?.02.22
oma peas tahan end võrrelda jänesega, keda aknalt nägin. kuigi tean, et mu keha ei suuda isegi ühtlaselt rinnakarvu kasvatada. hilisõhtune toiduotsing ning võltspeekoni (?) maitset meenutav kuldne marps. kivist lõvikujud nii kauged, aga olen surmkindel, et tegelikult on need kõrvaltänaval. tahan veidikenegi elada skandinaaviamail. naljakas otsida sõpradega stockholmi tänavailt kaltsukaid, kui iga teine inimene, kes vastu tuleb, on eestlane. kõnnin tõsise näoga edasi ning käitun, nagu oleksin kohalik, kuigi paistan oma kasukaga ikkagi tänavatel silma. huvitavalt sarnane on meie geneetiline kogum. kas eestlased, kes rootsi põgenesid, olid tõesti nii tegusad, et tegid rootslased eestlasenäoliseks või on eestlus kui niisugune lihtsalt nunnu illusioon. kaldun ikkagi seda teist arvama. tallinna tänavatel vaimuna liikuda nii mugav on, kuid kui sul justkui sangpomm taga, siis hakkad ümbruskonda kaalutlema.
08.03.22
olla selles maailmas kaine on kohutav, kuid tean, et olla joobnud ja niiviisi oma probleemide eest ära joosta on loll. aitäh, isa, et seda õpetasid.
(juuni lõpp, juuli algus)
imelik on kõndida ringi pükstega, mis ei kallista su reisi nagu näeksid neid viimast korda.
olen samaaegselt närvis ning rahulik
see närv on nagu külm hallitus su apelsinikoorel või piimanahk, nii limane
see üks küüs, mis miskipärast kasvab sissepoole, või stressipall, mida kasutatakse nõelapadjana, nagu mu närvirakud hakkaksid hallitama
ma tahan nutta, kuid see nagu valguks kõik mulle ajju ning moodustaks tumehalli krobelise vedeliku
18.08.22
ma tahan lahti öelda oma kehast. nädalate viisi olen seda mürgitanud alkoholiga ning kainel päeval võtan antidepressante. ma põgenen iseenda ja oma probleemide eest. vanavanaema on haiglas, ühepoolne kiindumus ning üleüldine spliin. kas sellist suve ma tahtsingi. saada kätte peaaegu et mitte midagi ja siis see maha juua, kuna see on ju kõik nii lõbus. kui kaua ma jaksan kuulata, kuidas mind pärnu tänavatel pedeks sõimatakse. võin kanda ükskõik mida – viigipükstest ja triiksärgist suvalise t-särgi ja teksapüksteni. vaata mulle otsa ja ütle mulle, kas sõna „pede“ on mulle näkku kirjutatud. jumal tänatud, et saan pärnust minema. see, et lähen linna, kus mul on palju tuttavaid, ei tähenda, et peaksin nendega suhtlema. mul on lihtsalt vaja mediteerida ning see alkohol oma kehast täielikult välja saada. suitsetamine ka maha jätta. isegi päeval, kui midagi ei tee, tunnen, kuidas mu keha hõõgub nendest mürkidest. ükskõik, kui palju ma oma tuba koristan, on see kahe päevaga jälle sassis. ma tahan männimetsas paljalt samblal magada ning teha hommikul karastava supluse. et keegi ometigi võtaks mind sülle, olgu siis sammal, järv või päikeseloojang. tahan näha, mis on lauka põhjas. tahan näha, kas mul on veel võimalust paraneda.
12.09.22
ma tahan oma naha maha tõmmata ja selle välja tuulduma panna.
02.10.22
mis on see, milleks me elame?
mina näiteks elan pärnu bussijaama nimel, mis paneb juba kell pool üheksa vetsu kinni, et saaksin veerand kümme minna bussi, kus pole vetsu. ma elan ühepoolse armastuse nimel. üleüldse raskete suhete nimel.
elan õe nimel, kes ei julge mind kallistada. elan isa nimel, kes minusse ei usu, ja ema nimel, kes mulle vaevu silma vaatab, kui nägemiseni ütlen.
hoian rohelises bussivalguses silmi kinni, et ei peaks pärnuga hüvasti jätma.
