Vihma eelaimus
Me tuleme poest, kus tyhjad
riiulid, ning ema mu kõrval
on korraga nii vana ja väsinud.
Silmapiiri kohal sinetavad pilved.
Kas jõuamegi koju enne lõplikku sadu?
Lapsed kilkavad veel mänguväljakul,
homme on nad kadunud
ja väljak suletud.
(Ja oksad maas,
pori sees, on kui
surnuluud.)
Ning tuul tõuseb, taevas
sinised pilved liiguvad.
Palun, et need ei peatuks
me kohal.
*
Lund täis tuisanud
mu kuulmekäigud. Mootor
vaikib. Pole isegi vibratsioone, pole mitte midagi.
Ja keegi kerib samal ajal akna taha lahti
igava maastiku, justkui tyhja paberirulli.
Selles maastikus mööduvad yksikud majad.
Need on kui hyyumärkide äratuskellad
uinutavas romaanis.
Ja ma loen
ja võitlen unega. Loen
ja uinun.
*
Sa tuled läbi talvise tihniku
ja haavad oma käsi igat ettejuhtuvat
oksa kiiruga eest ära lykates.
Nagu tuleksid läbi lõpmatuna näiva
inimmassi ja nad kõik
panevad sulle käed ette.
Sa tulid vaatama, kuhu ma jäin,
sest kadusin,
taskus armastuskiri sinult,
ja mul on ikka veel tunne,
et olen selle armastuse
sinult varastanud.
Ma tean, ma põgenesin,
haavates oma käsi
igat ettejuhtuvat oksa
kiiruga eest ära lykates,
tulles läbi võitmatuna näiva inimmassi
ja nad kõik panid mulle
käed ette.
*
Musta-valgetriibulised kased
moodustavad myyri. Enam ei pääse
sa siit edasi.
Kuid tagaajajate tuled
tulevad yha lähemale.
Tahan kaevuda mulda,
ent maa on täiesti kylmunud.
(Kui oleksin lind, lendaksin
hämaruses … must lind … mind
ei saaks nad kunagi kätte.)
Juba kuulen koerte
haukumist.
Ju nad midagi leidnud.
Ju nad mind leidnud.
*
Sõnadeta vajutan … oma kylmad käed
(nii kylmad käed) vastu omaenese tusklevat sydant.
Seal kuskil, mu pluusi all ja naha ja luude all,
peab olema parem maailm … Aga sa võtad mu käed
kohe ära, justkui oleksin laps,
kes katsunud tulist pliiti.
