Tõlkinud Krõõt Ohakas
Foto: Steven Wassenaar
Vanessa Springora 2020. aastal ilmunud autobiograafiline jutustus „Nõusolek“ („Le consentement“) tekitas Prantsusmaal intensiivse arutelu pedofiilia teemal ning viis konkreetsete sammudeni nõusoleku juriidilise määratluse muutmiseks. Peatselt Värske Raamatu sarjas ilmuva teose on eesti keelde tõlkinud Anna Linda Tomp. Ei juhtu just iga päev, et (tõlke)raamatu tagamaade ning mõju üle on võimalik üheskoos mõtiskleda nii autori kui ka tõlkijaga!
„Nõusolek“ ilmus rohkem kui 30 aastat pärast raamatus kirjeldatud sündmusi. Millal mõte raamatu kirjutamisest teis idanema hakkas? Mis seda tagant tõukas?
Vanessa: Sellest on tõepoolest möödas üle 30 aasta. Pidin end tundma piisavalt tugeva ja julgena, et seista silmitsi millegi nii isikliku avalikuks tulemisega. Kartsin nii oma töö kui ka isikliku elu pärast. Ühest küljest pelgasin kirjandusringkonna kättemaksu, sest kirjanik Gabriel Matzneffi, kellest ma raamatus räägin, oli seal väga pikalt toetatud. Teisalt kartsin tõmmata avalikkuse tähelepanu nii intiimsele teemale – oma seksuaalsusele teismelisena –, millest ma polnud kõik need aastad peaaegu kellelegi rääkinud.
Arvan, et üks olulisemaid sündmusi, mis selle mõtte vallandas, oli emaks saamine. Mul on 16-aastane poeg, kes oli raamatu ilmumise ajal 14, ja 22-aastane kasutütar. Kui tütar oli 14, elasin temaga ühise hooldusõiguse alusel üle nädala koos. Kui nägin oma silmaga, milline on 14-aastane teismeline, mõistsin ühtäkki, kuivõrd erinev temast on mu kujutlus sama vanast iseendast – olin tundnud end juba täiskasvanuna, aga tegelikult olin alles laps. See oli minu jaoks väga oluline pöördepunkt, kuna hakkasin noorte inimeste ees vastutust tundma. Tahtsin hoiatuseks jutustada oma loo, et see ei korduks.
Oli ka teisi ajendeid. Näiteks sai Gabriel Matzneff 2013. aastal väga olulise Renaudot’ esseepreemia. See oli minu jaoks äärmiselt vastik ja jahmatav ning pani mind mõtlema, et ühiskond pole tegelikult 80ndatest alates eriti muutunud.
2015. aastal komistasin uudisele 11-aastasest tüdrukust, kellega oli vahekorda astunud ligi 40-aastane naabrimees. Mees oli ta enda juurde meelitanud ettekäändel, et õpetab teda täiskasvanu kombel suudlema. Tegelikult astus mees selle 11-aastasega seksuaalvahekorda. Koju jõudes rääkis tüdruk sellest kohe emale. Ema reageeris õigesti: läks kohe politseijaoskonda ja esitas avalduse vägistamise kohta, nimetades seega juhtunut õige nimega. Aga prokuratuur kvalifitseeris selle ümber seksuaalseks ahistamiseks, tuues põhjuseks, et tüdruk oli olnud nõus. Taipasin, et tegelikult sümboliseerib see lugu nii ühiskonna kui ka õigusorganite suhtumist, kuna kohus arutas 11-aastase tüdruku nõusoleku üle, nagu oleks see sama kaaluga kui täiskasvanu oma. Mõistsin, et kui mul õnnestub ühel päeval raamat kirjutada, siis saab selle pealkirjaks „Nõusolek“ – see tundus enesestmõistetav.
