Päevik

PÄEVIK: Barcelona. Märkmeid metroost ja mujalt. Kevad 2023

Susi Ann Kaljas 25.01.2024

23.02. Metroo, punane liin. Saabumine suurlinna

Mees, vanus nii 60 aastat, pöidla ja nimetissõrme vahel raamat: „El organismo humano“[1], samas käes neljanda ja väikese sõrme vahel DVD-karp, haaratud, õndsa ja üllatunud ilmega, ei tee mind märkamagi ka pikemal jälgimisel, teine mees tema kõrval tajub mu pilku, hoopis temal on ebamugav, ta räägib prantsuse keelt ja tal on kaasas roosas jopes tütar ja piklik kohver. Äkki on seal sees mõni pill. Eestlasena ei lakka ma vist kunagi maa-alust ühistransporti romantiseerimast.

 

03.04. Sant Martí. Minu uus kodukant

Möödun kodutänava fotopoest, kus ise samal nädalal kahel korral ülikooli jaoks ühte ja sama dokumenti sisse skännimas käisin.

Vanem naine dikteerib leti ees fotole minevat teksti: „Meee-jor padre del mundo“[2].

Proovin kujutleda pilti, millele see trükitakse. Mõtte katkestab tüdruk nurgapealsest puuviljapoest, kes hüüab kaugelt: „Hola, guapa!“[3] Eelmisel korral pani ta mulle ostuga kaasa vaarikaid ja küpsiseid.
On tähtis ta tervitustele vastata.

On see nurgapealne puuviljapood ja siis on välisuksest vasakule jääv supermarket. Supermarket on alati lahti, seda peab üks Indiast pärit perekond, kelle pojad – nii meeldib mulle vähemalt mõelda – laovad
alati kaupa lettidele – lademetes kuiva salaamivorsti, Coca-Cola purke ja šampoonipudeleid – ja ema, sädelevate kõrvarõngastega kaunis-kaunis eatu ja natuke väsinud naine tervitab mind alati kassas. Ükskord kingime talle matkalt tulles lavendlioksa. Teinekord palub ta meil endale tasuta veel värskelt ja soojalt krõbiseva pika saia valida. Meil on selline vastastikune häbelik sõprus, mis takerdub kõikidesse nendesse keeltesse, mis meie vahele jäävad. Sellesse poodi tuleb värske sai alati õhtuti ja nii jalutavadki kodutänava vanamehed õhtul susside sahinal, sai kindlalt kaenlas, sealt oma kodu või tubakapoe poole.

Otse paremale jääb kirik, millel on suur ligipääsmatu hoov, kus ma mitte kunagi ühtegi inimest näinud pole. Pühapäevahommikuti ärkan rõõmsa, kuid monotoonse ülistuslaulu peale. Nad kordaks seda iga kord justkui täpselt selle hetkeni, kui voodist tõusen.

14.04. Barceloneta metroopeatuse trepid
🕧 23.20

Istub mees koos koeraga, kes on nii proportsioonist väljas, et näeb hale välja, aga on samas armas ka.

– „El puc tocar?“

– „Siii, claro, se llama Nicky.“[4]

Trotsist, aga ka uhkusest, mille minu katalaanidest sõbrad minusse vajutanud on, kõnetan alati kohalikke – ka neid, kelle näostki näha, et juured ulatuvad Kataloonia piiridest kaugemale igas võimalikus suunas – ainult katalaani keeles. Pooltel juhtudel vastatakse tuimalt Kastiilia hispaania keeles. Pooltel juhtudel ollakse liigutatud, et nende keelt oskan.

Saan teada, et Nicky kaalub 30 kg. Tal on väga suur kortsus pea, lühikesed jalad ja suured lõuad. Mööduvad sädelevates kleitides tüdrukud teevad Nickyst pilti.

 

17.04. Ferrocarrilsi rong, trajektoor Sarrià – Terrassa
🕚 22.53

Kõrvalistmel tukkuval poisil kukub kotist välja avokaado, see veereb meetri jagu edasi, poiss täheldab sirge näoga: „un aguacate“[5], korjab vilja üles ja jääb uuesti magama.

Ühe naise nägu on nagu see vihaste kulmude ja suuga Instagrami-filter ja ta ei lõdvesta seda hetkekski. Mul läheb seest õõnsaks, kui me pilgud kohtuvad.

Avokaadopoiss ärkab üles ja väljub haigutades rongist.

Võib-olla on naine kuri ja pinges sellepärast, et tal on veel kaua koju sõita.

Astun rongist välja, siis perroonilt eskalaatorile ja sõidan välja öhe.

Siin väiksemas linnas Barcelona mägedepoolse külje all on õhk hoopis värskem. Ilmateate-rakendus mu telefonis hoiatab juba nädalaid kõrge õhureostuse taseme eest suurlinna südames.

