Moreover, something is or seems,
That touches me with mystic gleams,
Like glimpses of forgotten dreams –
Of something felt, like something here;
Of something done, I know not where;
Such as no language may declare.
katkend Alfred Lord Tennysoni poeemist
”The Two Voices“ (1833–1834)
Managem kujutlusse pilt territooriumist, mida piiritlevad üksnes maailma ääred. Ja esimeste inimeste silmadest, mis selle alaga kohtudes eneses kaardistamisiha avastavad. Ala kõmbitakse läbi, sammudest kantakse paberile mustad jooned. Kaardistamisprotsessi puhul on oluline tõmmatud joonte paikapidavus välise tegelikkuse suhtes ning toimivaks kaardiks kuulutatakse see, mis on vastavuses territooriumi tegelike tunnustega. See vastavussuhe nimetatakse toimivaks tõeks. Tõene kaart annab inimesele võimaluse end ala suhtes positsioneerida, selles paremini liigelda, teiste liiklejatega mitte kokku põrgata. Ühise sammumise käigus määratakse kindlaks alad, millel on teede rajamiseks parim pinnas. Sinna, kus sobib, tallatakse sisse teadmiste teerajad, valatakse need betooni ning määratakse meetrum, mille rütmis neil kõndida. Betoonteedest kujunevad edasiste joonestamiste rõhutatud keskmed ning nende pinnasest võrsub kuuesambaline arhitektuur, mille kodadesse ärgu sisenegu keegi, kes geomeetria osas ignorant![1]
Oletagem aga, et nende betoonradade kõrval on sellele territooriumile omane veel miski – teatavas hämaralas aset leidev liigirikkus, soine rägastik, millesse teed ei saa rajada. Sinna sattununa leiab inimene end ühtäkki määratlematuse mälkast. See ala on aheldamatu, ta lõhnab ürgsetete järele, ei allu loogikareeglitele ega matemaatilistele mõõtmistele. Ta ei ole läbivalgustatav – talle on omane liikuvus, mis iga temale suunatud valgusvihu alt uude hämarusse pageb.
Sel alal saab võimalikuks epifaaniline tunnetus, mis rabab inimest oma kirkuses – kogemuse keskmes paikneb äkiline otseteadmine Tõest. Ja epifaania (kr. epiphaneia – ilmumine) ei kõnele seal mitte betoonradade, vaid intuitiivsete kombitsemiselundite kaudu. Tajutule on omane väljendamatus, mis on inimese ratsionaalsele haardeulatusele puutumatu, ning paistab võimatu isiklikku tõetunnetust jagatavasse intellektikeelde tõlkida. Selles tunnetuses viibib inimene väljaspool mõistuse ülemvõimu, tahe on talle allumatu, ta tunneb end viibivat justkui millegi kõrgema võimuses.[2] Kogeja küsimuseks saab: kuidas väljendada hämarusest leitud Tõde selle tunnetuse olemuslikus tõlkimatuse seisundis?
20. sajandil ilmub maailmaterritooriumile austerlane Ludwig Wittgenstein (1889–1951), kes uurib, nagu paljud vaatlejad enne ja pärast teda, keelelise väljenduse olemust. Noorel Wittgensteinil kujuneb järgnev sügav veendumus: selleks, et keel inimestevahelise tähendusliku meediumina toimida saaks, peab see alluma formaalloogika reeglitele. Keelest peab saama matemaatiline võte. Tõlgendus peab olema tagasiviidav oma lähtetekstini – vastasel juhul on tulemuseks kommunikatsioonirike. Keel peab teenima maksimaalset mõistelist täpsust, ideede selget edasikandumist, „mida üldse öelda saab, saab öelda selgelt“[3] ja ähmased tõlked võivad ühiskondlikus tegelikkuses kaasa tuua tegelikkuses kaasa tuua suure pahanduse.
Seejuures ei välistanud Wittgenstein aga hämarala tõetunnetuste võimalikkust, otse vastupidi, 1921. aastal kuulutab ta:
6.522. „On tõesti olemas väljendamatu.
See näitab ennast, ta on müstiline“
kuid
7. „Millest ei saa rääkida,
sellest tuleb vaikida“[4]
Epifaania oma olemuslikus tõlkimatuses on tõepoolest miski, millest noor Wittgenstein vaikida soovitaks – see on kogemusena a priori keeleväline ning seega puudub võimalus, et ratsionaalsuse kategooriad või loogikavõtted teda hõlmata suudaks.