Kirjutate raamatus, et teil läks aega, enne kui enda kohta sõna „ohver“ kasutama hakkasite. Mida ütleksite noortele, kes on sattunud sarnasesse olukorda ja kes ei oska ehk tuge otsida? Või nende vanematele? Või naistele, kes on oma lugu aastaid, aastakümneid endaga kaasas kandnud, kuid pole saanud seda kellegagi jagada?
Vanessa: Ma loodan, et varateismeliste seksuaalse väärkohtlemise käsitlemine kirjanduses ja teistes kunstivaldkondades – kinos, teatris, fotonäitustel – aitab sellest mõelda ja rääkida. Raamatut lugedes oleme omaette ega pea veel kogetust rääkima, aga see võib panna mõtlema, et ehk on ka minu läbielamised sarnased, kuigi ma pole suutnud seda sõnastada. Olen end petnud, võttes seda kui armastuslugu, tegelikult on mind lihtsalt seksuaalselt, psühholoogiliselt ja emotsionaalselt kuritarvitatud. Juba see aitab, et sellised teosed ühiskonnas ringlevad ning teismelised ja lapsed võivad neid lugema sattuda.
Nendest raamatutest kuulevad ka lapsevanemad ning seksuaalkurjategijad teavad, et tänapäeval ei saa enam nii karistamatult tegutseda. Kui räägime seksuaalvägivallast meedias, lakkab see olemast tabuteema, ja kui kuulame ohvreid, võib muutuda ühiskonna seni liiga leebe ja leplik suhtumine pedofiiliasse.
Ma ei ole koolipsühholoog. Ma ei oskagi lapsele muud öelda, kui et ta peab mõistma täiskasvanu ja enda nõusoleku vahet, see tähendab erinevust enda ja täiskasvanu seksuaalsuse vahel. Täiskasvanu tunneb oma keha, on füüsiliselt küps, tal on armusuhetest mitmesuguseid teadmisi, samas kui laps või teismeline on pandud olukorda, kus ta ei peaks olema. Täiskasvanu ei suhtu temasse kui teise täiskasvanusse, sest tegelikult ta seda ei olegi. Asi pole ainult vanuses, vaid igas mõttes küpsusevahes. Selline ebavõrdsus ei saa lapsele kuidagi hea olla, isegi kui ta usub, et see on armastus, ja tunneb, et täiskasvanu hindab teda. Laps peab teadma, et vanusevahe pole tema kasuks.
Raamatu proloogist loeme: „Juba aastaid käin oma puuris ringiratast, mu unenägudes on end sisse seadnud mõrv ja kättemaks. Kuni ühel päeval rullus lahendus mu silme ees lahti otsekui midagi enesestmõistetavat: jahimees tuleb meelitada tema enda püünisesse, püüda ta kinni raamatukaante vahele.“ Kas kirjutamine ja „Nõusoleku“ ilmumine on aidanud teil sellest puurist vabaks murda?
Vanessa: Jah, ma usun küll. Kuigi ma ütlen tihti, et pole kirjutamise teraapilises mõjus päris veendunud. Sageli arvatakse, et kirjutamine ravib. Mind on ravinud aga see, et tema asemel olen nüüd tunnustust leidnud mina. Mulle oli oluline oma lugu tagasi saada ja jutustada neist sündmustest oma versioon, sest Matzneff oli oma nägemuse sellest loost juba kirja pannud. Mulle on kirjutanud ka inimesed, kes on pidanud taluma näiteks elukaaslase vaimset vägivalda. Vabastav on teada, et mu raamat võib kellegi päästa.
Milline on olnud vastukaja Prantsusmaal? Ja mujal? Raamat on ju ilmunud või varsti ilmumas pea 30 keeles.
