Päevik

Valupäevik

Isabel Jezierska 16.08.2021

fotod Helena Aadli

3. november

Ärkan äkitsi – keegi pussitab mind noaga kõhtu. Valu sööstab üle mu väsinud keha, huugab naba alt selga, tunnen seda valu oma häbemes ja pärakus, varbad surisevad, pea on raske. Janu on. Kurk on kuiv. Pean võtma valuvaigisteid, muidu suren selle valu kätte, mõtlen. Kogun jõudu ja rooman külmkapini. Seal hoian vajaminevaid tablette: nospaad, paratsetamooli, ibumetiini. Valan klaaskannust vett, kuid käsi ei kanna seda raskust ja laualt voolab pimeduses külm vesi. Küll see kuivab, sest kütsin veel enne magamaminekut ahju, mõtlen. Lohistan end tagasi voodisse ja langen tekki. Minestan. Vara on. Kõik magavad veel. Elan üksi. Kedagi ei tuleks, kui hõiguksin lapsena appi. Päevadeni on veel aega. Aga jumal teab, asjalood võivad üllatada. Helistan vennale ja palun, et ta tuleks siia, kui annan endast uuesti märku. Ta on mu üleaianaaber, tegelikult täiesti juhuslikult. Tänan Õnne. Vajutan kõvasti sinna, kuhu öeldakse, et tuleb vajutada, kui pimesool on lõhki. Aga ükskõik kuhu ma ka surun, kõik minus näib olevat katki. Suur kogus valuvaigisteid hakkab viimaks mõjuma. Häbi on, et mõtlesin, et hakkan surema. Kui mõjub, ju siis kannatan täna naiseks olemise all. Kirjutan Henrikule, et ta helistaks mulle hommikul teel tööle ja teeks kindlaks, et olen elus. Äkki midagi siiski lõhkes minus. Mulle lihtsalt tundus mõte üksinda voodis suremisest eriti trööstitu. Näe, elutahe ületas häbitunde.

4. november

Olen väsinud. Keha on räsitud. Kõht tuigub. Võtan iga paari tunni tagant valuvaigisteid. See on ettekirjutus günekoloogilt, kelle juures käisin juuni alguses, kui sattusin päevade valust haiglasse. See oli juuni esimene nädal, seega viis kuud tagasi, eksamite periood, nädala pärast alustasin tööd Postimehes faktikontrollija ning väitlustoimetajana. Ma ei teadnud siis veel, et mind ootavad ees rasked ajad. Aga keha võib-olla aimas, et midagi on tulemas. Olin väsinud, ilmselt üsna masendunud, koroona ei mõjunud mulle kuigi hästi, eelkõige tundsin muret maailma pärast, kuid ka iseenda tuleviku pärast – mis minust saab? Heitsin voodisse. Vaatasin lage, samal ajal kui miski elajas hakkas ennast minust läbi närima. Valu kõhus võrsus aina suuremaks, samas kui minu vaim kiratses. Ma ei jaksanud isegi venda appi kutsuda. Ta oli sealsamas kõrvaltoas. Helistasin talle ja sosistasin, et ta tuleks mu tuppa. Palusin tal kutsuda ema. Valu oli aga muutunud niivõrd väljakannatamatuks, et olin sunnitud püsti tõusma. Pea surises. Suutsin teha vaid kaks sammu, kui pidin ennast kuhugi toetama. Käisin oma pisikeses toas edasi-tagasi. Voodi, kirjutuslaud, voodi, kirjutuslaud, voodi, kirjutuslaud. Oksendasin. Ema kutsus kiirabi. Olin magamisriietes. Läksin trepist alla ja langesin põrandale. Enam ei jaksanud edasi-tagasi käia. Koridoripõrand oli mõnusalt külm. Ema arvas, et peaksin enne kiirabi saabumist riidesse panema. Aga ma ei hoolinud miskist sedavõrd tühisest. Tahtsin lihtsalt rahus lamada. Valu oli talumatu. Kiirabitöötajad pidid minust üle astuma. Nad andsid mulle kanüüliga midagi, mis lainetas külma merena üle mu keha. Trepimademel istus noor nägus mees, ta vaatas mind kurva pilguga – et sellist valu pead, noor naine, kannatama. Mina lihtsalt lamasin seal ja merelained lubasid mul sellest füüsilisest valust väsida. Oleksin tahtnud sinnasamasse uinuda. Aga nemad lihtsalt istusid mu ümber ja vaatasid mind. Ootasid valu vaibumist. Mina ootasin nende lahkumist.

