Illustratsioon: Ellu-Marie Meos
Enne essee lugemist soovitan kuulata kahte muusikapala: Genka lugu „Kalevipoeg“ ja esimest osa Eugen Kapi süidist „Kalevipoeg“ („Kalevipoja tants Saarepiigaga“). Nii, jätkakem!
Vee peal õõtsuvas metallpurgis tatsavad ringi võõrustundest pakatavad hüpermaskuliinsed kalevipojad, kelle eksistentsi unustan ära, kuniks toimuvad taas riigikogu valimised ning ma loen uudistest, et jälle valiti Helsingi Eesti saatkonnas nii palju EKREt. Või meenuvad nad siis, kui sõber räägib oma Soome ehitajast vennast, kes jõi nende kaheaastase õe sünnipäeval ära terve kasti õlut. Või siis, kui kuulen uudist, et eestlased röövisid Soomes jälle kaks autot ära. Või kui Moonika Siimets loob dokumentaalfilmi või Ilves kutsub talente koju, kuid ka tema ei kutsu tegelikult kõiki, vaid ainult intellektuaale, kel nupp nokib, kuid keha närbub.
Kalevipoegadeks kutsutakse Soomes töötavaid eesti ehitajaid või teistel madalapalgalistel töökohtadel Soomes töötavaid Eesti taustaga inimesi. Mõiste läks käibele 2011. aastal, kui Kanal 2-s läks esimest korda eetrisse seriaal „Kalevipojad“. Sõna kasutuselevõtt annab aimu, et on sündinud defineerimist nõudev senitundmatu nähtus, uue identiteediga uus grupp. Soome statistikaameti 2020. aasta andmetel elab Soomes püsivalt 50 866 eestlast, mis ühtlasi tähendab, et eestlased on Soome kõige suurem rahvusvähemusgrupp.[1] Kui arvestada ka neid, kes elavad suurema osa ajast Eestis, kuid töötavad periooditi Soomes, suureneb arv veelgi. On, mida ja keda analüüsida. Kalevipoegade identiteedi ja laeva ruumi analüüs põhineb 18 aasta pikkusel mitteformaalsel vaatlusel, mis algas Tallinki multikultuursel mänguväljakul ja on praeguseks jõudnud laeva väljapääsule kõige lähemal olevate laudadeni, kus põgenemistee kaldale on vaid mõne sammu kaugusel.
Kalevipoeg kui mitteidentiteet ja laev kui mittekoht
Kalevipoeg kui identiteet on mõnes mõttes mitteidentiteet (ingl non-identity). Selline sotsiaalne identiteet moodustatakse paljuski selle kaudu, kes ei olda, mitte selle kaudu, kes ollakse.[2] Ei samastuta nendega, kelle seas elatakse, aga samas ei kuuluta enam ka oma algupärasesse kogukonda. Kalevipoega ei ole olemas. Ta on kahe maa(ilma) vahel olev rahamasin, välja- ja unustussejäetuse sümbol. Tõnu Õnnepalu kirjutab romaanis „Aaker“ väliseestlaste kohta järgnevat: „Vana kodumaa jaoks on nad paratamatult kadunud, sest nende kodumaa jääb igavesti selleks, kust nad lahkusid, ja muutub seeläbi aasta-aastalt ebareaalsemaks. Seda kodumaad pole maa peal enam olemas“.[3] Ent kalevipojad ei ole kunagi meie seltsist lahkunud. Nad eksisteerivad Eestis iga kahe nädala tagant, Soomes on nad aga mitte-eksisteerivad.
Kalevipoja identiteet on siiski laiem nähtus, mis ei ole seotud konkreetse rahvuse ega ametiga. Tuletagem meelde näiteks Camus’ Mersault’d, äärmuslikku kalevipoega – prantslast, kes on pärit Alžeeriast, aga elab Prantsusmaal – või Kristina Normani dokumentaal-poeetilise lavastuse „Lighter Than Woman“ (2019) Itaalias töötavaid ukraina rahvusest omastehooldajaid, kes toetavad nii oma ukraina sugulasi kui itaalia pensionäre, jättes oma elu seejuures elamata. Kalevipoeg on vaheidentiteet, intensiivne mitte ühessegi aega ega ruumi kuulumine.
