*
kirjutan aina oma nime
suure valge kajaka
noka siseküljele
et ta kannaks mu üle mere
loojangu keele alla
mälestuseks
kära rikkus
kas me suudame luua ka vaikust?
või kohvimasina sisin ja logisevad tänavakivid
kilkav imik haukuv koer ja teetööd (nad kaevavad taas
me linna üles vaatavad kõhu alla
üks tõstab teised hoiavad
pilku)
valjuhäälne vareste hädakisagi
nagu pasun nagu vaskpuhkpillide orkester
ka mina tahan põgeneda vaikuse laka alt
peegeldusest välja
katkematu mõttevool ja
kopsime prahi lusikalt
sendid rahakotist kellegi kassasse ma
ostsin uue kleidi sellega pole kuskile minna
pole kanda ega imetleda
nii ilus riidepuul siiski vaadata
kassidel kraapida
litritel pudeneda
pühin pürstiga kokku
ja valan helklevateks prügimägedeks
kaevan minagi linna üles
ronin ise ta asfaldisse
higistama ja hiilgama
loodan et pargid ei kao
olen sulavesi sulaasfaldil
kui päike lõõmab kõnnin
kõnnitee varjulisel poolel
õhk tummine puulehtede niiskusest
kui kübar on ununenud
kannan peas puude varje
ka nüüd kohvikus
kärbes aknal
langeb pilk latvadele mida tuul
lainetab. roheline toon täiendab
rikkalikult linna materjalihalli
neid hooneid suurte tumedate akendega
ma ei igatse. nagu poliitikud
päikseprillidega piidlemas
mu tühje taskuid ja sente
mida pingsalt ei loe vaid
olen nõus endast tänavale poetama
nende sentide eest võiksin osta juba
mitte midagi kuid ka see maksab rohkem
ja ma kopikaid kogudes
rublat ikka ei saa
*
homme oleks kole kaduda
korjata kokku kodinad ja astuda
üle lagunenud läve mida aina remonditakse
valmis ei saagi, mitte enne kui oled ise valmis
minema
homme oleks kole kaduda
kista kappidest kaltsud ja suruda kompsu
hüpata kaarega üle halli vee mis on kuivanud lombiks
aga meenutab endiselt merd
kajakad on kolinud isegi sisemaale
kus õhk ei lõhna soolaselt
vihm tibutab nagu ennemuistsel aal
aga sajab sõgedamalt
ja sõge on ka süda
üks kodumaata mees otsis kohta kus olla
saatusele vastu ei saa, ainult sajanditele
sest ta kaevatakse kunagi välja
nagu oleks tulevik alles eile
homme oleks kole kaduda
selleks ajaks on lõkked kustunud
ja külm võtab nagunii
vihm tibutab nagu ennemuistsel aal
aga sajab sõgedamalt
ja sõge on ka süda
linn ehitab end kokku mitmest külast
põldudel närtsivad koolimajad
väikesed poed riisutakse nagu sügislehed
riismetest nostalgiat ei teki
ei suuda armastada pterodaktülosi
kui silm on harjunud lindudega
homme langeb taevast midagi veel
lisaks vihmale ja lindudele
näed seda
kui jääd paigale
elron
loksun vastu maailma hundinuialist
ja lõhenenud kalalaibatriibulist kallast
vastu maailma paekivilõhnalist kallast
tuuleveski vinnab taeva eriilmelised värvid
lõngadeks värtnal
vahepeal tunnen et elame vastupäeva
aga sellest ei muutu midagi
ikka loksume
vastu maailma konarlikku kallast
rong loksub vastu linna
neelab liipreid
neelab inimesi ja liitreid
Kaarepere Kaarepere
kuhu sa kaardud
Maardu Maardu
kuhu maandud
ah kohtade küllane konjak
maitseb vängelt-vängelt
kui pole kellega juua
Jaama-Jüri pani pillid kotti
ja mina oma tagavarasilmad
et ei näeks maailma mustavat kallast
mille vastu loksume
Jõgeva Jõgeva jõuad sa kuhu
koju, oh, koju
kui tuul mind enne
vastaskaldale ei puhu
Puhja Puhja
kuhu sa puutud
vastupäeva
ja sellest midagi ei muutu
Aliis Aalmann (28): “Pidev dilemma: kas lõigata juukseid või mitte.”
