Arvustus

Unenäolised kõnelused unenäoliste unenägudega

Alexandra Tuuling 7.08.2020

Paul Raud
„Kellata torn. Mosaiikromaan üheksas osas”
Tänapäev, 2019

On laupäev, vihmane ennelõuna, ja te olete sõbraga tänastes plaanides kokkuleppele jõudnud: lähete kunstimuuseumisse. Pole nimelt paremat viisi jahtuvate sõprussuhete ja kultuursuse hoidmiseks kui kunstimuuseumisse minek. Peatute nagu muuseas ühe mosaiikteose ees. Kuna andsite üksteisele lubaduse eriti hoolikalt kunsti süveneda, asute spekuleerima teose loo ja sõnumite üle. Arutlus elavneb, jõuate nii mõnegi intrigeeriva mõtteni, ent juba õhtuks on see kõik suuremas osas peast pühitud.

Peab tunnistama, et oma unustusehõlmadest hoiab Paul Raua debüütromaan „Kellata torn” kiivalt kinni. Paotanud neid just nii palju, et sisemises rinnataskus midagi välgataks, tõmbab teos need kohe jälle tihedasti koomale ja kaob öhe kui unenägu, mida hommikul enam ei mäletata. Üheskoos raamatu peategelase Nicolasega asub lugeja eriskummalisele rännakule tuttavlikel, ent ometi võõrastavatel maastikel, et leida tema jäljetult kadunud sõber Bruno. Kuhugi jõudmise või otsitava leidmise asemel peab lugeja aga leppima lõpplahendusega, mille hargnenud otsi ilusatel sõnadel ja pea kohal hõljuval suuremal mõttel ei õnnestu hästi omavahel kokku siduda. Nagu mõni meeli erutanud arutlus või kummastav unenägugi jääb lugu kummitama fragmentidena, mitte tervikuna.

„Kellata torni” fragmentaarsus resoneerib selle taotlusega olla mitmeosaline mosaiikromaan. Teose tervikpilt jääb aga raskesti tabatavaks, seda eelkõige eklektilise värvi- ja killukompositsiooni tõttu. Üheksaks osaks jagunenud sündmustik sõidutab lugejat ringi mööda tänapäeva Eestimaad, mille kontuure võib läbi vahelduvalt vahemereliku ja maagilis-realistliku loori üksnes aimata. Peale fanaatilise teatri- ja maaeluarmastuse pakuvad äratundmist ka üksikud eestipärased koha- ja perenimed nagu Järve, Vennavere või Korjus. Otsesõnaliste viidete puudumisel peab lugeja aga ikka ja jälle mõtisklema mõne tegevuspaiga olemasolu või selle puudumise üle. Lõpuks paneb isegi kirjeldus ühest vanalinna suurimast, kunagisest äikese- ja tulelembesest kirikust oma ajalooteadmistes kahtlema. Autori fantaasia on lennukas ja väljendusrikas ning see väljendub iseäranis tegevuspaikade kujutamisel. Arvatavasti kõige eredamalt jäävad meelde romaani kolmandas osas figureeriv ooperimaja ja seitsmendas osas Bruno venna Leo niinimetatud kodukontor, vahetu kombinatsioon büroohoonest ja elumajast. Sürrealistlikkus põimub mõrkja reaalsusega, milles ooperimaja pakitseb koorekihi imitaatorite hedonismist ning „kodukontor” tänapäevasest eluviisist elada töötades ja töötada elades. Aga enesestmõistetavalt ei mahu Eesti nüüdisaega õlilambid haridusasutuses või oliivi- ja viinapuuistanduste süleluses asuvad mõisad. „Kellata torni” viga ei peitu selle elavas kujukuses, vaid sidususe puudumises, iseäranis seoses peanarratiiviga – Bruno otsimisega.

Nimelt pole mosaiigiosi ühendavaks liimiks mitte Bruno ega isegi Nicolas, vaid see niinimetatud suurem mõte, tänapäeva argielu kibe essents, mis kirvendab keelel seda enam, mida edasi teos kulgeb. Puhtaks kriitikaks ei sobi seda nimetada, meenutades pigem varba külma jõevette kastmist või harilikust pliiatsist jäänud visandijooni vesivärvimaalil. Nähtavasti on autor kirja pannud omaenese unenäod ja unistused üheskoos tähelepanekutega kummastav-ebaõiglasest ühiskonnast, lootuses luua midagi tähenduslikku. Muinasjutuliselt kirjeldatud rikaste ülevoolav pidutsemine, ratsa tagaajamised ning maagilised raamatukogud segunevad täielikuks virvarriks reaalselt eksisteerivate nähtustega nagu heitunud üliõpilased, masinlik töökultus ja ühiskondlikud stigmad. Lugejal õnnestub sellest padrikust küll välja noppida ajakohaseid viiteid ja mõtlemapanevaid killukesi, aga terviklikku lugemiskogemust ei teki.

