Välgatus

VÄLGATUS: Негрaмoтнаяdest Nekramatnajani. Debüüdiaasta 2021

Saara Lotta Linno 16.03.2022

Kui Rauno Alliksaar Värske Rõhu veergudel 2020. aasta nooremat debüütkirjandust vaatles, õnnestus tal juttu teha tervelt 21 kirjandusteosest. Alliksaar koputas debütantide südametunnistusele, et kui nad ilmtingimata soovivad iga oma „uitmõtte ja hingeliigahtuse trükivormi valada“[1], siis maksku vähemalt trükitööliselegi hääd palka. Sel aastal astusid noored debütandid areenile vaid 14 raamatuga[2]. Selle peale tekkis mul kohe lootus, et äkki lõid need, keda Alliksaar hurjutas, kartma ja kutsusid kiirelt oma esikteosed trükikojast tagasi. Ent kuna 2021. aastal ilmunud raamatute hulgas on 11 luulekogu ja 3 proosateost, 2020. aastal jõudis aga trükki 13 luule- ja 7 proosaraamatut ning 1 ähmaselt piiritletav teos, siis järelikult ei mõtlegi hingeliigahtajad oma ülestähenduste trükkimist lõpetada – ainult prosaistid on kuhugi kadunud. Võib vaid oletada, et need põhilised entusiastlikud trükikodade kliendid pole Värske Rõhu lugejad. Igal juhul tulevad need 14 julget, kes oma teose siiski ilmutasid (või selle tagasikutsumisega hiljaks jäid), järgnevalt kõne alla.

 

Kellele see ülevaade?

Lugesin hiljaaegu viimase 20 aasta jooksul Loomingus ilmunud luuleaastaülevaateid, kus enamjaolt mainitakse mõne sõnaga ka debüütteoseid – kasvõi selleks, et paigutada algajad avaldajad mingil kombel skaalale nõrgast debüüdist tugevani. Debüütkirjandusest omaette terviknähtusena üldiselt ei kõnelda: ka siinses ülevaates ei käsitle ma debüüte üleüldse, vaid noorte, kõige varem 1985. aastal sündinud kirjutajate trükiseid. Seda piirangut ajendab Värske Rõhu suunitlus kajastada nooremat kirjanduspilti. Kui mitte liigselt kinni jääda tunnetuslike vanuseetappide piiritlemise võimatusse, tundub see fookus põhjendatud.

Mitukümmend aastat pärast täiskasvanuellu astumist välja antud luulekogud kipuvad koondama kümnendite jagu materjali, mistõttu võib kahtlustada, et üldjoontes kõigub nonde tekstide võttestik ja meeleolu laial skaalal, kulgedes läbi erinevate eluetappide ja loomeperioodide. Kuna noorematel debütantidel pole olnud võimalik kolmkümmend-nelikümmend aastat materjali koguda, võiks ju eeldada, et nad avaldavad selle võrra kontseptuaalselt kindlapiirilisemaid teoseid. Kes aga vähegi debüütkirjandust lugenud on, saab seda eeldust korrigeerida, kuna komme seotud silmil sahtlisisu kaante vahele puistata ja raamatupoeriiulitele sööta pole võõras ka noortele kirjutajatele. Ent julgen oma tänavuse lugemiskogemuse põhjal oletada, et ühe teose raames kõigutakse üldjoontes mõnevõrra väiksema ulatusega: kirjutatakse kas ühtlaselt esteetiliselt nauditavalt või järjepideva trafaretsusega. Ja mis veel olulisem: just nooremate debütantide looming kõverpeegeldab kaasaegset maailma ja kirjanduspilti ning just nemad asuvad seda kirjanduspilti esimese kriitilise kadalipu läbimise järel uutes suundades nügima. Kui kriitika debütantidele üldse korda läheb – ja kui arvustajad neid ülepea märkavad –, saab noor autor just selles etapis oma tugevustest ja nõrkustest aimu.

