Mõeldes luulele ja keelele, ei saa teisiti, kui lasta esmalt peas kumiseda Hasso Krulli sõnadel:
„Luuletus on kingitus, aga mitte ainult kingitud asi. See kingitus on elus: ta on tulnud teiselt poolt, sealt, kust tulid meie esivanemad, kust tuli esivanemate keel. Luuletus on selle keele laps, üks väga arvukatest lastest, ja ta on niisama elus nagu see keelgi. [—] Luuletus on selle keele sees sündinud olevus, ta on ainult näiliselt lõpetatud ja muutub kogu aeg koos keelega. Täpsemalt, luuletus on hajastruktuur, mis võtab korrapärase kuju ainult tänu sellele, et ta „hõljub korrapäratuses.“ [1]
Keel on natuke nagu universum. Kui maailmaruum koosneb elementaarosakestest, mateeriast, energiast, nende abil moodustunud tähtedest, planeetidest ja galaktikatest ning kõige vahel haigutavatest kosmilistest tühikutest, siis keeleilm koosneb tähtedest, häälikutest, märkidest, silpidest, sõnadest, lausetest, nende taga peituvast mõttest ning kõige vahel lasuvatest pausidest – vaikusest. Lingvistika püüd on uurida ja kirjeldada keeleuniversumi struktuuri ja toimemehhanisme selle täielikkuses. Et poeesia on osa muutuvast keeleuniversumist ning kirjanduse üks vanimatest vormidest, on luule keele- ja kirjandusteadlastele hingelähedane uurimisobjekt, poeetika uurimist võib aga pidada alaks, kus keele- ja kirjandusteadus lõimuvad kõige loomulikumalt.
Inimkeelel arvatakse olevat kuus põhirolli: kontekstilisele sisule keskendub osutav, saatjale väljenduslik ja saajale kõnetav funktsioon; sõnumi vormile poeetiline, kontaktile ühendav ja keelele metakeeleline ehk keeleülene funktsioon.[2] Suhtluses esinevad need rollid segiläbi ja ühel ajal. Võib oletada, et kui keel 50 000 – 150 000 aastat tagasi kujunes, oli selle esmaseks ülesandeks vahendada infot ning väljendada mõtteid ja kogemusi: „Mammut seal – viis tükki – valus on“ jne. Samaväärselt said keele väljunditeks ka loitsimine, loomine, suhete hoidmine, identiteedi ja kultuuri talletamine. Ja ühel päeval mõtles inimene: „Kui midagi öelda, miks mitte nii, et on täpne, puhas, ilus?“
Luule ehk sõnakunsti kõige olulisem funktsioon on poeetilisus ehk eneseleosutavus: nagu on märkinud inglise kirjanik Michael Roberts, on luule esmajoones keele võimaluste avastamine.[3] See tähendab, et mäng keeleliste väljendusvahendite, näiteks rütmi, vormi, kõla- ja tähendusvarjunditega, on poeetilise teksti alus, sageli on see olulisem kui mõte või tundmus, mida soovitakse edastada. Arne Merilai on öelnud, et luuletuse peamine mõte on luuletus ise oma poeetilises kompositsioonis. Luuletekst on vormiliselt, stilistiliselt struktuurisidus, tema sisu on määranud väljenduse struktuur: mis viimasega sobib, leiab tee teksti, mis mitte, hüljatakse või asendatakse.[4] Tundub, et seesama vormiline piiratus mõjub katalüsaatorina, mis tõukab luuletajaid rikkuma kõiki muid reegleid, otsima semantilist ja grammatilist vabadust, väljenduslikku omapära.
