Ma olen 4-, 5-, 6-, 7-aastane ja mu lemmikmänguasjad on pehmed loomad, eriti üks ahv, Topi. Kui mu vanemad mainivad, et ma eelistan loomi barbidele, muutuvad enamiku tuttavate silmad suureks ja suud O-kujuliseks.
Ma olen 5-, 6-, 7-, 8-, 9-, 10-, 11-, 12-, 13-, 14-, 15-, 16-, 17-, 18-, 19-aastane ja iga kord, kui mu vanavanemate sõber mind näeb, küsib ta silma pilgutades: „Noh, kas peikat ka juba on?“ või „Nonoh, kuidas sinu peika nimi ka on?“
Ma olen umbes 8-aastane. Me oleme mere ääres telkimas ja peseme hommikul hambaid. Minu ema ja tema sõbranna, kellel on umbes 9-aastane poeg, naljatlevad, et räägitakse, et kui hambaharja ja -pastat käepärast pole, saab suu suudeldes puhtaks. Nad jätkavad naljatamist, öeldes, et nemad suudlevad oma abikaasasid ja eks mina saan ka sõbranna poega suudeldes suu puhtaks. Ma mäletan männiokste vahelt langevat valgust ja hommikuvärskust ja märgi hambapastaseid veeplekke liival, ja uutmoodi viha- ja piinlikkustunnet.
Ma olen umbes 10-aastane ja istun sektsioonikapi ees maas raamatuid sohides. Mu vanemad on välja minemas. Naljaga pooleks öeldakse midagi selle kohta, kuidas mina ka varsti oma peikaga kohtingutel käima hakkan. Ma vihastun. Mu ema kohmetub ja vihastub ka ja lausub midagi stiilis, et küll sul ikka tuleb peika, muidu oled sa ju mingi imelik või muidu teised mõtlevad, et sa oled imelik.
On suvi, ma olen 7, 8, 9, 10, 11, 12 ja me jookseme, mängime, kukume, turnime sõbrannadega õues. Meie jalad on putukapunne ja kriime ja sinikaid täis. Vanemad inimesed kommenteerivad, kuidas tütarlaste jalad ikkagi sellised välja nägema ei peaks.
Salm „Millest küll tehtud on väikesed tüdrukud? Suhkrust ja jahust ja maasikavahust“ kõlab mu peas tihti. Ma ei mäleta, millest väikesed poisid tehtud on. Aga mulle tuletatakse kogu aeg meelde, et hoopis teisest puust kui tüdrukud. Ometi kriimub meie nahk samamoodi.
Ma käin koolis ja tööõpetuse tunnis õpetatakse kõikidele tüdrukutele, kuidas kududa, õmmelda, süüa teha. Poistele õpetatakse puu- ja metallitööd, seda, kuidas „suuri asju“ ehitada ja parandada.
Ma olen üksi kodus ja püüan tundide kaupa järgmise päeva tööõpetuse tunniks salli valmis kududa. Kogu aeg läheb sassi ja ma nutan vihast ja millestki veel – mingist aimusest, et need tunnid oleksid võinud kuluda hoopis millelegi muule.
Ma olen füüsikatunnis ja õpetaja tuletab klassile meelde, et ikka on nii, et füüsika tegemiseks peab julgust ja pealehakkamist olema, ja ikka on nii, et poistele on seda rohkem antud.
Me istume mitme sõbrannaga kodus, tema ema on meiega samas toas. Me räägime omavahel, kelleks me saada tahame, kuhu õppima minna. Sõbranna ema kuulab meid, tõstab pilgu ja lausub: „Kas sellistest asjadest räägivad siis tüdrukud tänapäeval?“
Ma olen keemiatunnis ja suure kõhuga meesõpetaja räägib meile, et tüdrukud peaksid keemiaga ikka tuttavad olema – söögitegemine ja majapidamine ju!
Ma olen sama õpetajaga keemiatunnis ja ta viitab mulle ja kahele sõbrannale kui kolmele graatsiale. Rasvadest rääkides toob see õpetaja nii muuseas välja, et kui naised dieeti peavad, siis esimesena kahanevad ikka rinnad ja alles seejärel kõht.
