Eugen Ruge
„Kahaneva valguse aegu”
Tõlkinud Tiiu Relve
Varrak, 2018
Umbes aasta tagasi näidati Sõpruse kinos Andrei Zvjagintsevi filmi „Leviaatan”. Seansid toimusid külmal ja pimedal ajal, aga ka kolmekümnekraadise miinuse korral poleks tahtnud peategelasega kohta vahetada. Meid ümbritsevas reaalsuses on kõik hästi, oleme vabad, on rahu, ebaõigluse korral saab adekvaatse instantsi poole pöörduda. Aga. Kui kaua see veel kestab? „Ära unusta, inimene, et see pole alati nii olnud,” ütles sõber valjusti. Jah, vahepeal tuleb ajaloo üle tõsiselt järele mõelda. Tagasi vaadata ja küsida, millises olevikus praegu elame.
Lääs ja ida saksa võtmes
Leviaatanlik võimuaparaat kasvas eelmisel sajandil suureks ja ajas kombitsad ka Saksamaa pinnale: 7. oktoobril 1949. aastal kuulutati välja Saksa Demokraatlik Vabariik. Saksamaa kaotas teise maailmasõja, 23. mail 1949 loodud Saksa Liitvabariigis asusid jõude juhtima liitlasriigid, Saksa DV jäi sotsialismimaade mõjusfääri ning pidi olema süsteemi näidiseksemplar. Lääne poliitiline kese asus Bonnis, ida oma Berliinis.
Kes on mõnda aega riigi pealinnas või lähikondsetes liidumaades elanud, teab, et Saksamaasid on siiani kaks. Tänapäeva Lääne-Saksamaal sõidetakse kallimate autodega ja naised on harjunud lastega pärast sünnitust kauem kodus olema, idasakslane aga tunneb „Nu, pogodi!” hundile kaasa ja võrdleb kunagist pioneeripluusi Berliinis Babyloni kinos müüdava T-särgiga, mille kandmine tagab filmisõbrale odavama pileti (riidetükk tõmmatakse selga ainult sekundiks, võimudele ehk piletimüüjale ettenäitamiseks). Eurorahamonument kõrgub Maini-äärses Frankfurdis, endises läänes, samal ajal kui Oderi-äärsest nimekaimust möödub Peterburist teele asunud ja äsja riigipiiri ületanud Ecolinesi kollane liinibuss. Lõpp-punkt: Berlin Zentralomnibusbahnhof. Kuigi Berliinist on võimalik edasi sõita näiteks rikkasse sadamalinna Hamburgi, siis bussist hordide viisi läänesakslasi ei leia. Põhja ehk mere poole see liinibuss aga ei sõida. Just seal, maalilisel Läänemere saarel Rügenil, kirjutas Eugen Ruge debüütteose ühest ajaloo prügikasti määratud riigist.
Enne kui teose kallale minna, veel mõni tähelepanek. Esmalt originaalkeeles lugejale. Nimelt õnnestub mõnel saksakeelsel autoril äratada lugejas soov teksti valju häälega lugeda: laused voolavad ja sellele keelele nii tavapärane verbiootus asendub meloodilisusega (filosoofilisem küsimus: kas lugeja ootab tähenduse edasikandumise asemel lihtsalt keelekõla?1). Võiks lisada, et kuuldemäng (sks Hörspiel) on saksakeelses kirjandusruumis levinud žanr ning seepärast on kirjandus ja näitekunst elavas kontaktis. Suuline esitus lisab teosele antiikeeposte moodi uue tähenduskihi, mõnikord kaalub teksti sisu ülegi (siia võib liigitada ka saksa noorte seas populaarse poetry slam’i, mille žanrimeistrid on Eestiski töötubasid tegemas käinud). Professionaalne teatri- ja filmiharidus on Saksamaal au sees ning seda nii Bertolt Brechti eepilises kui ka näiteks Pina Bauschi tantsuteatritraditsioonis. Lavastatakse kodanlikku Lustspiel’i või mõnda tänapäevasemat teost – igatahes on laval töötavate näitlejate esitust ilus vaadata. Ehk veelgi ilusam lihtsalt kuulata?
Eugen Ruge (snd 1954) õppis Humboldti ülikoolis matemaatikat, pettus süsteemis ja põgenes enne pööret läände, kus asus tudeerima dramaturgiat. Võib eeldada, et ta teab, mis väärtus on suulisel esitusel ja rollimängudel. Just dramaturgi pilk ja kirjelduslaad kumavad tema debüütteosest läbi (etteruttavalt: filmilikkus võib ühtlasi osutuda teose nõrgaks kohaks). Dramaturgisulega on kirja pandud ka paar aastat pärast romaani ilmumist avaldatud reisimärkmed2, milles visandatud meeleolupildid olid suurteose allikmaterjal.
