Illustratsioon: Helena Tääker
*
ma
kukun, kukun, kukun
aja sügavikku
upun, upun, upun
igavikku.
kui sa magasid
tulin kastma su
rabarberilehti su
ripsmekarvade vahelt
puges välja väike hiir
ütles, et tema ongi igavik.
ja mina olen ammu kadunud
aja hiireurgu.
tõesta, hiireke
et sinu käpaküünte vahelt
voolabki läbi lõputuse jõgi.
tule, ütles hiir ja juba leidsin
end keset viljapõldu
jalad kasvanud mulda
juuredki all.
nende vahel sibamas sipelgad
kandmas seljas ajavoolu rüüd
ehitamas kuningriiki
oma jumalannale.
avan silmad ja
näen sind riietumas musta
valmistumas eelseisvaks päevaks.
panen käed su seljale ja
vajun, vajun, vajun
taas enda olevikku
kus sinirind käib juba akna taga laulmas
ja rabarberid õitsevad.
Koidukuma
mustades majaakendes
peitubki tõde, kuldne või hõbe
nende akende taga
kus veel keegi ei maga, end varjavad
purustatud nõud ja purustatud hinged
ülekuumenenud vooluringid ja pinged
kardinate varjulistes soppides end peidavad
öiste uitmõtete valvurid, heidavad
üksikuid valgusvihke me kustuvatele kehadele
marraskil sõrmedega korjatakse üles
põrandale kukkunud pisarad, süles
öölapsukeste kilked
ma kuulen veel kuis püüavad nutta
tühjaks oma hingede kaevud
need lapsed, vaid vaevud
paitama nende kriimustunud südamepõski
ruttad
eemale, kaugele, koidukuma valgele
kus kõrvu ei kosta öö olemus
kus silmi ei kriibi elu koledus
kus teeääri kaunistavad kirikakrad
ja laiuvad moonipõllud lõputud, avarad
*
teetassiga mis täis
kevadhommikusi kastepiisku
astusin üle muru
et tuua sulle oma lemmikhommikusööki
metsvarblaste laulu
ja ööliblikate tiivasahinat
koos natukese värske murakamoosiga
mu silmaiirise mustrist
võis näha galaktikate iidseid sõnu
lausumas lubadusi
mis maitsesid magusalt
ja proovida tohtis neid vaid näpuotsaga
siiski
said neid maitsta oma
hommikukohvi kõrvale
Sirly-Ann Meriküll (26): „Meeldib: reisida, kogeda, kirjutada, luua ja hoolitseda oma 70 toataime eest. Hetkel vist kõik. Ahjaa, maailm tuleb ka ära päästa. Äkki homme.“
