Uudis

Värske Rõhk nr 81, jaanuar 2023

9.01.2023

VÄRSKE RÕHK NR 81 ON ILMUNUD!

“Antud trükis on telling. See toetab Värske Rõhu otsinguid, sel ronivad sõnad, laused tähtede poole,” märgib Värske Rõhu jaanuarinumbri kujundaja Ran-Re Reimann ajakirja esimesel leheküljel. Jah, uus number on ainukordne ja eriline – eksperiment, sõõm värsket õhku, enne kui ajakiri järgmise kujunduse juurde jälle kauemaks pidama jääb.

Luulerubriigis astub esmakordselt üles neli luuletajat! Lotte Triin Ugandi värvib keha kirsside, sõstarde ja mustikate värvi ning prognoosib maailmalõppu, kapitalismi lõppu ja elu Florida päikesepaiste all. Tobias Nurmsalu teeb riimides ja rütmistatud nutumaigulist nalja ja Anette-Jasmin Ansipi luuletustest leiab vähemalt kuus metafoori surmale ning seitsmekümnendates surfava mehe. Getter Dolgoševi magusalt augustihõngulistes väljapeetud tekstides põimuvad ühte suvised lilled, porgandipeenar ja võõrad mehed. Debüüdirohkest luulerubriigist leiab ka kolm juba tuttavat autorit: Elisabeth Heinsalu luuletused võtavad suves, sügises ja nõukaaegses kortermajas hetkeks hoo maha, mortimeri tumetoonilised tekstid analüüsivad proosa ja luule piiril kõikudes eriilmelisi seisundeid, Jaanus Saare kergelt ärritunud luule kiikab miljardite aastate kaugusele tulevikku, kuulab armastatu hingamist ja mõtleb sinu peale.

Tõlkerubriigi lugejat võivad tabada déjà-vu ja tõlkefilosoofilised küsimused: Liisa Oksa ja Paul Nurga tõlked (mis tunnistati 2022. aasta tõlkevõistlusel inglise-eesti suunal I ja II koha vääriliseks) mängivad kumbki omal moel täiuslikult läbi briti kirjaniku Claire-Louise Bennetti romaanikatkendi sädelevat hoogu ja ekstsentrilist jutustajahäält. Daniel Tamm vestleb oma muhedas intervjuus äsja debüütkogu “Alaska” avaldanud Joonas Veelmaaga huumorist ja luulest ning sellest, kuidas need eluga hakkama saada aitavad, Mattias Velleri päevik räägib taimede paitamisest, niidist, nõelast, tikksaest, päris- ja asendustegevustest ja sellest, kuidas on armastada maailma milles elad ja tahta talle head ja vihata maailma milles elad ja tahta tahta talle head. Proosas aga astub püünele Gregor Kulla, kes kirjeldab osalemist heterokultuses ja muusikafestivalidel, ning Marta Talvet, kelle sürrealistlikes lugudes satub B erinevatesse olukordadesse – käib basseinis, läheb üle silla.

Jaanuarinumbris debüteerib ka Anette Pärn, kelle essee pealkirigi “Ood vabadele hämaratele Tõenäolisustele ehk Epifaania tõlkimise võimalikkusest poeetilises keelemängus” on kunstiteos omaette, rääkimata siis tekstist endast. Ka Liisa Mudisti kriitikakonkursil esikoha pälvinud arvustus Berit Kaschani viimatisest luulekogust “Täna piisab vähesest” hõljub kusagil kriitika ja luuletuse piirimail. (Kriitilist) lugemisnaudingut pakuvad Emma Lotta Lõhmuse käsitlus Janika Läänemetsa luuledebüüdist “Vihma ja kurbuse maja”, Elsbeth Hanna Aarsalu sissevaade Jelena Tšižova romaani “Naiste aeg” ning Oliver Ämariku arvustus Valeria Luiselli “Minu hammaste loost”. Kolme radikaalselt maailma muuta tahtvat feministlikku raamatut soovitab kunstnik Kadi Estland.

eelmine / järgmine artikkel