Autori vaade ajaloole
Nagu mainitud, kirjutas Ruge teose Rügeni saarel, mis kuulub Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa alla. Paarikümne-minutilise sõidu kaugusel asub ülikoolilinn Greifswald ja kuigi seal ringi jalutades ei jää „idasaksalikkus” ringijalutajale silma, siis niipea kui rong on linnast pealinna poole teele asunud, hakkab silm lugema unustatud kohanimesid ning nägema tühje perroone ja teatud resignatsiooni. Idas oli ja on pilt hallim ning kui statistikaameti kodulehte uurida, eristuvad endise Saksa DV liidumaad Lääne-Saksamaast peaaegu igas kategoorias. Suurtööstus kolis sotsialismi tulekuga läände, üheksakümnendatel tagasi ei mindud ning ainult põllumajandus ja turism on idasaksa aladel samal või paremal järjel kui läänes. Kuid mis toimus ja toimub idasaksa perekondades? Mil moel vaadatakse praegust olukorda ja kuidas tullakse toime riigi pisut keerulise ajalooga? Sellele saab vastata ainult idasaksa perspektiivist, sest endise Saksa DV elanikku häirib kõige rohkem läänesakslase tõlgendus sellest, „kuidas nemad seal idas siis elasid”.
Nii nagu sõja üle elanud maade puhul ikka, on Ruge (autobiograafiliste sugemetega) peategelastel kirju taust. Vanavanemate põlvkonda esindavad kommunistidest riigiteenrid, kelles ajapikku vormunud eetilised küsimused lämmatab partei distsipliin (Mehhikost tagasi pöördunud abielupaari tegemistele vaadatakse Ida-Saksamaal siiski veel mõnda aega poolviltu, nad olla lääne emigrandid); vanemate põlvkonnas seguneb slaavi veri, vangilaagris surnud poja teemat vanaema millegipärast ei puuduta ja pere lähedal seisvate isikute karjäär sõltub küsitavatest asjaoludest. Järk-järgult vastuolude hulk kasvab, lapsed peavad aga sellest kõigest vormunud probleemipuntraga silmitsi seisma. Nõnda põgenebki Ruge alter ego Alexander (venelannast ema Irina jaoks muidugi Saša) 1989. aastal – kaks aastat enne Ida- ja Lääne-Saksamaa liitmist – läände.3 Lapselaste põlvkond leiab romaanis lohutust narkootikumidest ja teknomuusikast. Tuumikperele lisanduvad elukaaslased ja nende lapsed, kellega kaasneb veelgi rohkem ajalookihte ja perspektiive.
Sündmustik keerleb vanaisa Wilhelmi üheksakümne aasta juubeli ümber 1. oktoobril 1989, mille taustal avatakse minavormis kuue pereliikme vaatepunkt4 pereajaloo senisele kulule. Aasta ja kahe päeva pärast kaks Saksamaad liidetakse. Tagasivaatavas perspektiivis kõneleb tegelastest ainsana olevikuvormis 2001. aastal Alexander, kellel on diagnoositud ravimatu kasvaja. Vanavanemate eksiilimaal Mehhikos ringi rännates püüab ta selgusele jõuda, mis on valesti läinud ja miks just nii. Muidugi ei puista rannaliiv meest vastustetulvaga üle, kuid vähemalt proovib ta midagi ette võtta. Alexanderi ettevõtmist rahastab isa Kurti parteiaegadest kõrvale pandud rahapatakas, mille asupaigast on teadlik ainult tema poeg. Vaevalt nädal enne on New Yorgis hävitatud maailma kaubanduskeskus.