Mõned kümnendid hiljem taganeb Wittgenstein aga oma varasemast seisukohast ning loob uue vaate väljendamiseks keelemängude kontseptsiooni. Keelemängu defineerib Wittgenstein kui „tervikut, mille moodustavad keel ja tegevused, millega see on läbi põimunud“[5]. Just nagu malemängu reeglid ei ühti nendega, mida austatakse jalgpallis, toimivad ka erisugused keelemängud kui valdkonnaspetsiifilised diskursiivsed keelekasutused üksteisest sõltumatutel alustel – igal keelemängul on tähendus omaenese toimereeglites. Ilmneb, et ehk ei peagi hämarala tõetunnetust tõlgendama betoonist pinnaselt: see väljendamatu, millest ei saa rääkida, võib keelelise tähenduslikkuse omandada hoopis teistsugustel alustel.
Hämaralal leitud tõetunnetusega ei pöördu inimene seega mitte geomeetria[6]-traditsiooni poole, mille mõõtmisvõtted on aastasadade jooksul ratsionaalsuse keelemängus settinud. Samuti ei pea ta sellele tõetunnetusele väljendust otsima ühegi pühakirja seletamisaltist raamistikust. Ta suundub leitud tunnetusega ühte kolmandasse – poeetilisse – ruumi, mis on märksa vanem kui maamõõtmised või pühasõna. See ruum oli olemas enne keelelise aru eritlevaid kategooriaid. See on ruum, milles tähendused pole koondunud kolpa – keha ei ole selles ruumis mitte ajujätke, vaid pinnas, millelt poeetiline impulss üldse tärgata saab. Selle impulsi eelduseks on inimene kui kehastunud olend, ühes oma kirgede, spasmide ja materiaalse ainesega. Poeetiline ruum on sellest kehalisusest tärkav aegade- ja vormideülene abstraktne printsiip; see on hämarate võimalikkuste sfäär, milles tõlgetele on antud voli ekselda, end meeldivalt kadununa tunda. See ruum on kõikenäinud ega ava ennast inimesele ühelgi hetkel, mil vale on vahel.
Poeetiline ruum ise asub kirjeldatavusest väljaspool, kuid avaneb inimestevahelisele tõlgendatavusele just vormiliste väljenduste kaudu, kuulugu see vorm kirjanduse, kujutava kunsti, performatiivsuse või millegi neljanda-kuuenda valda. Nende vormide toimepiiriks on keelemäng, milles kehtestatud reeglistik annab võimaluse poeetilise tähenduslikkuse tekkeks.
Poeetilises keelemängus aset leidev tõlkeprotsess on algusest peale ähmane – hämaralalt leitud väljendamatus tõlgitakse vormi, milles algne tõetunnetus lähtetekstina iialgi terviklikult kohal ei saa olla. Tähendus ei toimi selles mängus mitte selge ja piiritletud nähtusena, vaid moodustub vormi- ja sisuelementide omavahelistest suheterägastikest, nendes toimivate narratiivsuste vastastikmõjust: ükski osake ei ole terviku suhtes neutraalne ehituskivi, kuivõrd igaüks neist kannab eneses eos mingisugust lugu. Tähendus ei ole selles keelemängus mitte elementide kogusumma, vaid tärkab nende koosmõju dünaamikast.[7] Poeetilise ruumi tähendusstruktuur on elementide omavaheline taktiilne suhe.
Tõlgendavate teadvustega kohtudes saab alguse veelgi suurem ähmasus – algne lähtetekst, tõlgituna poeetilisse vormi, hakkab oma tagasitõlkimatuses plahvatuslikult mitmekesiseid tähendusvõimalikkusi looma. Toimuvat võib kirjeldada epifaaniate ahelreaktsioonina: poeetilisse vormi salvestatud esialgne tõetunnetus avab end individuaalsetele teadvustele ning kutsub esile rea tugevaid taipamisi. Algne epifaania hargneb tähendusvõrgustikuks ning laotub kattena kõige selle peale, mida ta puudutanud on.
Tõlkeprotsessi kaudu saab alguse lähtetõe iseeneslik paljunemine. Enam ei ole ta ainuline – algne Tõde paiskub miljoniteks Tõenäolisusteks. Ja kuigi igaüks neist paistab hetketi küll Tõega ühte nägu olevat, ei ole keegi neist siiski Tõde ise – Tõenäolisus on Tõe kaksikõde. Tõe näoga õed viitavad üksteisele ning loovad seeläbi suhete ja osutamisaktide igavese teisenemise. Ükski Tõenäolisus ei pretendeeri selles igavikus ainulisele ühetähenduslikkusele, viimse lausumisakti hegemooniale. Poeetiline ruum ei otsi igavest Tõde, ta otsib väljendust igavesele Tõeigatsusele. Ja ükski Tõenäolisus ei saa nende otsingute käigus teist välja vahetada, seega puudub vajadus ka õeluseks. Nad kõik seisavad ridamisi üksteise kõrval, punuvad eesseisvale õele patsi ja laulavad polüfoonilist oodi vabadusele.
