Välgatus

VÄLGATUS: Ohtralt okset otse-eetris

Sabina Liselle Ummelas 26.07.2022

Illustratsioon: Helena Tääker

 

Kevadisel varahommikul otsin Tallinna vanalinnas istekohta, et enne loengut veidi värsket õhku kopsudesse tõmmata. Nunne tänava haljasala paari vaba pingi kõrvale on keegi eelneval õhtul väljutanud hunniku erkroosat okset. Värske õhu asemel kogen nii kehalist kui vaimset vastureaktsiooni millelegi, mis peaks olema keha piiride sees, kuid on sattunud nendest välja.

Istun raamatukogus. Kirjutan esseed Julia Kristevast ning saan oma refleksidega tuttavamaks, vastikusega lähedasemaks, tülgastust kogedes terviklikumaks. Tunnen, kuis abjektsioon kõigest läbi imbub.

Kristeva on abjektsust mõtestanud ebapuhaste protsesside kaudu. Reaktsioonid lagunevale ja mädanevale, kõdunevale kehale ja hallitama läinud toidule tekivad seetõttu, et need objektid rikuvad mingit süsteemi või korda ja lõhestavad identiteeti. [1]  Nad panevad „puhta“ inimese olukorda, kus see kultuuriliselt õpitud puhtus on ohustatud. Kehale täielikult omane on lukustatud laekasse ja kui see välja pääseb, tuletab see meelde, et inimene pole igavene. Keha laguneb, muutub tolmuks, ajab karva, väljutab kõike, mida sisse on pandud. Liminaalsed paigad ja asjad, mis ühiskonnas kehtestatud reegleid eiravad, on aga tõeliselt paeluvad. Veri, väljaheited, sülg, koletised, deemonid, kõhedalt abstraheeritud fotod, metsikud loomad ja tontlikud paigad toovad inimestes välja nende ürgse mina, tekitavad ebamugavust ja sunnivad silmi sulgema. Kuid suletud silmade taga need kujutluspildid hakkavad alles võimenduma. Nende ilminguid on kujutavas kunstis näha olnud küll juba Kristuse-eelsest ajast,[2] aga eesti kunstis figureerivad need viimastel aastatel eriti.

Tundub, et vaimselt kurnavate sündmuste keskel sirgunud noorte loomeinimeste elust on vaikselt kadumas usk ja lootus paremale tulevikule ning seetõttu ollakse ürgselt mängulised. Mind ümbritsevate noorte ja minugi käitumises ja mõttemustrites leidub aina tihedamini küünilisi hetki, kus keset unistuste sees hõljumist meenub järsku, et kogu kaasajaga kaasnev heaolu on saadud kellegi või millegi arvelt. Hakatakse genereerima loovamaid lahendusi. Otsitakse lohutust hirmudest või vastikusest ning ületatakse süsteeme ja inimest mugavalt ühes tükis hoidvaid piire. Oma personat hakatakse lammutama varem kui peaks.[3]

No photo description available.

Brenda Purtsak, “See me olemegi”. Foto: Stanislav Stepashko

Abjektsioon on võimas vahend, mida Eestiski kasutada ei kardeta: kõlbliku ja kõlbmatuse piiril mängivat loomingut on mitmete teiste hulgas esitlenud Angela Maasalu, Jaan Toomik, Edith Karlson ja Madlen Hirtentreu. Kui keskajal oli grotesksetel kujutistel hariv ja hoiatav eesmärk, siis mida taotlevad verega maalitud pildid või surma ja inimsoppe kujutavad teosed sel sajandil? Kohati jääb nende sügavam tähendus hulpima metafüüsiliste aksioomide vahele, kuid näiteks maalikunstniku Brenda Purtsaku teosed on tõeliselt haaravad ning tuletavad abjektsiooni kaudu meelde täpselt seda, millest inimene koosneb. Ja nad teevad seda piisavalt delikaatselt, et mugavuse  ja ebamugavuse piirimail viibiv vaataja ära ei eksiks.

