*
KÜÜRIN HIGI VANAEMA LUUDELT
vaikivatelt suudelt otsin mälutõde
vana sõber surm vaid paitab tema juukseid
nahk on peenest paberist kus kirjas võõrad nimed
küürin higi vanaema luudelt
inetusest võrsub tõde – piilun kõntsakihi varju
prügikastist küünitavad õitsvad lillekimbud
nuukseid kuulen mida võim võib sosistada kõrvu
küürin higi vanaema luudelt
pööran selja – õitsev olnu riimub varemetes teega
külmad aastad aga võtnud luuletajalt hääle
üle mere hääled läinud juba enne sõja lõppu
küllap issandal on lõdvad põhimõtted
küllap inglitel on moodne ilutaju
teha maailm ümber – mis on selle mõte?
sügis juba – tuhka langeb vaikivatelt puudelt
*
isegi esivanemate nooruspõlve fotodele
ilmuvad esimest korda kortsud
munakollane valgub pragudest
ja kleepub valede asjade külge
väga kaua peeglisse vaadates ilmub
kodumaa aukartustäratav ajalugu
aga vanaema muutub aasta-aastalt
nooremaks talle tuleb jälle eluvaim sisse
vaarisade pärandatud vaba isamaa
ja vaimuhaigus
lutt suus moskvitši tagaistmel
*
kas me täna jälle peitust mängime emme
suvepäeval sillerdab päike nii kaunisti
nii kaunisti ja kiired tungivad läbi
äbariku küüni katkiste seinalaudade
mängime ja mängitigi emme poeme nüüd
heinakuhja sisse ja teie tulge ja otsige
meid üles ja tuldigi paksudes palavates
mundrites mehed tulid ja otsisid päike paistab
ja kui lapsel jonn peale tuleb surub emme
mõlemad käed nii tugevasti nii tugevasti
lapse näole ja ühtegi piuksu ei kosta
ja kedagi ei leitud emmet ei leitud ja lapsu-
kest kes nii vaikseks jäi ja ikka edasi mängib
meie võit meie võit mitte midagi ohverdamata
*
umbisikuline laps joonistab õhku
perekonna
kõikvõimalikud olekud
ruumitu emme paberilehel kortsutamiseks
kaminasse visates moondume sulame
kokku ja muutume värdjateks
alles mõne päeva pärast
avastab lapsuke sügavuse
ja nihutab end kaugemale
*
me ei saa väsida vaatamast kaht idiooti
vaimuhaiglaesisel lagendikul
totakas krae ja suur plaaster
istun armukese kõrval tugitoolis ta on väga vana
jalad nagu paisunud värvilärakad parkunud põsed
jalad laual vaatan fotosid perekonnaalbumis
me ei saa väsida armumast surevatesse meestesse
nähes mustvalgeid pilte nende nooruspõlvest kujutada
ette end vaikides kõndimas pilditagustes ruumides
*
lõpuks heidan riided seljast
keset
surnud ruumi
ihualasti
hõõrun nibusid
ilu enne üürikest rasedust
koer liputab saba
tahab mind
limpsida
ajan jalad harali
temagi pistab plehku
vaatan
peeglist ennast
ja kõiki inimesi
nemad vaatavad mind
ja minust läbi
vahel polegi tahtmist
midagi muud teha
viitsimist
kui vaadata tühjusesse
avastada sealt
tühjus
