*
Keset lolli rividrilli
korjan võsast sinililli.
Täna olen vait, ei pilli.
Tapan ära imbetsillid.
*
Oled viimasel ajal vist olnud
veidi tobe ja destruktiivne –
pole õieti maganud välja
ega söönud d-vitamiine,
oled kuu aega kinni sa hinge
hoidnud, kardinaid päikese ees,
oled pununud tihedaks pingeid
oma lollaka peakolu sees.
Ja ei teagi, mis millest on sündind,
et kas sinul on süü või siis teistel,
ei teagi, kas kunagi küündid
olema endine elumeister,
aga tõenäosus küllalki suur on,
et läbi saab iga epohh
ja lõppude lõpuks on tegelt
üpris küllaltki üsnagi pohh.
*
Sõrmenukkide ragina saatel,
kõrvaklappides maitsekas müra,
astungi taas mööda maanteed
ja sihtpunktiks on mul vist – ära.
Horisont päikeses sulab
ja hägustub kõige piirjoon.
Ma polegi multika-Dora
ja see pole ekspeditsioon.
*
Varakevadisse
petliksooja õhku
imbund üleöö on
tuttavlikke lõhnu:
lumesulavesi,
läbimärjad sokid,
talvemütsi küüsist
põgenenud lokid,
tühjalt tuule võimus
kõlkuv pesunöör,
rännutsirkusest
maha jäänd žonglöör.
Herbert Hissör Lammekyne (29): „Helin, mis mu rinda matab, algab alati E-tähega, aga pole hullu, võidurelvastun ja surun sõrmed kõrva. Ülehomme on oodata vastulööki.“
