*
Ae
ja pistsingi jääkülmad varbad
purskkaevu
ning ootasin maailma hüüdu
uuu
(h)ullumeelne
aga vot korjasingi
purskkaevu põhjast
kõik 20-sendised
aja küpsemist oodates
ma ei saa ju surra
kui karmavõlg on
ohoo
ootad endiselt Haapsalus rongi?
*
Ta istus kraavipervel
ja sõi sihvkasid
justkui viimne õhtusöök
enne maailma lõppu
põsed punasemad
kui päikeseloojangust alles jäänud
taevas
ja paljad varbad
pigistamas niisket muru.
Ta istus kraavipervel
ja sõi sihvkasid.
*
Minu Eestis
ei ole iga talv lund
ning suvi on poolenisti sügis
vanaisa ei möllagi vikatiga
üle põlve ulatuvas rohus
ning keerlevast linalakk-neiust
on saanud müüt.
Minu Eesti
ei lõhna aasalillede järgi
ja odekolonnipudelis ei õitse rukkilill.
Tema maitse on kadunud
metsadest, rabadest
kuid olemas hästivarustatud Selveri-lettidel.
Ta süda ei tuksu vabaduse rütmis
vaid karjub Toompeal kõigile FAKKJUU.
Minu Eesti
on müüdud neljarealistele maanteedele
müüdud kaubanduskettidele
keskeakriisis meestele
meediale
#oleneestlane.
*
Pistad sõrmed küünlaleeki
kuni hakkab valus
ning hüüad:
„Welcome to Estonia“
Diivani külge kleepunud generatsioon
Ja pärast kõiki neid aastaid
vanaema
su ostukott on ukse taga
mina
omakeskis diivaniga
televiisoris türgi seebikad
ning kuller
suurte kilekottidega tuli
ja vanaema
su ostukott on endiselt ukse taga.
Tähte Paalaroos (18): „Mulle meeldivad hommikud ja pasta, aga Itaalias oli hirmus. Vahepeal kaotan usu maailmasse, vahepeal leian selle.“
