Välgatus

VÄLGATUS: Algaja kirjanduskriitiku päevaraamat

Anett Pillmann 8.03.2024

Kokkuvõte 2023. aastal ilmunud noorest* debüütkirjandusest

ehk

Kuidas hinnata ilu ja esimesi vasikaid, olemata seejuures esteet-kusipea ja minetades emakeeleõpetaja raske kandami

 

avan slaidid ja hakkan neile rääkima dostojevskist ja kafkast, sekka panen baudelaire’i ja kõrvutan kõiki nalja pärast tuglasega. (kohe näevad nad mind läbi, kohe-kohe saavad aru, et ma polegi mingi õige pedagoog.) siia vahele teatriajalooline põige ja midagi värskest sirbist. veel arvan midagi argumentatsiooni põhitõdedest, meenutan piinliku püüdlikkusega neid peeneid ja nähtamatuid kokku-lahku kirjutamise tõdesid, lõpuks nendin kurblikult, et saab nii või teisiti. (kas nad said nüüd aru, et ma tegelikult midagi ei tea? muidugi said – ega ma mingi näitleja pole.) häman midagi riigieksamist. kerin edasi, kerin edasi, kerin edasi. ah, sada aastat vähemalt. (jep, see tüüp sai aru, aga mängib veel kaasa. väga hea. paneme siis edasi. aitäh sulle. tegelt ka.) loeme läbi kõik ants orase kriitikapreemia laureaadid. (kandev paus. õpilased on silmanähtavalt segaduses ja see vist oligi eesmärk. keegi ei kahtle minus. ma ise ka tunnen, et ma nagu… tajun seda värki.) mm, oo, ja nüüd see saabub: arvustuse kirjutamise suur õppetund. ei-ei, siin pole midagi ühist arutleva kirjandiga, siin saab päriselt PUNK olla. SEE ON NII LIHTNE. tehke MIDA IGANES: olge kaasaloovad ja arukad: kindlasti näidake, et olete dostojevskit ja kafkat ja baudelaire’i tuglasega võrrelda võtnud, ja samas tunnete end kodus eesti nüüdisluules ja suudate absoluutselt tõsikindlalt lõimuda mõne skandaalse poliitfilosoofia suunaga. REEGLEID EI OLE. isegi ortograafiaga ei pea tegelema – väiketähed on jälle/ikka? moes, muide. ja igrekid (y). kultuurigurmaanidele: ypsilonid. aga kirjutada tasub ikkagi nii, et ma tegelikult tean, et sa oskad. sest noh, lõpeks oleme kõik ikkagi eesti keele tunnis ja on õppekava jne. jaa – kui hirmus ebaseksikas sõna. no pigistan silma kinni, kui sisu on ERAKORDNE, okei? ja lihtsalt mõttena viskan õhku, et võiks järgida alguse ja lõpu sünkroonsust. ja et kõik kokku moodustaks midagi UNIVERSAALSET JA AJATUT ja oleks suurem kui lihtsalt üks arvustus. suurem kui arvustatav teoski. aga mitte toppida end seejuures esiplaanile. ja ka autori isik ei pruugi tingimata oluline olla. kindlasti mitte tegeleda kellegi eraeluga, aga peened vihjed eelmistele teostele on absoluutselt elementaarsed. (või kui eelmisi pole võtta, siis soovitused järgmiste kirjutamiseks.) aga siis tõesti peened – IGAÜKS EI PEA MÕISTMA. aga muidu jah on KÕIK VABA ja SUPER LOOMINGULINE. võid muidugi kõik teised teose kohta käivad arvustused ka läbi lugeda. aga vali siis õige hetk. et ilmselt pole hea seda enne kirjutamist teha või mina ei teagi. jah, võite ikka kahekesi ka kirjutada, aga seal on muidugi MINGEID NÜANSSE. arvestage siis, et valitud teos ütleb mulle midagi teie kohta, onju :) aga ma rohkem ei arvakski siin midagi. et üldiselt ikkagi TŠILLLLLLLLLLL ja mis kõige olulisem: see pole mingi kirjand, mis rõhuks ja kammitseks ja pärsiks. ärge tekstinäiteid unustage. ja pärast jõuame äkki sellega eraldi tegeleda, aga pealkiri on ka päris oluline element. no et keegi üldse viitsiks lugema hakata.