Vanessa: Kui raamat ilmus, tekitas see Prantsusmaal meediatormi, nii kirjandusliku kui ka juriidilise skandaali. Gabriel Matzneffi suhtes algatati uurimine seoses alla 15-aastase lapse vägistamisega. See tekitas Prantsusmaal tuliseid vaidlusi selle üle, mis on nõusolek juriidilisest vaatenurgast. Selle tulemusel muudeti 2021. aasta aprillis seadust, nii et praegu ei saaks enam 11-aastase tüdrukuga juhtuda seda jubedat lugu, millest ma enne rääkisin. Enam ei saa viidata alaealise ohvri nõusolekule, kuna juriidiliselt on alla 15-aastaste nõusolek kehtetu. Kohtus peetakse tema seksuaalset kuritarvitajat automaatselt vägistajaks. See on minu jaoks juba tohutu muutus. Minu meelest pole täiskasvanul alla 15-aastasega voodisse mitte mingisugust asja.
Raamat tekitas vaidlusi muudeski valdkondades, eriti kirjandusmaailmas. Mulle pakkus eriti huvi arutlus kirjastaja vastutuse üle ebaseadusliku sisu avaldamisel, kuna olen ka ise kirjastaja, ja olen märganud, et kehtivaid seadusi alati ei järgita. Autor ja kirjastaja peaksid võtma eetilise vastutuse ja otsustama, kas tekst avaldada või mitte. Gabriel Matzneffi teoseid avaldati Prantsusmaal aga 1970ndatest kuni 2010. aasta alguseni, ilma et sellega oleks probleemi olnud. Kirjutades sündsusetuid „manifeste“ pedofiilide toetuseks, ei varjanud ta oma kalduvust. Ta rikkus seadust, kuna pedofiilia oli juba siis ametlikult keelatud. Tuline vaidlus käis selle üle, kui ränk on selline üleastumine kirjanduses, see on ju ometi kunst. Kuivõrd on esteetiline väärtus moraalsest ja juriidilisest olulisem?
Esitan „Nõusolekuga“ küsimuse: kuidas on võimalik, et kuigi pedofiilia on seadusega keelatud, on üle 40 aasta avaldatud selle mehe tekste tegudest, mis on ilmselgelt seadusega vastuolus? Näiteks araabia keeles pole minu raamatut avaldatud, kuna sealses kultuuriruumis on 12-, 13-, 14-aastastega abiellumine ühiskondlikult vastuvõetav. Meie aga elame riigis, kus seda ei praktiseerita ja kus me kõik koos oleme demokraatlikult otsustanud, et pedofiilia on keelatud. Seepeale lõpetati viimaks Gabriel Matzneffi raamatute müük. Võib öelda, et Prantsuse kontekstis tekkis palju väga huvitavaid väitlusi kirjastajate vastutuse, aga ka teose ja kunstniku lahususe üle.
Ehk olete kuulnud Polanski ja Céline’i ümber puhkenud vaidlustest? Céline’i peetakse üheks olulisemaks prantsuse kirjanikuks. Tema teoseid loetakse keskkoolis ja ülikoolis. Ühtlasi oli ta aga kurikuulus antisemiit, kes ärgitas hävitama Euroopa juute ja näitas üles poolehoidu Hitlerile. Seetõttu on osa tema tekste keelatud.
Teose ja kunstniku lahususe küsimusele tuleks läheneda juhtumipõhiselt. Näiteks Matzneffi puhul ei saa teost kunstnikust lahutada, sest tema autobiograafilised tekstid on kirjutatud esimeses isikus ning ta avaldab neis omaenda arvamust. Polanski puhul on teine lugu, kuna ta ei kutsu üles vägistama. Polanskit on mitmed naised süüdistanud enda vägistamises alaealisena, kuid üheski oma filmis režissöör seda teemat ei puuduta. Vaatajal tuleb endalt küsida: kas anda raha režissöörile, keda süüdistatakse vägistamises? Siiski ei saa Polanski loomingut keelata, kuna tema filmid seda mõtet ei kanna. Need on küsimused, mis Prantsusmaal tõstatati ja mis on väga huvitavad nii filosoofilisest, poliitilisest, ühiskondlikust kui ka juriidilisest vaatenurgast.
