Arvustus

Valitud hääled erilisest paigast põrgus

Madli Kullaste 27.06.2019

Melba Escobar
„Ilu Kodu”
Tõlkinud Ehte Puhang
Tänapäev, 2018

 

Colombia on riik, kus on elaniku kohta kõige rohkem ilusalonge. Kirjanikku ja kolumnisti Melba Escobari (kes pole kurikuulsa narkoparuni Pablo Escobari sugulane, kuigi temalt on seda lugematutel kordadel küsitud) jäi see infokild kummitama: mida see Colombia kohta ometi ütleb? Ta käis ringi Bogotás ja rannikul ning leidis linnaosi, kus pole ei sillutist ega kanalisatsiooni, aga on ilusalong, ja kohtas naisi, kes pigem jätavad söömata kui ennast üles löömata. Isegi mitte edevusest, pigem ellujäämistaktikana. Escobar leidis, et eriti oluline on see mustanahalistele naistele, kes peavad sisuliselt kohustuslikus korras oma afrojuukseid piinarikka keemilise toiminguga sirgendama, sest muidu ei taheta neid isegi tööle võtta. Usaldusväärse ja puhta naise juuksed peavad olema sirged.

Escobari ajas see vihale. Samuti vihastas teda naistevastane vägivald, mis on otseselt seotud naiste nägemisega dekoratsiooni, kauba või omandina. Loomulikult häirisid kirjanikku ka lokkav narkokaubandus ja vägivald (aga keda need ei häiriks?), ent peale selle pani ta tähele, et narko-kuritegevuskirjanduses kujutatakse naisi pigem aksessuaaride kui inimestena, kellel on samuti omad mõtted ja teod. Seega otsustas ta, et tema peab andma sellistele naistele hääle – ja panema selle kaugele kõlama. Puhtast raevust ja reporteritööst, mille viljad ei mahtunud enam kuidagi reportaaživormi ära, sündis romaan „Ilu Kodu”.

„Ilu Kodu” on mitme jutustajaga hoogne lugu Colombia rannikulinnast Cartagenast pealinna kolinud ilusalongitöötajast Karenist, tema klientidest ja kolleegidest. Karen on üks neist, kes peab iluteenindajana töötamiseks tingimata oma juukseid ohjeldama, aga kes siiski ei pääse kundede rassistlikest kommentaaridest. Kui tuntud telenägu otsustab, et Kareni hüüdnimi peaks olema Pocahontas, pole tal muud valikut kui see kommentaar alla neelata. Ilusalong on omamoodi mikrokosmos iseäralike reeglitega, mida järgides võib leida leevendust ja lohutust nii teenindaja kui ka klient, ning protseduurikabiinis kohtab niisugust intiimsust, mis muidu on eri ühiskonnakihtidest naiste vahel haruldane.

Nagu kirjanik on intervjuudes tunnistanud, oli loo osi raske koos hoida, ja sellepärast tundus hea lüke üks tegelastest mõrvata. Nii otsustas Escobar ohverdada ühe Kareni klientidest: keskkoolitüdruku, keda Karen vahetult enne surma vahatab. Tüdruku surmast ja selle tähendusest on raamatu jooksul märkimisväärselt vähe juttu, aga selle uurimise kirjeldustest on hästi näha kohaliku õigusemõistmise korruptiivsust; kui palju privileege on neil, kel on võimu. Vaevaliselt alanud kriminaaluurimine on algusest peale lootusetu, sest uurimisega ühel ajal toimub asja kinnimätsimine – ja seda palju tõhusamalt. Samal ajal üritab Karen sobituda pealinnaellu ja õigesti riietuda ning kogub madratsi alla raha, et oma nelja-aastane poeg rannikult vanaema juurest ära tuua. Karenit vägistatakse, raha madratsi alt varastatakse ja ta kolib kahtlaselt heal järjel kolleegi juurde. Selgub, et too on prostituut, ja ka Karen otsustab põhitöö kõrvalt seda ametit proovida, sest nii saab kiiresti jälle sääste koguma hakata.

