Proosa

*Vaatan iseennast kõverpeeglist

Emma Lotta Lõhmus 17.06.2024

Matildale

Vaatan iseennast kõverpeeglist. Peegel on sätitud oranžide pleekinud seintega trepikotta kuivanud potitaime kõrvale. Ka aastaaeg, milles asun, on üleni pleekinud. Trepikojas on veel igasuguseid asju – mitu ratast ja lapsevankrit, akna peal linnusitt, aga peaasjalikult liiga palju trepiastmeid. Et välisuksest sisse saada, peab üles astuma kolmest astmest, siis ületama jämeda ukseläve, ronima üles veel kahest kitsast astmest, mõne sammu pärast tuleb veel kaks laia astet ja alles siis saab asuda üheksaastmeliste trepiplokkide kallale. Igale järgmisele korrusele viib eelnevalt korruselt kokku kaheksateist astet. Majal on neli korrust. Lihtne matemaatika – kui elad neljandal korrusel, tuleb koju jõudmiseks ronida üles kaheksakümne kolmest astmest. Kui niisama käed taskus minna, pole viga, aga kui ühes käes on poekott ja teises laps, on juba ettevõtmine, ja kui mõlemas kaenlas on lapsed, ühel õlal poekott ja teisel käekott, vat siis näib mulle, et tegu on lahendamatu võrrandiga. Aga praktikas, nagu tead, on kõik võimalik.

Kõik on võimalik, jah. Tõmbun kõverpeegli ees äkitselt kägarasse ja valu kisub mu näo kipra. Need on päevade krambid, mis mind vaevavad, pleekind ja viltuste päevade krambid. Pilved krampuvad taevas üheks suureks tombuks ja tundub, nagu peatselt õnnistataks meid sajuga, aga õnnistus jääb saamata. Tunne on umbes nagu beebipille võttes ja veritsust oodates – õhk on äikesest, tormist, vägivallast ja ebaõiglusest paks, aga mitte midagi ei juhtu. Kõik on kusagil kinni ja valu levib alaselga.

Need mõned päevad, millest ma räägin, mis ma ühte üsnagi lühikesse pilti kokku seon ja sulatan, on kiired ja hägusad. Aga need on olemas olnud ja on siiani, need on talletatud kõikjale – kehadesse, õhku, sõnadesse ja põhjustesse, mis määrasid nende päevade trajektoorid. Vahel on võimalik asitõendite põhjal minevikku rekonstrueerida – näiteks võin lugeda sulle oma päevikut või näidata sinikaid ja verevalumeid, võime kuulata helisalvestisi või vaadata fotosid – aga samaväärselt on olemas see, mis eksisteerib mälus. Ja see, mis on mälus, tundub mulle, on kirjutatud kõikjale, vajutatud inimesse nagu muster või tempel. Aga samamoodi tundub mulle, et neid mustreid on võimalik muuta ja liigutada, päästa lahti. Ma ei tea, mis järjekorras need päevad läksid, kas nad moodustusid aastate jooksul või kestsid vaid nädala, nad on minu üldistavas meeles sulanud ühte ja kujundanud tüki sellest elust, millest ma osa võtan, ja tean ainult seda, et võin nad jagada viieks, nad kestavad umbes seni, kuni minust väljavoolav veri otsa saab.

 

I

Ühesõnaga, ma tõmbun kõverpeegli ees kägarasse. Minu kokkutõmbunud kujutis peeglis tardub, nii nagu tarduvad pleekind seinad ja trepikoda ja astmed, millest ma pole veel üles roninud, ja lood, millest ma pole veel kuulnud. Ma libisen sellest momendist välja ja sisenen teise. Oleme peol, Matilda, sina oled ka seal, kümnekorruselise kortermaja aknast paistab veel lõputult samasuguseid ja ühes neist oled ka sina. Me kuuleme, et kellegi iPhone’is laulab Cher, ta ütleb sail away, sail away, sail away ja me pöörame oma pilgud üksteise poole – me naeratame. Õhtu algab paljulubavalt, tore on olla alaealine, me langetame mantlid. Kööki viivast koridorist purjetavad meie poole kaks pokaali ja me võtame need tänulikult vastu. Nii tore, et meile on antud võimalus olla noor, nüüd tuleb seda ära kasutada ja midagi vastu anda – me ei vaevu kaugemale mõtlema ja läheme elutuppa lauamänge mängima.