5. november

Istun günekoloogitoolis, jalad laiali, häbe häbis esil. Räägin, et mul ei ole päevasid, õigupoolest peaks nendeni nii nädal aega olema. Juunist saadik olen keha rohkem jälginud ning hoidnud. Arst vaatab mu keha sisemusse. Kõik on korras. Panen riidesse ja küsin, millest see üleeilne valu siis oli. See on ovulatsioonivalu, see on täiesti normaalne osa keha füsioloogilisest toimimisest, ütleb ta. Ma ei ole sellisest asjast varem kuulnud. Ma ei teadnud, et sellist valu võin ka tunda. Saan teada, et see on normaalne valu. Sellises valus ei ole midagi ebanormaalset. Mõnikord võib lihtsalt selline valu olla. Suvel ütles günekoloog mulle haiglas, kuhu meedikud mind lõpuks endaga kaasa võtsid, et paar päeva enne päevasid pean võtma valuvaigisteid, vältimaks halvavat valu tulevikus. Kuidas saan aga ette näha noaga kõhtu pussitamist? Võin ju arvutada, mil see juhtuda võib, aga täpset hetke ma ette näha küll ei saa. Kui see on tõesti ovulatsioonivalu, siis on ta tulnud liiga hilja, mis tähendab, et minu arvutustel ei oleks tegelikult nagunii üldse mõtet.

10. november

Menstruatsiooniveri. Tähendab – see ei saanud ju ometi ovulatsioonivalu olla? Kõht valutab. Võtan ibumetiini, paratsetamooli ja nospaad. Mõne tunni pärast hakkab kõht õrnalt valutama. Võtan ibumetiini, paratsetamooli ja nospaad. Mõne tunni pärast kõht jälle valutab. Võtan ibumetiini, paratsetamooli ja nospaad … Haiglas lohutas mind üks naisarst, et pärast laste saamist ei peaks ma sellist valu enam tundma. Nii oli vähemalt tema sõbrannaga. Mõtlen, et ehk peaksin ikkagi hakkama pille võtma. Günekoloog haiglas kirjutas saatelehele, et patsient on pillide suhtes negatiivselt meelestatud. Mulle näis toona lihtsalt veider see, et pean täielikult muutma oma keha normaalset füsioloogilist toimimist nende kolme päeva pärast kuus. Teadsin ju, et ma ei teinud juba paar kuud trenni ja toitusin üsna kesiselt. Alustama pidin nendest asjadest. Aga nüüd on mul päevad ja tegelikult ei ole üldse väga hull. Kui see valu teravamaks ei lähe, siis saaksin ka valuvaigistiteta hakkama. Las nad siis olla.

12. november

Minu perearst läks pensionile ja õde, kes teab mind juba 16 aastat, ei ole täna tööl. Räägin arstile oma murest. Tänagi on mu kõht õrnalt valus, võtsin nospaad. Arst loeb ekraanilt, et olen vegan. Ma ei ole vegan, olen taimetoitlane. Tema arvates ei ole neil mingit vahet. Mõistan, et ta on mu juba eos maha kandnud. Küsib, kas võtan vitamiine ja toidulisandeid. Küsib, kas saan rauda. Kinnitan talle, et annan regulaarselt verd. Ta ei usu mind. Arvab, et probleem tuleneb minu toitumisest. Võib-olla on tal õigus. Annan verd. See on ilus punane.

