Päevik

Ühe hulkuri päevaraamat

17.04.2024

4. juuli, Pärnu maantee.

Nonii, alustasime sõitu. Vist ei oodanud kümmet minutitki. Ahmed, Iraanist pärit Helsingis resideeruv autoärimees korjab meid peale. Ma küll aeg-ajalt ekstsentrilises meelestuses meietan iseennast, aga praegu pean peale iseenda silmas Martat, poola sõbrannat, kellega koos Poolani seikleme. Mul on kuuks ajaks kaasa pakitud võrdlemisi askeetlikult sisustatud seljakott. Lugu on siis nii, et transpordi ja elamise peale püüan mitte pennigi kulutada, aga eks vaatab, kuidas sellega läheb. Suurt ei planeeri, lasen end tuultel – või peaks ütlema bensiiniaurudel? – ühte või teise suunda kanda.

6. juuli, kuskil Leedu-Poola piiri ääres.

Kell lööb kuut. Tühjad asulateed asenduvad üles-alla lookleva peenikese maanteeribaga. Seda ääristavatele kuppelpõldudele ning metsaveerde kogunenud metskitsepere valgetele sabaalustele langeb õrnalt pulbitsev punane idavalgus. Silmapiiril, maanteepaela otsas ripub roosa taeva taustal orientiirina valendav täiskuu. Meile väntab loiult vastu unine postiljon.

Sylwek seda tõenäoliselt ei märka. Ta süütab eriti agressiivse tulemasinaga päeva kolmanda sigareti ja põletab salongis valitsenud vaikusse pöördumatu pitseri. Sylwek – võõrastele Sylwester –, tema on rekkajuht, kui te juba aru ei saanud. Ta korjas meid eile keskpäeva paiku Riiast lõuna poole jäävas asulas peale. Ma ei hakka ta näojooni ja lauba suurust sõnadesse panema, oluline on see, et ta jagas meiega pärast pikka päeva oma õhtueinet ning õigustas oma tegu sellega, et läheb õige pea puhkusele ning külmkapp olevat vaja tühjaks süüa. Jäime põhjendusega rahule, kuid ma ise kahtlustan ikkagi ülearenenud suuremeelsust ja külalislahkust, millist esineb vaid poolakate juures. Köhib nagu söekaevur, tossab nagu Kreenholmi manufaktuur eelmisel sajandivahetusel. Uus pakk, üks kõrva taha, teine pläruks ette. „Mentos,“ pilgutab silma ja muheleb. Ta sõidab Narvast Poznani, laadungiks mingisugune Ida-Viru puidutoodang. Kuna öösel lubas vihma, lasi ta meil oma järelhaagisesse öömaja üles seada. Tegin meile metsast murtud okstest kuusemadratsi ja uni oli priima. Marta istub kõrvalistmel, lobisevad Sylwekiga. Mina laman istmete taga, pee all jakk, kaela toetamas seesama ustav askeetlik komps.

*

Ületame Leedu-Poola piiri. Łomżani on veel omajagu maad minna. Dobra, dobradobra. Rekkajuhtidel on komme üksteisele suvalisel hetkel traati tõmmata ja mitte millestki lobiseda. See poolakate kurwa on ikka uskumatult tootlik keeleline üksus. Teiselt poolt toru kostub jutujada, milles iga teine element on kurwa. Ilma naljata, iga teine sõna – ja seda ühtlases rind- ja põimlausete voolus, kuhu delikaatselt poetatakse vahele mõni ja pierdolę või midagi, mida ma täpselt kirja ei oska panna. Marta üritab mulle tõlkida, aga annab pärast esimest katset alla.