I like your shirt by the way though I’m sure you’d look better without it hahaha mina ja tüüp, kes ennist pokaale laiali jagas, istume üksteise otsas ja ma märkan, et seinakell ei liigu, huvitav, kui kaua me siin olnud oleme? Sa tuled meie poole, Matilda, aga komistad ukselävel ja kukud käpukile maha, teises toas kliriseb klaas ja rõdult piidlevad meid suitsetajate hooletud pilgud. Me oleme lähedased, eks? ütleb ta mulle otse silma sisse ja mu häält läbistab nuga, kui ütlen muidugi, lumehunnikutel kumavad langevate helveste varjud. Majast möödub tramm ja korraks kõik väriseb. Suitsetajad on pead ära pööranud. Juba liibub ta mu vastu, juba on ta käed mu pluusi all ja ma värisen korraks ebamugavusest, mu pilk langeb üle ta õla toolile, kus sind enam ei istu, põrandale, kust oled kadunud, su äraolek teeb ärevaks. Ma ei näe sind enam ja seintel aelevad tummad varjud. Ma tean, et sa mõtled – cut the bullshit, kõik on seda lugu juba kuulnud, see lugu on igal pool ja igaühega juhtunud nagu mingi kollektiivne suureks saamine, see on mingisuguses variatsioonis kõigi mälusse kirjutatud ja kõigi nahale vajutatud, aga, Matilda, ma mõtlen ainult sinule,

Matilda, kus sa oled?

ja ma ei panegi tähele, kuidas see lugu mul kurgust alla läheb, ühes ööga, vaikselt.

 

II

Veel üks maja ühes linnas. Aina enam asju siin elus on sügavalt arusaamatud, seega üritan leida tervet mõistust pisiasjades. Selle maja ees on suured autorehvid maa sisse kaevatud, selliselt, et pool rehvi ulatub mulla alt välja ja selle osa peal saab istuda. Lähen ühel hommikul koju, lähenen välisuksele ja võtmesakid suruvad mu peopessa, kui heidan pilgu nende lollakate rehvide poole ja jään äkitselt seisma. Rehvi peal istuvad üks naine ja üks mees ning hommikune valgus langeb nende peale kummaliselt ja märkamatult, aga kuidagi suursuguselt. Aivazovski maal minu maja ees, mõtlen. Mehel on väga suured ja laiad õlad ja ta urgitseb rehvi ääre peal kügeledes tossuninaga mullas, roosa dressipluusi ja pikkade puhaste juustega naine on tardunud neutraalsesse istuvasse poosi, selg sirge ja kaks kätt põlvedel, ühes käes suits ja teises tass auravat filtrikohvi. Mees hoiab oma suitsu nagu postmarki, pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrmega. Ta on nagu ruut ja naine nagu kolmnurk. Nii saavad alguse ja lõpevad paljud lood, mõtlen. Kuigi keskelt lahti tehes võib mõni lugu ka selline olla, miks mitte. See pilt on nii universaalne ja nii haruldane samal ajal. Mul läheb kõik sassi, pigistan võtit pihus ja püüan meenutada, kus ma olen.

Kus sa oled, Matilda? Sa kasutasid mulle oma elust rääkides selliseid väljendeid nagu müstika ja nagu filmis. Kõik on nii vaikseks jäänud, kui sind ei ole. Ja mul on tunne, et maailm on kõver ka ilma peeglita. Kujutan ette avaraid lumiseid maastikke, aga need värvuvad mustaks nagu suitsusauna seinad ja laed. Saan aru, et sinust alates (aga kust sa algad?) ei ole ilu enam reserveeritud üksikutele nähtustele siin ilmas, see plahvatab ja voolab välja kohtadest, kus ma seda kõige vähem oodanud oleksin. Meenutan, et iga kord, kui sa midagi naljakat hakkasid ütlema, tahtis see kõik sul justkui korraga suust välja tulla, naer ja sõnad segunesid ja välja tuli midagi pooliku plahvatuse laadset. Süütunne tuleb peale, sest ma ei oska sind otsida, kaadreid oma peas kujutan ette mustvalgelt, et need vähem realistlikud ja halvavad tunduksid, mõtlen maastikele, ignoreerin oma sõprade sõnumeid. Müstika. Aivazovski lahkus ja võttis sinu kaasa, pudeli viina ka, ja ma ei tea, kus te olete. Lähen tuppa, nutan duši all ja skrollin telefonis, kuni iga viimne kui mõte lahkub peast ja saab apaatse ning ükskõiksena magama minna.