09.10.22
oleksin täna pidanud vanavanaema matustele minema, kuid bussi- ja rongipiletid on nii kallid. istun imekombel üksinda oma ühikatoas ja joon vanaema tehtud punast veini. sooviksin nii paljut teha, kuid lihtsalt istun siin. tahaksin minna jalutama, tahaksin minna näitustele, tahaksin olla temaga. tahaksin osta või kasvõi üürida oma korteri, tahaksin olla rikas, tahaksin olla rahul.
olen üpriski üllatavalt leinaga toime tulnud. esialgu otsisin küll lohutust voodist, kuid praeguseks on kõik hästi. õpin saksa keelt, pilt minust koos vanavanaemaga on laual ning loodan, et ta on mu üle uhke.
23.10.22
🕓 16.03
raha on nii loll. miks pean ma valima, kas olla haritud või süüa. õppides ei saa ma minna tööle, et saada raha, et osta süüa, et mitte elada kuuse all. õpin kunstiteadust, kuid mis tulevikku on kunstil, kui maailm hävib ning varsti pole kedagi, kes seda kunsti isegi näeks või sellest loeks. ma olen iga päev koolis. ka nädalavahetuseti, sest ma ei taha oma toakaaslast näha.
05.11.22
kas see ongi elu – õppida ülikoolis teadmisega, et varsti peab teadma, mida uurima hakkan ning kelleks saan; olla kellegagi koos, kuigi tunnetan juba eos ette, et see jääb kuidagi pinnapealseks; üritada leida hobisid ning tegevusi, millega vaba aega veeta, kuigi seda tehes kahetsen, et seda aega õppimiseks ei kasutanud. kas ma pean õppima armastama, kuna võibolla pole ma tõesti seda kunagi tundnud.
…
igal inimesel peaks olema kusagil kirjas, kuidas tal läheb, et saaks vajadusel vaadata. mind tõepoolest huvitab, kuidas mu pinginaabril läheb ning kuidas läheb näiteringikaaslasel, kellele oma esimesi luuletusi ette lugesin. kuid miskipärast kardan neile kirjutada. arvatavasti, kuna tean, et neil on mingisugune nägemus minust. nägemus, mis pole mitte kuidagi seotud sellega, kes ma hetkel olen või kelleks ma olen saanud.
07.11.22
ma olen valmis õppima sind armastama. mõistan, et hetkene/endine arvamus armastusest on meile lihtsalt meedia poolt pähe topitud. me ei pea nussima kogu aeg ja väga hea, et ma pole sinusse ülepeakaela kiindunud. me mõlemad saame oma elu elada ning vahetevahel kokku saada. ma olen lihtsalt harjunud seda kassi-hiire mängu mängima ning olengi vist harjunud inimestega, keda mul on võimatu saada. kuid sa oled siin. sa oled minuga. ning ma olen valmis olema ka sinuga.
15.11.22
🕐 12.37
mu kõht koriseb üle terve koolimaja. elu on olnud korraga maagiline ja kohutav. öösiti pole ma magama jäänud, tunnen justkui, et ma lihtsalt peangi poole ööni üleval olema. mul on, kelle juures käia õhtusööki tegemas ning kellega mul on tore olla. mul on sõbrad, lähedased. mul on plaanid, ideed, soovid. esimest korda elus tunnen sügismasendust. ma tahan ja ei taha teha kõike. olen lahti saanud oma keha müstifitseerimisest. suuresti aitas sellele kaasa enda kiilaks ajamine. võtsin endalt midagi, mis on fundamentaalselt minust minu teinud, aastaid. ma ei tunne ennast enam seksuaalselt tahetuna, mis on imelikul kombel hea.
🕤 21.24
kas ma saan maailma ees mediteerida? kas ma saan teha nii, et enam ei tulda tänaval küsima, et miks ma niiviisi riides olen või miks selline välja näen? miks on inimestel tung tulla küsima ja uudistama, nagu ma oleksin mingisugune loom loomaaias või kloun tsirkuses? kas mul pole piisavalt kuri nägu? kust kuradi kohast nad üldse võtavad säärase julguse ja üleüldse õiguse tulla minuga rääkima? ma olen alles pool sellest, kes tahan olla, aga kui juba tullakse minult küsima, et mis mul viga on, kas see on mingi pede asi, kas ma tulin hommikumantliga välja, kas ma tulin loomaaiast, kas ma olen narr, siis ma, ausõna, ei tea, kas tahan enam jätkata. otsin elu sära, otsin motivatsiooni. otsin tahet elada. kas justkui täidan oma kohustust sellega, et õpin ülikoolis? kas ma peitun oma kohustuse eest, kui ei käi tööl? mis on minu eesmärk? ma olin mõnda aega kindel, et see on luua, kuidagi tõlgendada, edastada seda, kuidas maailma tunnetan. kuid kas sellel on enam mingit iva? alalõpmata lõpetan alguses, üksinda. see vist ongi see õppetund. mitte keegi ei seisa lõppude lõpuks su kõrval ega vii sind eesmärkideni.