Bruno on juba teose alguses kadunud. Teises osas, kus lugu õieti peale hakkab, satub Nicolas vana kooli raamatukogus Bruno lennu aastaraamatuid uurima ja võõraks jäänud poisi üle mõtisklema. Sealjuures esineb pidurdav tõik: Bruno ja Nicolas pole kunagi kuigi lähedased olnud. Nad on käinud samas koolis ja ülikoolis ning nagu hiljem välja tuleb, ka töötanud samas kohas. Sellele vaatamata tõdeb peategelane, et tema tutvus Brunoga on põgus – pärast paariaastast mittenägemist söandaks Nicolas Brunot vaevu tuttavaks, veel vähem sõbraks nimetada. Ehk tuleneb soov Brunot leida kahe inimese intellektuaalsest haakumisest, mille mälestus püsib nostalgilise pinnuna mõtetes, olenemata vastastikusest lähedusest või selle puudumisest? Võimalik, et Nicolas haarab sellest tundmusest kinni mingis üksildushoos, misjärel kujuneb see omamoodi kinnisideeks. Tal pole nimelt ühtegi lähedast inimest peale salapärase Tema, kes esineb nostalgiliselt üksnes jutustaja mõtetes. Noormehe reaktsioon Bruno kadumisele ja aeg-ajalt tärkav igatsus Tema vastu tunduvad teineteist peegeldavat. Nii Brunole kui ka Temale mõtleb Nicolas üldjuhul ainult paikades ja seltskondades, kus nad on varem koos viibinud. Seetõttu kutsub peategelase käitumine esile nii mõnegi kulmukergituse, näiteks kui ta elab poole kohaga Bruno korteris või läheb tema nime all tema suguvõsa kokkutulekule. Jääb mulje, et Nicolas tiirleb ümber Bruno varju rohkem leigest huvist kui siirast soovist teda leida. Tema liikumine eri seltskondades ning vestlused Brunost lihtsasti unustatavate tegelastega mõjuvad küllaltki sihitult. Hilisem kirjeldus Nicolasest kui Bruno ainukesest ja parimast sõbrast, kes ei märganud terve aasta vältel, et nad istuvad tööl põhimõtteliselt kõrvuti, on samuti kõnekas. Kui Bruno väärtustas sõprust Nicolasega palju rohkem kui Nicolas ise, süveneb üksnes küsimus, miks noormees Bruno tegemiste vastu üldse huvi tunneb. Tundnuks ta siirast muret, oleks ta Bruno kadumisest politseid teavitanud – aga ehk poleks see ühele niivõrd fantastilisele romaanile sobilik.

Vaieldamatult on „Kellata torni” tugevusteks selle kujundlikkus ja sõnavara, millele osutab ka romaanivõistluses saadud (ning igati ära teenitud) Eesti Keele Instituudi ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhind. Just teose tegevuspaikade detailsed ja atmosfäärilised kirjeldused loovad eredaid pilte, näiteks kirjeldus sinikollaseks tilgaks sulanud vitraažaknast või tüdrukukesest, kes käib oma roosades kingakestes edasi-tagasi, üha kasvav raamatuvirn pea peal. Kohati leiab romaanist ka tabavat koomikat, mis on tingitud tegelaste jaburusest ja sellest, kuidas see tänapäeva ühiskonda kajastab. Eranditult kõige naljakam stseen on Nicolase ja tema tuttava Sabina kõnelus teemal, kuidas naine soovib oma esivanemate kombel elada. Inimliku totruse äratundmistunne on peaaegu valulik, kui Sabina kommenteerib, kuivõrd mugav esivanemate elu kord „keset kõike seda imelist loodust” oli ja Nicolas seepeale küsib: „No ja kuidas kohalik kubjas teisse suhtub?” (lk 133) Raamatu olustik on läbivalt värvikas ja intrigeeriv, kiusatus sündmustevooluga lihtsalt kaasa minna kaalub üles impulsi iga detaili kriitiliselt lahata.

„Kellata torn” on ideaalne õhtuseks kaminaäärseks lugemiseks, ometi tundub see järgmise hommiku hallis valguses pentsik. Lugeja tunneb end nagu Nicolas, ärgates majas, mille katuse ja seinad on tuul öö jooksul minema viinud. Kõik on ühteaegu tuttav ja võõras – oli see nüüd päriselt või kõigest üks palavikuunistus? Tunnet süvendab seegi, et romaani peategelane ei kujuta endast aktiivset protagonisti, vaid oma maailma kapriisidele alluvat hampelmanni. Nicolase tegemistes puuduvad tuntav tahtejõud ja loogika, mistõttu aheneb teose sündmustik lihtsakoeliseks unenägude ahelaks, mõrkjasmagusaks kompotiks killustunud fantaasiast ja reaalsusest. Laisad „Miks? Sest sellepärast” mittepõhjendused jätavad teose maailma seest õõnsaks ning deus-ex-machina’likud võtted röövivad tegevustikult igasuguse kaalu.

Samas peab lisama, et kui „Kellata torni” unenäolisus pole tingimata selle miinus, siis võib ometi see lugemiselamust teiste puudujääkide tõttu mõneti pärssida. Lugeja, kes on raamatu kätte võtnud huvi pärast, mitte eesmärgiga kriitiliselt analüüsida, arvatavasti naudib seda ega hooli mehaanilistest iseärasustest. Lugeja, kes on raamatu kätte võtnud eesmärgiga kriitiliselt analüüsida või vähemasti müsteeriumi jälile jõuda, tõenäoliselt pettub teose tulemusetuses. On aga märkimist väärt, et Paul Raual kui noorel debütandil on õnnestunud luua omamoodi lingvistiline kunstiteos. Seda võib jällegi erimoodi tõlgendada: ühest küljest pakub romaan hulgaliselt meeleilu, teisest küljest peitub selle sügavus pigem lugeja teadvuses. Nagu vaikne kunstiteos veelgi vaiksemas muuseumisaalis kutsub ka „Kellata torn” enesega kõnelema, lastes seejärel möödajuhtujal kas mõne mõtte võrra rikkama või vaesemana – või siis üldsegi mitte puudutatuna – argipäevaga edasi minna.

eelmine / järgmine artikkel