läti keelest Mikk Grins
keelevarjutus
õpin suhtlema keelega
nagu südame tumedale jalamile kinni jooksnud silp
omandan uusi sõnu ja ülekantud tähendusi
et tal poleks nii üksildane olla
et keel ei tahaks enam juua verd ega ilmaasjata
käia lähedalasuvat mänguväljakut rüüstamas
kulutan aega
justkui oleks keel vanadaam
kelle mõistus ajapikku kustub
tean väga hästi et need kes elavad pidevalt valus
lähevad kurjaks neil peab silma peal hoidma
nagu koeral või ebaleval poltergeistil
nendega tuleb koos filmi vaadata ette lugeda
poest leiba tuua ja kohvi pakkuda välja vahetada
väsinud valguskehad aknalauale seada
kõiksugu rohelisi taimi mööbel katta pehme lillelise riidega
rääkides mahendada häält
küüsi lõigata hoida ohutut kaugust kui pahandavad
tõmmata selga skafander
ei tohi lasta end puutuda ega süüa samadest nõudest
varjutus on kleepuv
varjutus siirutab hirmu
varjutust võib hingata sisse see võib imbuda läbi naha
tuli põleb
magama minnes ei kustuta ta tuld
pimeduses võib miski avada silmad temasse võib tungida pilk
nagu lapsepõlves kui ta istus külalistoa suures tugitoolis ja
tundis et keegi astub tuppa
ja jääb täpselt tema selja taha seisma
(õhuvool ja liikumine)
nüüd on vannitoa peegel hambapastaga koos padi juuksevärviga
ta viskab hooletult ära tähtsaid dokumente
aga ei suuda end kokku võtta et visata ära vana mantel ja koerarihm
nii nagu lõhnad jäävad natukeseks püsima pesemata nahka riietesse ja linadesse
jätab tema mõnikord poodi või postkontorisse minnes tule põlema
olgugi et sada korda on talle öeldud et nii ei tehta –
tuld ei jäeta põlema tubades kus kedagi ei ole
otsekui oleks elekter veri mis võib otsa saada kui haavu aegsasti kinni ei suruta
kurbus ja hirm on korraga kõik ajad on korraga
ta on väike tüdruk kes näeb sõnu värvides ja püüab neid tulutult joonistada
lõhnad ja valgused
õhtupoolik pärmipannkoogid melon kakao
ta on noor naine baaris
mälust on saanud koide söödud rätik
ruumi struktuur muutunud
rahustavateks äiutavateks laineteks
iha on vahule aetud punkt
vihma rikutud kleit ja sinikad
ta on naine kes naaseb koju alati üksi
teeb köögis õhtusööki kraanikauss musti nõusid ääreni täis
kõik on täiesti tühi või vähemasti näib nii –
üldsegi tead meist ei saa midagi
me ju ei tee koos midagi lahedat tülitseme ainult
sa ei too mulle lilli ei tee õhtusööki ja me kepime liiga harva
mu selja taga on nüüd külalistuba
väike tüdruk tugitoolis ja nähtamatu kohalolu
ta teab et kui ta ümber pöörab pole seal kunagi kedagi
suve elanikud
I
kõigepealt raiuti linnas puud maha
ääremaal redutasid tumeroosade tiibade ja
verest määrdunud koonudega
olevused nagu lein
siis kustus äkitselt köögilamp
supelrandade pildid kõikusid raamides
tundus nagu oleks alanud maavärin
mitte et majaelanikud poleks uskunud kummitusi
nad lihtsalt teadsid et ettekujutused neist nagu ka jumalast
kipuvad olema ekslikud
tolsamal pärastlõunal uhtus meri kaldale surnud naise
nagu kalli trofee
vägivaldse surma jälgi ei leitud
II
protestidel põrisesid trummid ja lehvisid lipud
tundsin end kui vanglast või haiglast põgenenu
istusin kahvatult kohvikute terrassidel ja joobusin hirmunult päikesest
mu huuled ei kuulanud enam mõistuse kiireid käske
nad olid haprad kui munakoored mida hooletult vastu kausi äärt katki lüüakse
elevad nootide jadad kägistasid öösel minu nõrgaks jäänud siseelundeid
oleksin tahtnud laulda ja hõisata aga kartsin et ei tunne oma häält ära
III
kummitused ja jumal on midagi saladusesarnast
neid antakse üksteisele andeks laua ääres
nagu liha ja maasikaid
lõpuni ei usu keegi
siiski ollakse üksmeelel et nad ei pääse välja aia nähtamatutest seintest
nii on kõigil lihtsam
IV