Mõeldes kunstile, mis ärritab või painama jääb, ilmnevad paratamatult konfliktid. Kas traumeerivat kunsti on üldse eetiline teha ning kas seda saab teha vastutustundlikult? Kunsti, mis tuletab pidevalt meelde, et ühiskond on üles ehitatud kohutavatele asjadele. Kunsti, mis lõhestab mugavat elu ja muudab inimese seisundit. Kas toodetud visuaalide ülesanne on käituda vaataja ees hästi ja rahulikult, nii et igaüks tarbida saaks, või peaks kunst inimese tuumani läbi raputama?

Eri aegadel vapustavad ühiskonda mitmesugused traumad, kuid kõige ohtlikumaks peab sotsioloog Piotr Sztompka kultuuritraumat. See võib kollektiivses alateadvuses vastu pidada põlvkondi. Eri ühiskonnagrupid reageerivad traumeerivatele situatsioonidele tugevate emotsioonidega ning loovad seeläbi uusi ja siduvaid arusaamu sotsiaalsest vastutusest: sellest, kuidas paremini toime tulla ning millised kaitsemehhanismid parasjagu töötavad.[4] Kunsti abil ebaõigluse vastu välja astumine võib puudutada inimese sügavaid, isegi tumedaid kohti. 20. sajandil hoogu koguma hakanud transgressiivses kunstis peegeldub tugevate sümbolite kaudu kultuuritrauma ja kui need sümbolid kalduvad kultuurilistesse äärmustesse (moraali või puhtuse piire ületavatesse paikadesse), võivad tekkida nii võimsad leegid, et tulekahju on vältimatu. Ja mis oleks parem koht ürgse kaoseiha omaksvõtmiseks kui leekides maailm?

Viisakuse piiridest väljunud kunsti tekitatud reaktsioone on paslik illustreerida järgneva kahe seigaga. Andres Serrano foto uriini sisse paigutatud krutsifiksist peksti haamriga katki.[5] Pealkirja „Piss Christ“ lugemata poleks teos ehk taolist reaktsiooni esile kutsunud – pealkirja tähendus mängis suuremat rolli kui teos ise. Chris Olifi „Püha Neitsi Maarja“ eksponeerimine tekitas ühes vaatajas aga vältimatu soovi visata muuseumi seina pihta hobusesõnnikut, mis iseenesest ei ole transgressiivsele kunstnikule eriti suur solvang. Sztompka on ka tähele pannud, et progressiivsed protsessid ei liigu kunagi kergelt ja lineaarselt, vaid läbi vere, higi ja pisarate.[6] Miks mitte kasutada neid kehavedelikke loomeprotsessides, kui need liiga pikalt kestnud ebamugavaid perioode leevendada aitavad?

Johhan Rosenberg, “Kõdu”. Foto: Marta Vaarik

Tšehhi kunstnikeduo Anna Slama ja Marek Delongi 2018. aasta näitus „Kleepuv hetk / Sticky moment“[7] andis tõuke muinasjutuliste koletiste ilmumiseks eesti kujutava kunsti maastikule. Sarnasusi nende näitusega on näha nii Jette Loona Hermanise, Johhan Rosenbergi, Madlen Hirtentreu, Darja Popolitova kui Anna Mari Liivranna töödes. Muinasjutuliste koletiste kõrval on viimastel aastatel meeli turgutanud ka tunnetuslik kehalisus, lima, tehislikud tekstuurid, esivanemate vaimsus, muld, pentsikud olendid ja abstraheeritud kujud. Näiteks Kadri Liis Rääki näitusel „Xarkaadia“ lamasid ruumis ussikehad ja pinnaseklombid, kujundid, mis mõjusid inimnahast vorbitutena. Hoibi galeriis, kus näitus toimus, kummitab posthumanistlik vaim, mis imbub iga näitusega sügavamale seintesse ning napsab külastajate argipäevaidüllist tükikese tavapära. Abjektsuse ilminguid sai tunda ka Sõltumatu Tantsu Laval etendunud Urmas Lüüsi lavastuslikus installatsioonis „Ülerahvastatud üksindus“[8], kus sopase veega täidetud vann ja eaka inimese korteri mikrokliima kopse mõnusalt mustaks tegid. Kõik detailid segunesid mälestusteks, mida paljud veel mäletanud polnud, ning meenutasid kauget tulevikku, mille poole ajavoolu ära kadudes liigutakse.