Justkui sellest oleks veel vähe, jõuavad temani pidevalt uudised riigis lokkavast vägivallast. Automaatne kaitsereaktsioon on neist mitte välja teha, sest täielik lootusetusetunne ei muuda niigi raske päevaga toimetulemist kuidagi lihtsamaks. Näiteks palub protagonist taksos raadiojaama vahetada, kui raadiouudised on liiga verised: „Ärka, Bogotá! Uskumatu! Arvates, et naine petab teda, tappis ehitustööline Bosa rajoonist kahekümne rusikalöögiga oma abikaasa. Kuulake veel! Kennedy linnaosas pani üks joodik politseiniku põlema, sest too oli palunud tal tejo mängimine lõpetada. Uskumatu! Cuadra Pichas tappis üks rumbatantsija diskoteegi uksehoidja, sest too ei tahtnud teda sisse lasta. [—] Karenile meeldis „Ärka, Bogotá!” saatejuhi hääl. Ka rannikul kuulati seda saadet palju, aga ta tõesti ei tahtnud teada, kuidas rahvas üksteist notib. Tal valutas pea.” (lk 105)

Taksojuht reageerib Kareni palvele ja konkureerivas raadiojaamas räägitakse parasjagu tervishoiupettusest, mis on tema jaoks piisavalt neutraalne, et magama jääda: „Uudistes selgitati, et need tervishoiuteenuseid osutavad asutused mõtlesid ise välja patsiente, kloonisid neid, sisestasid süsteemi juba surnud inimesi, kirjutasid välja ravimeid, mida keegi polnud kunagi tarvitanud, et seejärel arve kulude katmiseks esitada riigile” (lk 109–110).

Just nagu vägivallauudised, mille kirjanik peaasjalikult päriselust võttis, oli tervishoiupettus Colombias täiesti päevakohane nii 2015. aastal, kui Escobari raamat ilmus, kui ka nüüd. Kummituspatsiendid hõljuvad Colombia haiglates endiselt: tunamulluste kurioosumite seas oli õhust võetud õnnetustes viga saanud olematute ohvrite intensiivravi; samuti kulus suur summa nähtamatute töötajate palkadele. 800 fiktiivset patsienti said ülikallist aidsiravi ja hambaravis tuli ette, et kui mõnel patsiendil asendati kaks hammast, läks arvepidamisse kirja kaheksa. Ajakirjanduses on nende andmete kajastamisel kasutatud eelarve verest tühjaks jooksmise metafoori, mis on eriti sobilik sellepärast, et ka hemofiiliaravimid olid nende arstimite hulgas, mida fantoompatsiendid hädasti vajasid.

Kui sellised uudised kuhjuvad, muutuvad inimesed paratamatult nende vastu tuimaks, sest need on juba osa igapäevasest mittemaagilisest realismist. Iga kord uuesti ärrituda pole kestlik. Nii on Kareni reaktsioon uudisele täiesti usutav: jahmatusest õhu ahmimise asemel lihtsalt uinuda.

Isegi esmapilgul liialdustena tunduvate kirjelduste puhul selgub, et need võrsuvad pigem Escobari andmekogumiskirest kui kujutlusvõimest. Raamatus kirjeldatakse näiteks kohalikku vanglat kui tõelist põrgut: kaheksa naist magavad vahetustega neljas narivoodis; ihuliste vajaduste rahuldamiseks peab seisma sabas, seda saab teha ainult kindlal ajal ja mitte kunagi privaatselt. Euroopa lugejale võib see tunduda ülepingutatud, eriti kui ta on mõnes (enamasti Venezuelas toodetud) seebiseriaalis tõepoolest näinud, kuidas ebaõiglaselt süüdi mõistetud õrn neiu räpases ja kõledas ruumis mingit halli ollust sööb, aga tegelikult pole kirjeldatu Colombia reaalsusest sugugi kaugel. 2018. aasta seisuga olid Colombia vanglad nii ülerahvastatud, et neis oli peaaegu poole rohkem inimesi, kui neisse tegelikult mahtus, seega on kõiksugused järjekorrad ja soovimatud ühistegevused vägagi tegelikud.