Riigiti on raamatu vastuvõtt väga erinev olnud. Näiteks Skandinaavia ajakirjanikud rääkisid mulle, et need küsimused on Põhjamaades juba ammu lahendatud, sest feminism kandis seal 1960. ja 1970. aastatel kiiresti vilja. Prantsuse poliitika pole meeste ja naiste võrdõiguslikkuse küsimuses nii eesrindlik kui Põhjamaad, nii et nende ajakirjanike silmis oli Prantsusmaa tagurlik. Portugali, Itaalia, Hispaania, Ladina-Ameerika, Brasiilia, Colombia ja Mehhiko naisajakirjanikud ütlesid aga, et „Nõusolek“ võimaldab käsitleda küsimusi, mis on tabuteemaks olnud. USA-s jällegi oli mu raamat küllap edukas #MeToo liikumise tõttu. Selle märksõna all see seal välja antigi, nagu oleks see Ameerikast Euroopasse levinud liikumine mingis mõttes mu raamatu olemasolu aluseks.
Anna Linda, mainisid kunagi, et kui asusid oma esimest raamatut tõlkima, valisid mitme prantsuse teose vahel. Miks sa „Nõusoleku“ kasuks otsustasid? Miks eestlased võiksid seda lugeda?
Anna Linda: Sain tõepoolest oma esimese tõlke valimisel vabad käed, mistap töötasin läbi mitmeid raamatuid. Kuna ma täpselt ei teadnud, mis mind ees ootab, otsisin midagi, mida mulle endale meeldiks lugeda, ning hoidusin aupaklikult klassikast. Mitmed loetud raamatud olid vähemalt sama rasketel või üldinimlikel teemadel nagu „Nõusolek“, kuid kohest äratundmist ei tekkinud. „Nõusolekuga“ oli teisiti – lugesin seda juba algusest peale nagu puslet, kohe hakkas peas mõte jooksma, kuidas üht või teist asja eesti keeles öelda võiks. Rääkimata siis veel sellest, kuivõrd see mind kõnetas. See raamat on võimas vastulause argumentidele, mida ikka aeg-ajalt kuuleb: „aga ta oli ju ise nõus“ või „ta oli küpsem kui teised omavanused“. Ja kolmandaks, ma väga nautisin selle stiili – kõik oli omal kohal ja mõjus, nagu mõjuma pidi. Teisipidi oli see muidugi paras julgustükk. Kui toimetaja Indrek Koff poleks olnud nii julgustav ja toetav, oleksin ma otsustanud millegi hallima ja vaiksema kasuks, et omaette ja nähtamatult tõlkimisega algust teha.
Raamatut valides lootsin sisimas, et see võib käivitada ühe ammugi pidamist vajanud debati seksuaalse enesemääramise eapiiri üle. Selliste suurte küsimuste arutamiseks on kahjuks ikka vaja ühiskondlikku sütikut. Seda teemat on püüdnud tõstatada küll kodanikuühiskond, küll naistearstid, lastekaitse, aga üldsus ei ole ikkagi kaasa tulnud. Aga üsna samal ajal, kui ma tööga pihta hakkasin, tuli oma looga välja noor naisjalgpallur, järgnes kampaania #14poleokei ning üles keerutatud torm ei tahtnud tükk aega vaibuda. Seadusemuudatus vanusepiiri tõstmiseks on praegu riigikogus arutamisel. Mul on tohutult hea meel, et asi hoogsalt arenema on hakanud, ja usun, et selle raamatu ilmumise ajastus on soodne ja et see on vajalik.
Mis oli tõlkeprotsessis kerge, mis raske?