Institutsionaalsetes galeriides ja muuseumides toimuva kõrval mõjuvad kontrastina loomekogukonna Ajuokse[9] piire murdvad, eksperimenteerivad ning Eesti kunstimaastikule värsket hoogu juurde andvad aktsioonid. Ajuokse on loonud eksperimentaalseid peoinstallatsioone, kus põrandaalused diskorid ja moosekandid on saanud end täielikult vabaks lasta, muusika ning helimaastike saatel kuulajaid rännakule viia ning ekstaatilist peokultuuri rikastada. Oma panuse abjektse kunsti arengusse annavad ka Amsterdami kunsti- ja tantsuakadeemia koreograafiaosakonna lõpetanud eesti etenduskunstnikud, tänu kellele on kujutavasse kunsti ilmunud mitmeid performatiivseid elemente, mis mängivad kõigi eelnevalt mainitud märksõnadega. Kehaliste piiride katsetamist ei karda Netti Nüganen ega Maria Metsalu. Kanuti Gildi Saali ning EKA galerii seinte vahel on vaatajatele grotesksete muinasjuttude kaudu pakutud kõikehõlmavaid kehalisi elamusi, näiteks võib esile tõsta Johhan Rosenbergi „Kõdu“, mis kõditas nii ajusagaraid kui silmamune. Mullaga kaetud põrandatel roomavad kehad lõid agressiivselt amööbseid kujundeid, kuid performance’i lõpusirgel suunati pilk hoopis globaalsematele valukohtadele kui keha ja muld.

Mõeldes vastikusele ja kõigele kohutavalt inimlikule, tunnen instinktiivselt, et kõik, mida liigitatakse abjektsiooni alla, on vaid ümbritsevat maailma koos hoidev õmblus. Kehalised õudused on sügavalt loomulikud. Me aktsepteerime neid, kui esialgne kummastav hirm kaob. Tõeliselt hirmutavad on aga kultuuri masstootmise mustad augud, mis neelavad endasse iga viimasegi killukese headust. Nendest aukudest leiab vaid täpsuseni kureeritud võltse emotsioone, mida tarbides ja jälgides muutub vaimne rikastumine eriliselt keeruliseks. Ka kasvav tehnoloogia-kui-päästja mentaliteet süvendab pettekujutelma vabast ja inimlikust maailmast. Et kaasaegsel kunstimaastikul ei kardeta näidata midagi rõvedat, on vajalik kõigile, sest see ühendab inimest millegi suuremaga kui ta ise.


[1] Julia Kristeva. „Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist“ – Tallinn: Tänapäev, 2006,  lk 15. Tõlkinud Heete Sahkai.

[2] Tänapäeva kontekstis mõjuvad nii Jeeriko aladelt leitud neoliitikumiaegsed krohvitud pealuud kui egiptuse matusekombeid, ohverdamisi ja surma kujutav kunst veidi ebamugavalt ehmatavana.

[3] Siinkohal mõtlen Jungi kirjutisele „Kaks esseed analüütilisest psühholoogiast“, kus ta märgib, et elu esimeses pooles tegeleb inimene oma persona loomisega ning välises sotsiaalses maailmas kohanemisega ning elu teine pool on mõeldud sellesama persona lammutamiseks. (Jung 1972)

[4] Piotr Sztompka. „The Trauma of Social Change: A Case of Postcommunist Societies“ – „Cultural Trauma and Collective Identity“. Berkeley, Los Angeles, London: University of California Press, 2004, lk 156.

[5] Vt www.bbc.com/news/world-europe-13124769.

[6] „The Trauma of Social Change: A Case of Postcommunist Societies“

[7]Vt tzvetnik.online/portfolio_page/anna-slama-and-marek-delong-at-eka-galerii/

[8] Vt stl.ee/lavastus/ulerahvastatud-uksindus/.

[9] Vt ajuokse.ee.


Sabina Liselle Ummelas (21): „ajan köögis sipelgaid taga“

eelmine / järgmine artikkel