Peale selle, et luulekeelele on omane normatiivsest erinev sõnajärg ja vormimoodustus, on ülioluline ka keele komponentide omavaheline harmoonia, olemuslik sobivus. On iseenesestmõistetav, et kui luulet lingvistiliselt analüüsida, on tulemus hoopis teistsugune kui harjumuspärases keelesüsteemis – luulekeel on metafoorsem, mitmetähenduslikum ja intertekstuaalsem kui kõnekeel. Seetõttu on seda raske ainult keeleteaduslikust vaatepunktist uurida ning tekstianalüüs nõuab samaväärselt kirjandus-, ajaloo- ja semiootikateadlikku käsitlust. Ent ka siis on oht „valesti“ tõlgendada. Tõenäoliselt kasutatakse just neil põhjustel tarbetekstide ja argisuhtluse kõrval luulet keele seisundi uurimiseks võrdlemisi vähe, ehkki luule on osa elavast keelest, mõneti selle elegantseim rakuke. Kuna luulekeel on niivõrd taideline, mitmetasandiline ja autoriilmeline, on paratamatult keeruline selle põhjal laiema inimhulga keelekasutuse kohta üldistusi teha.
Siiski ei tähenda see, et üldised ajastule omased keeletendentsid luules üldse ei peegeldu. Eriti praegu, kui kunsti ei kammitse tsensuur, raamatu avaldamine on imelihtne ja luuletusi saab lõputult üles laadida ka internetiplatvormidele. Kuidas sellised võimalused luulemaastikku on mõjutanud, on juba omaette küsimus. Kuigi luules tundub iga sõna arvopärdilikult väljendudes justkui rohujuuretasandilt lilleõie staatusesse tõusnud, ei tasu unustada, et luule kirjutamine on sageli spontaanne protsess ning poeedid on ümbritsevast keeleruumist alateadlikult mõjutatud. Teisisõnu, teadvustatud valikute (enamasti leksikaalse tasandi) kõrval leidub ka peidetud teadvustamata valikuid (lauseehituslikul tasandil, rektsioonis jne).
Abituuriumiaastal koostatud uurimistöös[5] keskendusin sellele, kuidas ja kuivõrd kasutavad kaasaegsed luuletajad oma loomingus tsitaatsõnu ning võõrkeelseid väljendeid. Võtsin vaatluse alla kirjandusajakirjades Looming, Vikerkaar ja Värske Rõhk kolme viimase aasta jooksul avaldatud algupärase eesti luule. Mind huvitas, kui palju tsitaatsõnu luules leidub ja millises vormis need on; millistest keeltest laenatakse kõige rohkem, kuivõrd järgitakse vormistamisel ortograafiareegleid; milline on väljendite funktsioon või eesmärk luuletuses. Teoreetilisele materjalile ja lugemiskogemusele tuginedes kujunes kaks hüpoteesi: kõige rohkem laenatakse inglise keelest ning nooremad luuletajad kasutavad inglise keelt rohkem kui vanemad.
Kuigi kokku kasutati kahteteist võõrkeelt ning keelendid (sõnad, sõnaühendid ja laused) varieerusid nii tähenduse, tausta kui funktsiooni poolest, tulid andmeanalüüsi tulemusena esile kindlad ja oodatavad seaduspärad. Lisaks sellele, et inglise keel oli kokkuvõttes kõige populaarsem, moodustades üle poole kõigist keelenditest, kasutasid pärast 1990. aastat sündinud autorid inglise keelt tunduvalt rohkem kui eelneva põlvkonna luuletajad. Enim võõrkeelseid väljendeid (4,4 keelendit numbri kohta) leidus Värskes Rõhus, mis avaldab