Poeetiline ruum ei saa selles vabaduses aga välise suhtes valvsust kaotada – kaardi märgatavaks tunnusjooneks on endiselt need paksus kirjas rõhutatud betoonrajad ning poeetilised hämaralad on märgistatud teisejärgulise perifeeriana. Territooriumi massiivseimaks ehitiseks on endistviisi betoonist võrsunud kuuesambaline arhitektuur, mille kodades mõistusele kiitust lauldakse ja tõdede ainulisust tantsitakse. Selle arhitektuuri deviisiks on väljendada falsifitseeritavust, iga tunnustatud tõe metodoloogilist kontrollitavust – vaba tõlgendamine taandub tõe ainuõigsuse palge ees. Ja nii peabki selles kojas olema, kuivõrd tõde võib selles ruumis toimida relvana: tema toimesuund on sõltuv sellest, kes, kuidas ja millise tahtekujutelmaga teda oma haardes hoiab. Tõe funktsioneerimine seisneb selles ruumis tema läbipaistvuses, võimaluses valgustada läbi terve tema sisikond, teha nähtavaks iga tema võimalik siht.
Selle arhitektuuri kaasmõjuna kehtestub aga tervet territooriumi hõlmav dünaamika, mida Korea päritolu saksa filosoof Byung-Chul Han kirjeldab läbipaistvusimperatiivina: „Kõik tuleb nähtavaks teha. Läbipaistvuse imperatiiv muudab kahtlaseks kõik, mis nähtavusele ei allu. Selles ta vägivald seisnebki“[8]. Läbivalgustamine paljastab territooriumi iga sopi, teeb need vaatajale nähtavaks, nende sisestruktuuri hõlpsasti tarbitavaks. Poeetiline hämarala ei talu aga valgust ja täieliku läbipaistvuse olukorras ei ole tal enam kuhugi põgeneda: „leidub inimliku olemise ja koosolemise positiivseid, produktiivseid sfääre, mida läbipaistvussund otseselt hukutab“[9]. Igasugune valgustatud siledus pärsib poeetilise ruumi kõikvõimalikkusi ning Tõenäolisuste allutamine funktsionaalsuse reeglistikule rikub tema olemuslikke õigusi.
Poeetiline ruum peab selle imperatiivi suhtes igikestva anarhiavaimu säilitama, õõnestama oma kohaloluga arusaama nähtavuse kõigutamatust autoriteedist. Hämar tunnetus on mäss ja poeetilise ruumi pärusmaaks on lakkamatu vaimne revolutsioon. Ta kutsub üles Tundmatute lätete ees alandlikkust üles näitama, annab Nimetamatule õiguse eksisteerida väljaspool ühtseid vorme ja tõlgendusi. Alandlikkus on poeetilises ruumis seisund, mis põhineb imestusel ning on seeläbi suuteline kogejat ülendama; see on nentimus, mille kohaselt ei saa kaart kunagi olla territoorium – tõeline liigirikkus paikneb alati väljaspool paberile tõmmatud jooni.
Mäss ning alandlikkus on poeetilises ruumis teineteisega märksa lähemas kontaktis, kui põgusal vaatlusel paista võib. Alandlikkus viib mässuni, mis ei põhine mitte destruktiivsel lammutamisel, vaid kirglikul püüdlusel jõuda seisundini, milles inimene ja maailm võiksid saavutada Elusamuse[10]. Inimene satub sündides klanitusse, kuid igatseb siiski elusat segasummasuvilat, kaosest tärkavat Erost. Mäss ei pea selles ruumis tingimata toimima millegi vastu, ta võib end määratleda ka liikumisena millegi poole. Seega loob poeetiline ruum mässamiseks kolmanda tee, mille elustavaks jõuks on erootiline veetlus. „Tööriist püüdleb sirgjooneliselt oma eesmärgi poole ja haarab sellest kinni. Seevastu veetluses peitub midagi looklevat, ta armastab kaudseid teid. Veetlus eeldab vormide ja liigutuste vaba mängu, mis toimib justkui mängeldes ja väldib eesmärgi ökonoomiat“[11]. Poeetilise keelemängu tähenduslooklevus võimaldab vabade assotsiatsioonide kirge ja seda ei kammitse ükski alalhoiuinstinkt, kuivõrd ta pole kunagi sündinud ega lõppe iial.
