Kord muutus Vassili jälle siiliks. Jah, just nimelt siiliks. Seda juhtus päris tihti, eriti siis, kui ta jälle põõsa alla liialt kauaks põõnama oli jäänud. Seekord sattus sel sündmusel ka pealtnägijaid olema: üks pargis piknikku pidav seltskond, kes oli sinna suveõhtut nautima tulnud.
Eks seda ole ennegi juhtunud, et Vassili päris teiste silme all siiliks muutub, ta ei saa seda nimelt ise kontrollida. Kui tavaliselt inimesed oma silmi aga ei usu ja ebatavalise sündmuse ikka mõne viirastuse või alkoholi arvele kirjutavad, siis sedapuhku oli seltskonnas üks naine, kes uskus kõike, mida oma silmaga nägi.
Aga ma kipun ilmselt sündmustest ette ruttama. Alustame parem algusest. Kuigi eks ole ka see suhteline, milline hetk selles loos kellegi jaoks just algus on. Kuna meie loo peategelane on aga Vassili, siis peaks alustama tema algusest – Vassili lapsepõlvest.
Vassili sündis Vastseliina kandis Võrumaa metsade vahel. Metsas oli ta end alati tundnud kui teises kodus.
Vassili isa Gennadi oli muidu tore ja armastas Vassilit väga. Ainult et viina armastas ta samuti võtta ning tihti kulutas viimasele rohkemgi aega.
Vahel, kui ta purjutamisest pausi tegi, kutsus ta poja õue tähistaevast vaatama. „Näe, Vasja,“ ütles ta ikka, „sul on terve elu veel ees ja nii palju, kui on taevas tähti, on sinul ses elus võimalusi.“ Vassili vaatas imetlevalt öist laotust ning üritas ikka kokku lugeda, mitu võimalust talle siis elus antud on, aga lugemine läks alati sassi. Ju siis peab neid olema lausa lõputult, jõudis Vassili arusaamani.
Vahel pakkus isa Vasjale ka veidike viina, külma vastu või nii.
Vassili ema Miina oli niisamuti tore ja armastas oma poega, kuid tema teine armastus oli kaardimäng. Talle meeldis alatasa köögilaua taga oma sõbrataridega turakat ja bridži mängida. Nii päeval kui ööl. Vassili pidas ema ikka väsimatuks ja vapraks.
Tuba, kus kaarte mängiti, ja tegelikult ka kogu ülejäänud maja, oli täis naerukilkeid, lahja alkoholi lõhna ning tubakasuitsu. Viina Vassili ema ega tema kaardimänguseltskond ei tarvitanud, neile meeldisid rohkem need kihisevad ja magusamad joogid, mis nägid kohati välja kui limonaad või vaarikamorss. Ainult et maitsesid ja lõhnasid hoopis teisiti.
Kui ema kaardimängu ajal poega ukseavauses pidulisi jälgimas märkas, ütles ta ikka: „Tule siia, Vassilike, me õpetame sulle ühe toreda mängu. Sest pea meeles: kui sul armastuses ei vea, siis kaardimängus veab ikka!“ Vahel jõi Vassili koos ema ja ta kaaslastega ka neid kihisevaid ja magusaid jooke ning need hakkasid talle päris meeldimagi.
Jah, selliseid õpetusi jagasid pojale isa Gennadi ja ema Miina ning Vassilil olid need meeles ka kogu ülejäänud elu.
Nii umbes teismeeas hakkas Vassili aeg-ajalt siiliks muutuma. Vahel juhtus see koolis ning ei õpetajad ega teised lapsedki saanud aru, et Vassili koha peal turtsuv siilipoiss on just nimelt poiss ise. Nemad mõtlesid lihtsalt, et Vassili kõigile jälle vempu on mänginud ja ise keset koolipäeva koju läinud. Et poiss on õuest põõsa alt mõne okkaliste esindaja nalja pärast tuppa toonud ning oma kohale istuma pannud.
