vaade uksepraost inimese elule
neli seina ja üksik aken
teevad kokku kööktoa
kuhu peaks mahtuma mu ema
ja vennad
kuid vähemalt on seal vett
ja on soe, köögis on põrand
pood on lähedal, kool on kiviga visata
neil on vabadus tulla ja minna
selline on elu sotsiaalkorteris
sotsiaalne rehabilitatsioon
kõik algas perearstist, kes tõdes
et parem oleks pöörduda psühholoogile
ja too tõdes, et äkki oleks abi lisaks temale ka
kliinilisest psühhiaatrist
senikaua sai käidud, kuni haigekassa
koostatud rehabilitatsiooniplaan kehtivuse kaotas ning me olime jälle alguses
peale seda keerlesin ma maamunal
ilma psühholoogilise järelvalveta
kuni õnnetuseks sattusin haiglasse
ja haiglas tegin ma igasuguseid teste
peale seda hakati mulle taotlema
puuet ja töövõimetust ning elu veerles
ümber lastekaitse ja haigekassa ja
lastemaja ja kõiksuguste organisatsioonide
endalegi imestuseks olin ma jälle jäänud
ilma professionaali valvsast pilgust
sest teraapia on kallis ja see ei ole
paljudele kättesaadav
aga kuna kõik oli stabiilne, siis
unustati vaikselt vajadus abi järele
momendini, kuni kõik enam stabiilne polnud
ja ma rajasin teed uude haiglasse
seal tegin ma järgmisi teste ja
mulle kirjutati uued diagnoosid
mu raviplaani värskendati ja
kogu paberitöö algas uuesti
andes märku, et see ei lõppegi kunagi
taotlesime uue rehabilitatsiooniplaani
sest tõesti, mind vist ei saa ilma
järelvalveta jätta
329
moment kui konflikt
kahe riigi vahel sai osaks minu elust:
hetkel kui mu ema alustas
lõputut tööd kodust ilma jäänud inimestega
ja kõik ta kogutud valu, mis nädalatega
aina kuhjus ja kasvas
sai välja valatud hilja öösel, salaja
sest emad ei nuta.
päeval kui ma astusin hotellivaibale
nägin ringi jooksmas väikeseid lapsi
kilkamas võõras keeles
märkasin vanainimesi arutamas
kuidas toime tulla
saamas aru, kui raske neil on ennast
korrektselt väljendada
keeleerinevus põrkus kokku
nagu kahe riigi konflikt
paar põngerjaid
kelle nimesid öeldi võõramaiselt
selle asemel et kasutada õiget käänet
esitasid mulle mustkunstitrikke
näod naerul ja mulksuv valu
surutud lastejalgade alla
vaevatud ilmetega emad
rahustasid nutvaid imikuid
söötes neile annetatud piimasegu
kahe riigi konflikt, ühe riigi valitsuse
totrad teod keerasid pea peale teise riigi
terve eksistentsi
ja ainus viis, kuidas ma suudan reageerida
on kuiva huumoriga
sest see situatsioon tundub kohutavalt
rumal ja lapsik, terve see kooslus on
jäledalt idiootlik, täiesti mõttetu
suured tänud, vova!
Luise Lota Niitenbergi (18) juuksed on nagu kriipsujuku joonistusel.