Anna Linda: Ei ole väga raske ära tunda, millised on need laused, mis on kohe eriti tähtsad – sellised kandvad laused, mis tervele raamatule tooni annavad. Märksa raskem on juba toime tulla sellega, kuidas neid sama tabavalt eesti keeles edasi anda. Tihtipeale ei ole sellised kohad grammatiliselt kuigi keerulised, aga need võivad rohkem peavalu põhjustada kui mõni meetripikkune põimlause.
Kindlasti aitas tõlkida teatav äratundmine. Nii tundliku teema puhul on kindlasti oluline suhestumisvõime, et osata sellele kogemusele kaasa elada. „Nõusolekut“ tõlkides tuli kasuks, et suutsin end kujutleda autori eakaaslaseks. Esimese raamatu jaoks kindlasti turvaline koht, kust alustada.
Tõlkides tundsin autori ees suurt vastutust. Vanessa ütles, et mõnda kohta oli tal väga raske kirjutada – seda peab ka tõlkijana tunnetama ja austama. Niivõrd valusaid ja intiimseid teemasid vahendades peab ikka eriti hoolsalt jälgima, et autorile liiga ei teeks.
Mis oli kirjutamisprotsessis kerge, mis raske?
Vanessa: Loomulikult oli mul kõige raskem kirjutada seksistseene. Olen üsna tagasihoidliku loomuga ega tunne üldiselt vajadust ennast näidata. See teos on aga meelega väga toores, näiteks kirjutan, et ei ole päris normaalne, kui 14-aastane leiab end lõunapausil, peenis suus. Seda lõiku on kõikjal välja toodud ja korratud. Mul oli raske seda kirjutada, sest teadsin, et ka mu poeg loeb seda, samuti teised lähedased ja tuttavad.
Raske oli ka ajas tagasi minna. Kirjutasin raamatust mitu versiooni. Esialgu panin selle kirja ilukirjanduslikus võtmes, seejärel proovisin ma päris loole lähemale saada, aga kuna kirjutasin kolmandas isikus ja minevikus, siis ka see ei õnnestunud. Lõpuks leidsin tooni, mis tundus mulle kõige sobivam: kirjutasin olevikus ja esimeses isikus. See aitas mul taas kogeda neid tundeid, mida olin läbi elanud. See on lühike, üsna lakooniline raamat, kus pole tuhandeid tegelasi, nii et võib tunduda üllatav, et see nii kaua aega võttis, aga ma pidin leidma õige viisi oma loo jutustamiseks.
Raamatus on kirjeldatud ka olukordi, kus teilt varastati teie hääl, sõnad ja lugu. Kuidas jõudsite tagasi sõnade usaldamise ja valdamise juurde?
Vanessa: 19-aastaselt oli mul psühhootiline episood, mis viis mind vaimuhaiglasse. See oli loomulikult otseselt seotud sellega, mida olin 14-aastaselt läbi elanud. Mina aga keeldusin toona seda endale tunnistamast. Mingis mõttes oli see isegi tänuväärne seik, kuna viis mind kokku psühhoterapeudiga, kes päästis mu elu. Ma arvan, et sain usalduse sõnade vastu tagasi tasapisi, sest ta ravis mind just nimelt sõnadega. Oleksin muidu pidanud võtma tugevaid ravimeid, aga terapeut ütles mulle, et tulen sellest välja ilma ravimiteta, lihtsalt rääkides. Viimaks läksin uuesti kooli, hakkasin jälle õppima ja sain ajapikku tagasi kontrolli oma elu üle. Hakkasin täiskasvanuid jälle natuke usaldama.
