Välgatus

VÄLGATUS: oo, ma tahtsin pikalt panna kirja oma lause / armas taevas palun anna hingamisepause

Mia Maria Rohumaa 5.02.2024

Alustasin kirjutamise alustamist ammu. Hiliskevadest saati olen tahtnud kirja panna üht mõtet, aga ei ole leidnud sõnu.

Istun Tartus teiste inimeste korteri päiksepoolsel rõdul (aitäh, Ekke). Kuivava pesu ja õunte lõhn, õunte ja tühjade veinipudelite kääriv lõhn, hiigelsuur hiigelpööret tegev augustilõputaevas. See mõte, mille sõnu ma ei leia, on elamisest ja töötamisest inimese tempos. Seda võib nimetada ka aegluseks. Kurtsin eile Markusele, et pole ikka veel kirjutanud seda aeglusejuttu, ja ta ütles, et see on väga hea, siis on mõtted ja teod kooskõlas.

Eile hilisõhtul ujusin esimest korda Emajões. Ma pole kunagi varem ujunud nii, et buss sõidab minust samal ajal mööda! Keset linna ujumine on väga eriline, eriti kui on pime ja jõgi on tume, õnneks ei puutu jalad põhja. Ja see voolab, nagu päriselt voolabki ühes suunas, kogu aeg.[1] Ei ole nii, et kord on tuul ühelt ja kord teiselt poolt, hoovused ja maatuul, ristlainetus. Voolab, voolab, voolab. Otse?

Ööülikooli loengus „Inimene saarel, teel saarele“ ütleb Tõnu Õnnepalu: „Aga see reaalsus, et asjad käivad nii kiiresti, see varjutab teise reaalsuse, et asjad võtavad aega. Ükskõik, et need teated liiguvad kiiresti, me ise liigume kiiresti, aga asjad meis liiguvad täpselt sama kiiresti, kui nad kogu aeg on liikunud, täpselt sama aeglaselt. Ja asjad meis võtavad aega ikkagi aastaid.“[2] Protsessid inimese sees ei saa toimuda kiiremini, kui need juba toimuvad. Selle mõttega võikski tekstile punkti panna.

Kui siiski mitte lõpetada, võib proovida end juukseidpidi jõest välja tõmmata ja katsuda seda ilmselget tõde lahti harutada. Harutada oma sõnadega ja iseendale kinnituseks, et võib (tahta) elada elu, mis pole (või mille eesmärk pole olla) (eelkõige ja ainult) kasumlik, tootlik, edukas, ratsionaalne. Tegelikult ma ennast enam veenma ei pea, ja üllataval kombel on kõik, kellega seni neil teemadel vestelnud olen, minuga hoogsalt nõustunud. Oletame siis, et ma veenan kedagi teist. Sind.

Alustan sellest, et tõmban joone töö ja elu vahele. Seda võib ette kujutada nii: tüdruk veab punase markeriga sirget joont kastesesse lõikeheina. Aga seda joont ei ole. Tean küllalt inimesi, kellel on joon paigas. Mis joon, betoonsein, kõrge müür kontraforsside ja laskeavadega. Ma töötasin varem inimestega, kelle töö ja elu (see, mille kohta öeldakse era-) olid lahus. Tajusin juba siis, ning nüüd, teisiti ja teistsuguste inimestega töötades tajun veel enamgi, et mina nii ei saa. Üks parimaid firmanimesid kõlab nõnda: „Kõik on üks“, ja ma tunnen täpselt nii. Kõik, mida ma teen, on üks, aga mitte nii nagu jõgi, et selge ja ühesuunaline[3]. Kõik, mida ma teen, on nagu meri, lahesoppide ja muutlike tuultega. Kas selle lause kirjutamine on töö?