 

III

Ma käisin apteegist SOS-pilli ostmas, Matilda. See on alati sürreaalne kogemus, kuna LED-lambid pimestavad mind siis eriti tugevalt ja ma ei suuda pisikeste minimalistlike ja vähem minimalistlike karbikeste pealt silte lugeda. Pea käib ringi, aga ma jalutan riiulite vahel nagu muuseas, heites vahepeal malbeid ja kõrvalisi pilke väikestele etikettidele. Seekord, kui maksma läksin, vaatas apteeker mind erilise kaastundega, mul endal hakkas viimasel hetkel pigem rahast kahju ja oleksin peaaegu karbi letile jätnud ning välja jalutanud, aga sõrmed toksisid PIN-koodi sisse ja viisteist eurot läks nagu niuhti. Läksin ära leppinult ja ilma suuremate majanduslike raskusteta.

Pärast seda teesklesin, et kõik on okei (kõik oligi okei). Taevas ei olnud midagi, isegi päikest ei olnud näha, päike läikis akendel ja metallil nagu iha purjus mehe silmades, ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud midagi, kõik oli okei. Ma ei ole alla andnud, Matilda, kavatsen sind otsida kohtadest, kuhu ma veel vaadanud ei ole. Peitusemäng on kõige kurjem ja ängistavam mäng, mis eales on leiutatud. Läksin raamatukokku, et lugeda seda raamatut, mida me sinuga ükskord sirvisime. Vaatasime seda nagu pildiraamatut, jättes vahele kõik sõnad, nii nagu me jätsime vahele pisikesed põiktänavad ja kalmistuteed, et tõtata suurte ja avarate vaadete juurde. Sa ütlesid, et tahaksid laevaga Soome sõita või minna kuhugi, kus on palmid. Mina tahtsin, et sa enam ei karjuks, vaid turtsataksid samamoodi nagu ükskord trepikojas mu lollaka nalja peale… Aga nüüd on kõik liigagi vaikne. Lähen raamaturiiuli juurde ja aevastan, naine teisel pool raamatuid võpatab, vaatab mulle otsa ja paneb sõrme huultele. Tššš. Olen peaaegu pooleks rebitud, üks pool tahaks karjuda ja ropendada, teine pool avada raamatu ja sõnade vahele imbuda, sulada paberi sisse ja saada kirjutatud järgmise lugeja silmadesse. Võtan raamatu ja loen:

Vera feared habit and betrayal. [—] Is this warm, fragile breath of mine, through which I drink life and which is now, in an instant, in an instant, interrupted, so innocent, so involuntary and vulnerable, isn’t it already habit at each inhalation, and at each exhalation, betrayal?

Raamatukogus valitseb vaikus, kõikjal mujal kaos. Kustutan paberile trükitud sõnad käeseljaga ära ja kirjutan vildikaga asemele

 

Samal ajal, kui Matilda voodis lamab, hakkab õues sadama paduvihma. Vihm trummeldab vastu akent, nagu koputaksid seinte vastu tuhanded käed. Aga ei koputa – vihma sajab. Sajad-tuhanded vihmapiisad kukuvad taevast alla. Matilda kujutab seda ette ja tal hakkab kõdi. Ta hakkab turtsuma, aga see on kummaline tunne, justkui ta keha naeraks. Aga nii see on. Matilda keha itsitab ja naerab siis juba laginal. Sajad-tuhanded vihmapiisad trummeldavad vastu ta akent, rikkudes kõiki aegruumilisi reegleid, ja naer pääseb Matilda kehast lahti, pääseb välja ja tungib toast, vihmast ja vaikusest läbi, otse välja elu kätte.

 

IV

Sa turtsatasid mu lolli nalja peale ja sellel turtsatusel polnud midagi ühist meie minevike, iseloomude ega temperamentidega. See oli nagu väljastpoolt antud või võetud. „Nad niisama seisavad ja passivad seal!“ Siis läksid sa poodi ja ostsid kaks hiiglasuurt ukraina lihapirukat, mis rasvast nõretasid. Vaatasin sind tunnustavalt – naine, kes on ostnud kaks hiiglasuurt ukraina lihapirukat. Sa läksid üle silla ja rasv imbus tilkhaaval läbi kilekoti asfaldile. See oli ilus, ümberringi õitsesid õunapuud. Olin nii kaua otsinud sõnu, takerdunud kõverasse seadusesse, mis käsib kõik sõnadega ära ütelda, proovinud leida meie vahel loogilis-põhjuslikke seoseid, panna ühte lausesse kõik või mitte midagi, aga siis läksid sa rasvast nõretavate lihapirukatega üle silla ja see tegi kõigele muule ära. Vähemalt selleks hetkeks, sest hiljem tuli hakata kõike uuesti sõnastama, üle kinnitama ja korrutama. Ja lihapirukatest tuli suur riid. Mille üle poleks me riielnud, Matilda? Kõik, alustades minu särginööpidest ja lõpetades jõevee temperatuuriga, tegi meid pahaseks, tekitas vastuolusid ja hõõrdumisi. Me ei rääkinud sellest kunagi, aga vaidlus meie vahel jätkus igas sõnas ja igas liigutuses. Ma arvan, et me ei oleks muudmoodi isegi suutnud. Viljakas pinge sundis meid rääkima ja naerupahvakud, suured vaated ja pildid – ühesõnaga, väljastpoolt antud kingitused lahendasid meid vaikusesse.