kui nüüd suudaks ise selle kõik kokku võtta. õpetama teatavasti hakkavadki need, kes ise eriti midagi ei oska. ses mõttes klapib, et kriitikat pidavat kah kirjutama need, kes ise mingid kunstnikud pole. selline on siis lähtepunkt – ehk pehmendab ja põhjendab see alljärgnevat hinnangulisust. nüüd sujuvalt asja juurde (kõigest 3320 tähemärki hiljem. pluss pealkiri).

Värske Rõhu toimetuse andmeil ilmus 2023. aastal kaksteist noorte autorite esmateost, mille seas kolm proosateost, kaheksa luulekogu ja üks eri vorme ning žanre ühendav almanahh. Jaanuaris tuli välja Elisabeth Heinsalu luulekogu „Kui ma olin udu“ (Tuum, 94 lk), veebruaris Miikael Jekimovi ulmejuttude kogumik „Celestaali varjud“ (Fantaasia, 324 lk), märtsis ei olnud midagi lugeda. Aprillis nägid trükivalgust Mia Cordelia Kitsingu romaan „Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?“ (Hea Lugu, 176 lk) ja Kaie Rangi luulekogumik „Hingekarjed“ (Hea Tegu, 96 lk). Maikuus tuli trükist kaks luulekogu: Maiken Tiitsi „Malbe masohhist“ (Näo Kirik, 114 lk) ja Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Kivi alla kükakille“ (Värske Raamat, 96 lk). Juunis nägid trükimusta Mikk Tšaškini luulekogu „Paberist linn“ (Värske Raamat, 71 lk), Martin Assini luulekogu „Tundepuhang“ (Hea Tegu, 96 lk) ja 30 noore autori tekstidest koosnev almanahh „Grafomaania II. Haljas“ (Kultuurileht, 96 lk). Edasine suvi oli vaikne ja sügisel hakkas jälle pihta: järgemööda ilmusid septembris Mirjam Parve luulekogu „Varjukeha“ (Puänt, 96 lk), oktoobris Mart Kuhi romaan „Vihmakass“ (Rahva Raamat, 392 lk) ja viimaks novembris Triinu Kree „Kajakalinnad“ (Hea Tegu, 104 lk). Noortest autoritest noorimad (Mia Cordelia Kitsing ja Triinu Kree) on sündinud 2005. aastal – kui Eesti oli juba väärikalt Euroopa Liidus – ning vanimad siis, kui Eesti Vabariik oli napilt iseseisvunud: üheksakümne esimesel (Miikael Jekimov, Mirjam Parve). Nõnda on ka sellesse debüütide kategooriasse teatav kvaliteedivahe sisse kirjutatud.

Et aga noored autorid saavad endale igasuguseid asju lubada, võib seda ehk teha ka üks noor debüteeriv kirjanduskriitik, kes sünnidaatumilt asub mugavasti vanimate ja noorimate autorite vahel. Niisiis: sujuv hüpe statistikast subjektiivsusesse ehk võtan rohkem ruumi ja tähelepanu oma lemmikute tutvustamiseks ning jätan ülejäänud esmateosed teistele avastamiseks.

Esikuuik, mida nii õpilastele kui ka vanavanematele soovitada julgeks:

 

1.–2. Mirjam Parve, „Varjukeha“ – šedööver on õige sõna selle teose kokkuvõtmiseks. Midagi nii orkestraalset, kaunisti läbi komponeeritut ja hästi toimetatut (toimetaja: Tõnis Vilu) ei olegi tükk aega lugenud. Väga-väga väärikas laureaat Betti Alveri kirjandusauhinnale. Kannab alverlikkust igas mõttes hästi edasi: on korraga modernne ja väärikas; tõlgib võõrast omaks ja oskab isikliku kaudu midagi globaalset öelda; pakub mõttetihedust, aga ka õhku hingamiseks; on vormitäpne ja keeletundlik, ent ei hoia kummastki kramplikult-piinlikult kinni; heliseb musikaalselt ja osutab retsitatiivselt.

