purangermist
olemluse sisemaailma syybinud
puritaan
jõuab oma olemusega tupikusse.
ta vaikib.
esimest korda
karjub.
ängistuse palavik on ta endasse mässinud,
aga ta lõkendab edasi.
avangardist
vahib alt yles
ja muheleb.
kraanaputkast
sylitab neile alla
taxidermist.
*
tantsisklen tuulistel laamadel
extaasis,
purupurjus iseenda aariast.
ta vahib mind ylevalt,
vaatab.
keerubid tiirlevad mu ees
ja pärivad mult saatust.
kõik tahavad teada, kes olen,
kust tulen.
ulbin laaval
kesk piiritut
kaheldavate korjuste saaki.
lakun oma haava
pärast läbikukkund atendaati.
kysimustele ei vasta ma,
sest millex kulutada energiat,
kui soovid põletavad häbi
ja x-ide rodu symfooniat
on kõigest kuulda läbi?
*
lgp ylemkomitee,
millex t e i e meile veel?
istute nii kõrgilt, kalgilt
Narva mnt kohvikus.
ees on alustass ja pabeross
ning pyxitaskus kviitung.
Balti jaamas juba oodataxe,
seal on express,
kohe viivu.
aina lakute paberit
ja muhelete.
oma bürokraatia hunnikus siginete.
teadke vaid,
et meil teid tegelikult
vaja pole.
sestap seegi läkitus siin sõnumina
on teile, härrased, vaid silmapete.
nii on.
*
tal peas on punane loor
ja aina matsutab ta ikka sedasama
hambaopi õmbluste niidiotsa.
keelega aina kompab ta seda
kokkukasvamise tagajärjekohta.
valvsaid pilke heidab ta sinna nurka,
kus sätendab
hele-heleroheline silt.
sest alati tuleb valmis olla,
tunnetada ohtu,
mis tabada võib tyhjast
ka sind.
nagu ikka
istub ta selg nurgas
ja piidleb inimesi,
on flanöör.
kell tixub-tixub kõvasti
ta käe äärel.
ning varsti etteaste vast lõpetab
see järjekordne
lavalaudu määriv
purupurjus
žonglöör.
*
lavalaudadel paistendav projektor
kumab palgete vaibudes
must
läbi.
siinsamas mu kõrval istub
must
karvatuustix taandatud puudlinäss.
etendus on algust teinud omadega
juba seitseteistkymmend minutit.
projektorikumas on palav
ja närune olek.
vaagun kaleidoskoopiliste nähtuste piirimaal
ja tunnetan peni
ilast keelt.
dispoolsuse mina
varjust
vaatab välja
varsti.
tema ääred on krõbedad,
sest ebaviisakas
on olla
poolik.
*
kiviklibuvirinate keskel
ootab uudset algust taaskord
kivi
alge.
algsest seemnest söönux saanuna
saab ta lõpux hakata
iseennast synnitama.
nyydsest temast saanud virin
haakub teiste keskel
ning ta osax taas on suurest nirinast.
Niriiniasse minekust
nad kõik koos nyyd
unistavad.
ja kyll keegi neid varsti kangutama hakkab,
selles pole kahtlustki.
nad on vakka.
*
helkurite heljuvad varjud on
kui silmapiiri orientiiri postid.
sellesinase kaamose taustal
muutub kybemerybemik kybemex.
klaasistunud pilkudena taamal
saadab aportiid suund.
kaugenev kaugmik
ja murenev mure
pole enam olulised.
olen jõudnud Andridruutiasse.
Ellen Emilie Laaksonen (18)
Su luules tegutsevad kummalised tegelased ja juhtub kummalisi asju. Mis toimub?
Arvan, et toimub lihtsalt minu mõttemaailma ümbertõlkimine luulekeelde. Mul on alati kergem olnud väljendada oma mõtteid sümbolite abil ning puust ja punaseks ettekirjutamise stiil on mulle alati kuidagi vastumeelt olnud. Arvan, et ma pole veel võib-olla piisavalt kogenud sõnasepp, et suudaksin lihtsate ja väheste sõnadega oma mõtteid edastada. Sümbolitena on mulle kõige hõlpsam kasutada minu enda väljamõeldud tegelasi või sündmusi, mis seostuvad mul teatud sõnade ja fraasidega just kirjutamise hetkel.
Tegeled ka visuaalkunstiga. Millised sarnasused ja erinevused on sinu jaoks visuaali ja sõnaga loomisel? Kas luuletus ilmutab end enne kirjapanekut nii, et on ainult üleskirjutamise vaev, või sünnib tekst kirjutamisprotsessis?
Kujutava kunstiga olen rohkem sina peal. Tõsisemalt hakkasin sõnaga looma alles paar aastat tagasi. Sellepärast avan visuaalkunsti kaudu ka komplekssemaid teemasid, mida ma sõnadesse panna veel ei oska. Samuti saan kirjutades need uitmõtted ja ideed läbi proovida, mille kujutava kunsti kaudu maailma toomine tundub veel liiga suure ettevõtmisena. (Viimasel ajal tegelen peamiselt suurte skulptuuridega, mille teostamine on aja- ning ressursimahukas protsess.) Need kaks loomekeelt täiustavad teineteist ning tasakaalustavad minu ideedest kubisevat aju.
Mulle ei meeldi oma luuleridu kaua perfektseks lihvida. Paaril korral, kui olen üritanud tabada just õiget rütmi, riimi ja/või ideed, siis on lõpptulemuseks olnud üsna kuiv ning igav, vormi ning sisu raamidesse kinni jäänud luuletus. Algselt kirjapandut ma väga ei muuda.
Ehk jagad meiega mõnd kunstikogemust, mis sind hiljuti puudutas?
Märkan end tihti meenutamas eelmise aasta EKKMi näitusi. Cloe Jancise videoinstallatsioon „Osaks saama“ suviselt näituselt „Kaugete meelte kuma“ vajutas end sügavale mu alateadvusse. Üldse kogu Jancise looming on mind tugevalt mõjutanud ning inspireerinud. Ta lahkab oma teostes imetlusväärselt selgelt ja tabavalt näiteks inimese füüsilise kehaga kaasnevaid tabusid. Samuti olen alati olnud sisse võetud Edith Karlsoni ja Eike Epliku loomingust. Edith Karlsoni näitus „Süütuse tagasitulek“ EKKMis sügisel 2021 oli meeliköitev kogemus ning Eike Epliku imeliste skulptuuridega kohtusin viimati märtsis Tallinna Kunstihoone galeriis näitusel „Pikipiirijooksja, rotipüüdja ja müüriladuja“. Nende kolme eesti naiskunstniku loomingul tasub kindlasti pilk peal hoida. Soe soovitus.