Poolakeelne valge müra laseb mõtetel oma teed minna. Iga kord, kui Leetu satun, meenub üks seltsimees Saburov, kellest vanaisa ei väsi jutustamast. Too Saburov – ta võis tegelikult vist lätlane ka olla –, „ääretult andekas vend“, nagu vanaisale meeldib väljenduda. Kohtusid Nõukogude armee ajateenistuses. Saburov ei suutnud miskipärast kunagi oma andekust hammaste taga hoida. Ühel loengul jutustas keegi polkovnik, kuidas NSVL on tõstnud pensioniea 67. eluaastani. Saburovi uudishimu ei lubanud tal käest lasta võimalust pärida, miks 67, kui liidu keskmise mehe eluiga on 62 aastat. Kord pandi vanaisa koos Saburovi ja mõnede kolmandate sellidega köögitoimkonda kartuleid koorima. Seekord seisnes Saburovi andekus selles, et otsis ustaavist üles paragrahvi, mis nõudis igasugusesse toimkonda määramise puhul sellest vähemalt kahekümne nelja tunnist ette-teatamist. Kartuleid ei kooritud, polk jäi toiduta ja Saburov veetis mõned ööd kartsas. Lõppeks oli kõigil Saburovist sedavõrd kõrini, et ta toimetati kuhugi soojale kohale, kus ta ülemuste eest kirju trükkis ning nendega kukalt pani ja maailma asjade üle vaidles.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul pole oma elus veel olnud õnne mõnd saburovit kohata. Ikka ollakse kas liiga rumal või liiga kartlik. Aga sellist saburovlikult kavalat, andekuse ja ükskõiksusega segatud mässumeelsust on meie põlvkonnal küll haletsusväärselt vähe. Äkki ma selleks selle veidra turnee ette võtsingi, et kultiveerida mingisugust vabameelset pohhuismi. Mul on tunne, et meil on neid saburoveid rohkem vaja.

7. juuli, Kraków.

Kielce paistis selline väike linn, mis on oma väiksusega leppinud. Ta ei viitsi enam püüelda ja pettuda, ta lihtsalt on, sööb jäätist pisikeses putkas, mis müüb jäätist ja ainult jäätist juba seitsmekümne teisest aastast, ja läheb ostab pärast tööpäeva Dziadekilt pirukaid. Selline ladna apaatne olesklus. Kõik ei peagi katedraale ehitama ja akvedukte rajama! Ja selles bürokraatlikus assamblees, mis esindab kõiki maailma määratletud ja määratlemata arhitektuuristiile, on teatav rahulolev autentsus. Täna juba Krakówis. Siin pulbitseb – ja päris mõnusalt. Ta on noor, kultuurne, pisut, ent piisavalt mässumeelne. Ütleks, et nagu Tartu, aga kaheksasaja tuhande elanikuga.

11. juuli, Nürnberg.

Jõudsin üleeile õhtul Nürnbergi. Sain ühe otsaga Krakowist Wrocławi. Oli mingi tüüp, kes oli kunagi kümme aastat Londonis elanud. Elu küsimused olid tal kõik vastatud ja kõige kohta oli tal oma arvamus. Küll on lihtne sellistel oma arvamusega inimestel. Kui ta oli mulle kõik selgeks teinud, istusime vaikuses, mis lasi mul natuke viimaste päevade muljeid kirja panna. Wrocławist korjas mind peale üks tšehhi noorpaar. Olin oma sildiga juba circa kaks tundi tanklaveerel istunud ja ega mul erilisi väljavaateid edasiliikumise osas polnud. Vaatasin varem ümbruses ringi ja kohaliku kaubanduskeskuse Decathlonis märkasin õuel matkatelkide väljapanekut. Otsustasin, et kui küüti ei saa, tulen proovin üheks ööks mõnda nende eksemplaridest ja kui tulebki keegi hommikul midagi norima-pärima, siis täpselt nii neile ütlengi – proovisin teie telki, aga, pagan, ikka ei sobinud! Vabandage, järgmise korrani! Kell sai 23, viskasin koti selga, et hakata üle aasa oma ulualuse poole astuma, kuid viimasel hetkel peatus Tšehhi noorpaar, kes mind lahkelt auto peale võttis.