Missugused selged motiivid (valgus ja varjud on põhiteema, mis küll teose teises osas paberil pisut hääbub, ent kõmiseb meeltes edasi; palju on ka täpset loodussõnavara, iseendale viitamist, romantilist meeleheidet, sügist, muret maailma ja looduse pärast, rahutaotlust)! K U I kaunid häälikukoosseisud, milliseid mõjusaid-mõnusaid arhaisme, onomatopöad, häälutusi, sõnatuletust, algriime, vastandusi, siirdeid ja homonüüme sealt leiab! Nagu „Poeetika“ õpikut loeks, aga küllastumust ei teki hetkekski. Korraga on kohal, olemata tingimata otseselt kohal, nii Alver kui ka T. S. Eliot („aasta julmim kuu / sigitab hüatsinte plastmasspottidest“ (lk 53) – hüatsinte, muide, on kogus veel mitu korda mainitud). Lisaks neile sobituvad Parve parve sujuvalt ka tõlgete lähtetekstide autorid, kellest eriti kauni dueti moodustab autor Anna T. Szabóga.

Teose suurim ja mu meelest ainus puudus on, et kuna ta paneb püstitama võrratult palju küsimusi – mõni luuletus on siiski ka toredalt põhjapanev  –, kisendab ta saatesõna järele. Aga seda väikest asja annab kordustrükis hõlpsasti parandada, sest loodetavasti ostetakse seni trükitud köited kiiresti ära. Nii kaua saab uudishimu rahuldamiseks lugeda värske laureaadiga tehtud intervjuusid ja „Varjukehast“ kirjutatud arvustusi.

 

1.–2. Maryliis Teinfeldt-Grins, „Kivi alla kükakille“ – selle raamatu olen mõne kuu jooksul juba mitmele sõbrale kinkinud. Viimaste aastate katartilisim lugemiselamus. Introvertselt intelligentne teos algusest lõpuni. Rütmiline ja lõikav; nõtke ja tüüne – oh neid diftonge! Lisaks kõige esteetilisema kujundusega raamat 2023. aastal ilmunuist.

Kui ülikooli esimesel kursusel oma kodukandi murrakust uurimuse pidin tegema, tundus, et Põhja-Eesti päritolu ei anna selleks just eriti huvitavat ainest, sest põhjaeestlased kõnelevad teatavasti seda „õiget“ eesti keelt ega hälbi kuskile huvitavatesse areaalidesse. Aga ma üllatusin siis ja üllatusin nüüd kõnealust teost lugedes uuesti. Teinfeldt-Grins ei ole Kadrina murrakut mitte ainult uurinud, vaid selle ka uuesti ja uueks loonud. Ning mitte ainult selle kaudu, et on leidnud häälikutele geniaalse kirjapildi (pmst on ta meie aja O. W. Masing) või aidanud ellu äratada vanu vorme, vaid tabanud eriti täpselt põhjaeestlaslikku vaimu, vaibi ja vaiksust: tekstid on napid, aga ütlevad palju, sest iga sõna on hirmtäpselt valitud – miski pole juhuslik, miski pole liiane. Te k u u l a k e neid värve, mida autor täienditena tarvitab: kleidi all plekid allikasinit`, sooja karjamaa tekina vaikusevalge udu, päikesepleekind udararoosa kleit jpm. Autor on lisaks värvidele looduselt muudki laenanud – on kivid, järväd, põllud ja ojad; on tuomingad, lepad ja eunappud; iirekõrvad, nõgessed ning kari kakrid; eina-, peenra- ja karjamaad; püabäviti merd ja adrugi. On suve, päikest ning vihma ja palju-palju kevadet.