põhiliselt nooremate autorite loomingut, kõige vähem (1,4 keelendit numbri kohta) aga vanemas ja tsitaatsõnade vormistamisel kirjakeele normi järgivas Loomingus. Samasuguses gradatsioonis – Värske Rõhk, Vikerkaar, Looming – langes ka inglise keele mõju. Loomingus avaldatud luuletuste autorid või toimetajad eelistasid võõrkeelseid väljendeid vormistada kirjakeele normi järgi, samal ajal kui Vikerkaares ja Värskes Rõhus suhtuti ortograafiareeglitesse ja keelte sulandamisse vabamalt. Võrdluseks: Loomingus oli normi järgi vormistatud 71 protsenti sõnadest, Vikerkaares 38 ja Värskes Rõhus 28 protsenti. Kuna kõik hüpoteesid leidsid kinnitust, siis võiks sinisilmselt öelda: „Mida oligi tarvis tõestada. Mott.“
Olles andmeanalüüsi lõpetanud, jõudsin tõdemusele, et numbrid, ehkki huvitavad, tõestavad suures plaanis vähe. Heal juhul kinnitavad need, et kaasaegne keeleruum on tugevate angloameerika mõjudega. Arvud hakkaksid tõsiselt kõnelema siis, kui samal kombel analüüsida põhjalikult ja süstemaatiliselt ka kogu praegust eesti luulet, seejärel varasemat ning lõpuks veel vanemat luulet, ning saadud tulemusi võrrelda. Et nii mahuka uurimuse tegemine liigitub juba elutöö alla, oli minu järgmine samm hoopis leitud keelendite funktsiooni, tähenduse ja mõtte uurimine. Intertekstuaalsete viidete tuvastamine. Sujuval keelemängul mõjuda laskmine. Peamurdmine selle üle, miks panevad autorid luuletusele ikka ja jälle ingliskeelse pealkirja, kui tekstiga sobiks ka eestikeelne. Tänu poeetilise keelematerjali kontsentreeritusele peitub luule uurimise võlu just kihtidesse sukeldumise võimalikkuses — peale selle, milliseid vahendeid kasutatakse, tuleb uurida, kuidas ja miks neid kasutatakse.
Nii võib tõdeda, et enamiku tsitaatsõnade eesmärk oli asendada omakeelset vastet või edastada täpselt mõnd võõrkeelset terminit. Ent sõnad võisid kanda ka lisafunktsiooni, näiteks leidus hübriidsõnu nagu machomeestlane, olmeshitlist, online-pidu. Minule üllatuseks kasutati riimimiseks tsitaatsõnu ainult mõnel korral, näiteks Eda Ahi luuletuses: „see pole Petlemm, see on Pelgulinn, [—] aga hall on igal ajal in.“[6] Fraase ja sõnaühendeid esines kokkuvõttes tunduvalt rohkem ning paljudel juhtudel viidati nendega sujuvalt mõnele teisele tekstile või teosele, kusjuures tihti omakeelse vastega samal ajal. Mirjam Parve kirjutab: „unarusse jäetud sõprused / minu süü minu süü minu ülisuur süü / mea maxima culpa“[7]; Lehte Hainsalu aga: „vesi väreleb neid kandes nagu sulnis uni. / La vida es sueño. / Elu on uni, / värviline uni, õnnistatud uni.“[8] Silma paistsid mõned autorid, kes süstemaatiliselt ja intensiivselt keeli sulandasid, näiteks illustreerib Igor Kotjuh eesti ja vene keele segunemist luuletuses „Keeleökonoomsusest“: „острый äär / один töö / в городе будет etendus / есть ли такие страны в которых kiirusepiiranguid ei ole?“[9] Need on vaid üksikud näited sellest, kuidas võõrkeelega mängimine lisab tekstile elu ja omapära.