Olen väsinud vahekohtadest – tänavatest, sildadest, trepikodadest ja koridoridest… tahan teada, kus sa oled, aga võib-olla ei saa ma vastust enne, kui selle kirja lõpuks ära saadan. Ma ei saa sind vaikimises süüdistada, sest selle rõhuvad juured ulatuvad kuskile hoopis mujale – kabinettide tagatubadesse, kantseliiti täistrükitud paberivirnadesse, poetagustesse pinkidesse, ränkade ja tagasipööramatute tegude müriaadi… Nende vastu sõdime ühiselt, aga see sõda on samuti tumm ja plahvatab etteaimamatutes kohtades, näiteks rasvaplekkides ja kõverpeeglites. Joon üksi kohvi ja söön lihapirukat ja mu peas käib ringiratast

Halloo kosmos! Halloo maa! Kas sina oled telefoni juures? Mina Tulid töölt Nagu näed Aga nüüd Koju jään Köögis sind pliidi peal ootab toit Hiljaks jäid juba söödud on kõik 

Keegi korrutab kaksteist aastat jutti, et sa oled kasutu, idiootne, ja ei saa kunagi üksi hakkama, ära mitte üritagi? Kuidas seda uskuda, õigemini: kuidas seda uskumata jätta?

 

V

Ma ei suuda magama jääda, seega lõpetan selle kirja siin. Kõik sõlmed jäävad lahti, kuniks ma sinu üles leian, Matilda. Kuulen su häält selgelt oma unenägudes, kuigi vahel tuleb välja, et ma ei magagi, vaid jalutan kooli või tööle või panka või günekoloogi juurde. Sa oled mu unenägudes, selg sirge ja juuksed puhtad, ja sa ütled kogu aeg ühte lauset, mis see oligi.. ahjaa, see on naljakas, sa ütled: „Sul on täna nii mõru nägu peas,“ ja see teeb mulle nalja, kuidas sinu arvates mu nägu mõru välja näeb, kujutan seda ette nii, nagu oleksin kohviube närinud ütlen sulle seda ja sa naerad ning pühid siis silmanurgast pisara nii muuseas ja loomulikult aga see teeb mulle nii head meelt on ootamatu et meie koosviibimine tekitas sinus nii sügavat rõõmu et oli väärt naermist ning et sa julgesid seda välja näidata

Naaldun köögikapi vastu ja korraga turgatab pähe, et sa andsid mulle oma numbri. Ei või olla. Tunnen, nagu tahaksin midagi aknast välja visata. Teen akna lahti ja jääkülma õhu lõhn tungib tuppa. Kallan orika lõpu kraanikausist alla ja valin sinu numbri. Pärast kahte kutsungit võtad sa vastu.

 

Õues on metsikult palav. Seisev õhk pressib pooridest higi välja, see niriseb mööda nahka, mööda külgi, mööda kaela alla. Inimeste silmaalused läigivad, päike sirendab taevas, fooris põleb punane tuli, majad kasvavad aina kõrgemaks ja heidavad maapinnale aina suuremaid ja suuremaid varje. Lennukid lendavad, sõja- ja reisilennukid, aga mitte selle linna kohal, iseendast ja üksteisest saadakse aru, ainult mitte selles linnas, süüakse merekarpe ja kulistatakse valget veini, ainult mitte siin, see kõik toimub kusagil kaugel, kusagil väga kaugel. Vähemalt talle tundub nii.

Ta seisab ülekäiguraja ees ja jõllitab asfalti. See praguneb. Ühes kohas on teed hiljuti lapitud ja must sulanud asfalt mullitab nagu sookolli mülgas või kohe kõrbema minev või pannil. Kõik läheb kohe üle ääre, aga mitte päriselt. Ta teab, sest kõik on üle ääre läinud juba mitmeid kordi ja praegu on teisiti. Aga see tunne, et kohe läheb, on ikka sama. Asfaldilõhesid vaadates näib talle, justkui seal all oleks ka midagi, mis kohe välja purskub või voolab, mäda näiteks, või kellegi jutuvada või liiklusmüra või vaikus, mädane vaikus ja ühte kindlasse poosi tardunud keha. Ta pigistab kilekotisanga peos ja lükkab pikad tumedad juuksed palavuse eest teisele õlale. Higi tilgub ja tal ei tule korraga enam meelde, kas tal on käes kilekott või süles laps või õlgadel tühi pangaarve ja külmkapp. Või kõik korraga? Ta kuuleb, kuidas autoratas teeaugust läbi sõidab ja sõiduk õõnsalt jõnksatab. Tuli fooris läheb roheliseks.