Kui muhulased leiavad selle m i l l e g i üles Smuulist, järvamaalased Tammsaarest, lõunaeestlased Bernard Kangrost ja nõnda edasi, siis mina leidsin siit. Ma ju täpselt ei tea, aga näib, et midagi olulist ja olemuslikku need juured ses lugemiskogemuses ikkagi määravad. Luulekogu ammendav järelsõna kinnitab autori põhjalikkust ja paneb heldima, kui lahedasti interdistsiplinaarsus kunstis väljenduda võib.

 

3. Kirjanike Liidu noorte almanahh „Grafomaania II. Haljas“– 30 autorit, 65 luuletust, seitse proosajuppi, kaks eessõna. Kõige paremas mõttes idealistlik ja naiivne. Suurim eelis: koondab iga autori ilmselt parima(d) teksti(d) ja mõjub seetõttu värskendavalt ning sugugi mitte grafomaaniliselt. Suurimad miinused: autorite kontsentratsioon näib olevat enamjaolt Tallinna ja Tartu keskne ning täpselt ei saa aru, milliste kriteeriumite põhjal lisaks värskusele ja lühidusele on almanahh kokku pandud. Selle viimase murega olgu, kuis on, ent noore kirjanduse (pea)linnastumise vastu peab küll võitlema ning EKLN näib selleks just õige organisatsioon. Taamalt on hea targutada, aga lisaks Tallinnas toimuvatele teeõhtutele on teinekord ehk põhjust ka Elvas või Haapsalus midagi ette võtta.

Kui proovida leida ühisnimetajaid sellele, millest noored mõtlevad ja kirjutavad, siis peamiselt linnast ja maast; armastusest ja sõjast; suhetest ja iseendast. Ka vorm ei üllata eriti. Ikka leidub väiketähelembust, sekka ypsilone ja pealkirjatust; kirjavahemärgistus on valdavalt kirjakeelepärane, suulist keelt, netisuhtlust jt allkeeli eriti ei representeerita. Püütakse leida mitmetähenduslikke metafoore ning luua tabavaid kalambuure – mõnel korral õnnestunult, teinekord võib mõelda, kas huvitav leid on terviku teenistuses või lihtsalt püüdlus originaalsuse järele. Luules rokib loomulikult värsivabadus, ent seda ergumalt mõjuvad vabavärsside vahele pääsenud läbimõeldud riimiskeemid, sonetid ja haikud. Et ollakse lugenud, on tunda nii tekstidest, kus viidatakse näiteks Viivi Luigele ja Artur Alliksaarele, kui ka autorite lühi-iseloomustusist, mis on eriti teravad ja lustlikud – sedasama ootaksin ka tekstidest! Sotsiaalne närv on nii mõneski tekstis nähtavalt kohal: Iiris Polman kirjutab luuletuses „Emajagatis“ emadusest/ematusest; mp3 käsitleb lähisuhtevägivalda ja alkoholismi, Adella kapitalistlikku ahnust; ann, Bethriin Pilv, Reijo Roos ja Andras Kiviohak mainivad sõda ning selle kordumist. Kuigi domineerivad enesele osutavad sisekaemused ja muud n-ö pehmed teemad, on kamba peale kokku kriitilist meelt siiski rohkem kui nii mõnegi kogenud autori kogus. Just taolise tooruse ja teravuse pärast ma noort kirjandust lugeda tahangi!

Lõppu veel mõni hitihoiatus: Sandra Väliste küps ja kehtestav „naine“; Katrin Kõutsi peenelt puänteeritud „hakkasin jumalasse uskuma pärast seda…“; Eenok Roode elik tulevase Tartu linnakirjaniku „Ohver“; Kirke Perteli underlik-meisterlik sonett „Südatalv“; Adella sugestiivne ja metafoorne „ma saan aru“; Richard Sepajõe peenetundlikkus mikrotasandite mõtestamisel; Annabel Agasilla ideetiine „Toortõlge“; Reijo Roosi terav, punktipanev, deklameerimist nõudev „līvõmõ“. Eriti õnnestunud on lühiproosa – kirjutatagu ja avaldatagu seda veel julgemini!