Perspektiivivahetused võiksid viidata sellele, kui keeruline on püüda luua ühtset versiooni 20. sajandi Saksamaa ajaloost. Kui kohalikega rääkida, jäävad vestluseid saatma mälestused sosistavatest vanaonudest ja kellestki Stasi-Friedrichist, nii-öelda toredast naabrist, kellega ei tohtinud eriti rääkida. Riigimoodustis sõi end salakavalalt inimese privaatsfääri, mis sest, et praeguse Saksamaaga võrreldes võisid idasaksa kooliharidus ja sporditulemused eesrindlikumad olla. Lõhestunud maailma vaatleb Ruge terava kuulmisnärviga, ei anna otsest hinnangut, kuid peidab selle näiteks punktuatsiooni (hüüumärgid ja ootamatud koolonid, mida romaanižanrilt ei ootaks; eestikeelses tõlkes on need kõik säilinud) või näiliselt ükskõiksetesse ase- ja määrsõnadesse: „miski”, „millegipärast”, „kuskil”, „kuidagi” (sks irgendwas, irgendwarum, irgendwo, irgendwie). Ruge täiendab dialooge ka eepilise teatri meetodiga, ta lisab kõneldavale samal ajal aktsiooni – küll lüüakse naelu ja jageletakse, küll kokatakse ja heidetakse kellelegi midagi ette. Materjali kogus autor koha peal ja ise. Mõnesse tegelaskujusse on Ruge suutnud sisse elada veenvamalt, mõnesse ebausutavamalt, aga kuna nad on autori pereliikmed, on see mõistetav. Näiteks on väga ausad naistegelaste sisekõned, mõnusalt humoorikas aga juubilar Wilhelmi huulilt pudenev pessimism Gorbatšovi reformiprogrammi pihta (üldse olevat kõik tšovid liidule üksnes häda kaela toonud). Autorist nooremate tegelaskujude puhul on kirjeldused siin-seal pisut liialdatud, kuigi see, kuidas Alexanderi poeg Markus vanaisa juubelile kogunenud sauruseid iseloomustab, pakub ainult lugemisrõõmu.5
Teose keelekasutuse kohta veel üks näide. Eestikeelset teost tutvustav tekst võrdleb romaani Thomas Manni „Buddenbrookidega” (ühe Lübecki kaupmehedünastia langus nelja põlvkonna pilgu läbi, sisuliselt seega samuti pikk kodumaa-ajaloo peatükk). Keeleliselt on sarnasus muidugi väiksem. Ruge Wilhelm on kõrvadeni ulatuvate õlgade ja vanaaegse kraega, mis esinesid motiividena juba Mannil, aga enamikus avaldub saksa keele tänapäevane leebem rütmilisus ja fragmenteeritum kulg. Eestikeelne tõlge on sama nüansirikas, kohati ehk koomilisemgi. 1943. aastal oleks langev puu Venemaal vangilaagris viibivalt Kurtilt jala röövinud, kui teda poleks õigel hetkel abistanud leitnant Sobakin. Viimane tuli 1976. aastal neile Berliini külla ja lõi kogemata mõlgi nende autosse. Kas siis ühise mineviku meenutamiseks või mõlgi heakstegemiseks, igatahes saatis ta Kurtile ja Irinale hunniku musta kalamarja. Mingi toiduainete väljajagamise valearvestuse tõttu olid nad sellest vangiaastatel isu täis söönud, ent kaaviar võimaldab Rugel kirjeldada seda, kuidas ja kus tuleb leti all head ja paremat pakkuda, et saada ihaldatud Waldenburgi keraamikat või katuseaknaid. Ühe sellise afääri käigus satub Irina auto pakiruumi kast Rügenil suitsutatud angerjat ning siinkohal on mõnusalt visandatud stseen Irina ema Nadja ja mainitud kalalise vahel. Äsja Põhja-Uuralis asuvast Slava külast Saksa DV-sse toodud vanaproua ei mõista suitsutatud angerja gastronoomilist kõrgklassi hinnata ja selleks et sakslastele head muljet jätta, „nõustub” leiva asemel maduusse sööma.6 Tore tõlge, sest originaalis on lihtsalt „madu” (die Schlange). Samuti on see hea näide sellest, kuidas väikesed detailid iseloomustavad süsteemi ennast.
Nagu iga autori puhul, tuleb lugejal sellekski tekstiks valmistuda. Ajaloosündmusi ja vaatlustulemusi mainitakse üksnes vihjamisi ning teatud sisekeele valemite järgi (Berliini müür oli ühel päeval lihtsalt seal, S-Bahn vilistab ühel kindlal toonil). Tõlkija on ajaloosündmusi ja parteivokabulaari avanud ning lugeja uurimistööd hõlbustanud. Kõike muidugi tõlkes edastada ei saa, ühe igapäevasema näitena võiks esile tõsta võileiva: Brötchen tähistab minieinet läänes, aga Ida-Saksamaal ja Berliini slängis on kasutusel Stulle. Ruge tegelased söövad kõik Stulle’sid. Samuti teevad idasakslased Stulle’sid väljasõidule kaasa, mille peale meenub lapsepõlvest tuttav Krakovi vorsti lõhn pikematel bussi- või rongireisidel. Stulle pole lihtsalt näks, selles on idasaksa kodude ja võileivakarpide mekki. Üldse struktureerib nii Ruge kui ka Thomas Manni tegevustikku range söögikordade režiim. Kui lõunat ei sööda kell kaksteist, on tüli majas.