Ma olen 19 ja saan riiklikul ajalooeksamil kooli parima tulemuse. Ajalooõpetaja helistab mulle ja ütleb, et ta sõi kergendustundest üksinda pool sefiiritorti. Ta ütleb, et minu punktisumma tegi teda eriti õnnelikuks, kuna mate-füssiklassi poisid oma üleolevas enesekindluses ennustasid endale parimat tulemust.
Ülikooliaegne poiss-sõber teeb mulle komplimendi: „Tavaliselt on kõik naised minust rumalamad.“
Mu ühikakaaslase endine poiss-sõber saadab meile ukse alt sõnumeid ja kirjutab meile, et teada saada, kus on tema eks ja mida ta teeb.
Ma loen ajalehtedest, kuidas mehed oma ekse tapavad.[1]
Ma loen esimesel kursusel esimest korda feministlikku kirjandust ja teooriat.
Ma liitun Portsmouthi ülikooli feministliku klubiga. Ma hakkan aru saama sellest, mida need kriipimised mu kurgus hambapesu ja kudumise ja mitmete teiste hetkede ajal on tähendanud.
Mu sõbranna on sugulaste koosviibimisel. Tema üsna purjus vanem vend teatab jutu käigus, et „ah sina siis oledki tolerast ja feminats, vot sellist inimest olen ma küll näha tahtnud“.
Tuttav meessoost kirjandusteadlane ütleb mulle Tartu baaris pärast mõnda õlut, et tal on jube kahju, et ma pean oma aega ja energiat raiskama sellisele teemale nagu feministlik kirjanduskriitika.
Üks noor naine, kirjandusteaduse magister, ütleb, et ei, tema ennast küll Eestis feminismiga avalikult siduda ei taha.
Ma olen Tallinnas Telliskivis kirbuturul ja ühe sõbranna sõbranna otsib sealt oma üheaastasele või nooremale lapsele talvemantlit. Leitakse hall beebimantel. Enne ostu kulub kümme minutit veendumaks, et see on ikka tüdruku, mitte poisi mantel.
Ma olen Viljandi gümnaasiumis õpetaja ja üks mu õpilastest kirjutab essee sellest, et nägi poes, kuidas vanemad nelja-aastase poisi käest roosa printsessipildiga šokolaadi ära võtsid, sest „ei, see on ju tüdrukutele“.
Ma olen äsja vastu võetud stipendiumiga doktoriõppesse Ühendkuningriigi ülikooli ja Viljandi gümnaasiumis viimaseid päevi tööl. Vanem kolleeg küsib, „kas sa niimoodi üksi lähedki?“ ja muuseas jutustab, kuidas tema pärast magistriõpet oma poja isaga kohtus ja siis tuli juba poeg ja no nii ta oligi.
Ma olen Tallinnas baaris ja seltskonnad segunevad. Tuttava tuttav, minust noorem mees, istub mu kõrval ja millegipärast liigub teema soorollidele. Üsna vintis olekus küsib ta minult, et mida ma siis õige arvan, et mehed peaksid peenistega beebit söötma, kui naised tööl käivad vä.
Ma olen perearsti juures, ja räägin, et mind häirivad punnid, mis mu näole vahel tekivad ja millele oleks kreemi vaja. Arst küsib: kas sa lapse saamisele pole mõelnud? Vahest ajab see asja korda.
Ma olen suvel vanemate juures. Ühed peretuttavad näitavad oma lapselapsi, et vaata, kui nunnud, ja teevad silma. Teised küsivad, et noh, kunas siis lapsed tulema hakkavad, su emal-isal oleks ju nii hea meel.
Mu sõbranna räägib, et oli oma peikaga suvel sugulaste juures. Toonekured lendasid üle taeva ja tädid itsitasid „noh-noh, noored“.
Mu kolleegi, järeldoktorandi vanemad kolleegid mainivad talle jutu sees, kuidas lapsesaamine tema järeldoktori plaanidesse võiks sobida.