Eelnev mõtisklus on suuresti spekulatiivne ja üldistav – mida sellest siis järeldada? Esmajoones ehk hoiatust, et olles lugenud aastakäigu jagu debüütkirjandust, on raske kirjutada ülevaadet, vibutamata debütantide suunas näppu (selle tõestuseks olgu siin esitatud Alliksaare eelmise aasta tekstist korjatud halvema debüütkirjanduse püha kolmainsus: „naiivsed sõnamängud“, „banaalsed tõdemused“, „võikalt kulunud mõtteterad“). Sestap võib debüüdiülevaadetest kasu olla kõigile neile, kes enne ja/või pärast selle lugemist on tahtnud ka ise mõned tekstid kaante vahel välja anda. Teiseks pakub ülevaade omalaadset orientiiri nooremate autorite kirjanduses – parimal juhul märguannet, kelle tekstidel edaspidigi silma peal hoida, halvimal juhul läbinisti subjektiivseid lugemissoovitusi. Tõenäoliselt võib ülevaadet lugeda ka omamoodi kirjandusloolise dokumendina, mille peale on aastate pärast hea pead vangutada ja näpuga osutada, et näe, kuidas ikka ei osatud näha, et see gümnasist tõuseb me luulemaastiku keskmeks.

 

Kui te ei või kirjutamata olla, siis kirjutage proosat

Kui viimasel ajal on palju kirjutatud ja kõneldud Eesti lühiproosa elujõulisusest, siis 2021. aastal ei ilmunud debüütteoste seas ühtegi novellikogu. Romaan pole veel tagasi tulnud, aga – saagu, saagu, ma sajatan – jutustused küll! Mine tea – äkki saab debüütkirjaniku jutustus suureks kasvades romaaniks?[3]

Eelmise aasta debüütteostest kõige mahukam on Rait Piiri pea 400-leheküljeline kogumik „Hinged mõõgateral“ (Lummur), mis nomineeriti ka Betti Alveri debüüdipreemiale. Kogumiku neljast lühiromaanist/jutustusest kujuneb temaatiliselt iseäralik tervik: esimeses jutustuses siirdutakse keskaegsesse Jaapanisse, siis kihutatakse 2200. aastate kosmosesse, viimases loos aga naastakse taas Jaapani keskaega. Keskaegsete lugude maailmades annavad tooni Jaapani kultuur, võitluskunst ja usund, kahes tulevikuulmekas aga tegutsetakse Ceresele ja loterii: Rait Piir - Hinged mõõgateral (2021)Veenusele rajatud asunduste transhumanistlikus keskkonnas. Mis neid erinevaid lugusid ühendab? Eelkõige kähmlused ja sõjad, aga ka tempokas tegevustik, mille käigus säilitatakse ühtaegu pinevus ja ehitatakse veenev ja paeluv maailm. Kahjuks on pea kõik kogumiku tekstid läbi imbunud läänelikust kultuurist ja stereotüüpidest, mistõttu veab „Hinged mõõgateral“ lugejat alt tegelaste ja nendevaheliste suhete usutavuses. Lisaks lohiseb tekst anglitsismidest: „Tema isa oli kunagi öelnud, et väga paljud kahevõitlused on kaotatud viletsa jalgealuse tõttu ja lahingus hukkumine komistamise läbi polnud samuti sugugi haruldane“ (lk 293). Tsitaat pärineb „Nukumeistri“-nimelisest jutustusest, mis osutus kõigele vaatamata kogumiku parimaks lugemiselamuseks.

