Vesi Jaigi-veskile

Juhan Jaik
„Tundmata palu”
Kaarnakivi selts, 2018

Juhan Jaik esindab tõelist, tugevat, siirast ja omamoodi kirglikku eesti taluinimest, kes vaatamata raskustele ja kaasaegsete vääritimõistmisele ning nõukogude ajal põlu all olemisele on saanud osaks eesti kirjanduse kaanonist ning temaga samastuvad paljud praegused kirjanikud, kunstnikud ja teadlased, rääkimata tavalugejatest. Tal on kõlapinda ka tänapäeva Eestis, kus eestluse teema on teravalt fookuses. Seda kõike silmas pidades on mõistetav ja rõõmuga tervitatav, et eelmisel aastal anti taas välja üks Jaigi valikkogu, kuhu Lauri Sommer on koondanud peaasjalikult Jaigi eluajal perioodikas ilmunud palad, mida aga ei ole avaldatud kaheksakümnendatel ega taasiseseisvunud vabariigi ajal ilmunud arvukates valikkogudes. Mõned üksikud tekstid pärinevad lausa käsikirjadest ja näevad seega ilmavalgust esimest korda. „Tundmata palu” kannab ka paljutähenduslikku dateeringut 1920–1948 – need on õigupoolest aastad, mille sisse mahuvad kõik Juhan Jaigi avaldamist näinud kirjutised, sest 1948. aastal suri ta Rootsis paguluses ajukasvaja tüsistustesse. Sommeri sõnade järgi leidub avaldatavat materjali veel. Raamatu järelsõna lõpetabki ta lausega „Ja kyllap on midagi veel …” (lk 335). Kindlasti oleks valgustav lugeda Jaigi kirjavahetust, mida on põhjalikult uurinud nii Sommer ise¹ kui ka näiteks Madis Kõiv².

Jaigist on kirjutatud palju, juba tema eluseigad tunduvad muutuvat kirjanduslikuks, omandavad tagantpilgus erilise tähenduse ning aitavad mõtestada lugeja olevikku ja tulevikku. Ühe huvitavamatest lugudest Juhan Jaigi kohta jutustab kirjanik Karl Eerme (Ehrmann) esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud jumalikus kogumikus „Õngelatiga mööda Võrumaad”. Jutustuses „Tuli Vagula järve all” läksid kord Eerme, Jaik, kunstnik Jaan Vahtra, Võru kultuuritegelane, õpetaja ja luuletaja Meinhard Aleksa ning fotograaf Johannes Urtson Võrust Vagula järvele kala püüdma ja kellegi sünnipäeva tähistama (kelle oma, seda Eerme ei mäleta). Kuna see on eeskujulik kalamehejutt, juhtub seal nii mõndagi üleloomulikku. Näiteks kirjeldatakse seal, kuidas Vahtra ja Jaik püüavad Vagulast välja nii palju kalu, et paat ähvardab vee alla vajuda, kalad ei malda oodata, vaid hüppavad ise konksu otsa ja vahivad paadi ääres, „lõuad lahti kui krokodillil”³, meeste vägeva laulu peale tulevad kalad aga lausa kuivale maale ja keerutavad üheskoos tantsu; kuidas Jaik Võrust startides sellise hooga aerutama hakkas, et paat „lendas viis versta veerand tunniga”⁴ ja teised neile alles mitme tunni pärast kalapüügikohale järele jõudsid (Vahtra ei olnud ka suurem asi sõudja ning teda huvitas rohkem plaanitud sünnipäeva tähistamine); kuidas kalahunnik meenutas lõpuks hoopis rohkem Tartu kalaturgu; kuidas Aleksa salaja kalu paadist tagasi järve viskas ja Jaik ta selle peale ära oleks tahtnud uputada; kuidas Jaik tuli lõpuks lausa puu külge siduda, et ta veepinnal ja kaldalgi lustivaid kalu püüdma ei tormaks. Ühesõnaga: kalamehejutt mis kalamehejutt, aga eks selleski šaržis ole midagi tõest. Juhan Jaik armastas üle kõige kala püüda ja see tuleb mälestustes temast alati jutuks. Seda mainib ka tütar Ilo Jaik-Riedberg raadiosaates „Kirjutamata memuaare”⁵, kus ta kirjeldab isegi veidi jahmatavalt ausalt ja otsekoheselt, kuidas Jaikide perekond 1944. aastal Eestist põgenes. Kalapüüdmiskirg on Jaigi müüdi üks olulisi osi, ühe ja sama viljaka tähistustuuma toodang, ja see, kui palju lustlikes liialdustes on tõepärast tausta, ei ole enam oluline, sest nii kirjanik Juhan Jaigil kui ka tegelasel Jaigil on haruldane võime mütologiseeruda.