Ma loen ajalehtedest, kuidas Afganistanis tuleb Taliban võimule ja naised peidavad oma ülikoolidiplomeid ja kuidas 12-aastaseid tüdrukuid sunnitakse abielluma ja lapsi saama.[2]
Ma loen, kuidas WHO alkoholitarbimise vähendamise kampaania sisaldab klauslit, mis reproduktiivses eas naistel juua ei soovita, et neil oleks ikka suurem võimalus lapsi saada. Meeste reproduktiivset tervist kampaanias silmas ei peeta.[3]
Ma loen, kuidas Texases on abort sisuliselt illegaalne. Teisisõnu: naistel pole taas õigust oma kehalisele autonoomiale.[4] Ma näen, et üha populaarsemaks muutuvad ainult naistele mõeldud babyshower’id.
Ma kuulen tuttavatelt, loen ajalehtedest ja uuringutest, kuidas enamik hoolduskoormust langeb lastekasvatamisel, vanemate hooldamisel, kodutöödes ikka veel naiste õlule.[5]
Ma kuulen üha rohkematelt sõbrannadelt, et nemad ise või nende tuttavad läbivad viljakusravi või kogevad nurisünnitusi. Paljud tunnevad end üksi, sest „naisteprobleemidest“ tihti kõva häälega ei räägita.
Ma tean, et globaalses lõunas asuvates riikides peavad tüdrukud koolist puuduma, sest neil pole menstruaaltarbeid või nad peavad kasutama räpaseid kaltse, sest „menstruatsioon ongi räpane“. Tekivad „naistehaigused“.[6]
Ma tean, et rasestumisvastastel pillidel on isegi 50 aastat pärast leiutamist ikka veel palju ebameeldivaid (kui mitte ohtlikke) kõrvalnähte. Kui 1957. aastal loodi meestele mõeldud beebipillid, jäeti need kiiresti kõrvale, kuna meestel tekkisid kõrvalnähtudena peavalu ja „halb enesetunne“, mis on vaid mõned leebed nähud, millega naised toime tulema peavad, kui tahavad pille võtta.[7]
Mulle meenub Judith Kirose mõte, „kui sa räägid probleemist, siis sa oled probleem, saad probleemiks“, kui ühes ülikoolis võrdõiguslikkuse teemalist projekti läbi viies lausus tüdinud kolleeg: „Mõttetu probleem ja kõigi aja raiskamine.“
Ma olen just alustanud tööd Tallinna Ülikoolis võrdse kohtlemise volinikuna. Mu vanemate peretuttav, mugavalt laua ääres lösutav mees, küsib õhtusöögil: „Aga keda me siis võrdselt kohtlema peame, inimesi ja loomi vä?“
Ma kuulen sõbrannalt, kes tegi magistrikraadi, et tema teaduskonna juht, prestiižikas mees, muheles töö tagasisides, et „eks natuke seksismi ongi normaalne“.
Ma elan Prantsusmaal ja kõnnin paari toidukotiga poest koju. Tahaksin minna otseteed, aga seal istub meestekamp, kes mulle alati bonjour, madame ütleb ja pikalt järele vaatab. Kui ma koos elukaaslasega kõnnin, on nad kõik vait. Ma valin pikema tee, sest täna ma ei jaksa neid pilke kannatada.
Ma olen 30-kraadisel juunipäeval Prantsusmaal pargis, jalas lühikesed püksid ja seljas bikiinitopp. Vanem mees peatub ja ütleb mulle inglise-prantsuse segakeeles, et ma olen küll väga ilus, aga nii alasti ei tohi siin pargis olla, see võib mehi häirida ja ahvatleda.
Ma loen, kuidas USAs tüdrukuid koolist koju saadetakse, sest nende riietus võib segada poiste keskendumisvõimet.[8]
Ma loen, kuidas Plymouthis tulistas ennast incel’ina identifitseeriv mees viis naist surnuks, nende seas oma ema ja kolmeaastase tüdruku. Ühendkuningriik plaanib lõpuks tõsiselt sääraseid misogüünilisi kuritegusid terroriaktidena käsitlema hakata, sealjuures pöörates erilist tähelepanu incel’ite grupile.[9]
Ma tean, et Prantsusmaal Grenoble’is on öine taksoteenus naistele tasuta, et nad turvaliselt koju jõuaksid.
Mu tuttava isa küsib mult korduvalt, et „Ahah, jajah, sa oled õpetaja, sulle meeldib väikseid lapsi õpetada, eks?“ Ma vastan korduvalt, et ei.