Kõige selle keskel on vaheala, mida tähistab sõna „laev“. Julia Kristevat tsiteerides: „Mitte kuhugi kuuluda, mitte ühegi paiga ega aja ega armastuse juurde. Kaotatud päritolu, võimatu juurdumine, põhjatu mälu, edasilükatud olevik. Võõra ruum on liikuv rong, lendav lennuk, paigalseisu välistav liikumine. Ei mingeid tugipunkte.“[4] Laev on mittekoht.[5] Mittekohas puuduvad konventsionaalsed käitumisreeglid, seega on seal (justkui) lubatud juua päise päeva ajal õlut või magada mis tahes pinna peal. See ei ole mitte kellegi koht, täpselt nagu ka kalevipojad ei kuulu kellegi sekka. Nad on mittekoha mitteidentiteediga populatsioon, markeeritud märk.
Laevareis Tallinnast Helsingisse või Helsingist Tallinna kestab keskmiselt kaks ja pool tundi. See on reisi pikkus „mõõdetavas“ ajas. Milline on laevareisi kestus või lihtsamalt öeldes tunnetuslik aeg, on aga omaette küsimus. Laev ei ole ainult füüsiliselt kahe kalda vahel pidevalt liikuv (mitte)koht, vaid ruum, mis on viletsa internetiühenduse tõttu ära lõigatud ühisest virtuaalsest ruumist – ja vahel tundub, et ka kollektiivsest mõtteruumist. Selles kohas ei ole võimalik (tulenevalt edasilükatud oleviku tundest) ei raamatut lugeda, kirjutada, filme vaadata ega tuttavatega vestelda. Kontakt muu maailmaga puudub. Tänu isoleeritusele kulgeb mittekohas aeg teistmoodi, muust maailmast eraldatuna. Staatilisus, reeglitus ja üksildus venitab kahe ja poole tunnise reisi tunnetuslikult viie-, kuue- või seitsmetunniseks. Laev on täis ootajaid, kes kikitavad raugelt oma kõrvu teadaande „Saavumme pian Helsinkiin! Maihinnousu kansilta seitsemän ja kahdeksan“ (l)ootuses.
Kalevipoja välimääraja
Tallinn-Helsingi-Tallinn laeva stamm-seltskonna võib rangelt võttes jagada viieks: eesti ehitajad/sinikraed, eesti arstid/valgekraed, soomestunud eesti pered, keskea ületanud soomlastest viinarallitajad/pidutsejad ning soome kultuursed ja rikkad pensionärid. Tavaliselt tähistatakse ainult esimest gruppi mõistega „kalevipoeg“, kuid olen arvamusel, et ka teisest ja kolmandast grupist leiab tugevaid kalevipoja jooni, nagu ka loetelust välja jäänud vähemusgruppidest. Kaks viimast seltskonda pigem kummastavad: nad on tulnud laeva meelt lahutama, järgides pidutsemisele kehtivaid käitumisnorme ja elades intensiivselt käesolevas hetkes. Nemad ei koge laeva mittekohana, vaid meelelahutusasutusena. Teised grupid on jällegi tulevikule ja minevikule suunatud, transpordivahendile omases ootamise seisundis. Viie grupi vahel ei värele kuuluvustunnet ega mõtteid, tundeid ega pilke. Äärmisel juhul leiab mõni laps kahe ja poole tunni pikkuse sõprussuhte või peab mõni noor naine ennast seksuaalse ahistamise eest kaitsma. Kuid üldiselt puudub kommunikatsioon, jagatud (elu)kogemuse tunne ja koosolemise nauding. Inimesed ei eksisteeri, ei ela.