Võtan siin appi tähistustuuma mõiste, mille tuletan kuuba neobaroki suurkuju Severo Sarduy teoreetilistest mõtisklustest poeetika ja kosmoloogia üle. Sarduy kasutab „vohava tuuma” (núcleo proliferador) mõistet kirjeldamaks poeetilist keelt, kujundeid ja süntaksit, mis „tühistavad” algse tähistaja ning tekitavad vohava, lokkava, iseennast toitva tähistusahela, mis hakkab tähelepanu juhtima peaasjalikult ainult tähistusprotsessile kui sellisele.⁶ Seda tähistustuuma võib aga ka rakendada sisulistele elementidele, mis hakkavad loost lukku korduma või mis leiavad erilise koha autori loomingu käsitlustes. Need ei ole ka lihtsalt kinnismotiivid, vaid eneseküllased tsentrid, justkui fraktalid, mis töötavad sarnaselt kõikidel teksti tasanditel sõnast kontekstini.

Lauri Sommer nimetab „Räestu raamatus” jaikiaanaks peatükki, milles Jaigi elulugu põimub kirjaniku omaga. Käesolevas arvustuses tähistab sõna „jaikiaana” Jaigi loomingu, eluloo ja retseptsiooni tervikut. Jaikiaanas tekivad niisiis teatud olulised tähistustuumad, seigad, millega haakub retseptsioon ja mille ümber hakkavad kujunema uued lood. Jaikiaana vohavus ilmneb uurijale ikka ja jälle, kui tähistustuumad toodavad üha uusi ja uusi seoseid ja seiku, nii et tähistusahelatega on keeruline sammu pidada. Küllus on end selle teksti kirjutamise jooksul ikka ja jälle ilmutanud ning uurijat lakkamatult uutesse ja põnevatesse lugudesse tõmmanud, mistõttu on koherentset analüüsi peaaegu võimatu pakkuda. Loodan, et lugeja lepib sellise hüpliku ekskursiooniga mööda jaikiaana põnevamaid tuumasid.

Kalapüüdmine ja Võrumaa kirjatsurade seltskond on kindlasti olulised tuumad. Kalatuuma esindavad „Tundmata palus” näiteks jutustus „Kalastamisretk Pirttijärvele”, mis on Eerme lorajutule vääriline võistleja; „Följeton-monograafia sellest, kuidas Jaan Vahtra püüdis Vagulast 18-kilose havi”, milles võrreldakse kalapüüdmist tögavalt maalimisega. Seesama episood, mida Eerme kirjeldab, leidub ka päevikukatkendite valikus „Minu reisifilmist”, kus Jaik annab veidi tõesema, kuid siiski mahlaka ülevaate sellest, kuidas nad Vahtra, Aleksa ja Urtsoni sünnipäevasid pidasid, lõkke ääres laulsid ning soo sellest põlema läks, mida Vahtra veel kolm nädalat kustutama pidi, aga kala nad Jaigi jutu järgi siiski üldse ei saanud. Ent näiteks luuletus „Korgivahtija”, mis algab ridadega „Nagu india joogi / Brahmaputra või Gangese kaldal / Istub kujuna päevi ja öid / Pilk jõkke, hing taevasse suunat / Nii minagi jõeveeren siin” (lk 165) viib meid kalade juurest hoogsalt hoopis järgmisesse põnevasse fraktalikeerdu, mis näitlikustab, kuidas ühest (omal ajal kindlasti anakronistlikust – sellest veidi hiljem lähemalt) kujundist on tänapäeval saanud oluline vormiline printsiip, mis organiseerib Jaigi loomingu väljaandmist ja retseptsiooni.

