Kui Helena oli kuskil 12-aastane, leidis ta vanaema raamaturiiulist vana, üsna räsitud välimusega nõukaaegse väljaande raamatust „Goncourt’i auhind mõrvarile“. Tolleks ajaks oli tal juba tekkinud huvi prantsuse keele ja kultuuri vastu ning et autor tundus nime järgi olevat prantslane, tahtis ta kindlasti teose läbi lugeda. Tegelikult meeldisid talle lihtsalt väga krimkad, mida käesolev raamat õnneliku juhuse tõttu oligi. Teos rääkis mingist tundmatust kirjandusauhinnast, mis määrati tundmatule autorile. Probleem seisnes selles, et raamat, mille eest too tundmatu preemia sai, kirjeldas väga detailselt kellegi mõrva. Mõrva, millega identne kuritegu oli ka päriselt toime pandud ning mida uudistereporter José uurima asus. Lisaks haaravale süžeele sai Helena raamatust teada ka Goncourt’i auhinnast ning kui sellest umbes kümme aastat hiljem Eestis rääkima hakati, oli äratundmisrõõm küllaltki suur.
Rääkima hakati muidugi sellepärast, et Prantsuse Instituut koostöös Goncourt’i Akadeemiaga otsustas kirjandusauhinna lõpuks ka Eestisse tuua ning 2022. aasta aprillis kuulutati esmakordselt välja Goncourt’i auhinna Eesti valiku võitja. Goncourt on prantsuse kultuuriruumi üks vanemaid ja prestiižikamaid auhindu (aastast 1903) ning seda antakse välja kalendriaasta parimale prantsuskeelsele proosateosele. Žüriis on kümme liiget ning valik tehakse kolmes voorus. Auhinna väljaandmine väljaspool Prantsusmaad sai alguse 1998. aastal Poolas, kus pandi kokku žürii, mis koondas prantsuse keele õppijaid eri ülikoolidest üle terve riigi. Nüüdseks valib nominentide seast oma lemmiku lisaks Poolale veel 30 riiki. Eestis tehti sel aastal valik nelja nominendi seast.
Seekordsed finalistid olid Louis-Philippe Dalembert’i „Milwaukee Blues“, Mohamed Mbougar Sarri „La plus secrète mémoire des hommes“ („Inimeste kõige salajasem mälestus”), Christine Angot’ „Le Voyage dans l’Est“ („Reis itta”) ning Sorj Chalandoni „Enfant de salaud“ („Lurjuse laps”). Kõik nomineeritud teosed käsitlevad ühiskondlikult olulisi teemasid ja panevad maailmas valitseva ebaõigluse üle järele mõtlema. Samuti kombatakse romaanides päriselu ja väljamõeldu piire, joon reaalsuse ning fiktsiooni vahel hägustub. Lugeja puutub kokku kõikvõimaliku vägivallaga: verbaalne manipuleerimine, seksuaalne ärakasutamine ja intsest, pere- ja politseivägivald, diskrimineerimine, seega on teostes esiplaanil peresuhted, rassiküsimused, identiteedi ja õigluse otsimine.
Miks aga peaks eestlase jaoks üsna tundmatu prantsuse kirjandusauhind siinsel kirjandusmaastikul üldse tähtis olema? Esiteks jõuab Goncourt’i valiku kaudu huvilisteni kvaliteetne välismaine nüüdiskirjandus. Huvi mõne teise keele või kultuuri vastu saab tekkida vaid siis, kui teoseid on Eestisse või eesti keelde vahendatud. Samuti annab Goncourt’i auhinna valimine võimaluse pidada kirjandusalaseid arutelusid ning tutvuda teemadega, mida prantsuskeelne kirjandus käsitleb. Valik ei piirdu vaid Prantsusmaal avaldatud teostega, vaid hõlmab kogu prantsuskeelset kirjandust, andes võimaluse oma hääl kuuldavaks teha ka diasporaas elavatele kirjanikele, kelle looming käsitleb täiesti teistlaadi probleeme. Goncourt’i preemia kaudu saab tutvustada teemasid, mida siin seni käsitletud ei ole, kuid mis on siiski ka meie sotsiaalsesse korda sisse kirjutatud. Selleaastaste nominentide tekstides joonistuvad väga selgelt välja ühiskonna murekohad.
Christine Angot’ romaan „Le Voyage dans l’Est“ räägib noorest neiust, keda isa seksuaalselt ära kasutab. Raamat jälgib peategelase Christine’i elu alates teismeeast, kui ta isaga esimest korda kohtub. Teose stiil on kontrastis selles käsitletava teemaga – keeleliselt on see lihtsasti loetav, samas tekitab sündmustik nii suurt õõvastust, et tekib tahtmine raamat kinni panna. Christine Angot on intsestist kirjutanud mitmeid teoseid ning on sel teemal Prantsusmaal oluline eeskõneleja.