16. november

Helistan meditsiiniõele, et uurida oma vereanalüüside kohta. Harva näeb sellist ilusat verd, ütleb ta. Kõik on korras. Pean nüüdsest pidama valupäevikut. Panen kirja kõik need korrad, mil võtan valuvaigisteid.

18. november

Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

20. november

Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid. Ei aita. Puudun loengust.

30. november

Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid. Ei aita. Võtan valuvaigisteid. Ei aita.

1. detsember

Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

4. detsember

Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

6. detsember

Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

8. detsember

Käin perearsti juures, sest kõhuvalud on muutunud sagedamaks. Kujutan ette, et mu kõhus on ussid, kes vaikselt mu soolikatest läbi purevad ja vallutavad kogu mu keha varbaotstest kõrvatippudeni. Toidan neid usse šokolaadikommidega. Seekord võtab mind vastu uus ja üsna noor arst. Loen talle ette valupäevikusse sisse kantud päevad. Arst vaatab mind kurvalt ning otsib nõutu pilguga õelt tuge. Koos uurivad, kuidas mulle vajalikke teste tellida. Saadavad mu korraks välja, et pidada omavahel nõu. Vereproovi andnud, tulen tagasi. Õde seletab mulle – ja ta on täitsa elevil –, kuidas ja mis topsidesse pean kodus roojama. Proove on tõesti palju.

9. detsember

Päevad. Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

10. detsember

Päevad. Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

13. detsember

Kõik testitulemused viitavad sellele, et minu tervis on kõige paremas korras – ütleb ta.

2. jaanuar

Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

3. jaanuar

Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

4. jaanuar

Päevad. Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

5. jaanuar

Päevad. Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

6. jaanuar

Päevad. Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid.

7. jaanuar

Päevad. Kõht valutab. Võtan valuvaigisteid. Kõht tuikab jälle valutada. Ei tea, las olla, mõtlen kõva häälega. Henrik tuletab meelde, et ehk ei pea ma seda valu siiski tavaliseks pidama.

14. jaanuar

Kohtun uue günekoloogiga, keda Ann teadis soovitada. Ann käis mitme arsti juures, enne kui sattus doktor Made juurde ja tal diagnoositi tsüst. Annile ei olnud keegi rääkinud, et pillidelt mahaminemine võib kaasa tuua selliseid komplikatsioone. Lähengi Made juurde lootuses, et äkki võtab ta minugi muret tõsiselt. Doktor Made kuulab mu loo ära. Tuleb välja, et ma ei peagi niimoodi kannatama. Kui kaotada menstruaaltsükkel, siis sellega läheb ka menstruatsioonivalu, ovulatsioonivalu ja kogu muu sarnane valu. Kas pillidelt mahaminemine ei tekitagi tsüsti? küsin. Made sõnul sai Ann asjast valesti aru. Munasarjatsüstid tekivad menstruaaltsükli käigus munasarjades munarakkude valmimisega seotud muutustest. Kui Ann lõpetas pillide võtmise, siis tema tsükkel taastus ning seetõttu sai tal tekkida ka tsüst. Puudub kausaalne seos. Arst kirjutab mulle välja esimeste kuude pillid. Menstruatsioon ei pea olema normaalne osa naiseks olemisest, kordan uskmatult endamisi arsti sõnu. Hiljem naeratab apteekergi sõbralikult, aimab vist, et see on minu jaoks uus olukord. Seletab veel üle, kuidas ja mis. Paneb ravimipakendid läbipaistvasse kilekotti ja ulatab koos kõige muuga üle meid eraldava klaasi. Võtan ühe pakendi kätte, sellel on suurelt kirjas Leverette. Mul ei ole seda kilekotti kuhugi panna. Nõnda jalutan koju kergemal sammul, kilekott näpu otsas, sest las näevad mu valu, kui oskavad märgata.

24. veebruar