„Joogi” tähistab taas üht huvitavat lopsakat tuuma. Kogumik „Tundmata palu” on nimelt jaotatud viieks alapeatükiks: ilukirjanduslikud proosapalad esimeses, seotud kõne teises, päevikukatkendid ja ajalehenupud kolmandas, seejärel Võrumaa Teatajas ilmunud tekstid ning viimaks mõtlikumat luulet nii võru kui ka kirjakeeles. Esimene alapeatükk, „Võrumaa joogi julgustükid”, milles on kolmteistkümmend lühiproosapala, ilmus sama nime all nüüd ka eraldiseisva trükisena⁷. Ning Lauri Sommer alustab järelsõna Jaigi tsitaadiga: „Ent ise pole ma kellegi Kristus ega Jumala Poeg, vaid kõigest üks Võrumaa joogi, lihasuretai ja silma moonutai” (lk 313).

Need kavalalt homonüüme kasutavad pealkirjad on tähenduslikud. Sommer pöörab tähelepanu Jaigi keelele ja tema teksti vormile, tema vananenud ja omas ajaski kriitikat saanud kummalistele kujunditele, mis pärast 20. sajandi kulgu ja õppetunde osutuvad peaaegu prohvetlikuks. Kogumikus on muudetud teksti algpilti nii vähe kui võimalik, mida koostaja järelsõna lõpus ka mainib: „Varasemate tekstide juures on loetavuse huvides tehtud pisikesi muudatusi kohanimede, käibelt kadunud vormide või kirjamärgistuse osas” (lk 335), w-d on asendatud v-dega ja vananenud kohanimed muudetud tänapäevaseks. Siiski on Sommer alles hoidnud näiteks suurtähed värsside alguses ning Jaigi omapärase süntaksi, millele sõnamängud nagu „Võrumaa joogi” mängulusti ja -mõnu ainult lisavad. August Alle süüdistas 1924. aastal Loomingus Jaiki väga teravalt: „Ma ei ole enam mitmel ajal ühtki kirjanduslikku teost oma käest pannud sarnase vastiku, ütleksin peaaegu tülgastuse tundmusega kui Juhan Jaiki „Võrumaa jutte””; eriliselt laidab Alle „Jaiki uskumatut lohakust kompositsioonis, täielikku kohusetunde puudust trükit sõna vastu” ja „absoluut ebakohaseid, gailitiliste võrdluste tarvitamist”⁸, mille all mõtleb ta just Jaigi lopsakat, rahvapärast keelt, fantaasiarikkaid võrdlusi ja epiteete. Ajad on muutunud ning terav kriitika, mis Jaigile (ja Gailitile, aga teistelegi) eluajal osaks sai, on ümber pöördunud ning muutnud tema eripärad post-postmodernistlikus Eestis värskeks, põnevaks ja väärtuslikuks.

Lauri Sommeri sulest pärineb ka tekst, milles ta Jaiki ühe kiusliku interpreedi eest kaitseb. 2014. aastal ilmus Loomingus käsitlus Mart Raua romaanist „Turg”, mille peategelase Ado Muraka prototüübiks tundub Jaik olevat. Sommer leiab teda Jaigiga võrreldes nii mõnegi seiga, mis lisab Juhani eluloole huvitavaid nüansse. See on minu arvates väga isiklik tekst, mis Juhan Jaigi mütologiseerimise kõrval paljastab Lauri Sommeri isikut ehk rohkemgi kui Jaiki. Leidub seal ju väga kaitsva tooniga sedastusi: „Tegu oli elurõõmsa inimesega, kes pigem tegi tydrukutega nalja, ajas neid taga ja rändas ringi, kui põdes mingeid morbiidseid romantilisi komplekse. Meile tuntud Jaik oli hele romantik, peiar. Ado Murak on tume mees, kelles halemeelsus on kummaliselt koos kaalutlemisega.”⁹ Paistab, et Sommer ütleb seda pigem Mart Raua enda kohta, et Raud olnud lihtsalt kade ja „Turg” vaid „romaani kuju saanud kadedus”¹⁰ (sama mõtet kordab ta ka „Tundmata palu” järelsõnas, lk 324). Lisaks jutustab Sommer Loomingus sellest, kuidas Raud ise oli 1930. aastatel vekslite võltsimise tõttu hädas, võlgades ja tagaotsitav: „Iga solvaja madaldab ennast ja solvatu võidab midagi paradoksaalsel kombel.”¹¹ Nii on, kuid paradoksaalset on siin tegelikult vähe. Müüdikeel vohab ilma hoogu andmatagi edukalt iseenesest.