Dresdenisse jõudes sai kell pool üks. Äärelinna pimeduses vedasin väsimusest jalgu järel, proovides omale mõnda vaiksemat nurka leida, kus lihtsalt magamiskott lahti visata ja kott pea alla asetada. Pargis panid noored kärakat ja väljavaade, et nad minu üürikest und segama tulevad, sundis mind edasi vantsima. Märgates Lidli suurustavat logo, lõi mul pirn põlema, nagu kulunult öeldakse. Vaatasin hoone taha, kus oli seina küljes paari meetri kõrgusel lukustatud tuletõrjeredel. Kaalusin hetkeks oma võimalusi – ega ma midagi paremat siit küll ei leia. Mõningase akrobaatikaga tarisin end kuidagi sinna redeli peale ja ronisin katusele. Mõtlesin uhkusega, et lõuatõmbed on ikka end kuidagi õigustanud. Sain viis tundi rahulikku und, ärkasin päiksetõusu peale ja seirasin koidus helendavaid valdusi. Vot nõnda. Täna käisin duši all, kuradi mõnus oli. Homme tutvustab Ramona – kohalik sõbranna – uut linna.

13. juuli, ikka Nürnberg.

Istun kohvikus täpselt senikaua, kui see ühe cappuccino’ga kohane on. Oleneb kohvikust, aga kui peaksin esitama kogemustega valgustatud arvamuse, siis ütleksin, et kolm tundi kannatab kodanlikku väärikust säilitades ära istuda. Aga seda pole mul juba ammu, seega peale kuut tundi ja mitut klaasi kraanivett lähen tualetti ja lasen vedeliku välja. Kultuur algab peldikust, sellega Meri mööda ei pannud. Kohe saab aru, mis kohaga tegu on. See koht siin keelab sisenemise igaühel, kes kannab ükskõik missugust saksa rahvuslusega seotud sümboolikat.

16. juuli, Basel.

Magan Reini ääres silla all ja elu nagu ministril! Kodutul ministril, nagu „Nälja“ jutustaja on öelnud. Kas kodututel ei peaks ministrit olema? Kas nad ei ole kõige vähem esindatud ühiskonnagrupp üldse? On mõni minister, mõni rahvaesindaja kunagi tänaval maganud? Mina muidugi ei ole kodutu. Otse vastupidi – mul oleks raha, et omale öömaja leida või vajadusel isegi koju Tallinnasse lennata. Mul on privileeg siin nõnda ööbida, kaks privileegi tegelikult. Esimene on ilmselge – olen valinud siin olla, nipernaaditan vabatahtlikult. Teiseks – olen mees, tunnen end turvaliselt ega pea kogu aeg üle õla vaatama.

17. ja 22. juuli vahel võttis saatus mind nattipidi kinni ja juhatas Saint-Imier’ kongressile. Sellest kirjutasin Müürilehes.[1]

23. juuli, nüüd juba Itaalias.

Paar päeva on parajalt seiklusi pakkunud. Kahekümne teise hommikul pakkisin oma laagri kokku ja pistsin pöidla Genfi poole kulgeva tee ääres püsti. Üks auto teise järel pakub mulle paarikümneks kilomeetriks küüti. Üks sureb välja. Vahepeal kohtan konverentsilt lahkuvaid anarhiste. Saan häälega kohani, kust paari kilomeetri kaugusel peaks kaardi järgi tankla olema. Paari kilomeetri kaugusel küll, aga ma tola ei vaadanud samakõrgusjooni. Noh, siin ma nüüd olen, silme ees laiumas viinamarjaistandus, sihtpunkt sellesamuse istanduse tipus, mis paistab tõusvat enam-vähem 60-kraadise nurga all, kaardi järgi paar-kolm kilomeetrit. Rookie mistake, nagu öeldakse. Aga ega ma ka sita pealt riisutud pole. Ületan raudtee ning hakkan nagu tatt mööda mäge ülespoole venima. Maitsen viinamarju, toored, kurat. Vett on ka alla pooleteise liitri. Palehigis jõuan lõpuks mööda jalgrada kellegi kuudini. Koputan uksele, maja tühi. Uks on küll lukus, aga annaks ilmselt järele, kui õlaga tugevamalt mütsata. Mõtlen, et laenan siin kellegi lahke inimese ulualust, kui asi nii kaugele peaks jõudma.

