardo da Vinci

——

Igaüks meist võbeleb OMA sisemiste pooluste vahel. Om ja A. Alfa ja Omega. Omega ja Alfa.
Kas olla avatud või olla suletud.
Avali sulgudes sööstame leegitseva päikese poole.

——

Kui ümbert on varisenud viimsedki müürid ja rammestust paitab vaid tärkav päike… Siis…
NEC SPE
NEC METU

……………sinu sinised silmad veel hetkeks on sinuga.

——

[*(sisekõlks) Minu jaoks on äärmiselt naljakas, et indiviid on ladina keeli ja meeli „jagamatu“. Roomlased siiski lahendasid selle probleemi ja tõmbasid indiviidi hobustega neljaks. Paradoks.]

Kas meie näiline kehasus, mida me saame füüsiliselt endast lahutada, kuid vaimselt mitte – kas see mitte ei tõesta, et on olemas miski, mis vormub – ja seejärel hääbub, et vormuda uuesti.. Kuskil kellenagi sammume taas kord siin maamunal. Kas me kõik pole mitte kõik need samad ja ühed ja erinevad, kes üksteisele otsa vaadates iseennast ära ei tunne?

——

Bukowski.
„Leia üles see, mida armastad, ja lase sel end surmata. End surmata. END surmata.“

——

„Omada vormi… see on üks suurimaid paradokse üldse. Saame millegi anumaks selle viivukese jooksul, mis on rebides venitatud õrnaks ebamäärasuseks, ning peame suutma ühtaegu muutuda ja püsida vankumatuna.“

——

Iga päevaga võidame või kaotame +/- 4 minutit päikest.

——

FORTIS FORTUNA ADIUVAT

——

Kuukillud

I

Varitsen varjudes, sest neist ma pärinen.
Mu varju vari on köidetud
neelama sügavustest hetkel, mil võpatan
kohates päikesekiiri.

 

II

Hoian enda pead madalamal – allpool rentsleid.
Seal, kus vaid kalgid norsked ja sinakas voog.

 

III

Segan enda sugupooled. Kuningbasilisk on ligi.
Marmelaadkaleidoskoobilt koorub maha
rusustunud kest.
Ma segunen. keerdun. nihestun. karglen. põrkun.
Püsimatu liikumine varbaotstest
pealaeni.
Mitut persona’t suudab taoline anum
hõlmata?
Munn ja Kellad. Perse ja Vitt.
Igavik on lõigatud pooleks – täpselt –
keskelt
Armastada tähendab suruda endale laetud relv
vastu oimu.
La Fontaine.

 

IV

Ma lämmatan end rohkem kui Sina,
kuid mu pihkudes ei pesitse peale
piiskade kedagi.
Tärkasime mõlemad keset vihma kui pekslev tolm.

Olen see nüüd mina, kes on mina, või
mina mängimas mind või mina mängimas kedagi
siinpool, sealpool ja mujalgi?

Oh, millal küll leiab asumise me põrm?
Tuul ainiti kannab me kulunud jäätmeid.

Sinine korrata Punane võrdub π

Ma olen väsinud vahtimast taevast, mis sinine,
kuid selle peegelduses konutan Mina.

 

V

Enda salvestusmasinal vajutan nuppu
nimega „katki – mängi“

 

VI

Ma üritan sellest kehast sotti saada.
See on masin, mil vajadused. Igal hommikul
leian väikse kavatsuse liikumaks, mis
ergutab, ning avastan enda ürgsed
bioloogilised kalduvused. 3 muna ja veidi kohvi.
Olles süüdanud päeva, hääbun siis
taeva optilistesse dimensioonidesse.
Pea püsib paigal.. kuid jalad.. jalad
sammuvad astmetest alla.. nihestades mu
mõtete telge saamaks vaid ahastuse eelpõrguks.
4 seina ja raske katus.

 

VII

Seinad mu ümber on jällegi
mu peale langemas.
Nürilt rohke jõud.
Tõmbaks end lustakalt rippu,
kuid et mul on valik seda mitte
teha, hoiab mind sellest.