Katariina Libe romaan „Ohverduste sügis“ (Varrak) pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel eripreemia ning on üks paeluvamaid debüüte möödunud aastast. Ausa fenomenoloogina pean muidugi tunnistama, et lugesin romaani pärast debüütluuletajate klišeehunnikutes sumpamist, mistõttu pigistasin ehk mõne väiksema häiriva detaili puhul silma kinni. Sellest hoolimata kinnitan, et „Ohverduste sügis“ on terviklik teos, mille žanrilisest määratlusest – noortekas? fantastika? krimi? noir? – on olulisem teoses valitsev rahulik tasakaal lüürilise ja tähelepaneliku kirjelduse ning üleloomuliku ja põneva tegevustiku vahel. Romaan leiab aset uduses külas, kus tavainimesed põrkuvad teispoolsete tegelastega. Seda peegeldab jutustuslaad, milles vahelduvad peatükid näkiliku raamatukoguhoidja Hella ja 10-aastase arnotaliliku Olle perspektiivist. Ohverduste sügis - Apollo„Ohverduste sügise“ näkikujutus paneb mõnetise tagurlikkuse tõttu mõtisklema: tegelase elujõud ja identiteet pärinevad paratamatult vaid meestelt, keda ta võrgutab, suhetest väljaspool puudub näkil igasugune motivatsioon. Ent samas mängitakse see tõik „Ohverduste sügises“ poeetiliselt väga hästi välja: näki perspektiiv on kirjutatud minategelaselt Hellalt armastatust sinategelasele, matkides nõnda traditsioonilist lüürikat.

Proosadebüütidest suurim üllataja on küllap Stella Tsäko lüheldane jutustus „Kas kärbsed unistavad?“ (S. Tsäko). Tsäko teos valmis koolitööna, ent erinevalt mõnest teisest sel moel valminud trükisest on tegu täiesti tervikliku ja meeldejääva lugemiselamusega. „Kas kärbsed unistavad?“ on pühendatud „kõigile putukatele, kellele on kunagi peale astutud“ ning jutustab loo ühe kärbse lühikesest elust, keerulistest suhetest inimeste, moraali ja teiste putukatega. Tundlikest putukatest ei saa lugeda, mõtlemata Kafkale, ning üks loos tegutsev – või õigemini resigneerunult surma ootav – prussakas näibki pärinevat kirjanduslikku sugupuud pidi esiisa Gregor Samsast. Kärbse perspektiivist kirjutatud loos tuleb ette ka mõningaid loogilisi kitsaskohti, eelkõige selles osas, kui lai või piiratud ühe noore kärbse teadmus peaks olema – aga juba see lause ise ütleb, et küsitavused pole üldise absurdi taustal kuigi olulised. Kõigele lisaks saadavad Tsäko proosat Trevor Kinna linoollõikes (või seda matkivad) illustratsioonid, kus figureerivad üleelusuuruses kärbsed, sipelgad ja ämblikud – hoiatus entomofoobidele! Teistele aga head lugemist.

 Debütantide ämbritest ehk  Ärge luuletage!

Nüüd luule juurde. Heast debüütluulest kõneldakse kriitikas piisavalt, täpselt ja huvitavalt, diskussioonile lükkab igal aastal hoogu juurde ka Betti Alveri debüüdipreemia. Kahjuks jookseb suur osa debüütluulest lati alt läbi ning nii mitmeidki eelmise aasta esikkogusid lugedes kippus peale haigutus, segadus või kibe pettumus. Mõnevõrra lähemalt vaadates selgus, et ebaõnnestumised, mis lugemislusti pidurdavad, korduvad sarnasel kujul raamatust raamatusse – niisiis koondan oma etteheited siia alapeatükki. Kahtlemata võib kõigist ämbrisse astunud kogudest leida luuletuse või paar, mis ämbrist kõrvale kukuvad, aga et need on pigem erandid, ei tule neist pikemalt juttu. Samuti jõuan ma paljalt mainida vormiliselt motiveerimata ebagrammatilisust, kiusatust lõppriimi kiskuda ja jätkuvalt alahinnatud toimetajatööd, aga õnneks on neist varasemate aastate kriitikas juba palju kõneldud. Räägin nähtustest, mille ulatust ma ei osanud karta.