Bogotá linnaruumi on Escobar kujutanud küll põgusalt, aga minu jaoks piisavalt detailselt, et meenuksid eri linnaosade lõhnad ja sõbra visandatud kaart, millel ta märkis ristikesega ära mõned piirkonnad, kuhu ei peaks minema. Tänavad on märgistatud numbritega, vähegi kenamate majade ümber ehitatakse müürid ja linnaliinibussidesse hüppavad vahel sisse üheksa-aastased poisid, et pere ülalpidamiseks reisijatele mentoolikomme müüa. Kusjuures just ühistransporti kirjeldavates stseenides näitab Escobar kohalike kenamat poolt, sõbralikkust ja solidaarsust võõraste vastu. Näiteks kui bussis Kareni kõrval istuv poiss kuuleb, et naisel kõht koriseb, annab poiss talle pool guajaavimoosiga saiakest ja selles pole midagi imelikku; Karen ise paneb käe hirmunud raseda tüdruku käe peale, et too lõpetaks küünte närimise.

See seik on aga ainus tõeline naistevaheline solidaarsuseilming terves raamatus. Isegi kui tundub, et mõne naise vahel on tekkimas soe ja toetav side, on see näiline. Usaldus pole põhjendatud, illusioon luuakse pigem selleks, et ise kasu saada.1 Escobar on öelnud, et tema raamatu tegelaste jaoks on otsustaval hetkel alati olulisem klassikuuluvus või isiklikud eelarvamused, mitte teise naise heaolu. Eri taustaga naistel lihtsalt pole piisavalt palju ühist, et päriselt hoolida ja üksteist aidata. Kui „Ilu Kodu” oleks lihtsalt üks vahvalt verine krimiromaan, poleks sellest hullu, sest siis võiks öelda, et nad on kõigest käputäis väljamõeldud tegelasi, aga kuna Escobari ambitsioon oli teose kaudu naistele hääl anda, püüab ta neid kujutades ju ometi midagi üldistavat öelda. Ent üldistus, et Colombia naised – või ehk naised üldiselt – käituvad üksteisega põrmustavalt, on karm. See meenutab veidi inimesi, kes väidavad, et on sõbrad ainult meestega, sest naised on ussid, pinnapealsed või frivoolsed. Tahaks neile öelda, et ka naised võivad olla võrratud sõbrad, aga samas ei tahaks ise seda neile vabatahtlikult tõestada.

Omaette teema on naiste kaassüü naistevastases vägivallas. Kui Karenit vägistatakse, ilmub kohale vägistaja abikaasa, kes küll moepärast ärgitab meest järele jätma, ent kutsub seejärel Karenit litsiks, käsutab teda ennast pesema ja kutsub talle takso. Tapetud koolitüdruku viimaste mõtete hulgas on näpunäited emalt, kes on kasvatanud teda kuulekaks ja meeldivaks: „Ta oleks tahtnud seda talle öelda, oleks tahtnud talle öelda, et ta tegi haiget, et see ei meeldinud talle, aga siis meenus talle ema, kes oli öelnud: „Kui sul pole midagi head öelda, siis parem hoia suu kinni,” nii et ta pidas paremaks suu kinni hoida ja lasta tal seda teha, lasta tal valada endale ühe klaasi viskit ja sundida see ära jooma, lasi puistata välja ühe kokaiinitriibu ja määrida seda igemetele, selleks kaks sõrme talle jõuga suhu surudes, lasta tal rebida katki oma valge koolipluus, lasta sorida seljakotis, et saada teada, kes mida teab, ja siis tema riided mööda tuba laiali loopida.” (lk 89)