Aga veel enne, kui ta liikuma hakkab, tunneb ta kehal piisku. Kõigepealt õlgadel ja siis põskedel ja siis juba peaaegu igal pool. Äkitselt on hakanud vihma sadama. Veenired voolavad mööda ta nägu ja huultele koguneb soolast vett, mis järgmisel hetkel mujale nõrgub, vihm peseb kogu higi maha ja tungib isegi asfaldipragudesse. Ta vahetab kilekotikätt ja läheb kiiresti üle tee, vihm ei anna armu ja sadu muutub veel tugevamaks. Ta seisatab korraks ja vaatab, kuidas valgus on teisenenud – majad, inimesed ja tänavad hingavad välja, nende kopsud tõmbuvad kokku ja paisuvad siis, mingisuguse nähtamatu struktuuri järgi linnaruumi paigutatud objektid köhivad aeglaselt ja sügavalt röga kurgust välja. Vihm jätab pealispinnale peene, otsekui tikitud mustri. Ta pilgutab silmi, tema juuksed on läbimärjad. Korraks kõverdab ta tahtmatult huuli. Sadu pesnuks justkui midagi maha nendelt aastatelt, mida tal on keeruline sõnastada, isegi meenutada. Ähmane mälestus vandeseltslaslikkusest seob teda mõneks pikaks sekundiks asjadega tema ümber – nende samade majadega, asfaltteega, millel ta sadu kordi jalutanud on, lillekimbuga noore naise näpus, kulunud reklaamplakatiga. Ta vaatab oma käsi – need on samad käed, mis lasteaia liivakastis auku kaevasid ja aastaid hiljem korteripeol kogenematult pokaali hoidsid. Nende küünte all on olnud liiva, mulda ja küllalt muud paska. Turtsatus. Needsamad käed. Kõigepealt tunneb ta imelikku kõditavat tunnet alakõhus, siis reites, rinnas ja põlveõndlates. Ta tahaks aevastada (või naerda – on see naer? Kust see tuleb? Vihmast? Temast endast?), aga siis meenub talle, et buss sõidab kohe ära ja ta väljub tardumusest, üürikesest pausist aja tavapärases tabamatuses, ja läheb edasi. Liikuma asudes iseäralik tunne leeveneb, aga hetk enne oli see levinud üle kogu ta keha. Matilda jätab selle meelde.

 


Emma Lotta Lõhmus (20)

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Olen siiani vabatahtlik Naiste Tugi- ja Teabekeskuses. Suhtlen kahe naisega, kellega olen jalutamas käinud, juttu rääkinud, olnud abiks poes ja lastega arsti juures käimisel.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Eelkõige õpetas see teist inimest päriselt märkama. Sotsiaalsete probleemidega on lihtne kursis olla, aga sama lihtne on neid ignoreerida – kui teha see väike samm inimese poole, kellega ma muidu ehk kunagi ei kohtuks, ja temaga aega veeta, teha koos kasvõi kõige argisemaid tegevusi, siis see, mis on meis ühist, kuidagi materialiseerub. Inimesed on tegelikult lähemal, kui ma varem arvasin. Päris kokkupuutepunktid on kõige rohkem väärt.

Veel tunnen, et olen kannatlikum ja enesekindlam. Ja tahaks ju mõelda, et isetum ka?

Kas headust on võimalik kirjutada?

Ma loodan, et on. Lõpuni ei tea ju kunagi. Aga kui headus on kirjutades kuskil sees olemas, siis on ju võimalik, et midagi sellest jääb tekstile ka külge. Ja äkki jõuab see mingil viisil ka temasse, kes teksti kätte võtab, ja äkki kandub see sealt edasi mõne järgmise sõna või teo sisse. Ja võib-olla moodustub nendest väikestest ilmingutest kee, mille iga lüli viib järgmiseni ja järgmiseni ja järgmiseni. Enne ei teagi, kas headust on võimalik kirjutada, kui seda ise ei tee. Ja kui oled seda kord juba teinud, siis on see läbinisti võimalik.

 

eelmine / järgmine artikkel