Ferrocarrilsi rongid Barcelonas lõhnavad alati nagu hobused.

 

16.05. Metroo, lilla liin, trajektoor Barcelona Sant Martí – Universitat Autònoma de Barcelona
🕗 08.08

Metroo on täis, tuleb end sisse pressida; üks minuga koos sisenenud mees haarab teise ukse ees laiutava mehe külgedest ja lükkab ta sisse. Lõhnab nagu sõnnik, iirisekommid ja inimesed.

Kuskil mu lähedal mängib keegi akordionit, aga ma ei suuda teda sellest inimsummast kohe leida. Ta mängib „Musta kassi tangot“. Siis näen, et see on pikk vana mees ruudulises villases ülikonnas. Tal on krokodill Gena ilme; temas on mingi õnnis häirimatus ja ta silmadest paistab, nagu oleks ta siit hästi kaugel ja sõidaks veel üha kaugemale sellest linnast ja inimestest. Kui meie sõidame peatusest peatusesse ainult seda üht kängitsevat trajektoori mööda, siis tema sõidab kuskil läbi Siberi kaasikute, tema ajavöönd on teine, tema jaoks ei ole tööpäeva algus või kui ongi, siis see ei tähenda tema jaoks sama, mida iga teise inimese jaoks siin vagunis. Barcelona rongivagunite sisemus on tumesinine. Loengus räägime, kuidas venelastel on helesinise kohta täiesti eraldi sõna, tavalisest sinisest erinev, ja miks, ja kuidas meil ei ole, ja mõtlen, kuidas katalaanid värve näevad. Minu katalaanist poiss-sõber on värvipime, nii et ta ei oska mulle päriselt öelda.

20.05. Ferrocarrils, trajektoor Barcelona – Terrassa
🕢 18.41

Vanem asiaadist naine pikas kleidis ja Hollisteri kapuutsiga dressipluusis, kuldkell randmel, võtab kotist välja pehmes köites piibli, teibiga parandatud ja paksult märkmeid täis. Kaanel hõbedaselt kirjas „HOLY BIBLE“. Vaatab mind ainiti, kui seda sissekannet telefoni toksima asun. Paneb piibli tagasi kotti.

Tema kõrval räägib mustanahaline naine parasjagu telefoniga. Tema dialekt, milles ta rõõmsalt lobiseb, on nagu mõni loits.

 

21.05. Ferrocarrils, trajektoor Sant Sadurní – Barcelona

Rongis lõõtsutab suur karvane valge koer. Tal on kaasas kollane kummipart ja prillidega 60ndates mees, ja mehe kõrval istub sarnane, ainult veidi tüsedam mees, kes loeb raamatut. Nad hakkavad koertest rääkima ja siis ühtäkki sõbralikul, hillitsetud moel üksteisest huvituma.

Naine minu kõrval mängib telefonis Solitaire’i ja lausub aeg-ajalt koerale üksikuid sõbralikke sõnu. Koera kummipart veereb pingi alla. Mehed on vahepeal ühte nägu läinud, äravahetamiseni sarnaseks.

 

26.05, trajektoor Terrassa – Gràcia

Üle pika aja palav päikseline päev. Olen juuksurisse hilinemas. Üks neist päevadest, mil mobiiliandmeside maht on täis saanud. Talletan Google Mapsi pakutud trajektoori kuvatõmmistesse ja mällu. Rongireis Terrassa–Barcelona trajektooril tundub lõputu. Need reisijad, kellel ei paista kuhugi kiiret olevat, ajavad mind närvi.

Linna jõudes proovin õnne: seisan otsustavalt teeservale ning hakkan mööduvatele taksodele viipama – bussi ootama jäädes hilineksin veelgi –, kuid nad tuhisevad mööda. Kuni üks päikeseprillide ja vuntsidega autojuht mu peale võtab. Dikteerin aadressi.

„Kus see suure teega ristub, tead sa?“

„Ei tea, ma pole siit.“

„Aga vaataks su mobiilist järgi?“

„No tengo señal, lo siento.“[6]

Selle peale urgitseb juht kindalaekast välja pisikese võidunud kaantega raamatu, punase tule taga peatudes lappab välja õige lehekülje. Lõpmatu Barcelona tänavate perfektne ruudustik. Ta ajab näpuga järge ja loetleb ristmikke. Fooris süttib roheline tuli. „Ya está, vamos,“[7] hüüatan hetk enne, kui meie tagant autorivist kannatamatud signaalid kostma hakkavad.

Kogu maailma rahuga sõidame edasi. Jõuame õigele tänavale, 8,75€, maja number 26 juurde, kuid kui olen maksnud ja välja tormanud, meenub, et majanumbriks oli 96. Jooksen ülesmäge. Hilinen 30 minutit. Juuksuril on suva.