On äärmiselt intrigeeriv, et vähemalt pool eelmisel aastal ilmunud debüütluulekogudest sisaldab kas eessõna, järelsõna, rohkem või vähem tuntud isiku soovitust või (lugejale suunatud) tänusõnu. Ilmselgelt kujundavad põhiteksti kõrval lugemiskogemust ka paratekstid ehk kirjandusteose lävepakul asetsevad tekstid (pealkiri, eessõna, kaanekujundus jne). Probleem pole niisiis mitte paratekstide olemasolus, vaid nende toimes: tuleb kurbusega tõdeda, et mitmete eelmise aasta debüütkogude eessõnad häälestavad lugeja juba eos pettumusele. See toimub kahe vastandliku tonaalsuse vaheldamisel: ühest küljest aetakse lugeja ootused kahtlaselt kõrgele, teisalt antakse alandliku tänuga mõista, et on ime, et see raamat üldse lugeja kätte on jõudnud. Autori umbusk luulekogu laiema kõlapinna suhtes aga sisendab lugejasse alateadliku aimduse, et tõenäoliselt ootused ei täitu… Näiteks Kreete Kristiine Kotiesen lubab raamatu „Üks lugu mu ümber“ (K. K. Kotiesen) eessõnas: „Edasi lugedes võid avastada Jumala, kellest palju räägin“. Paari lause pärast taganeb ta ambitsioonikast ettevõtmisest: „Minu lootus on see, et võid siit leida kas või killukese mõistmist ja äratundmisrõõmu“ (lk 3). Häälekaimalt väljendab alandlikku tänu Romet Rohtla luulekogu „Midagi ootamatut“ (R. Rohtla), mille alguses ja lõpus (!) laiutab käekirjašriftis lause „Ma südamest tänan sind!“. Mõnevõrra põnevamalt toimib Brita Juske luulekogu „Mu kõhus on liblikate surnuaed“ (B. Juske) tänulik järelsõna, mis on vormistatud luuletusena. Tekstis väljendatakse üsna armsat enesest hoolimise kreedot, mis pole aga kahjuks järelsõnana veenev ega vajalik: „ma loodan et su laual on lilled / sinult / või voodis hommikusöök / sinult / ja kui ei / siis kirjuta endale kiri / sest kunagi ei tea / kus peidab end armastus / minul peitis ta end pastakatindis / kuni ma ta paberile valasin / ja / sa lehitsesid teda // A I T Ä H“.

 Aga millise sisekaemuse, jumala või tervisliku suhteni iseendaga aitab viia luule, mis eksleb tahtmatult mängitud sõnamängude ja kulunud kõnekäändude rägastikus, püüdes kõigest väest surnud metafoore elustada? Need püüdlused on kuidagi traagilised. Näiteks hakkab päris kahju Brita Juske tekstist, mis on arusaamatult häiritud ühest vanast äbarikust kõnekäänust ja leiab, et tollele on vaja vastu vaielda: „kõik teed viivad rooma / jama / vale puha / kõik teed viivad vanni“. Kulunud sõnamänge peetakse trükivääriliseks ka Rainer Lainemäe „Pärnaõietees“ (R. Lainemäe) – „Mõistatus või mõistmatus? / Vastutust kanda või vastust anda?“ (lk 58) – ja Hettel Prossi kogumikus „Rändaja“ (Kuuvarjutus): „Ma vihkan / ja vihkamist vihkan, / ma vihastan ja ihkan, / vihast igatsust vihkan“ (jne) (lk 60). Ehkki Kotieseni teose „Üks lugu mu ümber“ jutlustav-piibellik poeetika on omamoodi huvitav ja jääb silma, saadab todagi kogumikku lugedes häiriv tunne, et kõike seda on juba kirjutatud samal moel ja huvitavamalt: „Kui palju kordi / olen löönud su risti / enda asemel?“ (lk 17). Marten Kuninga luulekogu „Sabata koma“ (Sabata koma) sisaldab küll rohkem häid tekste kui ülejäänud senimainitud luulekogud, ent ka mõni sealne tekst tahab kangesti kõnekäändudest kinni hakata: „Sa räägid nagu tinavile, / kel hiljaaegu hing saand täis“ (lk 10) ja „pole vennad päevad / aastad pole õed / kuigi välja näevad / ühteviisi tõed“ (lk 16). Need on kõik ju väga toredad mängud, aga mulle tundub, justkui neid oleks lõbusam mängida omaette vihikuserval, mitte lugeda trükitud luulekogust.