Algul püüdis Vassili teistele seletada, et tema ise just selleks siiliks pidevalt muutuski. Aga ega teised seda uskunud – teeb jälle pättust ja ajab kägu, et ei peaks õppima, ütlesid nad ikka.
Lõpuks lõi Vassili käega ega üritanudki teisi enam vastupidises veenda. Oma saatusega tuli leppida.
Talviti, kui siilid muidu talveund magavad, aga sellest olenemata Vassili pingilt mõne koolitunni ajal pisike okkaline tegelane vastu vaatas, hakati arvama, et ju on mõni pesakond kusagile kooli katlamajja soojade torude vahele pesa teinud. Pandi isegi söögivahetunni ajal kauss piimaga koridori. Selle üle oli Vassilil muidugi ülimalt hea meel, sest piim maitses hästi ning et siilid tegelikult piima üldse juua ei tohigi, seda tol ajal veel ei teatud.
Vanemad kodus arvasid samuti, et siili äkiline ilmumine on vaid poja vemp, ja olid sellega harjunud. Ema pidas seda isegi naljakaks, kui vahel poole kaardimängu pealt oli pojast märkamatult siil saanud. Et aga lausa sõna otseses mõttes, teadis ainult Vassili ise. Sellistel puhkudel otsisid vanemad oma poega naljatledes taga ning hüüdsid: „Vassili-siili-siili! Tule aga välja!“
Kaardimängus aga ei vedanud Vassilil eriti kunagi – no kuidas sa midagi võidad, kui sa ühtäkki siiliks muutud ja enam oma käsi kasutada ei saa. Jääb üle ainult turtsuda.
Kui Vassili suuremaks sai ja endale tööd otsima hakkas, tegi siiliks muutumine muidugi kahju. Ega kooliski polnud kerge olnud – alalõpmata pidi tegema järele kontrolltöid ja eksameid ning suveõppele jääma. Ja nüüd täiskasvanuks saades oli kõik veelgi raskem. Ei saa ju suvaliselt poole tööpäeva pealt ometi siiliks muutuda ja kõik ülesanded kus see ja teine jätta. Nii lasti Vassili töölt alatihti lahti.
See tegi aga Vassili vanemad kurvaks ning lõpuks kurjakski. „Millal see poiss ometi suureks kasvab ja oma vanad koolieatembud maha jätab!“ mõeldi ikka kodus. Nõnda käskisid Vassili vanemad pojal välja kolida, arvates, et see paneb ta lõpuks elu tõsisemalt võtma. Ei tahtnud nad, et poiss eluteed nende jälgedes käiks. Sest, nagu juba öeldud, armastasid nad küll juua, aga poega armastasid nad samuti.
Vassilit pesast välja heitmine muidugi ei aidanud ning peagi oli ta hoopis tänaval. Ei suutnud ta ühtki töökohta hoida kauem kui paar nädalat ning seetõttu ei saanud ta endale lubada ka elamispinda.
Nii oligi Vassili lõpuks päris kodutu ja pole vist vaja mainidagi, et kõik see teda alatihti pudelipõhjast lohutust otsima ajas. Koju ta enam minna ei julgenud, vähemalt inimesena mitte, sest häbi oli. Siilina käis ta aga veel aastaid hiljemgi vanemate akna taga luusimas ja nende tegemistel silma peal hoidmas. Noil hetkedel soovis mees siiliks jäädagi, et siis näiteks mõne lehehunniku alla omale tagaaias mõnus pesake teha ning sinna puhkama heita.
Seda aga juhtuda ei saanud, sest ikka ja jälle tuli siilist taas inimeseks hakata.
Möödusid aastad. Vassili jõi, et unustada inimelu, millega ta üldse hakkama ei saanud, ning jälgis siilina kõiki kodude ja töökohtadega inimesi, et unustada siilielu ja kujutleda, et temagi on üks nende seast.