Ka kirjastuses töötamine aitas kaasa. Alustasin sellega üsna hilja, 33-aastaselt, varem reisisin ja töötasin filminduses. Ehkki olin kirjanduse keskel üles kasvanud, olin vahepeal unustanud, et raamatud võivad olla suurepärased ravimid. Vahepeal olin aastateks kirjandusele selja pööranud ja mulle ei meeldinud enam lugeda. Ma ei usaldanud kirjanikke, raamatuid ega kirjutamist üleüldse. Kui ma kirjastamisega tegelema hakkasin, tuli prantsuse kirjanduses moodi autofiktsioon ehk autobiograafiliste lugude põimimine loomingusse. Lugesin ahnelt neid teoseid ja leidsin, et hoolimata sellest, et autobiograafilised jutustused on mulle Matzneffi tõttu haiget teinud, on ka tekste, mis täidavad teistsugust, vähem perversset ülesannet, ning kus arutletakse pigem iseenda ja ajastu üle. Hakkasin tegema koostööd kirjanikega, kes olid usaldusväärsemad ja mitte nii nartsissistlikud kui Matzneff. Võib-olla see andiski mulle kindlustunde kirjanduse suhtes tagasi.
Kellele Prantsuse kirjastused praegu hääle annavad, milliseid tendentse olete märganud?
Vanessa: Üks olulisemaid on feministlik kirjandusvool. Paljud naised räägivad oma loo, mis nagu minugi oma sarnaneb pihtimusega, näiteks Camille Kouchneri „La familia grande“ või Christine Angot’ „Intsest“. Angot nägi palju vaeva, et teda tunnustataks just kirjanikuna, kuna ta kirjutas väga kohutavatest isiklikest kogemustest, aga tänu sellele raamatule on olemas ka minu ja Camille Kouchneri teosed. Ja siis on veel Annie Ernaux, üks olulisemaid prantsuse kirjanikke. Ta on kirjutanud nii abordist, rinnavähist kui ka üle 50-aastase naise probleemidest, armastusest ja noorpõlvest provintsis, ning võrrelnud sealset ja pealinnaelu. Nii on ta kokkuvõttes oma raamatutes vaadelnud elu iga kandi pealt.
See on väga suur muutus, et ka naiskirjanikud on nüüd kirjanduses tähtsal kohal. Mis aga puutub teistesse kirjandusvooludesse, siis kirjutatakse nüüd ka väärtkirjanduses keskkonnaprobleemidest ja rohepöördest, mis varem oli pigem ulmekirjanduse pärusmaa.
Tahaksin mõtiskleda veidi laiemalt Prantsuse ja Eesti ühiskonna üle. Matzneff on avalikult ja uhkusega rääkinud oma vallutustest teismeliste seas. Teda kutsuti tihti Prantsuse televisiooni. Kirjeldate raamatus üht 1990. aasta telesaate salvestust, kus oli vaid üks inimene, Kanada kirjanik Denise Bombardier, kes talle vastu astus. Veel 2013. aastal anti Matzneffile mainekas preemia. Kas 2022. aastal saaks see veel juhtuda või on pärast #MeToo raputust ühiskonnas midagi põhjalikult muutunud? Ja nagu te ka raamatus välja toote – kas endiselt ollakse valmis silma kinni pigistama, kui tegu on vaimueliidiga, või pole see enam võimalik?
Vanessa: Jah, ma arvan, et on asju, mis 2022. aastal enam läbi ei läheks. Kirjastajad peavad oma otsuseid kaaluma. #MeToo liikumine on väga tähtis ja noorem põlvkond võitleb eriti feministlike, aga ka keskkonna- ja rassismiküsimuste eest. Kirjastajad ei saaks tänapäeval enam mingil juhul välja anda raamatut nagu Matzneffi „Alla 16-aastased“ (1974). See on suur samm edasi.
Mis puutub aga loomeinimeste koorekihi suhtumisse, siis ma arvan, et selliseid suhteid on endiselt, ent neid varjatakse hoolikamalt ja need pole enam nii avalikud. Näiteks minu suhtest teadsid kirjandusringkonnas kõik. Gabriel Matzneff võis mind kaasa võtta seltskondlikele õhtusöökidele toimetajate ja ajakirjanikega või telesaadetesse. See ei šokeerinud kedagi. Kui praegu on mõnel mehel selline armulugu, siis ta hoiab seda salajas. Loodan, et minu raamat aitab mõista, et keegi ei seisa seadusest kõrgemal, ehkki vahel selles ikka veel kaheldakse. Pole mingit põhjust, miks loomeinimesel, olgu ta kuitahes tähtis, ei peaks olema samasuguseid juriidilisi ja moraalseid kohustusi nagu teistel.