Need kogud paistavad silma ka kulunud metafoorika ja sõnavara poolest, mis ei erine kuidagi sellest, millisena kirjeldab Märt Väljataga juba 2000. aasta luule pahupoolt: „Luulekeele abstraktsus (s. o. täpsustusteta suured sõnad, nagu igavik, elu, aeg, ruum, valgus, pimedus, olemine, öö, päev, ilu, maailm jne.) käib sageli koos elliptilisuse ja nn. asesõnalisusega (miski, kusagil, see) ning sihiliste tegusõnade sihitu kasutamisega (igatsetakse, armastatakse, usutakse ja loodetakse, kuid ei öelda, mida).“[4] Maarja Kangro on tabavalt selgitanud ebaisiklikkust, mille tõttu need võtted ei toimi: „Sääraste traditsiooniliselt poeetiliseks peetud kujundite ja nende kaudu käsitletavate abstraktsete teemade häda on selles, et inimese kogemus jääb selle kõige taga raskesti tabatavaks.“[5] Kuna vahepealsete aastate jooksul midagi muutunud pole, siis tundub, et isikupäratu suuresõnalisus on noores luules vältimatu. Näiteks kubiseb sellistest tühjadest fraasidest Julia Legatavitšute luulekogu „Armastus kõndis meist mööda“ (Hea Tegu): „seisan // väljamõeldud / elu lävel // silmad igatsuste / ookeanil“ (lk 59). Legatavitšutel õnnestub vahel ka selgepiirilisemaid kujundeid arendada, aga needki sumbuvad kahjuks sageli ilmetusse abstraktsusesse: „rõsked paneelmaja seinad / kaitsmas lehkavast suitsust / läbiimbunud tõde“ (lk 87). Kulunud on ka teoste luulemina enesekuvand, mis kipub endale selga riputama vägevat poeedirüüd („Vahel ma teen luulet / mis tärkab minu sees / siin sees pole põud / vaid tugevaim jõud“ („Midagi ootamatut“, lk 18)).

Kõige selle peale kipub Kalju Komissarov kuklas noomima: „EI USU!“ ja Johannes Aavik trükib silme ette sõna „LITERATUUR!“. Kuklahääli võimendab see, et tekstidki tajuvad oma nõrkust: „ma ei taha kõlada haleda klišeehunnikuna / kuid / ma kõlan / mis teha / kõlan siis kõlan“ („Mu kõhus on liblikate surnuaed“). Kõik eelmainitu tekitab tunde, et oleks väga põnev need teosed korpuseks köita ja analüüsida, mis mustrid ja kollokatsioonid seal esile kerkivad: kui paljud luuletused algavad tõdemusest, et „vahel olen kurb“, kui reeglipäraselt debütandid kalambuuritsevad? Sest isegi ainult lugemiskogemuse põhjal tekib kuri kahtlus, et esiteks on indiviid keeleajaloo ees suhteliselt jõuetu, ning teiseks jääb indiviidide luuleharidus nörritavalt puudulikuks.

Ah, luuletage pealegi!

On üks luulekogu, mis võttis kõik need ämbrid, keeras kummuli ja jooksis rõõmuga pangesidpidi plekikolinal trükki. Nimelt pakkus ootamatult lõbusat lugemiselamust järjekordne teos kirjastus Paljasjala sarjast „Eesti 100 luuleraamatut“: Jessica Elisabeth Luige „Hingetõmbe lummuses“ (Paljasjalg). Selles raamatus esinevad kõik eespool mainitud kahtlased võtted, aga kuna need keeratakse tüpograafiliste iseärasuste abil üle võlli ja puistatakse täiesti ettearvamatu kirjavahemärgikasutusega üle, jääb raamatust noore luuletraagiku resigneerunud eluohete asemel meelde lõputu mängulust. Luulekogu laad meenutab vaheldumisi lapselikku mõttepäevikut ja rämpspostist tuttavat Nigeeria printsi masintõlkepoeetikat. Ja see on lõbus! Stiilinäiteks palun lugeda luuletust pealkirjaga „Vürtsihõrkus“, milles valitsevad ilus tüpograafiline gradatsioon ja parallelism: „oi, kuidas ma Armastan MAITSEaineid / ja SIDRUNIT // Pipart mulle keelele!! // KÕIGE OLULISEM ON VÜRTSI LISADA!“ (lk 30).