Laeva pardal põrkuvad ja segunevad eri astmetesse kuuluvad ning erineva elu- ja võõruskogemusega „väliseestlased“. Jaotan nad peamiselt Eestist lahkumise aja järgi. Esimene grupp on teise maailmasõja aegu Eestist põgenenud väliseestlaste lapselapsed,[6] kes külastavad oma päritoluriiki küll vaid kord aastas, kuid on siiski uhked eestlased (näiteks tean ühte Rootsi väliseestlast Aulist, kes räägib perfektselt eesti keelt, kuigi Eestiga seob teda ainult vanaema). Iseseisvuse taastamise ja Euroopa Liiduga liitumise vahelistel aastatel 1991–2008 lahkunud eestlased pendeldavad kahe maa vahel nii oma meeles, keeles kui füüsises. Kuigi nad ei kanna ehitajate tunkesid, on ka nemad kalevipojad. 2008. aasta majanduskriisi järel Eestist lahkunud perekonnad kannatavad kõige suurema häbikoorma all. Nad andsid alla, ei pidanud vastu vaesusele ega rasketele eluoludele. Häbist ja kodumaa kogukonnast välja tõukamisest tulenevalt üritavad nad jõuliselt sulanduda sihtriigi rahva sekka, kuid tihti on tulemuseks nii vigane eesti kui soome keel (ehk eesti-soome vahekeel[7]), eestlaslike või eestivenelaslike näojoonte paaniline peitmine (matkides Soome meigi-, soengu- ja riietustrende), ning oma kultuuri unustamine (või õigemini, soov seda unustada). Selle grupi alakategooriaks võib pidada ka klassikalisi kalevipoegi ehk eesti ehitajaid, kes siiski ei ole püüdnud soome rahvasse sulanduda. Nad räägivad kergete vene sugemetega eesti-soome vahekeelt, liiguvad kampades, kommenteerivad tellingute pealt tänaval liikuvate naiste rindade suurust, joovad päise päeva ajal, teevad äärmuslikke ületöötunde, et oma Eestis olevat peret toita; ning on samas oma jagatud elukogemusega kõige sümpaatsemad kujud, keda laeva pealt võib leida. Laev on nende pärusmaa.[8]
Hüpermaskuliinse kalevipoja siseilm
Identiteedisuppi vürtsitab veel asjaolu, et suur osa kalevipoegadest on mehed ning mitte ainult meessoost, vaid nad ka käituvad hüpermaskuliinselt, esitledes liialdatud macho-omadusi. Domineeriv pilk, mis näitab tahtejõudu; lösutav ning rohkelt füüsilist ruumi võttev kehaasend; vali kõne ning lihaseline keha lausa karjuvad: „macho!“ Kenneth MacKinnoni sõnul defineeritakse maskuliinsust feminiinsusele vastandumise kaudu: „[Maskuliinsus on] [l]aiasaastus hirm feminiinsuse ees, nii meestes endis kui laiemalt ühiskonnas, koos passiivsuse kartmise ning nartsissismi (oma välimusest saadava naudingu) ja ekshibitsionismi (vaatamise objektiks olemise naudingu) eitamisega“.[9] Hüpermaskuliinsus on ülekompenseerimise vorm, mis näitab et isik tunneb oma maskuliinsuse suhtes ärevust. Üritatakse olla „tõeline mees“, mis annab mõista, et meheks olemine on midagi elu jooksul saavutatavat, meheks ei sünnita.[10] Kalevipoja ebakindlus nii oma identiteedi kui mitte kuhugi kuulumise osas võib laieneda ka ebakindluseks oma identiteedi nurgakivi ehk maskuliinsuse suhtes. Tuleb olla füüsiliselt ja vaimselt tugev, pisarakanalitest ei tohi erituda märga ja süda tuleb kõvaks teha. Võõra positsioonist välja kasvanud seisundit kirjeldab Julia Kristeva: „„Mitte teie pole mulle liiga teinud,“ kinnitab see kartmatu, see alati metsik, alati kõigile kättesaamatu tuliselt, „mina ise otsustasin kodunt lahkuda.“ [—] Uhkelt klammerdub ta sellesse, millest tal puudu on, äraolekusse, mingisse sümbolisse“.[11] Nii lösutavad laevapinkidel uhked missioonitundega meestekambad, kes domineerivad tülgastavalt veniva ajaga laevakujulises mittekohas, ümbritsetuna saatusekaaslastest.