Paraku on alaealistevastase seksuaalvägivalla ja üldse vägivalla kaotamiseni veel pikk tee. Prantsusmaal on palju sisserändajaid, eriti pärast 2012. aasta Süüria konflikti. Paljud tulijad olid saatjata alaealised, st lapsed, kellel pole perekonda ning kelle jaoks enese müümine on ainus viis ellu jääda. Tekib aga küsimus, kes on need inimesed, kes tellivad lapsprostituute või teismelisi? Prantsusmaal on sutenööride võrgustikud, kes kasutavad lapsi ära, ja seda seetõttu, et on kliente ja nõudlust. Nii et moraali vallas on veel palju tööd teha.
Pedofiilia on vaimuhaigus, mis tuleks varakult tuvastada. Ma ei pea silmas üksnes seaduslikku karistust. Kui pedofiilid teavad, et neid ähvardab vangla, teevad nad muidugi kõik selleks, et end varjata. Arvan, et juba see muudaks palju, kui neile öeldaks hoopis: „Teil on haigus, millega tuleb tegeleda. Me saame teil aidata end tagasi hoida. Te ju teate, et teete lastele kahju, ja peate tingimata laskma end ravida.“
Viimase kümne aasta jooksul on Eestis hakatud rohkem rääkima teemadel, mis varem maha vaikiti või mida tabuks peeti, näiteks vaimne tervis, seksuaalharidus, pedofiilia ja koduvägivald. 14. veebruaril 2022 algatas Feministeerium nõusolekukampaania „Alati õigus“[1] – kõigile tegudele ja sõnadele, mis on seotud sinu kehaga, on vaja sinu nõusolekut. 2021. aastal kogus ja avaldas Feministeerium kokku 135 #minaka14 [2] lugu inimestelt, keda on alaealisena seksuaalselt väärkoheldud. Mulle läks väga korda mullu Tallinna Kunstihoones toimunud Flo Kasearu näitus „Elust välja lõigatud“, kus ta andis hääle koduvägivalla ohvritele. Eestis on olnud selles vallas olulisi edasiminekuid, ja on väga tähtis, et me neil teemadel räägime, olgugi et pikk maa on veel minna. Anna Linda, milliseid muutusi sina näed?
Anna Linda: Ma ei tahaks võtta suuremat kui selle raamatu eestindaja rolli – ma ei usu, et olen õige kõneisik. Aga kodanikuna arvan, et on oluline samm, et me oleme jõudnud rääkimisest tegudeni – või ei toimu see rääkimine enam ainult kitsas ringis, kus teadlikkus on juba niigi üsna kõrge. Meie juba teame, kui paljud sõbrannad, kursaõed, tuttavad on langenud (seksuaal)vägivalla ohvriks või lihtsalt kogenud üdini ebameeldivat ahistavat käitumist, aga on ringkondi, kus ei olda neil teemadel veel valmis rääkima.
Erilise pärlina tooksin esile seksuaaltervise liidu kampaania raames Õhtulehes ilmunud loo, kus näitlejad kehastasid paarikest, milles üks pool oli keskealine pereisa, teine aga tema armukesest koolilaps. See oli šokeeriv ja mõjus.[3]
Vanessa: Ka meil on väga palju arenguruumi. Iga kolme päeva tagant peksab Prantsusmaal mõni mees oma naise surnuks. Kirjanik Annie Ernaux, kes on praegu kaheksakümne ühe aastane ja näinud elu jooksul erinevaid feministlikke liikumisi, ütles midagi väga tabavat. Kui temalt küsiti, mida ta kõigist neist liikumistest arvab, andis ta täiusliku vastuse: „Meil jääb veel muuta üksnes mehi.“ Võib muuta seadusi, kehtestada igasugu erinevaid reegleid, aga see ei aita, kui mentaliteedis ei toimu põhjalikku muutust.