Liigun edasi, nüüd juba läbi võsa, kuna jalgrada on vahepeal otsa lõppenud. Takerdun okastraati ja tõmban püksid kergelt katki. Järgmisel hetkel kuulen vee sulinat ning näen kellegi maja, mille seisukord on kindlasti parem kui tollel, mida mõtlesin vajadusel jumala eestkostel üürida. Veevulin tuleb basseinist, mille ääres päevitab üsna nappides bikiinides vanem daam. Vannun – poleks seal kedagi olnud, oleksin igasuguse süümepiinata endale ühe jahutava supluse lubanud. Aga seal on horisontaalis kodanik. Annan endast vabandades märku ning peidan pilgu teatraalselt käte taha, et proua saaks oma päevitusülikonda sündsusnormideni korrigeerida. Seletan, et olen eksinud ning otsin ühte teatavat bensiinijaama. Ühte teatavat bensiinijaama, tule taevas appi – no on tegelane! Ma ei tea, kas ma oleksin tema olukorras kiirabisse või politseisse helistanud. Ei tea, kas haledusest või suutsin millegi muuga proua usaldust õigustada, kuid abivalmilt juhatatakse mulle õige teeots kätte. Isegi veepudelit lubati täita. Olge õnnistatud, teie kõrgeausus, kelle nime ma enam ei mäleta!

*

Jõudsin Martigny’sse, viimane suurem asula enne Alpe ja Itaalia piiri. Ootan kümme minutit ja vaata aga vaata, Eesti numbrimärk! Sellist pole kolm nädalat näinud. Pargivad end ära, astun ligi. No jou! Tüübid olid pehmelt öeldes üllatunud ja väljendasid seda sõnadega, millele pole mõtet trükimusta raisata. Tuuritavad, juba kümme aastat. Heavy metal, saan isegi plaadi omale suveniiriks kaasa. Küsivad, ega ma nendega tuuritada ei soovi. Seletan, et jätkan sügisest tudeerimist. Olgu nii! Lahked poisid andsid mulle kaasa paar grammi kanepit, mille kavatsen Vahemere äärde jõudes ära tõmmata.

*

Sain autole! Juht on täitsa lõbus sell, pursime midagi rääkida ja ta pakub välja, et näitab mulle kohalikke vaateid. Ma ei ole vastu. Lookleme mööda kitsaid teid, päike langeb sedamööda, kuidas meie ülespoole tõuseme. Nagu filmis, ma ütlen! Piir pole enam kaugel. Viimaste kiirte kumas jõuame kohale – tore küll, aga Alpides on suvelgi 6 kraadi, mul on jalas lühikesed teksad ja seljas lühike särk ja, noh, sitaks külm on. Siin-seal katab maapinda isegi kerge lumekirme. Astun ühte kahest kohalikust asutusest, baari (teine hoone on midagi hosteli taolist), kus mind saadavad pilgud, mille omanikud on pikkadesse pükstesse, fliisidesse ja sallidesse mähitud. Stseen on umbes selline nagu „Djangos“, kus Dr King Schultz sinna suletud baari õlut nõudma läheb. Muhelen ja tellin, mõistagi, õlle ning spaghetti al pomodoro.

24. juuli, Genova ja rannikuäärne.