🕤 21.39
kui kaua pean ma teiste inimeste rõhumise all elama – väiksena öeldi, mida peaks ja ei peaks tegema; koolis kiusati, kuna olin lihtsalt mina ise; üleüldse koolikeskkond ning kõike oskava ideaalse õpilase loomine; muusikakool, kus ei saanud isegi laulda vabalt, kus pidin imiteerima varasemate lauljate häält, võtteid, kordagi kuulmata, milline on minu enda arvamus, nägemus; ühikas toakaaslane, kes oli pidevalt kodus, nii et ma ei saanud vabalt olla, kes kuulas valjult muusikat või lihtsalt vatras; uues ühikatoas toanaaber, kes pidevalt köögis istub ning kelle tõttu ma reaalselt pigem nälgiksin, kui läheksin tema ette toitu vaaritama, kuna miskipärast on see mulle ebamugav. aga näiteks võite küsida, et miks ma lihtsalt vastu ei hakka, enda eest välja ei astu. sellele ma vastust anda ei oska. oskan ainult kannatada ja loota, et midagi läheb paremaks, justkui asjad juhtuksid iseenesest. kuidas ma enam ei tunne, kui mind mingitmoodi rõhutakse, ning arvan, et see on normaalne. „elan üle,“ vastan inimestele, kes reaalselt anuvad mind, et midagi teeksin. ma olen lihtsalt nagu kuulekaks õpetatud koer, kellel pole omi mõtteid.
21.11.22
🕑 02.01
iga päev on uus loterii, kuid tahes-tahtmata kaotan ma ikkagi. kaotan hetki, sekundeid, minuteid. kõik need on raisatud, kulutatud. ah mida kõike ma oleksin võinud selle kaotatud ajaga teha. ma pole puuris, kuid olen ikkagi aheldatud. olen vaba, ent määratud. olen pohhuist, kuid süvenenud. olen tahteline, kuid jõuetu.
🕑 02.05
tahan karata keset kastemärga põldu.
🕑 02.08
kas õige mehe rind on karvane või tähendab see, et kutt lihtsalt ei hoolitse enda eest? kas see on meheks olemise tipp? kui saaksin, vahetaksin kellegagi oma rinnakarvad ära. kulmud jätaksin samaks.
🕑 02.14
mu hing valutab ja süda tilgub verd, kuna mul on tunne, et ma vist viskasin kartulid ja sibulad prügikasti. lugu on pikk, kuid need olid kotis, mis oli omakorda kotis ning ma vist oletasin, et see on mingi prügi või midagi muud, ning millalgi kasutasin seda suurt kotti prügikastina. see on ainuke loogiline põhjus, kuna kuhu muidu mu ühikatoast kott kartulit koos mõne sibulaga minna võis.
25.11.22
🕣 20.31
rõve mõelda, kuidas kõik praegune võib saada ümber kirjutatud. kuidas kõik praegune tulevikus ühe lausega kokku võetakse. muidugi me ei kujuta ette, mis see on. kas nad mainivad koroonat, inflatsiooni, sõdu, või on see midagi hoopis muud. aeg, mil nad veel polnud osa suuremast. aeg, kui kõik pidid rabama. aeg, mil nad ikka veel kasutasid raha.
🕣 20.37
nii imelik, kuidas alatihti tunnen, nagu ma poleks elus. õigemini nagu oleksin sellest melust, mürast, kärast kõrvale astunud. veeta aega omaette, tundmata, kuidas minutid mööduvad. kõik aeg on justkui seisma jäänud ning ainuke, mis olevikku meenutab, on kas korisev kõht või kusehäda. ärgata iga hommik selleks, et ennast päevast läbi vedada. proovides mitte oma kodutöödele mõelda. alatihti kasutan mõtteviisi „aga kui see on mu viimane päev elada“. kas selle üle mõtiskledes tundub mõistlik oma viimseid tunde kulutada analüüside kirjutamisele või kellegi bakatöö lugemisele? muidugi mitte. ootan pingelangust, rahulikumat aega.
