Intervjuu

Üminaid üle aegade ja unede. Intervjuu Berit Petolaiga

Berit Petolai / Evelyn Fridolin 13.02.2020

Augustis ilmus Berit Petolai esimene luulekogu „Meoma ümisevad tuuled”. Mõni aeg hiljem kutsusin ta Meomalt Tartusse, et nõnda seda paika ja teost veidi eemalt vaadelda. Kohtusime õhtuhämaras Werneris, kus Meoma lood hakkasid end vaikselt lahti harutama …

Mida Meoma sinu jaoks tähendab?
Võib-olla peaks alustama üldse sellest, et paigas, kus ma praegu pesitsen, olen sisserändaja. Meoma tuli mu ellu niimoodi tasakesi, tasapisi, olles alguses suvine olemispaik, kust ma koos elukaaslasega talveks ikka linna tagasi pagesin. Aga ühel hetkel avastasime, et õues paukus küll juba talvepakane, kuid olime ikkagi paigale jäänud, ka talveks, mis sest, et maja oli hõre ja alles kõpitsemisjärgus. Niimoodi järk-järgult selle paigaga sõbrunedes ja tutvust tehes said mulle omaks sealsed tuuled, teed ja rajad, loodus ja selle asukad, siin elavad ja elanud inimesed, nende elud ja lood. See koht kodustas mind ja eks mina kodustasin omal moel ka teda. Arvan, et iga inimese jaoks on mingi koht või kohad, mis teda kõnetavad. See paigavaim, mis kõnetama hakkab. Või siis ei hakka. No ja Meoma – tema minuga hakkas rääkima. Algul tasakesi ümisedes, siis aga aina uljamalt laulu lüües. Minu elukaaslase juured on Meomal ning koos temaga sattusin sellesse paika ka mina. Ja mul on natuke selline tunne, et see koht ootas mind ja mina teda. Siin algas mingi äratundmine, kokkukasvamine maaga. Siin tunnetasin seda puhast inspiratsiooni. Meoma on minu vabadus, minu rahu ja minu uruke, pelgupaik ja uitamiste koht. See on iseenesest väike maailm, aga minu jaoks see-eest hästi tihe ja mitmekihiline, tõeliselt avar pinnas. Luulekogugi koostades mõtlesin, et linnast maale, ühte tillukesse külla tulles liikusin justkui suuremast maailmast väiksemasse, ent ometi see väiksem maailm sai minu jaoks nõnda suureks ja avaraks.


Peaaegu üheski luuletuses ei kujuta sa päeva ega päikesepaistet. Eriti luulekogu alguses on esil just öö.
Mulle tõesti meeldib õhtune aeg, ka ööd. Nagu ühes loos ütlen, siis „öö hingus mõjub hästi ja annab aega mõtlemiseks, lihtsalt mõtisklemiseks” („Linnaöine”, lk 9). Võib-olla olengi mitmes mõttes selline öökull. Argipäevad ja kõik päevased toimetused kulgevad ikka kiires tempos. Õhtutel, enamasti hilistel tundidel tuleb see omaette olemise aeg, kui lülitan ennast päevasest virvarrist välja, istun maha ja panen midagi kirja.

Õhtu on selline isiklike rituaalsete tegevuste aeg. Talvel on mul näiteks kombeks viimase õhtuse tegevusena kuurist hommikuks puud tuppa tuua. Kui sellisel tunnil õue lähen, tasub talvist taevast vaadata, tasub kuulatada. Selles vaikses karguses peidab end paljutki! Nendest hetkedest on alguse saanud nii mõnigi luuletus.

Eks mul nendes tekstides seda valgust ja päeva on ka omajagu, aga küllap tuleb siin mängu tõsiasi, et meie laiuskraadidel lihtsalt on hämarus ülekaalus. Võib-olla siitki see hämarate aegade võlu ja esilekerkimine.


Oled kujutanud palju üleminekuhetki: nii päeva algust kui ka lõppu, väiksemaid ja suuremaid muutusi aastaaegade vahel või ühest olemisest teise. Kas sa kujutad pigem seda, mida enda ümber näed, või kajastub kirjeldustes see, mis su enda elus ja olemises parasjagu toimub?
Siin on nii ühte kui ka teist. „Meoma ümisevad tuuled” sai lõpuks kokku nii, et raamatut võib vaadelda kui teekonda. Jõudmist linnast maale. See on ka rännak läbi ühe paiga aastaaegade muutumise rütmis. Ka inimene ise, kulgeja, muutub selle teekonna käigus.

Mina olen väga ilmatundlik inimene. See ilm, mis mulle hommikul aknast vastu vaatab, mõjutab mind kohe. Olen nagu taim. Kui ilm on väga morn, tahaks tõmmata lehed pea kohal kokku ja õhtuni tukkuda. Vahel jälle vajan udutavat ja unist ilma, see toob just mingi värskuse, uue punga. Eks need väljast tulevad impulsid kanduvad ka minu luulelugudesse, nende ainestikku ja tegelastesse. Seega võib öelda, et tihti ongi nii, et enda ümber nähtu ja tajutu muutub sarnaseks sellega, mis minus endas toimub. Kasvab ja kahaneb samas rütmis välisega ning ka vastupidi. Vahel seda piiri täpselt ei tajugi.