Vahel kui Vassilil inimesena mõni kaine hetk oli, mõtiskles ta selle üle, kust ja miks tema siilielu ikkagi alguse oli saanud. Ehk oli ta kunagi väikese poisina isaga tähti vaadates soovinud olla siil? Sest isa oli ju öelnud, et tal on elus nii palju võimalusi, kui on taevas tähti…
Olgu see siilisus tingitud millest tahes, nüüd tuli aga oma eluga leppida ja kuidagi hakkama saada. Vassilile tähendas see, et ta jõi end inimesena täis, jäi kuhugi põõsa alla põõnama, muutus mingil hetkel siiliks, sibas end kaineks ja muutus siis inimeseks tagasi. Et kõik saaks jälle otsast alata.
Ja siis ühel päeval nägigi pargis piknikku pidav seltskond pealt, kuidas keegi põõsa all põõnav mees siiliks moondus ja põõsasse kadus.
Piknikuseltskonnas oli aga naine, kes kõike oma silme all juhtuvat uskus. Tüdruk, Kes Uskus Kõike – nii kutsuti teda, vähemasti sõprade hulgas. Või siis lühidalt: Uskuja-Ursula, sest viimane oli neiu pärisnimi.
Silmad suurest uskumisest punnis, jälgis Uskuja-Ursula Vassili muundumist. Hetkegi kõhklemata jooksis naine siilile järele ning viskus käpuli põõsa alla – see kõik tundus talle hirmus põnev.
Varsti leidiski Ursula Vassiili vaikselt lehtede vahelt turtsumast ja podisemast.
Ursula lähenes podisevale loomakesele rahulikult ja kaalutletult, mitte liiga entusiastlikult. Ta hakkas siili kohe oma maheda häälega rahustama: „Hei, väike siilike, kõik on hästi,“ ütles ta, „ma ei tee sulle liiga. Ma… näen sind, PÄRIS-sind, ja mõistan. Ka mina tahaksin vahel siiliks muutuda ja lihtsalt põõsaste vahele kaduda!“ Selle peale lõpetas siil podisemise ja jäi justkui kuulatama. See julgustas Uskuja-Ursulat veelgi: „Usu mind – selles mõttes on sul isegi vedanud, et sul on selline SUPERVÕIME!“ ütles ta juba innukamalt.
„Supervõime?“ mõtles Vassiili. Ta polnud sellest ise kunagi niiviisi mõelnudki. Ta rahunes… ja muutus taas inimeseks. Arvates, et ta sellega naist kindlasti ehmatab ja kohutab ning too kindlasti nüüd hirmunult jooksu pistab, ei julgenud ta naisele otsagi vaadata. Et ta aga Ursula poolt mingit liikumist ei täheldanud, tõstis Vassili silmad ja nägi enda üllatuseks naist lihtsalt rahulikult naeratamas.
Seepeale julges ta isegi häbelikult lausuda: „Sa arvad tõesti, et see on nagu supervõime või midagi?“ Ursula näolt peegeldus võidurõõm ja rahulolu, ta lausa säras. „Aga muidugi!“ vastas ta, „ja üldse, sa oled inimesena veel supernägus!“ Nüüd oli naise kord silmad piinlikkusest maha lüüa. Nimelt oli Ursula peale oma kergeusklikkuse ka iseäranis otsekohene. Punastades jätkas ta: „Kas sa tahaksid minuga jalutama tulla ja mulle oma… siiliseiklusterikkast elust rääkida? See on kindlasti hiiglama põnev olnud!“ Vassili naeratas ja noogutas.
Sellest päevast peale veetsid nad palju aega koos – käisid jalutamas, matkamas, teatris ja kinos. Muidugi naise kulul ja tema enda tungival soovil kõige eest ise tasuda, sest Vassilil ju sissetulekut polnud. Viina võttis Vassili ikka edasi, sellest juba nii kergelt lahti ei saanud. Kuid Ursula nägi mehe tegelikku olemust: häbelikku ja vähenõudlikku, heasüdamlikku ja ausat.