Kui on olemas keegi Looja, siis võibolla planeeris ta nimme maailma struktuuri sisse kirka tunnetuse millestki, mida ei ole võimalik üheselt väljendada. Sest võibolla ei soovigi hämar Tõde, et temast aru saadaks. Ta ihkab olla salapärane ja kättesaamatu, keegi, keda ei ole võimalik lukustada nelja rauast seina vahele. Võimalik, et hämarate tunnetuste taotlus ei olegi jõuda täiuslike vormiliste väideteni: sirgjoonelised väited võivad aheldada, luua illusoorse eraldusmüüri tõlgenduspaljususte vahele, blokeerida uudishimuliku kulgemise. Tõenäolisustel peab olema õhku. Vormi salvestatud tundeväljenduste võimuses on sünnitada ridamisi teisi väljendusi ning seeläbi avardada poeetilise ruumi kõikvõimalikkusi. Tõde otsida, leida, kaotada ja jälle uuesti alustada. Elu anub ja annab tunnustust.
Päevasel ajal võime koguneda ühisesse metodoloogilisse ruumi, Akadeemia kuue samba vahele. Võime seal maailma ligipääsetavaks seletada. Kui päike loojub, leiab aga aset hesperiidne[12] depressioon ning teooria laguneb tagasi algosakesteks. Maailma tuumaks saab taas Tundmatus. Pimedus paitab mõistuse vakatama ning annab elujärje üle Nimetamatule. Ja selles Nimetamatuses on hetki, milles kõik on äkitselt olemas. On hetki, milles viibides tundub, et võiks igavesti vaadata, kuidas lehmakari hämaruse saabudes heinamaal rohtu sööb… ja väikesed sarvilised olematusse kepslevad. Ja võibolla ilmneb sel hetkel, et mitte Darwin ei mõelnud välja evolutsiooniteooriat – seda tegi hoopis Paganini[13]. Või jõuab Platon ühel viivul inimolemuse üle mõtiskledes äkilise taipamiseni, et teab täpselt, kes inimene on – inimene on ju tiibadeta kana, kellel on lamedad küüned! Ja kõik ongi ühtäkki öeldud.
Päikese tõustes võivad meist jälle saada mõistuse ustavad jüngrid, aga, palun… jätame hämaruse poeesiale.
[1] Ligi 387. aastal eKr rajas Platon maailma esimese Akadeemia, mille ukse kohal seisis silt: „Geomeetria mittetundja ärgu sisenegu.“ (Indrek Meos. „Antiikfilosoofia“ – Tallinn: Koolibri, 2000, lk 50)
[2] William James. „Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest“ – Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 389–390. Tõlkinud Indrek Meos.
[3] Ludwig Wittgenstein. „Loogilis-filosoofiline traktaat“– Tartu: Ilmamaa, 1996, lk 9, 199, 201. Tõlkinud Jaan Kangilaski, Veiko Palge.
[4] „Loogilis-filosoofiline traktaat“, lk 199, 201.
[5] Ludwig Wittgenstein. „Filosoofilised uurimused“ – Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 22. Tõlkinud Andres Luure.
[6] Sõna geomeetria pärineb vanakreeka sõnast geometria, mille algne tähendus on „maamõõtmine“.
[7] Idee on kantud süsteemiteoreetilisest põhiprintsiibist, mille kohaselt on tervik enamat kui osade kogusumma. See „enamat“ on osadevahelises koosmõjus tärkav uus kvaliteet ehk emergentsus: tervikus kerkib ühtäkki esile uudne omadus, mida ei ole ühelgi tema eraldiseisval osisel. Näiteks: rakul kui bioloogilisel süsteemil on omadus hingata, kuid see omadus ei ole täheldatav ühegi molekulistruktuuri puhul, millest rakk koosneb.
[8] Byung-Chul Han. „Läbipaistvusühiskond“ – Tallinn: Loomingu Raamatukogu, nr 7, 2022, lk 17. Tõlkinud Hasso Krull.
[9] „Läbipaistvusühiskond“, lk 9.
[10] Uku Masingu loodud sõna, mida ta ise on kirjeldanud järgnevalt: „Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk -sihiks – ehk elu mõtteks – võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mistahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises“ (Uku Masing. „Eesmärk – elusamus“ – Edasi, 31.03.1967).
[11] „Läbipaistvusühiskond“, lk 25.
[12] Hesperiidid on antiikmütoloogias nümfid, kes valvasid kaugel läänes kuldseid õunu, mille söömine tagas igavese elu ja nooruse. Hesperiide – tuntud ka kui lääne neiud, õhtu tütred, päikeseloojangu jumalannad ja Aafrika õed – seostatakse kuldse päikeseloojanguga.
[13] Epifaania, mis Inge Eha Ivastet kord loojanguaegsel jooksmisel tabas!
Anette Pärn (21) fännab Juri Lotmani!! Ühtlasi arvab, et vabalt võib nii olla, et Maa muudab üleöö oma kuju – kui juhtub, et tal tuleb selleks tuju..
