Luule

“viimasele vaikusele” jt luuletusi

Elisabeth Heinsalu 12.02.2023

viimasele vaikusele

keskpäevane päike ei paista tuppa
nõukatapeet koorub vaikselt maha
kõrvalkorteri raadio läheb valjemaks
naaber ei kuule enam hästi
aina enam eksin ja pettun
ta uinub südaööl raadio saatel
jõuan sinna, kus mul elu anti
vaikus võtab kõrvad lukku ja vilisema
palju on neid, kes kõigi nimel elavad
ja vaikides surevad
mitmeidki neid, kes ainiti vaikivad
ja esimese lause järel heidavad hinge
sa oled kui valguse piir
ühel pool tuba ja teisel lõputus

 

augustikuu

need olid viimased suvepäevad
kus päike paistis tüütuna
ma kohtasin kohvikutes vanu sõpru
neist oli ütlemata ükskõik
tulid ja lobisesid
ma jõin igas kohvikus roosat jooki
käisin üksinda kinos vanu filme vaatamas
ostsin antikvariaadist kellegi raamatu
kes võinuks olla mu sõber
istusin faatumi toas
ja tundsin, et sügist tänavu ei tulegi

 

mukri

sa lubasid näidata mul koidikut
eestimaa suvises rabas
ja jäime siin hommikus alasti
lauka vesiroosidesse kinni
kuid aeg, mis praegu
hellalt hoiab mind
mäletab veel noore
kassikaku appihüüdu
nüüd keegi teine mängib sinu neidu
ja varsti meie kõik nõretame rabaveest
ja pistame kuukarva juustesse vesiroose

 

plekktrumm

ma ei saa olla õnnelikum
kui päeval, mil sügis
aknast sisse on paistnud
kui pööripäevast räsitud pea
kohtab sõnu toovat tuult
nüüd inimeseraas teab oma tõde
rohkem kui eilsel suvel
kuid ei tunne veel talve külma
ja sügise lehtede sisse
sügavale pistan ma pea

 


Elisabeth Heinsalu (19)

Oled Eesti Kirjanike Liidu noorte eelmise tuumiku liige, viibisid ka rühmituse sünni juures ning aitasid koostada väljaannet ”Grafomaania“. Kogumiku arvustustes öeldakse, et omaalgatuslik kirjanduskogukond pakub noortele kirjutajatele vajalikku tuge. Kuidas on see kogukond sinu loometeed mõjutanud? Faatumi tuba, kus te koos käite, on siinseski luulevalikus esindatud.

EKLN on eelkõige mõjutanud kirjanduslikku maitset, sest oleme selle aasta jooksul tutvunud paljude eesti ja välismaa autoritega, nii isiklikult kui ka raamatute kaudu, mis on ka oma maitse perspektiivi seadnud. Kindlasti olen ka palju julgust saanud, et oma tekste teistele lugemiseks anda, oleme palju esinenud kõiksugustel kirjandussündmustel ja oma kirjandusõhtutel. Loominguliselt on tekkinud rohkem ideid ja kõlapinda oma mõtete jagamiseks.

Peagi ilmub sinu esimene luulekogu ”Kui ma olin udu“. Kuidas on sujunud luulekogu koostamine? Kas protsessi käigus oled jõudnud tõdemusteni, mida tahad edasi anda teistele noortele luuletajatele, kes soovivad oma loomingut trükisõnas näha?

Luulekogu koostamine on olnud üllatavalt pikk protsess. Kui keegi oleks mulle öelnud, et kahe kuu asemel ilmub kogu pooleteise aasta pärast ja muutub tundmatuseni, siis ma ilmselt poleks jaksanud seda ette võtta. Õnneks on praegu veel piisavalt pealehakkamist ja naiivsust, et mitte pooleli jätta. Protsessi käigus sai selgeks, et kõike, mis on endale südamelähedane või mälestustega seotud, pole vaja avaldada, sest see on lihtsalt klišeelik ja igav. Tuleb varuda aega ja julgeda oma stiili muuta. Tuleb ilmselt leida enda seest üles see hullus, mis sinu sisemust võimalikult tõetruult paberile manab. Viimaks ei tasu pliiatsit nurka visata, kui kirjastustelt alguses eitavaid vastuseid saad. Ma arvan, et arenesin ise kirjutajana just siis kõige rohkem, kui olin palju ei-sid saanud.

Mõni rabav, meeliülendav või lihtsalt meeldejääv kultuurisoovitus?

”Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures“ saade Viivi Luigega. Viivi Luige ajatu vaade praegu ühiskonnas toimuvale tõmbas mu kitsa maailma ühe mõttega väga avaraks. Me elame justkui sarnases inimeste hullusest küllastunud maailmas nagu 30ndatel aastatel. Luik tabab sõnadega ühiskonna tõelisi valupunkte ja riivab tõekilde, vaatamata sellele on temas inimeseks olemise rõõm ja elavus.

eelmine / järgmine artikkel