Töö all pean silmas tegevust, mis eeldab millegi välja mõtlemist ja/või millegi valmis tegemist. Välja mõtlemise töö erineb valmis- või ärategemise tööst. Minu jaoks on välja mõtlemise töö väga raske, otsin sellest kogu aeg väljapääsu ja leian lõputult asendustegevusi. Vahel tunnen, et vihkan sõnu ja sõnad vihkavad mind, mis pole kuigi rõõmustav teadmine. Hoopis teine lugu on midagi t e h e s – seinamaalingut retušeerides (pool ruutsentimeetrit tunnis), välikäimlat üle värvides, korvide kaupa õunu puhastades või süüa tehes olen ma rõõmus ja rahulik, töö edeneb, käed on kindlad ja osavad, tulemus on päriselt olemas.

Ja ma tean, et ma teen seda kätega tööd ainult selleks, et saaks jälle teha seda õudset, igatsetud mõtlemise tööd. Igatsus teebki tolle töö õudseks ja raskeks – ma arvan, et me lükkame väga olulisi asju igaks juhuks edasi, et mitte ebaõnnestuda. Õunamoosi põhjakõrbemine pole võrreldav sellega, kui kõige isiklikumad tööd kiiva kisuvad.

Üks asi on nii mõtlemise kui tegemise tööl ühine. Mõlemad vajavad aega. Et midagi hästi teha, peab olema aega. Enne teist kihti peab alumine kiht ära kuivama, enne esietendust peab tegema proove. Selge see. Aga mis ei näi olevat nii selge: aega peab olema nii palju, et saaks eksida. Anna aega teha vigu. Aega teha seda tööd, mis eelneb „töötamisele“. Ma olen terve suve teinud sisemist eeltööd, et see tekst end poole päevaga valmis kirjutaks.

Käisime varakevadel Mariaga Kadriorus jalutamas. Meil kummalgi ei ole töökohta, töötame projektipõhiselt ja see tundub meile palju õigem, samas ebastabiilne – kuidas saada tervisekindlustust? Jalutasime ja rääkisime sellest, et tahaks aeglaselt töötada. See ei tähenda uimerdamist ega köielohistamist, see tähendab vabadust. Ideaalis võiks olla nii: inimesed, kes tahavad näiteks teatrit teha, tulevad kokku ja hakkavad katsetama. Katsetavad julgelt ja rahulikult, sest ei pea mõtlema saalirendile, piletimüügile, esietenduse kuupäevale. Kui midagi tuleb, siis kutsuvad publiku saali, kui ei tule, pole neil kohustust seda enam-vähem söödavaks ja müüdavaks suruda. Protsess peaks olema ajatu, ajatajutu. Peaks olema aega ja ruumi teha tööd nii, et see ei pea tingimata õnnestuma – see loob parimad tingimused millegi uue ja huvitavani jõudmiseks. Ja õnnestumiseks, mida iganes selle all parasjagu silmas peetakse. Enamasti ei saa tegutseda ilma väliste piirangute, ootuste ja kokkulepeteta (lepingute, rahastuse, kuupäevade, piletituluta). Aga selgi juhul võiks vähemalt aega võtta varuga.

Olen viimasel ajal võtnud kogu aja, mis vähegi võtta annab, ja päevade kaupa muudkui lugenud, ujunud, koeraga jalutanud, jooksnud, sõstramahla keetnud ja maganud. Ühel vihmapäeval lugesin läbi Thor Heyerdahli „Ra“. Igas muus mõttes on see üpris kahtlase väärtusega raamat, aga seiklusjutuna hea. Tegemist on tõestisündinud looga: norrakas Heyerdahl lasi aastatel 1969–1970 ehitada kaks kõrkjalaeva, millega seilata Marokost Mehhikosse. Minnes julmalt ja ebaprofessionaalselt mööda kontekstist ja eksperimendiga seotud küsitavustest, tahaksin tsiteerida: „Selle vanaegiptuse trapetsikujulise raapurje piirjoontest öös üksi piisas, et kalendrit tuhandeid aastaid tagasi pöörata, niisugust purjevarju ei näe tänapäeval. Võõrastav papüüruse, bambuse, puu ja köite halamine ja norskamine hoolitses ülejäänu eest. Me ei elanud enam aatomipommi ja rakettide ajastul. Me elasime ajal, mil maakera oli suur ja lame, täis tundmatuid meresid ja mandreid, kui aeg oli kõigi ühisvara, mitte eikellegi defitsiitkaup.“[4]