🕣 20.40
elan alatihti oma mõtetes mingisuguses utoopias, kus ilmad on pidevalt soojad, kõik võivad kanda, mida nad tahavad, ja üksteise vastu ollakse toredad, kasvõi tolereerivad. mulle meeldib lumi ja jää muidugi ka. teeks äkki nii, et paar kuud aastast on lumi ning ülejäänu on lihtsalt soe. soojem kui meil suvi ning jätaks need rõvedad kevaded ja sügised vahele.
01.12.22
🕜 01.49
me kõik nagu batuudile unustatud jäätised sulame kokku üheks rõvedaks massiks liiga pikaks kasvanud muruliblede vahel. algklassi klassijuhataja pidevalt korrutatud lause „isegi lompi on võimalik uppuda“ on aja jooksul saanud hoopis teistsuguse tooni. kas olen patrioot, kui terve alg- ning põhikooli veetsin kooliüritustel igavlevale publikule eesti ajalugu ette kandes? kas olen saavutanud oma kõrgeima potentsiaali, kui lavakasse ei saanud, oma kümmet aastat muusikakooliharidust ei kasuta ning kunstitarbed jätsin pärnu?
04.12.22
🕜 01.35
ma kujutan end ette ballil, tantsimas koos sinuga. lendlemas nagu udusulg mööda tantsupõrandat. kogu ruum on täis edevat rahvast, kes lihtsalt soovib tantsida, peita end argielu eest. tahan ulpida laukas, tahan olla pilvelõhkuja tipus. tahan end tunda kui tuulelohe, tahan uisutada läänemerel. tahan istuda pimedal laval ning kuulata tšellomängu. ainult üht valgusallikat mängija kohal ning kaja.
06.12.22
🕔 16.18
ma olen nii kuradi kurb. pigem ütleksin emotsionaalne. ning ma ei tea, milles on asi. lumi tuli maha, seda ootasin pikalt. tahan nüüd minna ning jalutada lumistel tänavatel oma kallimaga. vahel hoiame ka käest kinni, kui just eest või tagant inimest ei tule. tunnen, et see armastus, mis meile meedia poolt kurgust alla surutakse, on nii labane. mis sai sellest, et mul on inimesega lihtsalt tore koos olla. kas me peamegi iga hetk üksteise otsas aelema ning tervele maailmale kuulutama, et oleme koos? haige, kuidas mulle öeldi, et ma ei peaks temaga koos olema, kuna mõne inimese arvates on voodielu peamine. me tõepoolest vahel magame samas voodis. see on kõik. olen tänu temale õppinud teisiti armastama. ta on lihtsalt minu teine pool. ta küsib minu arvamust ning mina tahan teda kallistades lihtsalt unustada kogu meid ümbritseva maailma. tahaksin temaga kassi võtta, kui kõik maha rahuneb.
07.12.22
🕓 03.45
ma elan reaalselt saates „kodus ja võõrsil“ või misiganes draama-/ armastusseriaalis. mu toakaaslane, mu kuti kaksikvend, matchis tinderis ja on paar päeva rääkinud kutiga, kellesse terve suvi armunud olin. kas maailm on nii väike või elu lihtsalt vihkab mind.
08.12.22
🕒 03.03
ma ei saa magada. mind hoiavad üleval kajakakisa ja praamivile. seisan mererannas ja tunnen, et viimne kohtupäev on tulemas. stress, kriis, lein. kas mu vanavanaema oleks mu üle uhke ning kas mu lapsepõlve lemmik roosa padi on veel alles? tahan kallistada merevahtu, kuid mässavad lained peksavad mind. tahan nutta, karjuda ja oksendada ebavõrdsuse pärast. ma pole küll esimene ega viimane, kes end nii tunneb, kuid palun teeme nii, et see jääb minu viimaseks. tahan kaduda männimetsa nagu mu isa teise naise juurde.
09.12.22
🕝 02.34
ma istun ülekuulamisruumis. ma ei tea, kui kaua ma siin olnud olen. ei oskaks isegi öelda, mis päev või kell on. kuulen oma selja tagant kella tiksumist, kuid mul on keelatud selja taha vaadata. keset tumedat, külma lauda on klaas vett. olen seda lürpinud, kuid see soolasus ei muutu aja jooksul talutavamaks. mu ette toodi alusel televiisor. nagu kunagi ajalootunnis, kui taheti mingit kassetti näidata. kuulen kõlaritest, et ütleksin, kui valmis olen. üritan aimata, mida nad mulle näidata võiksid. kas seda, kuidas toidupoest ühe mandariini varastasin, või seda, kuidas suvel pärnu rannas kettisin, kui olin kaks long islandit ära joonud. kehitan õlgu. „laske aga tulla,“ ütlen enesekindlalt, kuigi sisimas kardan. videol olen mina, kuid ligi 10 aastat noorem. võibolla isegi rohkem. vaatan neid kaadreid ning hakkan lihtsalt nutma.