Need üksluiselt ebakindlad hoovused
maitsevad kui ei miski muu, ei miski sama.
Siiralt küsides neelame seda surmavat viirastust,
mida me inim-sõdurid nii uljalt
jumaldame.

Pehme kude mu sõrmeotstel võib
koorida rohkem ihu kui küüned mu
varvastel. Niisketel pragudel me nägudes ei jätku
kaastunnet me sädelevatele südametele.

4 seina ja raske katus.

Kas viitsid? Üksainus võrratu anti-füüsikaline
jõud võib mind litsuda üheks
õudsaks kestaks – täis lootust, täis unistusi.
Pisenda end, O sarnane hing; ülakorrusel
ei ela kedagi. Liiga lähedal
Päikesele, nad ütlevad. Rebi lahti katus
oma hingel ja las tähed voolavad sisse.
Nad lakkavad, neist piisab.

Ei ükski liigu nõndasamuti, ei ükski liigu
teisiti.

 

VIII

Kuukildudel on sünged nurgad.

Keegi peab nutma taevasina
Keegi peab nutma sadu

Keegi peab nutma verepuna
Keegi peab nutma valu

……………………(koos N. Cave’iga)

——

Ei oska, tõesti, funktsioneerida teisiti kui pärlipüüdjana, kes sügavustesse sukeldub, et naasta rõhu ja aja poolt vormitud kübemega.

——

Eriti siis, kui aeg liigestest on lahti, paneb mind imestama see, et kõik omade liistude juurde jääda tahavad. Kui maa põleb ja Sebastian on omakeste poolt noolil hukatud, kas ei peaks me siis just nimelt nägema ligimest, kes ei vaja ju enamat kui hoolt ja aega. Nägema. Päriselt piidlema, et mis vormid me ümber hõljuvad… Kes nad on.

——

Meil on antud see viivuke elu-elukene ja aina enam tundub, et astuda enesest välja on parim, mis keegi meist üldse teha saaks. Kui me oleme endale selgeks teinud enese voorused ja pahed, ihad ja pained… siis milleks veel üritada luua ja tõeks taguda seda, mis enda peast välja mädaneb?
Mitte keegi meist ei tea – ja tundub, et teame aina vähem –, kuhu suunas me selle hubase maakeraga kihutame. Seetõttu usun siiralt, et nii Läänes kui Idas on omajagu tarkust ja „tõtt“ (kui kogunenud hingelist teadmist). Juba Nikaia kirikukogudel juureldi ja vaieldi inimloomuse ja tema kesta üle. Seda küll Jeesuse küsimuses – kes ta oma olemuselt oli. Kuid eks ta ole meie kõigi verstapost tahes-tahtmata, kasvõi ideena: et maa peale kinnitati hing, mis end totaalseks olemuseks pidas. Nagu me seda kõik paratamatult teeme, tahame seda või mitte.

——

he who binds to himself a joy
does the winged life destroy
he who kisses the joy as it flies
lives in eternity’s sunrise

– W. Blake

——

§ Võttes ette luua lavastust, on tarvis:

  1. Sotsiaalset närvi.
  2. Visiooni elust tema kõigis vormides.
  3. Arusaama enda elust ja selle praegusest etapist.
  4. Julgust ohverdada enda heaolu, enda und, enda väärikust.
  5. Armastust näha Teisi enda ümber.
  6. Tahet hingata.