Kurjust ja rumalust jätkub kõikjale, aga õnneks mitte alati
Samal, 2011. aastal ilmus mitu romaani, mis käsitlesid samuti ajaloopärandit, ja seda provintsi vaatepunktist.7 Tihti toimub tegevus Mecklenburg-Vorpommernis, mille tasane maastik ja mereäär võivad eesti lugejale näida vaat et kodusedki. Ka on kahe rahvuse kultuurilises teadvuses siiani hoiul kunagised Hansa Liidu sidemed (mistõttu võivad Põhja-Saksa vanalinnad arhitektuurihuvilise külmaks jätta), sotsialismiperioodist kõnelemata (need rajoonid lihtsalt on seal).
Greifswaldi ülikool pärineb Rootsi ajast (1456) ja udusema ilma korral peahoonesse sisenedes võiks oodata, et esimesel korrusel asub antiikkujude kogu, paremal teoloogia, keldris kunstiajalugu ja nii edasi – Tartu kajab kõikjalt vastu. Veel ühe võrdluspildina tuleb meelde režissöör ja kirjanik Chris Krause, kes on linateosega „Poll” PÖFF-ilgi käinud. Krause uurib oma vanatädi Oda Schaeferi, alates 1930. aastatest tegutsenud baltisaksa ajakirjaniku ja kirjaniku juuri, üritades nõnda oma minevikus selgusele jõuda (ka romaani „Kahaneva valguse aegu” põhjal on valminud film, mis on küll teosega võrdlemisi lõdvalt seotud). Sakslaste huvi valusate, maha vaikitud teemade vastu on tõsine ja minevikupärandit käsitlevate teoste vastuvõtt kodumaisel turul positiivne. Kohalike sõnul on täieliku „suu puhtaks rääkimiseni” veel muidugi tükk maad minna ja siiani ei soovi paljud perekonnad Stasi dokumentidesse vaadata, kartes leida sealt lähedaste nimesid. Kui keegi noorema põlvkonna esindaja töötab Berliinis Lichtenbergis endise salapolitsei arhiivis, peab peres ikka midagi juhtunud olema. Eks tõde peitub kusagil vahepeal.
Kui tahta Ruget pisut kritiseerida, siis esitaksin kokkuvõtvalt autorile üldisema küsimuse: millele võiks selline teos pretendeerida? Kas üldse? Või kas pretensioonituses peitubki teose iva? Vahepeal näib, et paljud saksa ühiskonna murekohad on vormunud üheks halliks kompromissiks. Paljudele ringkondadele see siiski ei meeldi, mistõttu kostab ikka ja jälle teateid äärmuslike rühmituste kohatistest plahvatustest, olgu need Chemnitzis, Leipzigis või kuskil väikekülas (just majanduslikult maha jäänud idaalad kipuvad radikaliseeruma). Enam ammu pole Saksa DV-st jäänud taak ühiskonna ainuke probleemkoht. Aga kui sellega ei tegeleta, kas siis ei või allasurutud kibedus avalduda mõne kümnendi pärast ajaloo koleda variatsioonina, küsiks Ruge ehk vastu. Inimesed elavad päevast päeva ikka ühtemoodi, aga kuskil langetab keegi valesid otsuseid, mille psühholoogilised tagamaad ulatuvad lapsepõlve. Reisimärkmetes nimetab Ruge oma kirjutamiskreedo: eesmärk pole „tõe” väljaotsimine, vaid fantaasia.8 Ehk võib sellega vastata lõigu alguses esitatud küsimusele: värvikam mõttelend aitab autoril eelmise sajandi keerukusest välja kasvanud pere-tragöödiaga (leplikumalt?) toime tulla. Ja toimetulek ongi tegevuse eesmärk.
Lõpetuseks üks lugemist aina saatnud mõtteseos: isiklike suhete taga on alati suur ajalugu, aga seda tuleb osata jutustada. Ent kuna ajalugu pole niikuinii võimalik õigesti jutustada, peab seda kunsti kaudu lähemalt uurima. Mida grotesksemalt, seda parem. Selles ettevõtmises jääb Eugen Ruge muidugi palju diplomaatilisemaks kui arvustuse alguses mainitud Zvjagintsev.