Mu tuttava isa vastab, kuuldes, et tegelen Virginia Woolfiga: „Mis Woolf, ikka Danttteee!“, tehes juurde kuningliku käeviipe.
Mu sõbranna vanaisa viitab tema doktorikraadile kui „aa, sul on üks neist „preilide doktorikraadidest“, jah“.
„Mis see sugu siia puutub?“ küsib ähmi täis ja segaduses onkel Facebooki kommentaariumis ühe postituse all, kus noor mees räägib, et poliitikud ei oska ennast otse-eetris hästi väljendada, ja kus mina küsin, kas ta tõesti alles nüüd paneb seda tähele ja miks ta just naisi (Keit Pentus-Rosimannust ja Kaja Kallast) näiteks toob. Samal ajal on käimas naiste ajaloo kuu, samal ajal tuleb välja üha rohkem ja rohkem alaealiste tüdrukutega seotud seksuaalvägivalla juhtumeid. Mulle meenub, kuidas kritiseeritakse Kersti Kaljulaidi juukseid, riideid, biitsepseid, huvialasid, meeldivuse skaalat ja üldist sobilikkust president olemiseks, mis ei puuduta absoluutselt tema adekvaatsust riigijuhina. Samal ajal on valitsuses olnud juba kuid Mart ja teised Helmed, Jüri Ratas.
Ma olen konverentsil, kus esineja räägib meeste enesetappudest Eestis, mida on kordades rohkem kui naiste omi. Ma küsin, kas mehi küsitledes ja nende hingeelu analüüsides võeti arvesse ka sooteooriad ja soostereotüüpe. Vastus sisaldab „nalja“ sellest, kuidas esineja juhendaja (soliidses eas naisterahvas) ütles ikka, et „eks need Eesti naised on nii kurjad, et …“ Paar päeva varem ilmus statistika sellest, kuidas Eesti on üks Euroopa kõrgeima naistevastase perevägivallaga riike ja „perevägivald on naistevastase vägivalla nägu: toimepanijatest 85% mehed ja ohvritest 81% naised. Perevägivalla tõttu hukkus 2019. aastal esialgsetel andmetel 5 inimest.“[10]
Ma loen sõbranna luulekogu ja mind jääb kummitama eriti üks luuletus:
„küpsetan vahvleid
vahvlimasinaga mis on vanem kui mina
maal köögis
ja loen dostojevskit
või muud kohustuslikku kirjandust
olen kaheksateist
õues pimendab sügis tähetu taevas lõikav tuul
ma saan kiita oi kui maitsvad vahvlid
ma oskan süüa teha
mulle meeldib süüa teha
ja ma ei ootagi et saaksin kiita
oi kui palju sa loed
mida sa loed
millest see on
kuidas see sind kõnetab
kuidas sul üldse läheb
ei küsita
küsitakse kas sa koristad selle ise pärast ära“[11]
*
Virginia Woolf kirjutab „Proua Dalloways“, et meid ei tapa ega tee vanaks mitte katastroofid, mõrvad, surmad ega haigused. Tapab hoopis see, kuidas inimesed meid vaatavad ja naeravad.
Pilgud, itsitused, kulunud kommentaarid, žestid ja muud n-ö afektiivsel tasandil tajutavad kogemused ja hoiakud juurutavad n-ö traditsioonilisi, paljudele mittesobivaid soorolle ja soostereotüüpseid eelarvamusi ning sellest tulenevalt ka naistevastast vägivalda. Kõik kirjeldatud hetked on minu või lähedastega päriselt juhtunud, kuid kohad, ajad ja sõbranna/minu/tuttava kogemused on ära vahetatud. Soostereotüüpsed eelarvamused ja kommentaarid sõnumiga, et tüdrukud kuuluvad ennekõike kodusesse sfääri ja on orienteeritud pereloomisele ning poisid on seiklusjanulised maailmavallutajad, viivad naiste alahindamise ja alaväärtustamiseni ning halvematel juhtudel ka naistevastase vägivallani. Teisisõnu, kultuur, mis soosib naistevastast vägivalda ja teeb nende avaliku ja professionaalse elu keeruliseks, on igapäevatasandil normaliseeritud ning kodeeritud sügavalt paljude alateadvusesse, ilma et inimesed otseselt midagi halba sooviksid või oma käitumise võimalikust kahjust teadlikud oleksid.