Kordan Robertsi mõtet: luule esmane ülesanne on keele võimaluste avastamine. Siurulased olid sisse võetud Aaviku uudissõnadest, Alliksaar stiihilisest sõnaloomest, tänapäeva ühismeediapoeedid armastavad vabavärssi ja vaimukat kalambuuri. Kõik need „avastajad“ näitavad, et keele võimalused ei ole piiratud. Luulet uurides hakkasin mõtlema, miks peaks nende võimaluste avastamine ja kasutamine olema omane üksnes luulele. Lavly Perling on tõestanud, et ka kohtusüüdistuse, ehkki reglementeeritud õiguskeeles, saab ette kanda luulevormis.[10] Armastame sõpradega Keiti Vilmsi lausungit, et kui miski pole grammatiliselt korrektne, on ta poeetiliselt korrektne. Luules näib iga sõna läbimõeldud, eesmärgipärane ja huvitav, kirja- ja argikeeles näib keele „luulelisus“ aga sageli pigem kõrvaline, või ei olda seda infovahetamise tuhinas harjunud märkama. Ka poeetikaõpik, millest uurimistöö teoreetilise osa kirjutamisel palju lähtusin, sõnab, et luuleline keelekasutus ei ole argine, vaid erakordne — see nõuab poeetiliselt korrastatud, kokkukõlavat, sidusat kõnet.[11] Kuigi esmapilgul tundub keelemäng, normide painutamine ja „korrapäratuses hõljuva korrapära“ otsimine olevat vaid poeetide hobi, on see tegelikult vähemal või rohkemal määral omane kõigile keelekasutajatele. Keel on elav ja arenev organism, mida ei saa kunagi lõpuni reeglitele allutada. Võiks uljalt väita, et ta ülepea eranditest toitubki …
Luuleuurimisel ei saa mööda vaadata ka poeesia tugevast seosest kõne ja muusikaga. Arvatakse, et luulekunst sündis enne kirjakunsti. Aeg-ajalt küsitakse, kas luule on mõeldud ettekandmiseks, ning siin arvamused lahknevad. Põhjusega, sest kuigi ettekandmine lisab tekstile teistsuguse dimensiooni, ei pruugi see dimensioon kinkida esteetilist väärtust. On ju luule esitamine keeruline kunst — mõned õpivad seda lavakoolis aastaid, ent ei saavuta ikkagi tunnetust, mis teisel võib tulla loomulikult. Ka sama inimene esitab ühte luuletust suurele auditooriumile ja oma armsamale täiesti erinevalt. Mõneti on luule paberil justkui kristalliseerunud vormis, voolama hakkab ta alles siis, kui meie keel või sisemine hääl ta kõlama paneb. Mõni luuletus tahaks jääda kristalliks, mõni lausa nõuab veeks sulatamist. Toon viimase näiteks Liisa Mudisti read: „vull vull vee seest tõusev / michelangelo veenuse lokkide spiraalsus / ma tahan ma tahan ma tahan / ich will ich will / vull vull vull vull / full full on full on …“ [12]
Autor sulandab siin teadlikult ja sujuvalt erinevad koodid (ehk keeled) ning saavutab mõneti isegi hüpnootilise efekti, mis ka helilaineteks muutumata mängib vastuvõtja kuulmistajuga. Olles kuulnud, kuidas autor ise oma luulet loeb, võin siiski vihjata, et elava esitusega kaasnev sünergia, reaalne kuulmisaisting, autorile isikupärane intonatsioon ja miks mitte ka esituse ainukordsust märkivad juhuslikud hingetõmbed muudavad efekti täielikumaks.
Kuigi nähtus ise pole uus, on viimastel aastakümnetel eriti hoogu kogunud uus performance-kunsti žanr spoken word poetry, mis tähendab, et juba luuletuse kirjutamisel arvestatakse selle esitamise viisiga. Autorid kannavad oma loomingut ette peamiselt spetsiaalsetel üritustel ehk luuleprõmmudel, kus sageli lisandub võistlusmoment. Kontekstivõõrale lugejale võib osa sellistest luuletustest paberil tunduda täiesti arusaamatud ja veidrad, lihtsalt seetõttu, et need ei mõju trükitult terviklikuna. Keele foneetilised omadused võimenduvad veel enam häälutusluules, kus sõnakunstiga põimuvad muusikale omased võtted. Näiteks võib tuua Jaan Malini, kelle häälutusi peetakse kirjanduse ja muusika piirimaile jäämaks:
„GGG———gent / tahab tulla / mulla / alla
Kalla / allla / lalalalaa / ainigaa Assamallaaa
Waterloo / OHOHHOO / Gent
tagumatta / palumatta / karumatta / halumatta
kalu vee lee / U-JU-MA / plätj-plätj-plätj
Puff / GHENT
OOOrtsakkker“[13]
Kõlaluule on modernse poeesia liik, katse jõuda kõne-eelse suhtluseni, kusjuures sageli ei pruugi häälutatavad segmendid omada mingisugust semantilist tähendust, nagu on märkinud Malin ise.[14] Niisiis ei saa luule lingvistilisel uurimisel alati piirduda ainult tekstianalüüsiga, vaid sageli tuleb arvesse võtta ka selle esitamise omapära.