 

4.–5. Mart Kuhi, „Vihmakass“ ja Miikael Jekimov, „Celestaali varjud“ – jätkuvad rahvaluuleilmingud. Kuhi ja Jekimov on loonud teosed, mida põnevate süžeede ja oluliste teemade käsitlemise tõttu julgeks III kooliastmele soovitada, aga – järgneb didaktiline ränt – ikka väga raske on kubisevatest interpunktsioonivigadest mööda vaadata, esimese puhul ka lonkavast stiilist ja konarlikust sõnajärjest. Kahju! Mul oli neid teoseid lugedes väga raske oma toimetajataustast irduda, kuid et kumbki autor on hakkama saanud üle 300-leheküljelise raamatu avaldamisega, suutsin lõpuks siiski neile võimaluse anda.

Ja nad väärivad seda. Kui „Celestaali varjude“ lood kulgevad vähem või rohkem tehismaailmades, siis „Vihmakass“ sobib hästi algajalegi fantaasiakirjanduse lugejale. Õigupoolest eeldasin/lootsin viimase peatükini, et valdavalt realistlik lugu saab ka loogilise lõpu, ent finaal annab siiski pigem ainest üleloomulikkuse tunnistamiseks. Et ulmeskeptikud ja deus ex machina laadsete lahenduste ebafännid eelistaksid ilmselt mõistuspärasemat kulminatsiooni, tuleb autorile au anda, et ta taasloob ja hoiab oma päritolukandi folkloori salapära. Olgugi et käärid ja kärpimisvaev tulnuks romaani lennukusele pigem kasuks, säilib pinevus lõpuni välja.

Ent nii Kuhi kui ka Jekimov on ühe asjaga tugevalt mööda pannud: nad on detailsed seal, kus üksikasjalikkus hoogu pidurdab ja kujutluspilti ahendab, ning pinnapealsed siis, kui seda kõige vähem ootaks. „Celestaali varjude“ kohta on kirjandusblogis „loterii“ tabavalt kirjutatud: „Tekst on kas liiga pikk või liiga lühike, mistõttu loo finaal jääb siis kas liiga kergekaaluliseks või siis episoodiliseks.“[1] Raske on mitte nõustuda. „Vihmakassi“ eelis on selle kuulumine romaanižanri – 93. leheküljel läks lugu oma mahukuses tööle. „Celestaali varje“ aga on keeruline järjestikku lugeda, sest ehkki autor valdab suurepäraselt lühijutu kirjutamise kunsti ja dünaamikat, hakkavad tekstid üksteisega ootamatult konkureerima ja segunema, nii on ühelt loolt teisele lülitumine paras katsumus. Jekimov katsetab nii avatud kui suletud lõppudega; sümbolismi ja utoopiaga; nais- ja meeskangelastega; käsitleb seksikaid teemasid nagu loodushoid, ressursside raiskamine, tulevikutehnoloogiad ja kübervärk, aga jääb kõigega poolele teele pidama. Samas, ainest romaaniks või filmiks või videomänguks on kogumikus küll-küll-küll! Viimane lugu „Muld ei hoia“ hüppab aga ansamblist ootamatult välja. See on täiesti valmis (kui mõni komaviga välja arvata) ja parimas mõttes skemaatiline, tihe, folklooririkas, hoopis teise tonaalsusega kui eelnevad kirjutised. Midagi valmilikku-õpetlikku ja ootamatult eestlaslikku, rehepaplikku on selles – ühesõnaga eristub paljuski teistest ning paneb uudishimuga ootama Jekimovi tulevasi teoseid.