Tähistustuumasid, mis kogumikus esile kerkivad, on lugematul hulgal ja nad hakkavad kergesti üksteisega resoneerima, edasi-tagasi võnkuma. Juhan Jaik on paljude lugejateni jõudnud just lastekirjanikuna ning on uhkuse asi, kui mäletatakse, millistel asjaoludel ja millal ta kellegi teadvusesse jõudis. Nii hakkas Madis Kõiv Jaiki lugema üheksa-aastaselt, samal ajal kui Ain Kaalep on olnud Jaigi andunud lugeja juba 1933. aastast alates, kui ta oli seitsmeaastane¹². Lastekirjanik Jaiki tähistab „Tundmata palus” laulumäng „Kassi kaubamaja”. Andrus Org on selle tähistustuuma oma doktoritöös sidunud ühe teise suure tähistajaga, õuduskirjanik Jaigiga: „Kuigi Jaigi eluajal sarjati kirjanikku pinnapealse ja viimistlemata jutuvoolu eest, võib tema lapsemeelselt fantaasiarikkas proosas leida üha uusi sügavusi. Innuka, entusiastliku, kõrgelennulise, reeglitest ohjeldamata loomingulaadiga püüdis Jaik end kogu elu teostada täiskasvanutele kirjutades, ent pälvis tunnustust hoopiski lastele mõeldud muinasjuttude eest. Tema fantaasiat ja reaalsust põimivad muinasjutud, mis on ühtaegu nii tüüpilised kui ka isikupärased žanrinäited, on seotud rahvalike tondilugudega, kuid laiemalt ka rahvusvahelise õuduskultuuriga.”¹³

„Ohemäe jahimehed”, „Huntide ajal” ning „Pommilooja ja Tila” võiksid kuuluda folkloorse õudusjutu traditsiooni ehk Andres Oru järgi „etnoõuduse” traditsiooni valda või Hasso Krulli määratluses muinasjutulise fantaasia valda. Krull on jaikiaanasse lisanud nimelt psühhoanalüütilise lugemise. Tema analüüs on ka kakskümmend aastat hiljem (sic!) pädev ja põnev tööriist, mida võib kergesti rakendada „Tundmata palus” ilmunud tekstile „Võõras mees öös”. Krulli üks huvitavamaid argumente on, et tonti või muud lummutist on Jaigi juttudes raske ära tunda, ta „muutub äratuntavaks tänu sellele, et on „näost muutunud”, see tähendab, ta identifitseeritakse mitte imaginaarse sarnasuse, näojoonte ühtelangemise kaudu, vaid mingi erilise võõrastava aspekti tõttu”¹⁴. Krulli teksti kontekstis hakkab eriti mitmekihiliselt tööle seesama võõras mees, keda jutustuse peategelane Ummelgas kohtab armastatu maja ümber luurates: „Nüüd võõras näis Ummelgale juba tuttavana, kuigi ta veel ei suutnud tuletada meelde, kus ta teda näinud või kuidas oli võõra nimi” (lk 79). Arusaamine, et tegu on justnimelt ingel Gabrieliga, saabub Ummelgale spontaanselt, kummaliselt iseenesestmõistetavalt, millele Jaik sellessamas tekstis ka viitab. Meta missugune.