Vaatad kuupäeva ja asukohta ning mõtled, et oi, on romantika. Aga armas lugeja, kui lubate end ühe alandliku soovitusega rikastada, siis palun ärge eales Itaalias häälega ringi sõitke. Seni läks kõik nagu määritult, aga nüüd jõua siia riiki ja üks kadalipp teise järel. Itaallased… soovid küüti, nemad ainult vehivad kätega ja seletavad midagi. Viska või põlvili, sure maha, kõnge selle lõõmava päikese all, aga ei võta ma sind oma auto peale. Mis see siis olla võib? Fašismi sünnimaa ikkagi. Olgu-olgu, rahune nüüd maha. Kuidagi jõudsime rongidega pileteid ostmata Pisani. Pärast pikka päeva – kell võis olla kolm – sättisime end ühe silla alla, lähtudes minu meeldivast kogemusest Baselis ja ilmateatest, mis lubas vihma. Meie on nüüdseks mina ja Margus. Mingisugune jälk lebra, mis käib üle isegi meie lehkavatest aurudest, ujub sõõrmetesse. Õhk nagu väriseks, jõest kostuvad veidrad sulpsatused ja temperatuur on vaatamata hilisele kellaajale kolmekümne ringis. Raev on nüüdseks settinud fatalistlikuks rahuks. Lasen silmad kinni, kuid hetke pärast ajab Margus mind üles. Jõest olevat välja roomanud eriti lihakas mutant-rott, saba nagu elektrikaabel. Dessant-varitsus nurjus ainult tänu sellele, et Margus oli valvsusest üles jäänud. Praegu oleme kuskil akropolitaolise moodustise all ning proovime sõba silmale saada.

26. juuli, Firenze.

Täna kaotasin oma armastatud valge lodu ja sellega poole oma identiteedist. Nüüd on vaja teda jälle tikutulega otsima minna. Identiteeti, ma mõtlen. Jäi teine rongi ja sõitis kuhugi Bologna poole.

27. juuli, Brno.

Brnos on saatanal oma trammiliin. Tramm number 6. Peatuste nimed vastavas järjestuses: haigla, krematoorium, surnuaed. Brutaalselt eksplitsiitne värk. Aga see on elu. Või peaks ütlema surm?

28. juuli, Praha-Wrocław-Varssavi.

Tänaseks oleme Prahast Tšehhi-Poola piiri äärde saanud. Piiriäärsed alad on alati põnevad. Siin visatakse sind suvalises külas maha, pöial uuesti püsti ja vaatad edasi. Ja inimesed on sõbralikumad, väiksem asula ei lase anonüümsuse ja „küll keegi ikka nad peale võtab“ taha pugeda. Kusjuures, auto peale saada looda ainult siis, kui see pole mõni uhkem masin. Kogu selle tuuri jooksul pole kordagi peatunud ükski Mercedes, BMW, rääkimata siis Porschedest vms. Kui ollakse nii rikas, siis on järelikult elus kõik nii õigesti ja hästi tehtud, et ei pea maailmale enam sõbralikku žesti kinkima. Tesla omanikest ärme räägigi. Altruistid, raisk, ma ütlen. Igal juhul. Praegu istume ühe toreda noorpaari matkabussis. Elul pole viga ühtigi.

*

Saime mingisuguse tööjõukupeldajaga Wrocławi. Auto nagu kõnekeskus. Ukraina, vene ja poola keeled, kõik läbisegi.

*

Mõnikord on keelebarjäär juhtidega ületamatu, ent see ei tähenda, et jutud jäävad rääkimata. Esitan väljavõtte ühest vestlusest. Bitte, bitte. Aah, fuck you! Eins, zwei. Oo, kurwa, tip-top! Jah, nii on. Kõik saab räägitud. Ma püüan ise vähem ambivalentne olla.

*

Jõudnud Wrocławi, pidime Varssavi suunas sõitmiseks põhja poole jääva maantee peale saama. Google lubab, et mõne bussiga oleme pooleteise tunni pärast kohal. Kõmbime bussipeatusesse, kus istub vanem proua. Saadan talle naeratuse ja kohaliku „tere päevast“. Hakkame vestlema. Tema poola keeles, meie mingisuguses eesti-vene-inglise-poola assortiis. Jälle see Doris Kareva soovitus, et õpi keeli, neist on ikka kasu. Saame sõpradeks ja proua annab chłopaki’dele ühe enda kasvuhoones kasvatatud tomati. Kaheksakümne kolme aastane vehib kätega ja demonstreerib, kuidas ta ogórki’sid marineerib ja pomidory’sid konserveerib.