Kunstilise ja emotsionaalse terviku teeb luuletusest kõigi elementide koosmõju. Kui liiga palju analüüsida, on oht kaotada maagia. Ent see oht ei lükka ümber väidet, et lisaks sisu mõtestamisele on ka keele reeglite, olemuse ja väljendusvahendite avastamine, tundmine ja defineerimine vajalik luule täielikumaks tajumiseks ja mõistmiseks. Ning nagu värvi- ja kompositsiooniteooriat tundes võib kunstiks muutuda igapäevane olmevisuaal, võib keelearmastajale poeesia end kogu erakordsuses ilmutada väljaspool luuleraamatut. Räppari improviseeritud mõminas, buda munga igirahulikus kõnes, poiss-sõbra armastusavalduses, väikese venna une-eelses häälutuses … Siis võib ühel hetkel leida end mõtlemast: „Miks mitte öelda nii, et on täpne, puhas, ilus?“ Ja mäng võib alata.
[1] Hasso Krull. „Mis on luule?“ – Vikerkaar, nr 7–8, 2011, lk 89.
[2] Epp Annus, Arne Merilai, Anneli Saro. „Poeetika: gümnaasiumiõpik“ – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 22.
[3] Khalil Hassan Nofal. „Syntatic Aspects of Poetry: A Pragmatic Perspective“ – International Journal of Business and Social Science, kd 2, nr 16, 2011.
[4]Arne Merilai. „Luulekeele olemus“ – Sirp, 16.09.2011.
[5] Helo Maria Laatspera. „Tsitaatsõnad ja võõrkeelsed väljendid ajakirjades Looming, Vikerkaar ja Värske Rõhk avaldatud uuemas eesti luules“ – Tartu: Hugo Treffneri Gümnaasium, 2021.
[6] Eda Ahi. „jeesuskonflikt“ – Looming, nr 10, 2020, lk 1371.
[7] Mirjam Parve. „Kevad Tartu peal“ – Värske Rõhk, nr 63, 2020, lk 3.
[8] Lehte Hainsalu. „*Emajõgi voolab ruttu, ent kiirustamata“ – Looming, nr 1, 2018, lk 26.
[9] Igor Kotjuh. „Keeleökonoomsusest“ – Vikerkaar, nr 4–5, 2020, lk 35.
[10] Risto Berendson. „Prokurör, kes luuletab.“ – Postimees, 25.10.2014.
[11] „Poeetika: gümnaasiumiõpik“, lk 26.
[12] Liisa Mudist. „*ei sellest ei saa asja“ – Värske Rõhk, nr 61, 2019, lk 1.
[13] Peeter Helme. „Jaan Malin teeb hirmsaid hääli“ – Eesti Ekspress, 13.08.2010.
[14] Peeter Helme. „Jaan Malin teeb hirmsaid hääli“.
_______________________________________________________________________
Helo Maria Laatspera (19): “Olen noor tartlane ning värske arstitudeng, kes püüab vaikselt ümbritsevat maailma mõista. Mulle meeldib kirjandusmaastikel matkata, loodust jälgida ja kohtuda loominguliste inimestega. Puhkehetkedel lähen metsa, mängin tšellot, või võtan killukese kirsitükkidega šokolaadi ja vaatan elu läbi lapsesilmade.”