——

Ma väga õhkan selle poole, et me taipaks ometi: me oleme selles vormingus – selles keeles ja selles meeles – vaid omatahtsi. Küsimus on: kas on see kõik seda väärt? Miks me siin püsime… Miks me siin külmal merekaldal hingame ja laulame? Mis meid siin paigal hoiab?
Mind jätab ükskõikseks, kui ma näen enda ümber koopiaid, mis mujalt laenatud ja „meie“ piparkoogivormist läbi surutud. Me suudame luua, me kõik. Me kõik oleme kunstnikud, selles on Joseph Beuysil õigus. Me kõik oleme kunstnikud. Kuid tänapäeva originaalsus ei seisne enam selles, et miskit uut välja mõelda. Vaid selles, mida esile kutsuda ja millal. Maailm on pidev tasakaal äärmuste vahel. Mitte-dualistlik enesepetlik mäng. Ega asjata ei väida hindud surmkindlalt, et me kõik oleme vaid jumalad, kes enestega peitust mängivad.
Kui me ei mõista läbi näha meie eneste loodud fiktiivsetest kõlakambritest, siis ega me miskit reaalset ka korda saada. Üksi metsas uidates kõlavad me hääled õite kaunilt.
Kuid harmoonia tekib vaid siis, kui on ka teised, kes sidusust otsivad. Tribalistlik meie vs. nemad jääb meid lahutama ja riidu ajama aegade lõpuni. Milleks siis end sellega põimida? Vajalik on vaid üks:
Usk. Inimesse. (R. Kübar)

——

Õigust mõista ja õigeks mõista on vaid saatusest tahutud ruberoidid, mis päiksepaistel põlema lahvatavad.

Ega asjata ei jahvata kõik pühamehed ja joogid ja prohvetid ja buddhad üht ja sama.

——

„Mul tõesti on armastust, mida jagada… Ma lihtsalt ei tea, kuhu seda panna!“

– „Magnolia“

——

ma triivin nagu laevnikuta laev
nagu rändlind rändab õhuteil
mind ei hoia ahelad, mind ei hoia lukk
otsin endasarnaseid ja liitun lihtrahvaga

– Archipoeta

——

Läbi keerdkäikude muutume selle poole, mida me ei hooma.
Loomusel on mitmeid tahke, ning on ennustamatu, kui kirkalt nad avalduvad.
Jalutad promenaadil, mõtled surmast.
Jalutad promenaadil, mõtled kättemaksust.

Me ei saa hingata sisse valskust
ja eritada eetrit. Elu avaldub
valikutes, mida me ei kontrolli.
Otsast otsani. Jõest jõeni.
Merest mereni. Puust puuni.

Kiri käel ja sõlm sydames.
Traagelda lahti need sõrmed.
Lase voolata emapiimal tagasi maapõue.

 

Pöördun tundmatusse; loen ennast
kui võõrast produkti.
Me konstrueerime iseend.

………..hinga

………………..hinga

Mul pole enam nahka, mida
nylgida.
………..Aeg lyya õlad sirgu.

Sinusoidilgi on põhi.

——

Miks, oo, miks, oo miks küll..
Miks on meil kombeks siinmail, siin keeles ja meeles suhtuda kunsti kui „varianti“ maailma miskit juurde sünnitada?
Et kuis küll saaks manifesteerida miskit kavalat, miskit taibukat, miskit vajalikku..
Miks ei tegele me kunstis sellesamaga, millega tegeleb meie sünd: anda meile hingus ja panna meid hingama?
Kus on juubeldus? Kus on armastus? Kus on hool?
Juubeldus – VIVAT!
Armastus – VIVAT!
Hool – VIVAT!

——

Nii vähe meie ümber suudab kõneleda meie inimlikust kogemusest.
Tajun vaid tõlkeid ja „heasti vormitud ideid“. Püüda ja suuta kõnelda päikesetõusu keeli oleks meil justkui ununend.
Kas pole kõige rahustavam tõsiasi see, et ka homme tõuseb Päike?
Miks me siis sellest ei kõnele?

——

Veetlev on see, et pärast kõrgel kraadil põlemist… järgneb jahtumine.
Alles jääb kese, mis soojust hoiab ja seda vaikselt teistele õhkab.
Mu ristiema ütles mulle: „Jarmo, sa ei saa tervet maailma soojaks kütta.“ … no aga proovida võib.

per aspera ad astra ‘nd all that s***

——

Ich weiss jetzt, was kein Engel weiss.

 


Esimene illustratsioon Mark Raidpere fotoseeriast “Io” (1997), teised autori erakogust.


Jarmo Reha (32): „lavastaja, näitleja, kunstnik? – ilmselt pigem kõigest yks inimvare, kes endale sihti otsib”

eelmine / järgmine artikkel