Proosa

Uue aja paleused

Robin Liiber 15.12.2023

Olgal ei ole täna hea päev. Ta on juba mitu tundi Jõhvi bussijaama juures pingil istunud, kuid siiamaani ei ole keegi ostnud sibulaid, mida ta oma maalapikesel kasvatab. Inimesed lihtsalt tuhisevad mööda, heites vaid vahel harva tühje pilke ühe kössakil vanamuti poole, kes värisevi käsi mõnele sõbralikumale näole lehvitada püüab. See aga ei ärata vähimatki huvi. Külmad ilmed tuiskavad eikuhugi. Olga seob lillemustrilise räti tihedamalt pea ümber ning kohendab ajalehel nukralt lebavaid sibulaid ja kiiruga kritseldatud hinnasilti. Endal ka kahju, et kõik see üle jääb, ära visata ka ei taha, kuigi enesele pole nii palju vaja.

Vihma hakkab vaikselt tibutama. Täna ei paista Kuremäe bussi peal ei Jelenat ega Verat, oleks olnud tore nendegagi paar sõna juttu heietada. Ega Olga ise pole küll teab mis jutulind – eks neid vahutajaid leidub kõikjal! –, aga vahel on ikka tore mõne elusa inimesega jälle juttu teha, mitte ainult kineskoopteleviisorist sahisevaid vene uudiseid vaadata. Ta põrnitseb vaikselt välja, veejoad jätavad aknale oma jäljed. Siis haarab Olga sibulaid triiki täis traatkorvi, ronib lageraiest puutumata laante vahel bussilt maha ja köbib Sigulda kepi toel mööda metsateed pimedusse. Buss sõidab edasi, kolm inimest pardal.

Alutaguse männid tervitavad naist vaigulõhnapahvakutega, sekka puhub hulga tüüpilist sügistuult, mis lõikab läbi mantlikihtide ja seelikusabade, mida on Olgal kui hästivarustatud inimesel loomulikult topelt. Aegamisi astub ta kõrgete kõrte vahel teed tehes sinepikollase tare poole, mis on metsaservas isemoodi löötsakile vajunud. Pikk 80ndatel ülesvuntsitud rehealune, kus Olga on juba nelikümmend aastat elanud. Nüüd küll juba täiesti üksinda. Poeg on Tallinnas, ajab raha kokku. Viimati, kui poiss mullu suvel siin käis, siis oli küpsetamist ja vaaritamist kui palju! Oh kui tore nädal see oli!

Ahi tõrgub perenaise kortsunud käte all, ei taha mitte ta halge vastu võtta, ikka libiseb mõni nurjatu maha ja Olga peab jälle kogu haluonni uuesti üles sättima. Kui tuleleegid koldes tema üle lõbustunult naeravad, asutab Olga ennast õue lehekuhilate vahelt kaevu poole, et tuua üks hea ämbritäis vett. Kaevu juurest on näha ka kahe naabermaja siluette… või pigem allesjäänud karkasse. Katused on sisse vajunud ja Aleksei omaaegse maja keskkohas kasvab kaks kaske. Täna teeb Olga päevinäinud kastrulis kartuleid ja seenesousti.

Akna taga ulub üksik tuuleiil. Nõukogude ajal, kui siin läheduses olid suured ja uhked kaevandused, siis elu käis – noored inimesed ja töölised tantsisid iga päev nagu lustipidul. Aga nüüd pole kellegagi tantsida. Ka Kuremäe kloostrikiriku sibulkuppel näib pettunud, et tema all inimesed enam ei toimeta ega sabi nagu endisajal. Ainult tuul sabib veel samal viisil lahtiseid aknaluuke ja vihma trummeldus läbitilkuval katusel meenutab esimese mai paraade. Lähim naaber on Mustnurme küla Agronoomi-Juri. Aga tema on joodik ja nendega pole mõtet tantsu teha.

Elekter kaob mõne õhtu pärast ära. Olga jääb rahulikult istuma hämarasse tuppa, mida ennist oli valgustanud teleekraani sinakas kuma. Ta vaatab toas ringi, nii palju kui ta aukuvajunud silmad veel näevad. Vanad tolmused ENEd on seniajani riiulitel, aastaid kummutis seisnud nõudeserviisid helgivad hoolikalt puhastatud klaaskapikesest vastu, nurgas kükitab paksu ruudulise vakstuga kaetud lauajupp, mille ääres üks lõhkine tool ja üks valge taburet. Külmkappi ei ole, selle asemel on näha riivis sahvriust, mille kõrval uinunud pliit. Vasaku seina kulunud lillelisel tapeedil tiksub kell. Tiksub aega, mida on siia antud ja mida veel antakse. Olgat tabab see mõte nii äkitselt ja ta tunneb ennast ääretult üksildasena.

Milline imekena päev! Hommikul hakkab Olga viimaseid hoidiseid keldrisse viima, kui silmab järsku väiksest aknaruudust, et keegi hästiriietatud noormees seisab õue peal kesk kuivanud kõrsi ja mõõdab pilguga ümbrust. Olga astub seelikuvolte siludes ja palitut kinni nööpides poisile vastu. Too räägib väga toredasti juttu, ütleb, et edendab maaelu ja teab, kui raske siin on ilma apteegi, toidukaupluse ja arstita. Lisab veel, et tema eesmärk on seesugune jama ära lõpetada. Tõesti vahva poiss! Astub hiljem veel tuppa ja mekib angervaksajooki, mis talle hullupööra meeldib. Olga annab paar purki kaasa ka.