Mulle näib, et feminism saab praegu üha laiemat vastukaja sellepärast, et inimesed on neoliberaalses indiviidi enda vastutusele rõhuvas ühiskonnas unustanud, et kultuurilised ja ajaloolised hoiakud sugude suhtes panevad tihti aluse naiste süstemaatilisele diskrimineerimisele. Küsimus ei ole ainult inimliku viisakuse puudumises (kuigi ka selles), vaid ühiskonnakorralduses, kultuuris ja sotsiaalsetes normides, mis paigutavad mees- ja naissoo kahte leeri.
Feminism ei ole 21. sajandil orienteeritud ennekõike naistele kui kategooriale (kuigi ka see on siiani oluline osa feminismist). Pigem küsib, mida üldse tähendab kategooria „naine“ ja kes sinna kuuluda saavad ja võivad, ning sedastab, et soostereotüübid on liiga kitsad ja paljud inimesed ei sobitu neisse kahte rangesse kategooriasse. Feminismi lai fookus pälvib ka kriitikat: mõned feministid arvavad, et kui kaotada kategooria „naised“, on raske ka nende õiguste eest seista.
Võtsin fookusesse just selle, kuidas soostereotüübid võivad naiste[12] jaoks halvavad olla (kuigi samamoodi on nad halvavad ka meestele). Tänapäeva feminism püüab näidata, kuidas diskrimineerimine ja eelarvamused ei avaldu ainult otseses vägivallas (näiteks vägistamises ja peksmises), ilmselgelt seksistlikes väidetes („naised peaksid perele õhtusööki valmistama ja lastele pühenduma“) või madalas palgas, vaid hoiakud, pilgud ja ebameeldivad kommentaarid taastoodavad stereotüüpe, millesse paljud lihtsalt ei mahu ja mis kõik koos paisuvadki misogüünilisteks hoiakuteks, mis viivad süstemaatilise diskrimineerimise ning isegi vägivallani.
Viimase kümne aasta jooksul on ilmunud mitmeid populaarteaduslikke feminismi- ja sooteemalisi raamatuid, kus vaadatakse seda, kuidas pealtnäha võrdõiguslikus ühiskonnas on soostereotüübid endiselt jõudsad, nt Rebecca Solniti „Men Explain Things to Me“ (2014), Sara Ahmedi „Living a Feminist Life“ (2017), Mary Beardi „Manifesto” (2017). Spetsiifiliselt Eestile keskendudes on ilmunud näiteks Marianne Mikko „Naise koht“ (2021). Ka Feministeerium avaldab pidevalt teemakohaseid artikleid ning korraldab üritusi. Lisaks on kättesaadavad Eesti Teadusagentuuri uuringud soostereotüüpidest Eesti kõrghariduses.[13] ETAgi raport on teaduspõhine, sisaldades viiteid kvalitatiivsetele uuringutele misogüüniast, kuid ka kvantitatiivseid andmeid. See ja teised uuringud ning raamatud harutavad lahti teemasid nagu vägistamiskultuur, töödiskrimineerimine („kas sa siis niimoodi üksi lähedki doktorantuuri tegema?“), võimupositsioonidest eemal hoidmine („mõttetu probleem ja kõigi aja raiskamine“), sooline palgalõhe jne.