ja veel kartsin ma et mu südametuksed on liiga õõnsad
et nad saadavad tontlikke kajasid alumiste naabrite haprasse unne
et see ajab neid ärevile ja nad vihastavad kutsuvad politsei või arsti
tundus nagu oleks keegi mulle pähe ehitanud salakaamera
mis näitab kõiki pimedaid ja sogaseid protsesse
enne kui mul tekib võimalus neid mõista või selgitada
V
tema armastatu suri kaugel
sellal kui tema istus lehtlas ja mõtles tõlkida „tuld ja ööd”
ühtäkki oli nii külm et oleks võinud lundki sadada
kõik millest ta oli otsustanud mitte kunagi unistada
tõmbus kollasesse kerra taandus tasakesi
ja võis lausa teeselda et midagi pole olemas
ainult kerge kipitus mõnikord
silmanurgas aia kaugeimas punktis
harjutused
I
sa elad nüüd kosmosejaamas
hõljud sinna-tänna mööda kitsast valguskesta
nagu hiiglaslik eksootiline liblikas
ja elatud hambapastatuubide valgust
kui sa loed seda luuletust
on keegi mu kuklast nõelapadja lõpuks välja katkunud
värvilised niidid ükshaaval üles harutanud ja õmmelnud midagi mõttetut
II
ma ei suuda end iga päev kokku võtta et kirjutada teatud arvu tähemärke
aga sellegipoolest
kirjutan
ja kui ei tea millest alustada
siis võib esiteks kirjeldada oma ümbrust –
lähedal on järv (praegu jääs) ja psühhiaatriahaigla –
ja lihtsalt argielu:
eile kaotasin võtmed
õues oli palju lapsi ja koeri kes tuhnisid lumes
nagu ei olekski miinus kakskümmend
mu pihud muutuvad varsti valguseks
siis ei saa ma enam nõusid pesta ega õhtusööki teha
tahan et sa lamaksid mu kõrval
loeksid võibolla midagi ette
kuidas saada aru mis on lihtne argielu?
III
kosmosejaam tuletab meelde lapsepõlve ja pimedust
meie elus on olnud nii üht kui ka teist liiga palju
kui sa loed seda luuletust
olen ma ära eksinud labürinti
meievahelist ruumi valgustavad edevad tähed
*
õrnadest viidetest võrsub aed
ja seal hakkangi ma elama
sähviv välk ja kassikäpad
käivad läbi seitse teed
kallis Lukianos tean seda juba ammu
naerda võib kõige üle
meeleheide on kohmakas metafoor
idude ja võsude vahel laseb see meil üksteist leida
ehitame puu otsa onni ja etendame draamat
mille lõpus lõikan oma juuksed aiakääridega maha
sulle aga kasvavad lipendavad tiivad
kuid iial ei suuda me üksteist tõeliselt puutuda
justkui oleks meie nahk inimese oma ainult väliselt
tegelikult aga kuulikindel klaas
võiksime kokku leppida et jätad selle meelde
aga ei võta liiga tõsiselt
metafoor on ülekantud tähendus
mis on loodud sarnasuse alusel
see sarnasus on olemas ainult kujutluses
*
mõned keedavad köögis õunamoosi
keel on mingisugune rikkis mehhanism
mida rohkem ma räägin seda vähem mind kuulatakse
võibolla on mu suu täis rannaliiva
õunamoosi
päike loojub
vihm peksab vastu aknalauda
seda on raske taluda
just nagu tol hommikul kui ärkasin
sest lähedalasuv kirik helistas kelli kaua ja monotoonselt
tundus nagu keegi peksaks pead väikse haamriga
tahtsin aknast välja küünitada ja karjuda et nad ära lõpetaks
et ma ei pea enam vastu
võibolla sain valesti aru
aga mulle tundub et Baudrillard ütles
et eurooplastele meeldib oma kultuuriväärtusi kokku kuhjata
sest see loob sümboolse võimu tunnet
mulle meeldisid ka kunagi asjad väga
joonistused ja fotod seintel karvased vaibad
ükskord panin isegi raamatud tähestikulisse järjekorda
aga siis tuli neid ümber tõsta
ja asjade tähenduslikkus hakkas kaduma
vahel kardan minna läbi tühja hoovi
istun hoopis trepi peal ja ajan kassiga juttu
tahan talle rääkida õunamoosist ja Baudrillard’ist
mida mõtlen asjadest ja vahemaadest
ma räägin väljamõeldud inimestega
nad on välimuselt äravahetamiseni sarnased päris inimestega
ärkvel olles räägivad nad mulle rahulikke ja õrnu asju
unes ründavad mind peamiselt sõnadega
kuklas püüab keegi keerata
nüri võtit