*

Buss roomab aegamisi paviljonini, kust proovime häälega bensukasse saada. Üsna kiiresti peatub üks vanem Hyundai. Takso. Näitan kätega, et raha vabsjee pole. Juht lehvitab, kuid on viie minuti pärast tagasi. Küsib, kaugele on vaja minna; näitan, et vot siit viisteist kilomeetrit. Näen juhi pilgus kahtlust, numbrid, sissetulekud-väljaminekud jooksevad silme eest läbi. Noorem klemm, autos mängib mingisugune dnb-rütm. Tuleb meelde, et me pole jõudnud hispaania-tšehhi noorpaarilt saadud rohelist ära suitsetada. Ütlen veelkord, et raha ei ole, but do you smoke? Tüübi pilk muutub, seal läitub lootussäde, segatud ettevaatliku kõhklusega, peegeldamas midagi, mis paistab liiga hea, et tõsi olla. Vaatab mulle surmtõsiselt silma: weed? Noogutan. Meie juht oleks nagu voolu saanud, silmad paisuvad suureks: weed!? marijuana!? Vana tõmbab sellise hooga turvavöö peale nagu läheks monarhiat kukutama. Where do you need to go? Mõnikord olen enda üle uhke ka. Laseme end pehmetele istmetele nagu inimesed, kes teavad, et neil on kõige eest tasutud ja seda mitmekordse marginaaliga.

Aga ei läinud asjad nõnda lineaarselt, nagu oleks võinud loota. Meie sohvril „on korra vaja ühest kohast läbi käia“. Olgu nii, ega me päris legitiimsed kliendid ole. Sõidame kuhugi kõrvaluulitsale, tänavavalgustuseta kruusateele. Peatume maja ees, kus mängib mingit sorti vene muusika, paar kardaani suitsetab maja ees. Heidame Margusega hetkeks üksteisele pilgu, millest võiks ehk mureilminguid välja lugeda. Juht pakub, et võime oma seljakotid pagasiruumi visata. Eino tänud, vennas, aga meil on kõik fine. Seejärel pakutakse sigaretti, Margus keeldub, kuna tal on vist põhimõtted või midagi – mina võtan pakkumise vastu. Panen koni põlema, toetan õlaga vastu autot ja sulandun rolli. Järgmine küsimus on suunatud kellelegi, kes seisab ukselävel. Saan nii palju vene keelest aru, et meie usbeki juht otsib kedagi Igorit, kes talle raha võlgneb, kuid parasjagu speed’i teeb. Muhelen endamisi. Jälle oleme korralikus soustis. Esialgne kartus asendub sigaretisuitsust sissehingatud meelerahuga. Paistab, et meie usbekk on olukorra dirigent ning et see Igor on talle päriselt mingi pikema sõidu eest võlgu. Kõik laabub, surume ребята’del kätt ja sõidame oma tõotatud tanklasse. Meie usbeki sohver läks lõbusalt õhtut veetma ja meie saime kiiresti auto peale. Aamen.

29. juuli, Varssavi.

Hommik, kell võib viis olla. Õhk on pehme nagu soe piim. Jõudsime Varssavisse ning proovisime end ühte metsatukka magama sättida, enne kui meie teed Igoriga ristusid. See on nüüd üks teine Igor. Igor vajus meile vankudes õlgadele ning palus akupanka ja laadijat. Igor oli korralikult krihvis ja sellises tuules, et ei peatanuks teda manitsused, selgitused ega Mannerheimi liin. Ja siis oligi nii, et Igor tegi õlled ja nõnda me seal istusime, kuulasime kaebelaulu petlikest naistest ning tähistasime Igori neljakümne kuuendat. Suur jumal tule appi!

 


[1]   Gregor Mändma. „Märkmeid anarhistide kongressilt anno 2023“ – Müürileht, september 2023, lk 32–33.

 


Gregor Mändma (23): „longin, klapid peas, kuskil tänavatel elu üle järele mõeldes ja proovin olla rohkem nagu Nuuskmõmmik.“

eelmine / järgmine artikkel