Aeg oli kõigi ühisvara, mitte eikellegi defitsiitkaup. Julgus võtta aega. Muuhulgas näiteks:

  1. võtta kakskümmend aastat hoogu, et hakata kirjutama;
  2. võtta kolm aastat, et õnnetust armumisest üle saada;
  3. sõita mööda seda käänulist kruusateed, kuigi Waze ütleb, et see on kolmkümmend minutit aeglasem;
  4. telefon koos Waze’iga kotti jätta ja sõita siltide ja tujude järgi;
  5. minna järgmise bussiga;
  6. lasta viimasel bussil minema sõita ja jääda ööseks, et jõuaks nende päriselt oluliste juttudeni, milleni jõudmiseks peab enne kolm tundi lobisema ja vaikima;
  7. võtta pool aastat, et uue tööga harjuda;
  8. teha pause;
  9. minna tagasi algusesse ja uuesti alustada.

Tegin screenshot’i Loora Instagrami-story’st, kus oli pilt Pettsoni ja Finduse raamatust ja lause: „stop glamorizing „the grind“ and start glamorizing whatever this is“.

Kui sa nõustud minuga, et 1) töö ja elu võivad olla nii läbi põimunud, et pole mõtet proovidagi mõista, kus algab üks ja lõpeb teine; 2) hästi tehtud töö vajab aega ja süvenemist –, siis peaksime praegu tegema pausi. Ma lähen jalutama ja kirjutan hiljem edasi, võib-olla homme, kui midagi toredat vahele tuleb.

Aeglaselt elamine, inimese mõõtkavas elamine, on eeldus tegemaks sellist tööd, millest kellelegi päriselt abi on. Millegipärast on rahu natuke piinlik. Kui mult küsitakse, mida ma teen ja kuidas mul läheb, kardan alati, et tahetakse kuulda seda „no jube kiire on“ vastust. Vahel vastatakse minu eest ise ära, enne kui ma jõuan alustadagi. Ja mina pobisen umbes nii, et „hästi, nägin täna jalutades ühte ilusat tuvi…“ ja näen küsija silmist diagnoosi: looderdaja. Aga teinekord, ning õnneks järjest sagedamini, näen ta silmis hoopis vastust: mina ka!

Kui sadu lakkab, võtan koera ja kõnnin sadamasse. On juuli viimane pühapäev ja nädalalõpusuvitajad lahkuvad saarelt. Sadamahoone taga istub üks mees, jalad vihmavees, ja vestab puulusikat. Noogutame tervituseks.

Seisan jääkülmas vees HÄSTI SIRGE SELJAGA, nii et lõug ulatub vaevu üle veepiiri, ja vaatan, kuidas vihm liigub aeglaselt Heinlaiust vasakule. Praamilt tulnud ratturid lähenevad ja teevad palju kära, peatuvad mu ujumiskoha lähedal, igaks juhuks ujun kaugemale.

Nüüd on vesi juba väga sügav. Hiigellai ja pehme vihmakardin on väga aeglane. Proovin olla tema moodi.

 


[1]  Emili ütleb, et vahel voolab Emajõgi teisele poole. See küsimus vajaks rahulikku süvenemist, nii et jätan ta praegu sinnapaika. Võimalus jääb.

[2]   Tõnu Õnnepalu. „Inimene saarel, teel saarele“ – Raadio Ööülikool, 08.07.2015.

[3]   maksimaalselt kahesuunaline

[4]   Thor Heyerdahl. „Ra“ – Tallinn: Tänapäev, 2005, lk 160. Tõlkinud Elvi Lumet.

 


Mia Maria Rohumaa (26) veel vaatab seda asja.

eelmine / järgmine artikkel