Välgatus

VÄLGATUS: Kirjanduse mõõtmise kergus ja raskus

Maarja Helena Meriste 14.01.2021

Naljakas mõelda, et sõna „digitaalne” tuleb ladinakeelsest sõnast digitus, mis tähendab sõrme või varvast. Kuna need olid kalkulaatorieelsel ajal loendamisel head abivahendid, kasvas sellest sõnast välja terve numbrite ja arvutamisega seotud sõnapere ning vaevalt keegi aimata oskas, kui keskseks elemendiks sõrmed ja varbad 21. sajandil saavad. Praegu on digiajastu ja digiühiskond ning iga valdkond, mis endale digi-liite ette saab, on kahtlemata kiire, tõhus, uuenduslik, nutikas, kasutajaga arvestav, meeldivalt autonoomne, hele, kerge – ühesõnaga … hea? „Digihumanitaaria” tundub ses osas erandlik – olen tähele pannud, et nii humanitaaride endi kui ka teiste valdkondade esindajate seas äratab see sõna vastakaid tundmusi. Need pole mullegi võõrad, aga kuna olen kirjanduse uurimisel ise käe valgeks (või räpaseks?) teinud käsitlustega, mis kuuluvad digihumanitaaria alla, proovin ses vallas veidi selgitustööd teha, eelarvamusi ennetada ja mis peamine – mõtiskleda selle üle, kuidas võib digihumanitaaria kirjanduse mõistmist rikastada.[1]

Hästi lihtsustatult öeldes tähendab digihumanitaaria kirjandusteaduses seda, kui teoste uurimisel võetakse appi arvuti ja arvutuslikud meetodid. Terve omaette alasektsiooni moodustab muidugi kultuuripärandi digitaalne talletamine, kuid praegu keskendun just kirjanduse uurimisega seotule. IT-edukus on kandev osa moodsa Eesti minapildist ning digimeetodid on akadeemilises humanitaarias saanud võlusõnaks, mis muidu meie kunstiuurimuses nii vaevaliselt liikuvaid rahavoogusid mingilgi määral elavdavad. Siin juurdubki minu meelest üks hõõrdumiskoht: võib näida, et IT poole vaatavad humanitaarid üritavad seekaudu saada osa aust, kuulsusest, edust ja loomulikult ka rahast, mida neile endile siinmail just heldelt ei jagata. Sellises mittenooblis tungis heiastub skeptikutele kuri kuulutus klassikalise, väärika, sõltumatu, süvenenud lähilugejast humanitaarvaimu väljasuremisest. Dostojevski taandub nullideks ja ühtedeks, Shakespeare’i saab tuvastada komakasutussageduse järgi ning üldsegi võib raamatute lugemise asemel lasta arvutil öelda, mis nende mõõtmed ja tähendus on.

Kui aga nüüd proovida mugavast iroonitsemisest mõistmispüüuga välja astuda, saan aru, et kõikjale tungiv arvutistumine tekitab hirmu, sest inimesel on süsteemis aina väiksem osa ja väärtus. Olen viimasel ajal märganud, et humanitaaridest ja kunstnikest on saanud seltskonnas need, kellele teiste valdkondade inimesed projitseerivad romantilist kujutlust mujal hääbuva humaansuse vardjatest. Humanitaaride vaikivaks pühamissiooniks on saanud ohustatud vaimutüübile reservuaari pakkumine iseendas. Tahaks ju, et kirjandusinimesed jääksid oma elu raamatukuhilate keskel veetvateks mõtlejateks, keerulisteks ja sügavateks intellektuaalideks. Et neist õhkuks rahustavat aeglust, tarkusraskust, vanade raamatute ja käsikirjade lõhna. Pealtnäha ei sobi digitaalsusega seostuv funktsionaalsus ja kergus süvatoidet otsiva vaimuga. See on arusaadav, aga õnneks ka pindmine ja muljeline nägemus. Katsume natuke pinna alla pugeda.

Selleks on otstarbekas keskseid märksõnu täpsustada. Digihumanitaaria on avar termin, mis pakub katust kõikidele humanitaarteaduste ja tehnoloogia kokkupuutepunktidele alates masintõlkest arheoloogiliste kaardirakendusteni. Digihumanitaaria sõnakunsti uurimise sektsiooni ideeline pool koondub kauglugemise märksõna ümber, tehnilise teostusega seostuv stilomeetria juurde.