Eesti kirjanikud ei ole aga peresisestest suhetest ja intsestist just rohkelt kirjutanud. Nüüdiskirjandusest meenub vaid 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitnud Vahur Afanasjevi teos „Serafima ja Bogdan“, mis käsitleb Peipsi kaldal elavate vanausuliste elu teise maailmasõja järel. Venna ja õe vaheline nõusolekuta seksuaalne suhe või isegi ärakasutamine on küll loo jaoks oluline, ent ei figureeri seal ühiskondliku probleemina.
Seevastu võib leida näiteid tõlkekirjandusest. Hiljaaegu tõlgiti eesti keelde Vanessa Springora romaan „Le consentement“ („Nõusolek“, tlk Anna Linda Tomp), mis on üks väheseid näiteid eestikeelses kirjanduses, kus avatakse ausalt ja läbipaistvalt vägivaldsete pere- ja lähisuhete tumedat ja laastavat mõju noore inimese elule. Kuna suur osa seksuaalvägivalla juhtumitest jääb hirmu ning süütunde tõttu registreerimata, on oluline, et ohvrid ei tunneks end oma olukorras üksi ja julgeksid abi otsida. Tuge on võimalik anda mitmel viisil, kuid oma roll on kindlasti inimestel, kes leiavad endas vapruse oma lugu avalikkusega jagada, ning seda saab väga edukalt teha kirjanduse kaudu.
Keerulisi peresuhteid lahkab romaanis „Enfant de salaud“ ka Sorj Chalandon, kes jutustab oma manipuleerivast, verbaalselt vägivaldsest ja valelikust isast, kes tegi teise maailmasõja ajal koostööd natsidega. Kollaboratsioon sõja ning okupatsiooni kontekstis ei ole eesti lugejale tundmatu teema, Goncourt’i auhinna nominentide seas käsitletud teemadest on see eestlase jaoks võib-olla isegi et kõige tuttavam. „Lurjuse last“ võiks võrrelda Sofi Oksase „Puhastusega“ – nagu Oksaselgi, on ka Chalandoni romaani keskmes inimene, kes on sunnitud äärmuslikes olukordades äärmuslikele tegudele, mille eest peab ta hiljem vastutama. 1987. aastal aset leidnud Lyoni lihuniku Klaus Barbie kohtuprotsessi ning romaani autori ja tema isa elu autobiograafiliste seikade huvitav põiming avab läänemaailma perspektiivi teise maailmasõja aegsele ning järgsele riigireetmisele.
Mitme raamatu läbiv teema on rassism, diskrimineerimine ja vägivald. Louis-Philippe Dalembert’i romaanis „Milwaukee Blues“ puudutakse USAs aktuaalset politseivägivalla teemat. Raamat räägib loo mustanahalisest üksikisast, kelle politseinik eksikombel ja alusetult tapab, ning sellest, kuidas juhtunu mõjutab ümbritsevate inimeste elu, algatades mitmeid ühiskondlikke protsesse. Teos on otseselt inspireeritud 2020. aastal aset leidnud George Floydi juhtumist, kui 46-aastane afroameerika päritolu mees vägivaldselt arreteeriti, süüdistatuna valeraha kasutamises. George suri veidi hiljem vägivalla tagajärjel haiglas ning tema mõrv käivitas intensiivse protestilaine kogu Ameerikas.
Dalembert’i romaani tegevustik toimub samuti Ameerika Ühendriikides ning teose sisu jääb nii prantsuse kui ka eesti lugejale geograafilise kauguse tõttu veidi võõraks, kuigi probleem on aktuaalne ka Prantsusmaal. Samas tuleb tunnistada, et vormiliselt on „Milwaukee Blues“ vapustava ülesehitusega teos. Kõige huvitavam selle juures on ehk asjaolu, et raamatu keskne tegelane Emmett on tapetud juba enne romaani tegevustiku algust ega osale kordagi sündmustes, narratiivi kannavad edasi hoopis teiste tegelaste lood ja mälestused peategelasest, mis haakuvad samas ka loomaailma arenguga.
Kuigi Senegali autori Mohamed Mbougar Sarri romaan „La plus secrète mémoire des hommes“ kajastab mingil määral kõiki eelmainitud ühiskondlikke probleeme, on selles lisaks esil ka kolonialism. Nimelt jutustatakse romaanis väärtuskonfliktist, mida võivad tunda Prantsuse koloniaalmaadest pärit inimesed, kelle emakeel ja kultuur segunevad prantsuse omaga. „Inimeste kõige salajasema mälestuse“ probleem saab alguse kahe venna suhtest: üks õpib „valgete koolis“, teist kasvatatakse aga traditsiooniliste kommete järgi. Just kasvatus viib nad lahku – kui üks vend läheb esimese maailmasõja puhkemisel Prantsusmaa eest sõtta, siis peab teine seda rumalaks mõtteks. Kodumaale jäänud vend kritiseerib teist võõras sõjas sõdimise eest ega suuda tema otsust mõista.