Vanessa ja Anna Linda, „Nõusolek“ oli teie esimene raamat ja tõlge! Mis on teie edasised plaanid, unistused, soovid?
Anna Linda: Mina tahaksin kõigepealt natuke puhata! Mulle meeldiks kindlasti veel tõlkida, see töö sobib mulle. Muidugi pean harjuma mõttega, et järgmine projekt tuleb veidi üksildasem. Koostöö Indrekuga oli asendamatu ja innustav. Kuidas ta kõigi tegemiste kõrvalt veel selle projekti jaoks aega leidis, on mulle siiani mõistatus.
Vanessa: Kahjuks ma ei oska teie tõlget hinnata, sest ma ei räägi eesti keelt, aga olen kindel, et see on väga hea. Tuleb samas vaimus jätkata. Tõlkija amet on väga ilus. Tegelikult on see kirjanikuamet, see on taasloomine. Ühest küljest on see alati reetmine, aga teisest küljest alati ka uuesti loomine.
Nagu Anna Linda, tahaksin ka mina puhata, sest viimased kaks aastat on olnud väga kurnavad. Minu jaoks oli päris keeruline klapitada omavahel raamatu ilmumist ja kirjastuse juhtimist. Lisaks puhkes kaks kuud pärast raamatu ilmumist pandeemia. Ja ka mu isa suri samal ajal. Kõik need sündmused sattusid samale aastale ja see oli väga väsitav. Pidin loobuma oma kohast kirjastuse juhatuses, sest olin lihtsalt nii väsinud, aga ka seepärast, et tahan väga kirjutamisega jätkata, ja ma sain aru, et neid kaht asja korraga on võimatu teha. Niisiis jätkan kirjastusmaailmas rahulikumas rütmis.
Eestis on valdavalt tuntum klassikalisem prantsuse kultuur. Sestap – kas oleksite nõus lõpetuseks jagama mõnd soovitust tänapäeva prantsuse kultuurist?
Vanessa: Jõudsin juba mainida Annie Ernaux’ loomingut, aga lisaks sellele soovitan François Ozoni filmi „Jumalale tänu“ („Grâce à Dieu“), mis põhineb pedofiilist kirikuõpetaja ohvrite pihtimustel. See on tõesti kasulik ja liigutav film, eriti seepärast, et juhib tähelepanu sellele, et ka mehed võivad seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langeda.
Anna Linda: Üks mu hiljutine avastus on Riad Sattoufi graafiline romaan „L’Arabe du futur“ („Tuleviku araablane“). See on Prantsusmaal väga tuntud, aga Eestis üldsegi mitte. On väike lootus, et see jõuab õige pea ka eesti keelde, küll mitte minu tõlkes.
Vanessa: See on tõesti enneolematult hea koomiks. Ka seal jutustatakse autofiktsiooni võtmes: autor räägib ühtaegu naljakalt ja liigutavalt oma lapsepõlvest Süürias ning jutustab samas ka Prantsusmaa ja Lähis-Ida riikide vahelisest ajaloost kuni Süüria sõjani välja. See on tõesti kaasakiskuv, samas ka väga hell ja lõbus koomiksisari!
Anna Linda ja Vanessa: Ootame kannatamatult viimast osa!
[1] Vt alatioigus.feministeerium.ee.
[2] Vt feministeerium.ee/minaka14-lood-131-134/.
[3] Vt ohtuleht.ee/1028893/piia-on-14-kristo-on-54-suhe-mis-on-nii-kirglik-ja-skandaalne-et-votab-sonatuks.