Kui Miikael Jekimovi autoripositsioon ilmutab end lugudes vaid vilksamisi, siis Mart Kuhi on tekstis küll alati kohal. Enim kohtab teda kuhjuvates vahekirjeldustes, mis panevad ajuti küsima, kas k õ i k i elu jooksul mõeldud väiksemaid ja suuremaid mõtteid on tarvis ühte romaani suruda. Üks asi, mida tagasihoidlikult siiski kaaluda ja katsetada soovitaks, on iseenda kirjutamisstiili kriitiline hindamine. Kui tahta teosesse mõne tegelase päevikukandeid, luuletusi, kirjeldusi jms pikkida, tuleks ehk kasuks oma harjumuspärase kirjaviisiga konkureerimine (kas või mõnes nüansis, vt ka Tammsaare romaane) või lihtne mõtteharjutus: kuidas erineb mu tegelase hääl minu omast?

 

6. Mõned leiud Mikk Tšaškini luulekogust „Paberist linn“, Elisabeth Heinsalu luulekogust „Kui ma olin udu“ ja Triinu Kree luulekogust „Kajakalinnad“. Kõik on ühtmoodi andekad autorid, aga kogud tervikuna mitte üleliia ühtlaselt tugevad. Terviklikkusetaotluse ning teoste osava liigendamise eest kiidan siiski nii Tšaškinit kui ka Heinsalu ning raamatute toimetajaid. Mikk Tšaškini „Paberist linna“ alaosa „Kuused kui katedraalid“ on – küll mõne erandiga – oma rütmi, romantika ning üksikute, ent ootamatute riimidega eriti sümpaatne. Elisabeth Heinsalu „Lookleva filosoofi allee“, „Sõjakevad“ ja proosaluuletused on küpsed ja kirjud ja tundlikud. Triinu Kree julgus ning jultumus meenutab kohati Elo Viidingut ja Sveta Grigorjevat, eriti luuletuses „häbita“.

 

Miski ei tee mind õnnelikumaks kui keelemängulust ja lingvistikalembus, mida kõik 2023. aastal debüteerinud noored autorid omal moel ilmutavad või katsuvad ilmutada, aga äkki võib olla nii, et kalambuuride kirjusus ja sõnamängude piinlik püüdlikkus on ikkagi oma aja minetanud ja viimased kannatlikud lugejad ära väsitanud (jah, ka need emakeeleõpetajad, kes on pidanud edasiviivalt tagasisidestama kõiksuguseid üllitisi). Seda ja muud ikka veel kehtivat kirjutas Saara Lotta Linno juba Värske Rõhu 2021. aasta debüütide ülevaates ning Rauno Alliksaar aasta varem. Ja tegelikult paljud teised enne neid Johannes Aavikuni välja (vt „Puudused uuemas eesti luules“, 1921). Niisiis jääb üle vaid soovitada: kirjutage ikka, aga lugege ka. Ja lugege kriitikat. Ning miks ka mitte: kirjutage kriitikat. Looge tekste ümber ja vaadake neid vahel kaine pilguga. Loobuge mõnest, kui võimalik, ning küsige endalt: „Milleks ma luuletan?“

Head õpilased, endised ja tulevased – järgige mu sõnu, mitte tegusid.

 


* Anett Pillmann to Hanna Linda Korp: Hüva jõulu!! Super rändom küssa ka: kas Sven Mikser ei
debüteerinud sel aastal? :D
Hanna Linda Korp: Häid jõule teile kõigile! (L) (L) (L) Debüteeris küll, aga ta on liiga vana meie jaoks
Anett Pillmann: Aa, aga kust see noore kirjanduse piir lähebki nüüd?
Hanna Linda Korp: Kuskil 1989. aasta juurest :)
Anett Pillmann: (Y)

[1]   Vt https://loterii.blogspot.com/2023/04/miikael-jekimov-celestaali-varjud-2023.html.

 


Anett Pillmann (26): „elukutse: emps, õps, keelespets. elu kutse: keel & kirjandus. teater, muusika & kino. kõik, mis jääb nende vahele. kõik, mis võimaldab piirilkõndi.“

 

eelmine / järgmine artikkel