Kauglugemise rajaja, itaalia kirjandusuurija Franco Moretti 2005. aastal ilmunud teos „Kauglugemine” („Distant reading”) torkas kirjandusilma provokatiivse deviisiga, mille järgi tuleb kirjanduse mõistmiseks lõpetada raamatute lugemine. Moretti peab silmas seda, et kirjanduse uurimisel võiks proovida selgitada välja kirjandusajaloos ja -väljal toimuvaid suuremaid liikumisi teosteüleselt ning mitte jääda kinni üksiku(te) teos(t)e tõlgendamisse. Tegelikult polegi Moretti idee nii revolutsiooniline, selle taust ulatub üsna kaugele kirjandusuurimise ajalukku. Vene formalistid rääkisid juba eelmise sajandi alguses sellest, et kirjandust võiks uurida vormiloona. Nagu on kirjutanud Gérard Genette 1972. aasta essees „Poeetika ja ajalugu”:

Niisiis, mulle näib, et ajalooliseks, st ühtaegu kestvaks ja muutuvaks objektiks kirjanduses ei ole mitte teos, vaid need teosteülesed ja kirjanduslikku mängu moodustavad elemendid, mida lühiduse mõttes nimetagem vormideks: nt retoorilised koodid, narratiivsed tehnikad, poeetilised struktuurid jne. Kirjandusvormide ajalugu, nagu kõigi esteetiliste vormide ja kõigi tehnikate ajalugu, eksisteerib üksnes selle asjaolu tõttu, et need vormid läbi aegade kestavad ja teisenevad. Siingi on häda selles, et suuremalt jaolt on see ajalugu veel kirja panemata, ning mulle näib, et selle puudujäägi korvamine on üks tänapäeva pakilisemaid ülesandeid.[2]

Sellise haarde saavutamine on praktiliselt teostatavaks muutunud alles arvutiajastul. Moretti meelest on kirjandusteaduse suurim kummitus the great unread[3]. Lähilugemiskeskne kirjandusteadus suudab keskenduda ainult käputäiele kirjanduse kanoonilisest osast ja selle põhjal kiputakse tegema üldistusi terve kirjandusloo kohta, kuigi suurem osa avaldatud loomingust on tegelikult vaatluse alt välja jäänud. Kauglugemise eesmärk on tehniliste meetodite abil suures materjalihulgas avastada kirjanduses olevad mustrid, mida inimsilm lugemisel ei märka. Minu meelest on humanitaarteadlasel siin keskne osa: arvutianalüüsi abil on küll võimalik tuvastada mustreid, aga masin ei suuda tulemust tõlgendada, põhjendada, konteksti asetada. Samamoodi on inimese, mitte arvuti töö hüpoteeside ja uurimisküsimuste püstitamine. Igal juhul võib kauglugemine välja tuua seoseid, mida senised kirjandusloos juurdunud tõlgendused ei põhjenda, või on nendega suisa vastuolus.

Toon näited mõnest põnevast kauglugemise uurimusest. 2018. aastal avaldati artikkel[4], kus ca 5000 ingliskeelsest romaanist koosneva korpuse põhjal uuriti, kas kirjanduskeele keerukus on vaadeldaval perioodil (1780–2000) muutunud. Lähtuti varem tõestatud asjaolust, et lugejad tajuvad pikemate lausete ja pikemate sõnadega tekste raskemini loetavana. Selgus, et raamatud on muutunud aina lihtsamaks (kõrvalmärkus: sama iseloomustab USA presidentide kõnesid) ja et see korreleerub tugevasti dialoogide osakaaluga romaanis. Võib arvata, et tegelaskõne, mis imiteerib suulist kõnet, ongi struktuurilt lihtsam kui dialoogi ümbritsev jutustav tekst, aga siiski jääb õhku küsimus, miks on dialoogide osakaal nii palju ja nii järjekindlalt kasvanud.

Veel kummalisi mustreid. 19. sajandi jooksul muutuvad inglise romaanid märgatavalt „vaiksemaks”, st häälega seotud verbidest kasutatakse sajandi alguses hulga rohkem selliseid sõnu nagu „karjuma” ja „hõikama”, sajandi lõpupoolel eelistatakse aga neutraalsemaid ja vaiksemaid ütlemisverbe, kuigi viimaste üldine osakaal on sajandi jooksul üsna muutumatu.[5] Agatha Christie krimiromaanide sõnavara kahaneb loomingu jooksul 30% võrra, elu lõpu poole kirjutatud romaanides on rohkem korduvaid fraase ja ebamääraseid asesõnu nagu thing, anything, something ja nothing.[6] Selle taustal aimatakse diagnoosimata jäänud dementsust.

Kauglugeda saab loomulikult ka mitteilukirjanduslikke tekste. Moretti analüüsis koos Dominique Pestrega maailmapanga raportite keelekasutust aastail 1946–2012. Selgus, et järsult on tõusnud nii abstraktsete bürokraatlike mõistete governance, framework ja priorities[7] kui ka ennast kiitvate sõnade nagu outstanding, stronger ja better[8] sagedus. Samuti tuvastati tendents aina enam luua kuhjavaid loetelusid sõnadest, mis loovad illusiooni rohkest tegevusest.[9]

Kui kauglugemine on keskendunud pigem tähenduslike mustrite tuvastamisele, siis stilomeetria tähistab laiemalt tekstide stiili kvantitatiivset uurimist ja selle rakendusi. Stilomeetriat kasutatakse näiteks tundmatu või vaidlustatud päritoluga tekstide autori või kirjutamise aja tuvastamiseks. Peale humanitaarteaduste kasutab seda ka kohtupraktika. Stilomeetria vaatevinklist on autori stiil kogum kvantifitseeritavatest detailidest, millest moodustub unikaalne tekstiline käitumine. Esmatutvusel stilomeetria ja kauglugemisega rabas mind see, et stilistiliselt distinktiivseks muudavad autori mitte niivõrd lähilugemiselgi nähtavad omadused (näiteks isikupärane sõnavara), vaid väikesed ja pealtnäha vähetähenduslikud näitajad, mille üle kirjutaja teadlikku kontrolli ei oma. Nagu kirjavahemärkide ja sidesõnade kasutusmustrid, sõnade ja lausete keskmised pikkused, haruldased paarid (teatud sõna kasutamine ennustab mõne autori puhul teise sõna lähedalasetsevust), sõnatüüpide sagedused, kollokatsioonid jms.