Argo, nii on selle maaelu-arendaja nimi, tuleb täna masinaga appi Olgale ahjupuid tooma. Viimati vedas Olga poeg kolm aastat tagasi ilmatuma suure kuhja puutööstuse praaki kuskilt kohale ja nüüd tõesti küttematerjali juba napib. Aga Argole on meelde jäänud, et selline probleem Olgat vaevab, seetõttu on ta võimaluse tekkides pakkunud kaht kärutäit Olgale ka. Tal endalgi kuluvad riidad marjaks ära, Argo ostis endale nimelt Aleksei vana maja. Lubab, et teeb korda ja tuleb elama ning lisab naerulsui, et taastab Kuremäel veel tantsuringigi.

Ilm näitab veel vananaistesuve märke. Nädala pärast tuleb Argo tagasi juba pikemaks ajaks. Seab end ühes telgiga Aleksei lobudiku juurde. Ta on pildistaja ja niisiis veedab päevi lahkuvate rändlindude pildile püüdmisega. Idealist, nagu ta ennast kutsub, ei kohku millegi ees tagasi, et hea klõps saada. Kõiki jäädvustusi näidatakse Olgale ka, aga see ei oska uue naabrimehe piltide peale midagi kosta. Linnud nagu linnud ikka. Argo niidab kõrtepadriku enda ja Olga maja ümbert ära.

Argo on Olgale juba vaikselt nagu poja eest. Toimetab hoolsalt kahe koha peal nagu peremees kunagi. Lubab kultuurimajja pildigalerii riputada. Käib ühtelugu pärast oma pildistamiskäike ka angervaksateed joomas. See tõesti maitseb talle! Argo on juba Aleksei majja ehitusmasinaid ja -kraami toonud, et enne suurema lume tulekut seinad maha lammutada, sest pehkinud puidust ju elumaja ei saa. Pidavat eurotoetustega koha üles ehitama, küllap ta teab paremini. Vanainimesele on poiss siin igatahes küllalt ja rohkemgi leevendust toonud. Tore on ka üle pika aja jälle kellegagi seltsida. Kusjuures Argo ostab ära ka kõik ülejäänud sibulad.

Täna läheb juba külmemaks, hommikul on hall maas. Olga muretseb, et Argol on telgis magades külm. Pühapäeva puhul hoovab köögist pliinide aroomi, mis auruna lisab aknakesele udukihte. Tänavu suvel andis mets head marjasaaki, seega on Olgal oma moosisalvest välja võlutud Salvesti letšopurgis rammus mustikamoos. Argo sööb aplalt ja räägib oma plaanidest nagu alati. Tuleb luua ornitoloogiakeskus või veepark või mõlemad, sest see teeks Virumaad atraktiivsemaks, vanade külade asemele tuleb uued ehitada, et ka noored saaksid tulla maale elama ja üleüldse elu eksisteeriks! Isegi siis, kui peab nipet-näpet selle nimel ohverdama – mis sellest! Olga noogutab kuulamise märgiks ja kannab aga uut tavaari väiksele lookas puulauale. Argo täidab samas majakese teotahte ja unistustega. Järsku katkestab ta oma pajatuse, teeb ettepaneku, et võiks Olga maja ka ikkagi eurorahadega korda teha, muidu vajub teine veel pea kohal kokku, lubab, et tuleb ise appi ehitama ja vastutasuks elab niikaua eidekese juures, kuniks oma tare valmib. Aga selleks olevat vaja mingisugused paberid joonde ajada. Ei ole Olgal kunagi paberipahnaga probleeme olnud, eks kirjutab alla, kui vaja on. Õhtuni veerevat sõbralikku jutuvada kuulab teispool seina uudishimulik ronk.

Lumevaalud ulatuvad juba põlvini. Argot ei ole mitu nädalat näha olnud, ta on mingil innovatsiooniprojektil või kuskil mujal. Aeglaselt tõuseb korstnast suitsu ja tuli praksub pliidi all juba tasasema häälega. Laual lebab õige ametliku väljanägemisega avatud kiri. Venekeelse teksti trükimust pillutab akna peegelduse mõjul vastukajavasse ruumi laused: „…ostu-müügi lepingu kohuslasena Olga Ivanovna…“, „…tehingu ülekanne 3000 euro väärtuses…“, „…seoses omaniku vahetusega vabastada kõnealune krunt hiljemalt…“. Tassis mõruneb külm angervaksatee ja toas mängib tühjus oma muusikat.

Kui vana keerdus õunapuu rääkida oskaks, siis küllap kõneleks temagi, kuidas Olga hilisel õhtupoolikul oma toimetustega valmis saab. Ta on just jõudnud kõige otsa heita veel kolm korvitäit sibulaid. Nüüd küll rohkem ei mahu, tundub, et juba ajab vaikselt ülegi. Olga patsutab taskut, õnneks on üks pakk veel alles. Oksaraagude vahelt võib näha küürakat selga maja avatud uksest sisse minemas. Argo võimas puuriit on samuti sinepikollaste seinte vahele ümber laotud. Aknast on näha, et riidad ulatuvad maja laeni ning pojast allesjäänud kaks punast bensiinikanistrit vedelevad lumes nagu vereplekid. Tänase töö vili. Rahulikult oma kodus, oma voodis, männilõhna sees on hea.

Aga uue ornitoloogiakeskuse ja veepargi lõhn on segu hüljatud sibulatest, Alutaguse männipuudest, põlenud ENEdest ja lootusetusest enne tikutõmmet.

 


Robin Liiber (19) ootab siiamaani väikeses maakohas bussi.

eelmine / järgmine artikkel