Süda tehakse kõvaks aga õilsal eesmärgil: et võimaldada oma (tuleviku) perele finantsiliselt parem elu, võetakse enda kanda leiva lauale tooja roll. Kalevipojad näitavad pendeldamisega maskuliinset hoolitsust[12] ning uhkustavad oma kaasteeliste ja kodueestlaste ees puhkusereiside ja ühistegevustega.[13] Kuigi ka selline käitumine on seotud traditsioonilise maskuliinsuse ja „tõelise mehe“ kuvandiga, on selle taga soov pakkuda oma lastele rohkemat, et nemad ei peaks enam ülikooliõpinguid põllutöödega rahastama või öösel tööl olema, et päeval saaks koolis käia. (Isa, näed! Ma mõistan sind!)
Talsinki
Aga mis siis, kui oleks Talsinki – Helsingi ja Tallinna kaksiklinn? Kas see lahendaks kõik probleemid? Idee kaksiklinnast on esile tõusnud linnu ühendava tunneli võimaliku ehitamise valguses. Tunneliprojekt on peaaegu sama vastuoluline kui Rail Baltic – avalikku heakskiitu see kahjuks või õnneks ei ole saanud. Vahepeal olid projekti segatud kahtlased Hiina rahad ja seejärel avaldasid Läänemere seisu üle muret merebioloogid. Siiski ennustas Edgar Savisaar 2005. aastal, et kümne aasta pärast on kahel linnal ühine volikogu, Tallinna tänavasiltidel ilutseb ka soome keel ja linnadel on ühine transpordipilet.[14] Kolmest ennustusest läks täide ainult viimane, aga peaaegu kakskümmend, mitte kümme aastat hiljem. Lobitöö tunneli ehitamiseks ei näi aga raugevat ning veel on lootust kunagi jõuda ühe tunniga ühest Talsinki otsast teise.
Vajadust Talsinki järele võib leida isegi Eesti luulest. Näiteks algab Veronika Kivisilla armastusest, liikuvusest ja argisusest voolav luuletus „Esmaspäev“ järgnevalt: „Emil Zátopekina jooksen ma D-terminaali poole, minust / ees ainult tuules tuhisevad tumedaks tõmbunud sügislehed. / Vastupidiselt neile pole mina joostes kuigi graatsiline. / Pealtvaatajad arvaksid ilmselt, et olen kohe kokku kukkumas, / aga nagu Zátopek, pole ma lihtsalt küllalt andekas, et / korraga joosta ja naeratada“.[15] Uues Talsinkis ei toimu enam seda valulikku piiriületust, sest laev on ainult vahend ühest linnaosast teise jõudmiseks. Elatakse Talsinkis, põhjala metropolis. „Tallinna uuenduslikkus ja kasvuhoog ühineb Helsingi teadmus- ja elukvaliteediga,“ kirjutab Annika Arras ERRis.[16] Majandus õitseb, linnaosas nimega Tallinn elab su vanaema, aga armuke elab hoopis linnaosas nimega Helsingi. Pole piiri, pole probleemi. Keegi ei tunne ennast võõrana, sest kõik on omad.
(Riigi)piiri ületamine muudab kalevipoja kodueestlaste jaoks omast võõraks. Kodueestlane eristab selgelt omasid (eestlasi) ja võõraid (soomlasi ja mujal elavad „eestlasi“), kuid kalevipoja jaoks on nii soomlased kui eestlased võõrad (kuid samas ka omad). Võõrustunnet riigipiiri eemaldamine aga ära ei võta. Kõige selgem näide on Eesti venekeelne kogukond, kes ühise kodakondsuse ja mitmel juhul ka keeleoskuse kiuste tunnevad ennast ikkagi Eesti ühiskonnas võõrana.
Tegemist on justkui lahendamatu probleemiga. Väljamaal on kõrgemad palgad kui Eestis ja inflatsioon aina kiireneb. Sellises situatsioonis tundub kohatu hüüda mööduvale kalevipojale: „Poja, ära mine! Oota Talsinki tulekut! Savisaar ju lubas, küll see siis ka tuleb!“ Valutav süda tahaks seda aga hüüda. Pidev pendeldamine erinevate kohtade, keelte ja inimrühmade vahel teeb merehaigeks ning siis ongi kergem vastanduda ja endale mitteidentiteet luua. Oma ebakindluses hoitakse kinni sellest viimasest kindlast ja turvalisest identiteediosast – meheks olemisest ja maskuliinsusest. Laeva peal kohtuvad kalevipojad odavat meelelahutust otsivate Soome kultuurihuviliste pensionäride ja viinarallitajatega ning moodustub üks suur suhkrusest alkoholist kleepuv kompott. Et kalevipoegade maailmataju veelgi nihestada, on laeva olemus mittekoht, võõrale sobivaim eksisteerimiskoht.