 

08.06, trajektoor Sant Martí – Sarrià

Kõige rohkem meeldibki mulle siin sõita taksoga. Tunnen seda tehes end nagu tõeline Erasmuse rahadel guiri[8], kuigi tegelikkuses käib see lõbu mulle üle jõu. Kipun sõitma ainult siis, kui trenni hiljaks jäämas olen, ja trenn on teises linna otsas.

Taksod on siin enamjaolt nagu taksod ikka, mustkollased, peal kas roheline või oranž tuluke tähistamaks, kas takso on vaba või hõivatud. Siin ei ole kellelgi aega taksoäppide vahel valida ja neid alla laadida. Lähed esimesele suuremale tänavale, viipad esimesele rohelise tulukesega taksole. Linnal on kiire ja siin ei jää sa kaaluma, kas taksosõidu ökonoomne jalajälg või 25-eurone auk eelarves end ikkagi õigustab – sul on kiire ja nii ka ülejäänud 1,6 miljonil[9] linnaelanikul ja turistil ning hea on, kui oskad taksoski korraks aja maha võtta. Või metroos kahe higise turisti vahele pressituna seistes silmad kinni panna ja end mujale kujutleda. Või rongis kaks lehekülge raamatut lugeda, püüdes eirata vagunisse tunginud räppareid. Niikuinii oled omaette ajavaakumis, ajas, mida tagasi ei saa. Kui suure osa oma elust ma ühistranspordis veedaksin, kui elaksin terve elu suurlinnas?

Aga kui suure osa Tartus? Taksos mängib „Livin’ on a Prayer“. Taksomarsruudid on põnevamad ja aknad puhtamad kui bussides.

 

30.05, Passeig de Gràcia

Minu kõrval lõputus metrootunnelis kõnnivad ema ja poeg. Emal on pikad paksud lainelised musta värvi juuksed hobusesabas. Aeg-ajalt võtab poeg ema patsi oma pontsakasse tõmmusse pihku, paneb nina selle vastu, nuusutab pikalt ja laseb siis juustel õrna hooga jälle vastu ema turja langeda.

 

30.06. Metroo, kollane liin
🕙 22.00

Siseneb Ladina-Ameerika pere, ema kolme lapsega. Üks laps on vankris ning paneb terve pingitäie morne metrooreisijaid naeratama, ühe mehe endaga tantsima, kätlema, naerma ja kilkama. Ema naeratab tüdinult. Siin on lapsed kogu aeg öösiti metroos.

Teisel lapsel on kaenlas väike helevalge kassipoeg, kes suuril silmil ümberringi vaatab ja väriseb. Kass jääb ühe peatusevahe möödudes magama. Metroomüra, see metropoli lakkamatu white noise, uinutab mindki. Ma olen Barcelona ühistranspordist surmani tüdinud. Poisi haare on kindel ja hell ning pilk uhke, kui küsin, mis on kassipoja nimi.

 

04.07. Ferrocarrils, trajektoor Terrassa – Universitat Autònoma de Barcelona

Sõidan rongiga kooli raamatukokku järeleksamiks õppima. Käes on südasuvi ja sellest annab märku pooltühi vagun. Kõik üliõpilased peale minu ja veel mõne üksiku õnnetu on suvepuhkusel. Minu kõrval on vanamees vankri ja väikelapsega. Laps kriiskab väsimatult. Vana mees on tõeliselt vana ja võtab taskust võtmekimbu, et last lõbustada; last ei huvita; kriiskab edasi. Lõpuks tuleb üks latiino, päikseprillid ees ja pulgakomm vildakalt suus, ütleb lapsele kaks lauset ning vagunisse sigineb oodatud vaikus. Laps vaatab suurisilmi naist pulgakommiga, siis mind, siis naist, siis on meil kõigil aeg rongilt maha minna.

 


[1]   „Inimorganism“ (Kastiilia hisp)

[2]   Parim isa maailmas (Kastiilia hisp)

[3]   Tere, kenake! (Kastiilia hisp)

[4]   Kas tohib pai teha? (katalaani)
Jaa, muidugi, ta nimi on Nicky. (Kastiilia hisp)

[5]   avokaado (Kastiilia hisp)

[6]   Mul pole internetiühendust, vabandust. (Kastiilia hisp)

[7]   Nii, läksime! (Kastiilia hisp)

[8]   Nii kutsuvad kohalikud valgenahalisi turiste, eelkõige küll ameeriklasi.

[9]   Täpsustus: kogu metropoli rahvastik koos eeslinnadega: 5,687,356 inimest; halduspiirkond: 1,62 miljonit.

 


Susi Ann Kaljas (24) unistab oma puudlist, maailmarahust ja lõputust suvest.

eelmine / järgmine artikkel