Kirjandusinimestele on kauglugemise ja stilomeetria üks sütitavamaid mõttekohti see, et ilukirjanduslikkusel, mida on vaikimisi peetud kirjanduse aluskvaliteediks, on käegakatsutavad formaalsed tunnused.[10] On veel hulk uurimisküsimusi, mida nende meetoditega käsitleda võiks: kuidas erinevad romaanides mees- ja naiskarakterite keelekasutus ning kuidas mõjutab seda autori sugu, avaldamise aeg ja koht? Kuidas on kirjanduskeelt mõjutanud ajaloolised sotsioperioodid, poliitilised režiimid? Kuidas on ühiskondlikud või kirjandusuurijate retoorilised hoiakud seotud teose või autori formaalsete näitajatega? Kas leidub teemasid või võtteid, mis ilmuvad pilti vahetult pärast mõnd ühiskondlikku murrangut? Jätkata võiks lõputult.

Minu arvates ei tee digimeetodid kirjanduse uurimist kuidagi lihtsamaks ega labasemaks – vastupidi. Traditsiooni piiridest väljumine võib uurijale suureks väljakutseks osutuda: uued meetodid tõotavad anda uusi teadmisi, mida levinud uurimissuunad ei toeta. Samas ei ole lihtsalt andmeanalüüsist kirjandusele palju kasu – selle väärtus sõltub kirjandusuurija intellektuaalsest haardest, kontekstualiseerimise oskusest ja miks-küsimusele otsavaatamise julgusest. Usun, et see toob kirjandusteadusesse vajalikku värsket tuult ja loomissärinat.

Kauglugemisega käib kaasas autori individuaalse tähtsuse vähenemine. Omaette uurimisnišina on autori- ja teosekeskne käsitlus kindlasti endiselt oluline, ent see muutus eesti kirjandusteaduses vahepeal üsna häirivalt üldiseks. Tekstianalüüsi tööriistade kasutamise oskus võiks tasapisi saada loomulikuks osaks kirjandusuurija pagasist, kas või selleks, et suhestada kvalitatiivset tõlgendust mõne stilomeetrilise näitajaga. Humanitaarteadused uurivad inimest tema loominguliste eneseväljendus-viiside kaudu. Kauglugemine võib aidata näha seoseid ja mustreid, mis on kollektiivse loomingu kangas lugematu arvu üksikute loojate teadvustamatus koostöös punutud.

 


[1]  Magistritöös uurisin digimeetodite kaudu seda, kui sageli ja mis eesmärgil kasutatakse eesti kirjanduses avatud tsitaate ehk lauseosade jutumärgistamist muul põhjusel kui otsekõne tähistamiseks. Vt Maarja Helena Meriste. „Eesti 1990.–2010. aastate kirjanduse kauglugemise katse avatud tsitaatide kasutusmustrite näitel” – Tallinn: Tallinna Ülikool, 2020.
[2] Gérard Genette. „Poeetika ja ajalugu” – „Tekstist teoseni: valik esseid” – Tallinn: EKSA, 2018, lk 121. Tlk Anti Saar.
[3] Lugemata kirjanduse varasalv (ingl).
[4] Vt https://txtlab.org/2018/01/are-novels-getting-easier-to-read/.
[5] Holst Katsma. „Loudness in the Novel” – Pamphlets of the Stanford Literary Lab, nr 7, september 2014.
[6] Asi, kõik, mis iganes, miski, mitte midagi (ingl). – Ian Lancashire, Graeme Hirst. „Vocabulary Changes in Agatha Christie’s Mysteries as an Indication of Dementia: A Case Study” – 19th Annual Rotman Research Institute Conference, Cognitive Aging: Research and Practice, 2009.
[7] Valitsemine, raamistik, prioriteedid (ingl).
[8] Väljapaistev, tugevam, parem (ingl).
[9] Franco Moretti, Dominique Pestre. „Bankspeak: The Language of World Bank Reports, 1946–2012” – Pamphlets of the Stanford Literary Lab, nr 9, märts 2015.
[10] Soovitan siinkohal heita pilgu hollandlaste suurejoonelisele projektile „The Riddle of Literary Quality”, mille eesmärk on tuvastada kvaliteetseks hinnatud kirjanduse formaalsed karakteristikud: https://literaryquality.huygens.knaw.nl/.

VÄLGATUS on Värske Rõhu uus esseerubriik, kus ilmuvad mõtisklused kirjanduse, kunsti, filosoofia, tõlkimise ja teiste kultuurivaldkondade üle. Ootame kaastöid!

eelmine / järgmine artikkel