Koos selle kogumiku järelsõnaga on Lauri Sommer niisiis Jaigi-loo juba kolm korda läbi kirjutanud. Esmalt aastal 2012 „Räestu raamatus”, teist korda 2014. aastal Loomingus ja eelmisel aastal „Tundmata palu” järelsõnas. Kõigis kolmes tekstis korduvad ikka ja jälle needsamad tähistustuumad, samad märksõnad. „Tundmata palu” avajutt „Meeri Tormile saadet muinasjutt” on kirjutatud 1920. aastal, mil Jaik oli naasnud vabadussõjast ja tema südame oli võitnud neiu Meeri (või Meery) Torm, kellega käib Sommeri ümberjutustustes kokku lugu, mille järgi kohtusid noored 1918. aastal Võrus, kui vabatahtlikke õppursõdureid rindele minekuks platsile koondati. Sommeri müüdi järgi lõi Meeri algne kavaler staabi ukse ees araks ning neiu otsis omakootud kinnaste jaoks teisi käsi ja Jaik seisis rivis, julge nägu peas, käed paljad. Sellele noormehele kinkiski ta oma punaste triipudega hallid sõrmkindad, mille parema käe nimetissõrme kulus rohkest püssihoidmisest ja päästikuvajutamisest auk. Järgmisel, 1919. aasta suvel parandas Meeri augu ja nende kuramaaž jätkus, kuni lõpuks siiski otsa lõppes – või õigem oleks öelda: olematusse susises. Niisamuti kordub kolm korda lugu kaarnakivist, Jaigi grafomaaniast („Peaksin töötama kaks nädalat kahe käega 24 tundi päevas”¹⁵), lugudest, mida Jaik pommitamise ajal keldrisse varjunud inimestele jutustas, nii et nad ei tahtnud pärast rünnakut sealt lahkudagi.

Hanna Linda Korp on bakalaureusetöös käsitlenud just Sommeri omaeluloolisust ja temaeluloolisust, mütologiseerivaid tendentse, ning see, müüdiühendus, annab end Sommeri jaikiaanat lugedes kergesti kätte. Võiks ehk öelda, et „Tundmata palu”, öeldes ühtaegu midagi uut ja täiendavat kirjanik Juhan Jaigi kohta, teeb seda samal ajal ka kirjaniku ja inimese Lauri Sommeri kohta, kelle „oma- või temaeluloolisse jutustusse [on] põimitud ühtaegu nii loetu ja kuuldu kui ka kirjaniku isiklik fantaasia ja enesetaju”¹⁶. Kui Korp liigub müüdi ja mütoloogia otsinguil Sommeri loomingus Eric Dardeli ja Juri Lotmani varal, lisaksin mina siia veel Roland Barthes’i varajasest loomingust tuntud mütoloogilise keele määratluse, mis loob strukturalistliku kahetasandilise süsteemi. Mütoloogiline keel kasutab objekte, mis on juba osalenud tähistusahelas mingil madalamal tasandil, n-ö lihtlauses, see lükkab tähistaja esmase tähenduse kõrvale ning täidab uue sisu ja tähendusega, loob müüdi.¹⁷ Nii et Juhan Jaik, luues pärimuse ja spetsiifilise ajaloolise situatsiooni toel Võrumaa jutte, mütologiseerib endiselt ja väga edukalt eesti kultuuri aastal 2019, ta on haaranud endasse Madis Kõivu ja Hasso Krulli, Lauri Sommer on vist kõige rohkem selle mütologiseeriva Jaigi-keele ohvriks langenud, aga ka Org, kaudselt Korpki, mina ise, mida tõestab siinkirjutatu, ning veel lugematul hulgal teisi.

Erinevalt Barthes’ist, kes siiski peab müüte kapitalistliku ideoloogia sümptomiteks ja relvadeks, ei tundu minu arvates Juhan Jaigi mütologiseerivas impulsis olevat mitte midagi halba. Sest see ei ole ideoloogiline, olgugi et kohaldub kergesti ka mingitele poliitilistele diskussioonidele. Olen kindel, et siinne kirjatükk koos kõigi teiste arvustuste ja mõtisklustega (nt arvustus Janika Läänemetsalt, kes hakkas „Tundmata palu” mõjul lausa ise kirjutama nagu Jaik,¹⁸ või Janar Ala Müürilehes¹⁹) lisavad ainult õli Jaigi-tulle, mis lööb üha heledamalt lõkkele ja helgib varsti nii eredalt, et terve öö saab valgeks ning kaladki paistavad selle säras Peipsi järve põhjast kätte ja hakkavad innukaid kalamehi peibutama.