Teose konflikt – vendadevahelised suhted – on vaid eellugu. Põhiliini peategelane on aga noor kirjanik Diégane, kes tutvub Pariisis viibides raamatuga „Le labyrinthe de l’inhumain“. Lisaks kirjanduslikule väärtusele paelub teda ka salapärase raamatu taust. Kuigi selle autorile T. C. Elimane’ile määrati prestiižne auhind, hakati teda peagi süüdistama plagieerimises ning ta kadus. Diégane asub ajama Elimane’i jälgi ja kuulab selle käigus erinevate inimeste jutustusi. Nii saab ta teada Elimane’i isa ja onu vahelisest konfliktist ning kirjaniku tegemistest pärast auhinnaskandaali, samuti prohvetliku ettekuulutuse iseenda kohta.
Parimaks valisid žüriisse kuulunud eesti gümnasistid, üliõpilased ja noored tõlkijad romaani „Inimeste kõige salajasem mälestus“, nagu oli otsustanud ka prantsuse žürii. Auhinna pälvimise hetkel vaid 31-aastane Sarr on läbi aegade üks nooremaid ning esimene Aafrika päritolu mustanahaline kirjanik, kellele auhind on määratud.
„Inimeste kõige salajasem mälestus“ on pühendatud Yambo Ouologuemile, kellest Elimane’i karakter on inspiratsiooni saanud. Nimelt määrati Ouologuemile 1968. aastal Renaudot’ auhind, mis hiljem plagiaadisüüdistuste tõttu tagasi võeti, ning Ouologuem pöördus tagasi kodumaale Malisse. Sel moel on tegemist huvitava intertekstuaalsuse juhtumiga, kus viidatakse väljamõeldud raamatule, mille prototüüp on siiski päriseluline.
Sarri teos on teistest nominentidest oluliselt mahukam ning tehniliselt mitmekülgsem. Ka ülejäänud romaanid on ühiskondlikult väga ärksa sisuga, aga „Inimeste kõige salajasem mälestus“ pakub ka tõelist kirjanduslikku naudingut. Teos on jaotatud kolmeks raamatuks, millest igaüks koosneb eraldi osadest ja tegelaste elulugude lühikokkuvõtetest. Kasutatud on erinevaid jutustamisvorme – proosajutustust, päevikusissekandeid, kirju, intervjuusid, artikleid, tekstisõnumeid. Raamatut iseloomustab mise-en-abyme tehnika: teoses aset leidvad tegevused peegelduvad üksteises. Nii tutvustab raamat tegelast, kes uurib kellegi teisega juhtunud lugu, kuid teeb seda kolmandate inimeste juttude kuulamise kaudu. (Kuulsaim näide mise-en-abyme’i kasutamisest on „Hamlet“, kus näidendi sees leiab aset näidend.) Sarri romaanis seonduvad varem jutustatud lood uutega ning moodustavad lõpuks terviku. Tänu sellele tekivad erinevad tasandid, mida on põnev kokku viia – näiteks kordub kodumaalt metropoli lahkumise motiiv, mida kohtab nii Elimane’i isa, Elimane’i enda kui ka tema järeltulija Sida D’, Diegane’i kaasaegse kirjaniku lugudes.
Sarri romaan ei ava ennast kohe, sellest leiab vähe otsest tegevust: Diégane kulgeb ühest kohast teise, tegelased jutustavad kogemuste põhjal juba juhtunud sündmustest. Tekib muinasjutuline ja maagiline tunne, raamatu lugemine on justkui šamaani loitsu all nähtud unenägu. Muljet süvendavad ka pikad kirjeldavad laused ja monoloogid. Võib juhtuda, et peatüki alguses algab monoloog ja peatüki lõpuks oled juba unustanud, et tegevus ei toimu mitte reaalajas, vaid et keegi jutustab seda ümber.
„Inimeste kõige salajasem mälestus“ on ühelt poolt meelelahutuslik, kuid teisalt põnev teos ka ideetasandil. Sarr ei keskendu vaid ühele ühiskondlikule probleemile, vaid laseb lugejal vooluga kaasa minna ning kaasa võtta selle, mis just teda kõnetab. Goncourt’i auhinna Eesti žüriile jäi Sarr silma seetõttu, et tema raamat sisaldab suuremal või väiksemal määral ka teiste nominentide põhisõnumeid, kuid on samas tehniliselt teistest üle. Autor ei püüa väita midagi kindlat, kuulutada ainuõiget tõde. Selle asemel esitab ta probleemi, avab seda erinevatest külgedest, kuid jätab vastuse otsimise lugejale.
Helena Saare (22) tudeerib parajasti prantsuse keelt ja kirjandust, armastab suvikõrvitsaid, kreegimoosi ja koirohtu ning arvab, et me peaksime olema üksteise ja iseendaga rohkem head.
Jaan Markus Jüriväli (22): „Tavaliselt, kui palutakse vabas vormis midagi kirjutada, siis ma kirjutan haiku. Seekord ei tulnud välja. Mulle meeldib naer.“