Võiks isegi mõelda, et tüdruk sureb sellepärast, et ema õpetas teda suud kinni hoidma, aga see oleks ohvrisüüdistamine, veelgi enam, ohvri ema süüdistamine. Tüdruk sureb, sest ta tapetakse, süüdi on tema mõrvar. Kui tüdruku ema on kaassüüdlane, siis ehk ainult seepärast, et esindab Lõuna-Ameerika romantilist patriarhaati, mis sugereerib isegi kõige kenamate salsalugude laulusõnades, et armastus on kannatus, omanditunne suhtes on normaalne ja naine peab tegema seda, mida temalt oodatakse. Ema näpunäited pidid aitama tütrel lihtsalt kohaneda. Raamatu kontekstis on tüdrukul tõepoolest oluline roll, sest detaile tema surmaeelsetest kannatustest jätkub lausa mitmesse peatükki, aga peale neiu vanemate ja tõendeid hävitavate võimukate meeste on ülejäänud maailmal tema õnnetust lõpust päris ükskõik.

Õigupoolest tundub vaikus tüdruku surma ümber kohatu, sest kuigi Colombias on erakordselt palju naistevastast vägivalda ja mõrvu, ei peeta seda tegelikult normaalseks ega paratamatuks. Escobari raamatu kirjutamise ajal kõlas nii tema kodulinnas Bogotás kui ka sünnilinnas Calis tänavakunstist, artiklitest ja kampaaniatest kooride kaupa vihaseid hääli, kes nõudsid naistele õigust elada. Selle võitluse mõju jõudis 2015. aastal Rosa Elvira Cely nimelisse seadusesse, kus defineeriti feminitsiid kui naise tapmine mehe poolt tema soo pärast, ning selle teo eest määratakse nüüd varasemast raskem karistus. Seadus võeti vastu küll alles juunis (Escobari raamat ilmus veebruaris), aga meeleavalduste ja märgukirjadega poliitiline võitlus selle nimel algas juba 2012. aastal, kui Cely koolikaaslane naise Bogotá pargis pargis nii julmalt läbi peksis ja vägistas, et tüdruk vigastustesse suri. Escobari kujutatud Bogotá, kus pole ühtegi vihjet sellele märkimisväärselt intensiivsele liikumisele ja kus noore tüdruku kahtlase surma puhul ei mõelda esimesena, et tema kallim või eks on ta mõrvanud, on reaalsusest tohutult kaugel, lausa düstoopiline.

„Ilu Kodu” annab tõepoolest aimu Colombia ja eriti pealinna elu mõnest meeleheitele ajavast aspektist, aga see pole selline Suur Naisromaan, mis pakuks korralikku alternatiivi meestekesksele narratiivile. Raamatus on küll esindatud probleemid, millega naised rinda pistavad, aga need naised on kas ise ohvrid või kaassüüdlased, enamasti mõlemat. Escobar tegi nende tegelaste loomiseks tõesti põhjalikku reporteritööd, aga millegipärast ei jäänud raamatut kokku pannes sõelale ühtki päriselt enda ja teiste elu eest võitlevat naist, kuigi neid ometi Colombias külluslikult leidub. Sellest, kuidas Escobar naisi kujutab, kumab pigem internaliseeritud misogüüniat ja hukkamõistu, mitte empaatiat. Mind lugejana ei jää kummitama mitte niivõrd see, kuidas naised selles raamatus üksteist reedavad, vaid see, kuidas kirjanik ise on nad reetnud.

 


1 Naiste sõpruse kujutamisest sellise vuhvlina on Eestis kirjutanud näiteks Johanna Ross artiklis „Sõbranna – sõbralaadne toode. Kultuurilisi representatsioone meilt ja mujalt” – Vikerkaar 1/2012.

eelmine / järgmine artikkel