🕝 02.47
mäletan, kui me kahekesi kalmistul istusime. see oli nüüdseks üle aasta tagasi. ma isegi ei mäleta, millest me rääkisime. ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kas sa magasid minuga sel ööl samas voodis või mitte. ju siis sellel pole tähtsust. kandsin su tehtud maasikaid kaelal uhkusega. ma olin siis nii teistsugune.
19.12.22
🕑 02.14
olen mõne päeva sees näinud kaugelt kahe suhte murenemist ning minu hetke suurim probleem on see, et mu vunts jäätub õues ära.
🕓 04.15
ma ei suuda uskuda, et see suvi eksisteeris. et jalutasin pea iga päev pärnu rannas ning vingusin ereda päikese üle. jalutasin mööda supeluse tänavat ja jõin energiajooki. käisin sõpradega joomas ja lugesin vabal päeval töö juures raamatuid. olin armunud ühte matsi ning ühte egoisti. leidsin sõbrad, kellega läheks iga hetk kluppi ning kellega mängiks iga hetk lauamänge. leidsin armastuse pärnu ja suve vastu. leidsin armastuse.
2022. aasta suve mina on nii spetsiifiline karakter, kes on korraga nii noor ja kogenematu, kuid ka nii avatud ja hell. tantsisin klubis kella seitsmeni hommikul ning sõitsin bussiga koju, seisin keset ööd tanklas, oodates oma kanaburksi. kõik oli nii lihtne ja tore, uus ning lahe.
29.12.22
🕑 02.13
ma tõepoolest arvasin ning lootsin, et elu läheb ainult paremuse poole ning ühel päeval laheneb see kõik, kuid elu lihtsalt näitab, et kõik läheb aina hullemaks. midagi ei püsi. kõik on alatihti võõras ning tuttav korraga. tunnen end nagu maha langenud okas. tunnen end nagu okstesse kinni jäänud tuulelohe. kõik need probleemid on tagasi vaadates nii primitiivsed, kuid tol ajal kõik, mis mul oli. mu mured, vaevad olid justkui mul süles, aga nüüd olen nad kukile tõstnud.
mind huvitab aina vähem, mida teised minust arvavad, see võtab minult elujõudu. ükskõik, mitu tundi ma poolsurnult voodis ka ei vegeteeriks, mul ei hakka parem. see ei täiusta mind, ma ei tunne end puhanult. ainus asi, mida praegu tahan teha, on minna läänemerele uisutama ning oma kopse välja karjuma.
ma tunnen, nagu mu vaimule oleks pärast seda aastatepikkust läbipeksmist kasvanud koorik ning nüüd justkui peaksin ootama, et see ise mu hingelt langeks. südamest soovin selle lihtsalt endalt maha rebida ning vaadata, mis saab.
tahan kõndida kadrioru parki, sinna pooleks aastaks ära kaduda. salamisi on seal muidugi mingisugune portaal või avaus, läbi mille saan põgeneda lõuna-prantsusmaale või itaaliasse. tean, et minuga tulevad siis kaasa ka minu probleemid, kuid ehk suudavad need inimesed mind unustada. palun unustage mind. ärge mõelge minu peale suvalisel pärastlõunal ning ärge nähke mind pisiasjades. unustage mu lemmiklaulud ning mu silmavärv.
01.01.23
🕖 19.53
astun uude aastasse ning tahan uskuda, et olen mingitviisi uus inimene. teeks ühe meditatsiooni, loeks paar peatükki raamatut ning kustutaks peaaegu kõik sotsiaalmeediakanalid ära. ma ei lubanud hakata trenni tegema ega hakata paremaks inimeseks. iseendale ei pea valetama ka.
tunnen, kuidas kõik inimesed on omamoodi kaoses või lihtsalt justkui leidmas enda kohta selles uues aastas. äkki jätan suitsetamise sel aastal maha?
mortimer (19) on pesus kaduma läinud sokk.