1 Keelekõla esindavad paljud teosed. Saksa keeles kirjeldaks nähtust termin Sprachklang ehk printsiip, mis seab sõnad ritta ja loob lausetele rütmilise vormi. Näiteks peitub vihjeid sõnaseplusele kui kirjutamist kandvale ideele Gottfried Benni luuletuses „Ich und die Worte” („Mina ja sõnad”). Hea teada: esimeses maailmasõjas sanitaartehnikuna teeninud ja samal ajal ekspressionistlikku luulet viljelenud Gottfried Benni luuletusi tõlkis 1920. aastal Marie Under, naturalistlikke „morgiluuletusi” sisaldavale kogumikule saab raamatukogudes ligi. Günther Grass on vendade Grimmide biograafia põhjal avaldanud teose „Liebeserklärung an die deutsche Sprache” („Armuavaldus saksa keelele”). Huvitav muster peitub ka näiteks Friedrich Christian Deliuse lüürilises proosas (kes keelt valdab, siis huvitav lugemine on „Die Zukunft der Schönheit”, „Ilu tulevik”), milles sisu ja vorm astuvad sõbralikku dialoogi. Eugen Ruget on võrreldud Thomas Manniga, kes teadupärast oskas – kohati lausa hulgaliselt– sõnu ritta seada, nii et vahel võikski neid üksnes kõla pärast lugeda.
2 Eugen Ruge. „Annäherung. Notizen aus 14 Ländern” („Puutepunktid. Märkmeid neljateistkümnelt maalt”) – Reinbek bei Hamburg: Rowolt Taschenbuch Verlag, 2016.
3 Alexanderi perekonna sõnul võrdub lääs Ameerikaga ning nii mõneski anno 2019 vestluses on USA idasakslase sõnul siiani kõiges süüdi. Sellist arvamust leiab ka läänesaksa taustaga noorema põlvkonna arusaamadest ja kapitalismikriitikast.
4 Näiteks käib lugeja autoriga kolmekümnendate Mehhikos, kus vanaisa Wilhelm viibis NSDAP-režiimi ajal naise Charlotte’iga eksiilis; meenutab Charlotte’i silme läbi seitsmekümnendate sotsialismireaalsuses Puerto Angeli siniseid randasid ja asteekide jumalakujusid või teenib Alexanderi ema Irinaga kommunismiideaale sõjaaegses Moskvas, et siis ühes tema ja Kurtiga (Alexanderi isaga) naasta sõjajärgsesse Berliini, kus viimane asub tööle ajalooprofessorina.
5 „Pterodaktülos hoidis pead viltu, nokknina tegi ringe.” Sealsamas kraaksuvad vanakesed saksakeelsete maade igapäeva kodeeritud koogi-kohvilauas Kaffee-Kuchen’i rituaali üle, „nagu oleksid nad just oma eelajaloolisest unest üles ärganud, et teha tasa kõik, mis neil miljoni aasta jooksul on ütlemata jäänud” (lk 222).
6 „Sööge teie seda head leiba, minu jaoks on maduussid head küll” (lk 194).
7 Näiteks Thilo Bocki „Senatsreserve” („Senatireserv”), Veronika Petersi „Das Meer in Gold und Grau” („Kuldsesse ja halli värvunud meri”), Hermann Pölkingi „Ostpreussen. Biographie einer Provinz” („Ida-Preisimaa. Ühe provintsi biograafia”). Autorid vaatavad äärealadelt sündmustele tagasi: Bock Lääne-Berliini idapiirilt, Peters ja Pölking Läänemere äärest või endise Ida-Preisimaa aladelt.
8 Jutustaja läheb Moskvas elavale õele külla ja esitab lugejale küsimuse, kas õe lugu tuleks pikemalt jutustada: „Aga mis on üks jutustus? Ja mida ma siin õieti kirjutan? Kellele? Vaid paar ülestähendust pere ajaloo tarbeks, mälu värskendamiseks, mis muud need read ikka on. Kuid nüüd tuleb mul korraga arvestada sellega, et reis võib ise muutuda romaani raamjutustuseks. Või on kümnepäevane reis liiga lühike? Mis on üldse jutustus? Kas see, mis hetkel aset leiab, ongi jutustus? Lisaks: kas ei püüa ma mingil moel hakata tõde välja pressima, kui sean jutustuse alguseks reaalselt aset leidnud sündmuse? Kas mitte pole ma siis kohustatud faktidest kinni pidama, kuigi fantaasia tahaks vabalt lennata? Ma olen faktidest väsinud. Väsinud tõele pretendeerivast kirjandusest, mis ühtlasi eeldab, et tõde on olemas, mingi väärismetalli kujul kuskile sügavikku maetud, nii et kõigile näitamiseks tuleb vaid kellelgi see valguse kätte tirida.” (Eugen Ruge, „Annäherung. Notizen aus 14 Ländern”, lk 10, tlk Elsbeth Hanna Aarsalu)