Esile võib tõsta ka Marten Kuninga luulekogu „Sabata koma“, kuna põhiline, mida tahaks sellele teosele ette heita (lisaks mõningatele tüüpilistele debüüdiämbritele), on liiga lai haare: „Sabata koma“ kaante vahele on koondatud tekstid ajavahemikust 2004–2019. Intervjuudest selgub, et Kuningas on tahtnud tekstivalikuga ühele loomeperioodile punkti panna, ent tõenäoliselt toimiks luulekogu parema tervikuna juhul, kui seda oleks kronoloogia asemel korrastatud sisulistel kaalutlustel (või kui valiku oleks koostanud karmima käega harvendaja). Praegu on Kuninga kogus erilaadilist luulet dünaamilisest sürrealismist piinliku kõnekäänukiskumiseni, homonüümkalambuuridest laulusõnadeni. On häid tekste, on häid fragmente, aga ühtset joont ei ole.

Негрaмoтнаяde ja vähem kirjaoskamatute luulekogude juurest jõuame niisiis viimaks nendeni, mida tõesti tasub eelmise aasta debüütkirjanduse seast lugeda ja silmas pidada: Anna Kaare „InteГрацияst(Kultuurileht), Aliis Aalmanni „Verihaljas“ (Kultuurileht) ja Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“ (Tuum). Neid teoseid on juba korduvalt kriitikas vaagitud ning kuna Eesti kriitikatoimetajad ja kriitikud on heal tasemel, pole mul retseptsioonile palju lisada. Pigem soovitan tungivalt lugeda Mihhail Trunini käsitlusi „InteГрацияst“[6]  ja „Verihaljast“[7] , samuti Joosep Vesselovi[8] ja Sveta Grigorjeva[9] arvustusi „Sinisest pojengist“. Teen vaid kaks märkust nende teoste kohta debüütkirjanduse taustal: nimelt tekib huvitavamate debüütide seas kaks teosepaari, mis aitavad kõrvutamisel teineteist veelgi põnevamalt läbi valgustada. Esiteks sobivad hästi kokku ühtaegu (näki)pärimushõngulised ja läbinisti nüüdisaegsed „Ohverduste sügis“ ja „Verihaljas“. Teiseks tasub kõrvuti lugeda „InteГрацияt“ ja „Sinist pojengi“: mõlemad teosed suhestavad end kuidagi Eesti rahvusrühmade keerukate identiteediküsimustega, ent täiesti erineval – kui mitte vastandlikul – kombel.


[1] Rauno Alliksaar. „Kes tasub trükitöölise vaeva?“ – Värske Rõhk, nr 70, 2021, lk 124.

[2] Õigupoolest isegi vaid 13ga, kuna üks kõnealustest raamatutest ilmus 2020. aastal. Aga kuna ta jäi napilt eelmise aasta ülevaatest välja, tuleb temastki siin juttu.

[3] Siiski sunnib hääl kuklas parafraseerima ühte armsat õppejõudu: me ei soovi ju liigselt liigitusi fetišeerida.

[4] Märt Väljataga. „Eesti luuleraamat 2000“ – Looming, nr 3, 2001, lk 419.

[5] Maarja Kangro. „Eesti luule 2008“ – Looming, nr 3, 2009, lk 406.

[6] Mihhail Trunin. „Parim võimalik süsteem“  – Sirp, 5.11.2021.

[7] Mihhail Trunin. „Uues maakeeles“ – Sirp, 26.11.2021.

[8] Joosep Vesselov. „Nekramatnajat ei ole olemas“ – Värske Rõhk, nr 73, 2021, lk 104–110.

[9] Sveta Grigorjeva. „Mul on sulle väga puhtad käed“ – Sirp, 16.07.2021.


Saara Lotta Linno (22) pole enam endine pärast seda, kui Ene Mihkelson kirjutas, et kõik redelid on tagurpidi.

eelmine / järgmine artikkel