Vassilile meeldis, et Ursula oli esimene inimene, kes tõega uskus, et mees vahepeal siiliks transformeerub, ja teda sellisena aktsepteeris.
Vassili ja Ursula kolisid varsti kokku ja mees tegi üle pika aja uuesti katset endale töökoht leida. Varsti käiski ta saekaatris vahetustega tööl. Elus tundus pealtnäha kõik olevat paika loksunud.
Siis hakkas aga Vassilile tunduma, justkui oleks ta elust siiski midagi puudu. Ta vaevas selle üle pead õhtuti õllepudeli taga, päeval saekaatris laudu lihvides ning isegi hommikukohvi juues.
Lõpuks nägi selle ära hoopis Ursula. „Vasja… kas sulle ei tundu, et… sa ei ole ammu enam… midagi teinud?“ küsis ta ühel hommikul köögis seistes, kohvitass käes. „Mida?“ küsis Vassili. „Puud pügasin ju eelmisel nädalal ära ja isegi maja ääri kitkusin kääridega, nagu sa palusid…“ „Ei-ei! Mitte seda ma ei mõelnud,“ katkestas teda Ursula ja astus mehele lähemale, „sa ei ole ammu… siiliks muutunud!“
„Tõesti!“ turgatas Vassilile pähe. Ta ei olnud terve Ursulaga koosolemise aja kordagi siiliks muutunud! Kuidas ta muidu oma töökohtagi hoida oli suutnud… Kui nüüd järele mõelda, oli viimane kord siilina tol suvel, kui nad veel naisega kurameerisid!
„Kuule, jah…“ ütles mees, „viimati vist mitu-mitu kuud tagasi! Lausa üle aasta!“ Ja siis sai Vassili aru: tal ei olnud kunagi vedanud kaardimängus, küll aga nüüd armastuses. Tal oli elus nii palju võimalusi, kui taevas oli tähti, aga vaid üks võimalus oli tema jaoks See Õige… ja kahjuks ei olnud see Ursula. See oli Vassili siililoomus.
Kuidas ta igatses tuuseldada sügiseses krabisevas lehehunnikus (muud kodu polnud vajagi!), otsida pärast suvist vihmasadu märjast põllumullast vihmausse (elamine-söömine oli siilile ju lausa tasuta!), jalutada metsas ja rääkida linnukestega juttu (nemad mõistsid teda alati poolelt sõnalt!)… Jah, Vassili oli loodud siiliks ja see pool mehest pani teda tundma täielikult iseendana, vabana, muretuna. Ta ARMASTAS olla siil ja tal oli see VÕIMALUS kogu aeg olemas olnud!
Kähku puristas mees Ursulale oma ilmutuse ning Ursula, kes ometi kõike uskus, mõistis teda otsemaid ja jäi Vassilile vaid nukralt lehvitades järele vaatama, kui see nagist oma jope haaras ja uksest tuhatnelja välja tormas.
Sest ühtäkki oli Vassilil kõik selge: ta on alati olnud siil ja tahab olla ainult siil! Igavesti! Öelgu teised, mida tahavad! Mitte keegi ei saa temalt tema siilisust ära võtta!
Ta jooksis metsa, mis oli sügiseselt porine. Otsis üles esimese lehehunniku ja jäi ootama. Mida täpsemalt, Vassili ei teadnud, aga tundis selgelt, et siin, metsas on tema päriskodu.
Ta istus ja ootas, kuni külm hakkas. Siis käis mees korra poes ja ostis poolese Laua Viina, et sooja saada, ning istus tagasi oma lehehunniku otsa.
Ja jäi ühel hetkel magama. Sel aastal tuli talv tavalisest varem ning öösel sadas maha esimene lumi.
Sirly-Ann Meriküll (28): „Kes minuga seikleb, võib vabalt sattuda mõne luuletuse või jutu sisse! Aga seal võib samas ka päris hea & mugav olla.“