Eespool kirjeldatud olukorrad ei osuta lihtsalt ebaviisakusele, vaid sellele, kuidas inimesi soo põhjal diskrimineeritakse ja alavääristatakse. Pole kahtlustki, et stereotüübid pärsivad inimeste õnne ja edu (ja seeläbi kogu ühiskonna õnne ja edu), ennekõike naiste ja vähemuste õnne ja edu. Ma loodan, et need näited ajendavad igapäevaelus kasutusel oleva keele ja tegude peale mõtlema. Piisab vaid sellest, kui jälgid kriitiliselt enda ümber toimuvat ja küsid: kas ma kohtlen enda ees seisvat inimest tema soo tõttu kuidagi eriliselt? Kui jah, siis on tõenäoliselt midagi valesti. Ülimalt, ehk isegi eluliselt oluline on mõista, et mis tahes soost inimesele, kel on käes rasked kotid või laps, võib endiselt abikäe ulatada. Endiselt võib kinkida lilli kõigile, kes lilli armastavad, igal ajal, mitte ainult 8. märtsil. Endiselt võib inimestele õiges kontekstis sündsaid komplimente teha. Endiselt võib inimesi kohtingule kutsuda, sealjuures arvestades, et ei on ei. Soostereotüüpidest vaba ühiskond ei tähenda seda, et keegi enam ei korista, ei küpseta, ei kasvata lapsi – vastupidi, see tähendab, et kõik inimesed, mitte ainult naised, osalevad neis ellujäämiseks vajalikes tegevustes. Üldinimlik viisakus ja käitumine kehtib ka maailmas, kus soostereotüüpe ei ole.
[1] Hiljutistest juhtumitest nt: Joe Marino, Tina Moore, Amanda Woods. „NYC man arrested for killing ex-girlfriend after baby shower“ – New York Post, 16.09.2021. Perevägivallast Eestis saab lugeda siit: www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevuse-statistika/perevagivald-ja-ahistamine.html.
[2] Vt „An Afghan woman in Kabul: „Now I have to burn everything I achieved““ – The Guardian, 15.08.2021.
[3] Vt Danielle Campoamor. „The WHO alcohol-pregnancy warning for childbearing women overlooks men, as usual“ – NBC News, 22.06.2021.
[4] Vt Shannon Najmabadi. „Gov. Greg Abbott signs into law one of nation’s strictest abortion measures, banning procedure as early as six weeks into a pregnancy“ – The Texas Tribune, 19.05.2021.
[5] Vt www.oecd.org/dev/development-gender/Unpaid_care_work.pdf.
[6] Vt Oni Lusk-Stover, Rosemary Rop, Elaine Tinsley, Tamer Samah Rabie. „Globally, periods are causing girls to be absent from school“ – World Bank Blogs, 27.06.2016.
[7] Loe rasestumisvastaste tablettide ajaloost siit: Rachel Cooke. „Fifty years of the pill“ – The Guardian, 06.06.2010; Andy Extance. „What happened to the male contraceptive pill?“ – The Guardian, 23.07.2016.
[8] Vt Nadine Carroll. „Teen girl sent home from school for ‘inappropriate’ outfit“ – Yahoo! News, 27.02.2021.
[9] Vt Vikram Dodd, Matthew Weaver. „Plymouth shooting: police focus on ‘incel’ links as shop CCTV tape emerges“ – The Guardian, 17.08.2021.
[10] Vt nt: Anna Teele Orav. „Julm tõde: Eestis esineb rohkem perevägivalda kui mujal Euroopas“ – Eesti Päevaleht, 05.04.2021; www.kriminaalpoliitika.ee/kuritegevuse-statistika/perevagivald-ja-ahistamine.html. Neid asju arvesse võttes on ülalkirjeldatud „nali“, eriti akadeemilises kontekstis, julmalt kohatu.
[11]Piret Põldver. „Alati nii järsku“ – Tartu: Henrik, 2020, lk 21.
[12] Naiste all mõistan kõiki, kes end ise naisena defineerivad ja kes on kasvanud ja/või elanud naise rollis, sh transnaised.
[13] Vt: www.etag.ee/tegevused/uuringud-ja-statistika/statistika/sooline-tasakaal-ja-palgalohe; www.etag.ee/wp-content/uploads/2021/03/Sooline_vordoiguslikkus_Eesti_teaduses.pdf.
Eret Talviste (30) on Tartu Ülikooli anglistika osakonna nooremteadur ja Tallinna Ülikooli võrdse kohtlemise volinik. Ereti peamine uurimisvaldkond on modernistlik angloameerika kirjandus. Samal teemal on ka tema doktoritöö, mida ta kirjutab praegu raamatuks. Viimasel ajal uurib ta aga varju jäänud eesti naisromaanikirjanikke. Eret on kirjutanud kaastöid ka Sirbile, Müürilehele, Loomingule ja rahvusvahelistele akadeemilistele ajakirjadele.