Vaatan laevas enda ees istuvat massiivsete kakspealihaste ja kalli kellaga varustatud kalevipoega ning tahaksin talle öelda: „Ära pinguta oma lihaseid minu tarvis. Ma ei taha sinuga magada, vaid sind kallistada. Kallistada ja öelda, et ma mõistan sind ning lisaks minule mõistavad sind Eesti venekeelne kogukond, välismaalased, LGBTQ+ inimesed ja kõik maailma teismelised, kes tunnevad, et nad ei kuulu ühegi paiga ega aja ega armastuse juurde.“ Tahaksin kallistada, anda talle kätte Peaasja brošüüri meeste vaimse tervise kohta ning laevast lahkuda.
[1] Vt www.tilastokeskus.fi/tup/maahanmuutto/maahanmuuttajat-vaestossa/ulkomaan-kansalaiset.html#maittain.
[2] Robin Williams. „Making Identity Matter“ – Durham: Sociologypress, 2000.
[3] Tõnu Õnnepalu. „Aaker“ – Tallinn: EKSA, 2019, lk 28.
[4] Julia Kristeva. „Võõrad iseendale“ – Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, lk 15. Tõlkinud Kaia Sisask.
[5] Mittekohad on anonüümsed transiitpaigad (lennujaamad, supermarketid, kiirteed jne), kus üha enam inimesi veedab üha enam aega. Vt Marc Augé. „Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse“ – Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012. Tõlkinud Anti Saar.
[6] Ka nendest kirjutab Õnnepalu „Aakris“.
[7] Eesti-soome vahekeelt kasutas isegi Koidula situatsioonides, kus tema soome keele oskus osutus poolikuks. Selle, mida ta ei osanud soome keeles, lõi ta ise eesti keele põhjal. Vt Heli Laanekask. „Kommunikatsioonistrateegiatest Lydia Koidula eesti-soome vahekeeles“ – Pirkko Muikku-Werner, Hannu Remes (toim). „Viro ja suomi: kohdekielet kontrastissa“ – Lähivõrdlusi. Lähivertailuja, nr 13, 2003, lk 273.
[8] Olen teadlik, et viimasel aastakümnel on lahkunud ka seltskond, keda Terje Toomistu kujutab dokumentaalfilmis „Põlvkond piiri taga“. Kuna see põlvkond emigreerus pigem Euroopa, USA ja Austraalia suurlinnadesse, mitte Soome, siis ei ole ma neid eraldi välja toonud.
[9] Kenneth MacKinnon. „Representing Men. Maleness and Masculinity in the Media“ – Oxford: Arnold, 2003, lk 8.
[10] Murray Healey. „The Mark of a Man: Masculine Identities and the Art of Macho Drag“ – Critical Quarterly, nr 36, 1994, lk 86–93.
[11] Julia Kristeva. „Võõrad iseendale“, lk 12.
[12] Keiu Telve. „Family Life Across the Gulf: Cross-Border Commuters’ Transnational Families between Estonia and Finland“ – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 51.
[13] „Family Life Across the Gulf“, lk 72.
[14] Jussi Niemeläinen. „Helsingistä ja Tallinnasta tulee kaksoiskaupunki“ –
Helsingin Sanomat, 14.11.2005.
[15] Veronika Kivisilla. „Helsingi helistikud“ – Tallinn: Hunt Kirjastus, 2021, lk 10.
[16] Vt www.err.ee/1608411053/annika-arras-avanss-tallinna-linnavalitsusele.
Margaret Tilk (23) on poole kohaga kalevipoeg ja kvoodisemiootik. Elab teljel Lahti-Helsingi-Tallinn-Paide-Tartu-Leuven.