Mulle meeldib siduda loodus- ja inimhingemaastikke ning nendes toimuvat. Asetan luuletuste tegelasi, tundmusi ja momente eri maastikele, lastes seeläbi lugudel sündida.


Mitmes su tekstis on mainitud und ja unenäolisust. Kuidas suhestuvad sinu jaoks uni ja luule?
Mind on õnnistatud kireva ja väga värvilise unenäomaailmaga. Vahel näen unes terveid eeposeid. Kirjutan unenägusid ka üles. Mõned uned on väga detailsed, lausa peensusteni täpsed, ja mul on ärgates kõik meeles. Lendan unedes üsna tihti – tõusen niimoodi õhku, et lõpuks olen kõrgel kosmoses ja näen maakera kui väikest kirjut palli enda all. Ärgates on mõtlemist unes nähtu üle veel tükiks ajaks.

Mu unedes on mõned korduvad tegelased, kes on jõudnud ka luulemaastikele. Näiteks kakud, salapärased tumedasilmsed öölinnud. Une- ja luuleilmad tõesti kattuvad vahel, unedest saab inspiratsiooni. Ilus uni võib tiivustada, annab päevaks hoogu. Mõne värvi, hääle või sosina olen ka unenäost luuletusse lülitanud. Usun, et kes loeb, see tabab need momendid ära.


Kuigi sa ei kirjuta Meoma ajaloost, on tunda mineviku kohalolu. Kas mineviku olevikku toomine on sinu jaoks pigem poeetiline võte või tunned ka igapäevaelus aja ambivalentsust?
Mingit ajaloolist kroonikat pole mõtet minu lugudest otsida, selle poole ma ei püüdle. Pigem on aeg ja selle lugu, siinsed kuuldud lood, inimeste eluseigad ning möödanik inspiratsiooniallikas. Näiteks nopin kuuldust või nähtust ühe detaili ja kasvatan sinna ümber suurema loo. See on tulnud loomulikult, ma ei forsseeri seda protsessi üleliia.

Vahel on nii, et mõnda eset või kohta nähes või siis mõnele kunagi elanud inimesele mõeldes tekib ilmutuslik hetk ja sealt saab alguse luuletus. Aja kulgemist on siin külamaastikul kuidagi kergem tajuda. Kui aus olla, siis sellest mööda vaadata on üsna võimatu. Siin toimuv aja kulg ja liikumine tahab ikka elada ning end näidata.

Ma tunnetan ja tajun seda, kuidas eri ajakihid on ladestunud mingisse emotsiooni või pildikesse, mõnda asja. Väiksed inimlikud detailid, mis ühendavad, on tillukesed sillad eri aegade vahel. Kõik on pidevas kulgemises ja muutub, aga ometi on mingid hetked, mis korduvad. Sellele mõeldes on kuidagi turvaline tunne. Samas tuleb tore uljus sisse, kui tajun, et olen ka ise osa sellest aja kulgemisest, mis muudkui kerib ja kerib. Mina ise saan ühel hetkel küll otsa, ent mingid aimdused ja märgid jäävad. Ma mõtlen ka sellele, et kui ühte kohta tulevad kunagi uued inimesed, siis tahaksin loota, et nad natukenegi tunnevad ja tajuvad asju samamoodi kui nende eelkäijad. Selles peitubki ajastuid ületav inimlikkus.

Mitmest su luuletusest käib läbi Vana Maja. Räägi, mida Vana Maja sinu jaoks tähendab või tähistab.
Vana Maja ei ole see maja, kus ma ise elan, aga ta on Meomal täiesti reaalselt eksisteeriv koht. Suur vana talumaja asub nelja tee ristil kiigemäe jalamil, küla keskel, hiiglaslikud pärnad ja tammed ümber. See hoone on tõesti ajaloost ja inimeste lugudest pungil. Pooleldi mahajäetud ja ometi nii võimas, et ajahammas pole temast veel jagu saanud. Ka inimene pole teda lõpuni taltsutada suutnud, see maja toimib mingis täiesti omas olemises. Ma ise mõtlen, et võib-olla niimoodi ongi hea – las ta seal olla ja las ta seal kõnetab möödujaid, kes kuulata tahavad ja oskavad. Minu jaoks on ta tõesti nagu elusolend. Hingab suurte puude all rahulikult.

Hall-kärbsenäpp teeb tema lõhkise aknaruuduga eeskotta pesa. Oravad jooksevad mööda katust ringi. Eterniidi vahel elavad nahkhiired. Ei saaks kuidagi öelda, et elu on temast kadunud. Mingi salapära ja hõllandus ripub selle maja kohal ja ümber. See annab mulle siiamaani mõtteainet. Maja tuksleb lugudest. Ta on omamoodi sümbol, pidepunkt külas.

Mulle tundub, et inimesi su tekstides eriti ei esine. Miks?
Hea küsimus, hakkasin oma tekste nüüd lausa kõrvaltvaataja pilguga uurima … Minu jaoks on inimesi seal üpriski parasjagu. Või siis on mingeid märke, vihjeid inimeste olemasolust. Kuna töötan iga päev üsna tihedalt inimestega, siis võib-olla alateadlikult kirjutan natukene muust. Inimesed ei pea olema alati jõuliselt esiplaanil, aga siiski on hea tajuda, et kuskil silmapiiril, metsa taga või eemal põllu ääres, seal suitseva korstna ligidal või õuelaterna valguses on nad ometi olemas ja vajaduse korral koerahaugatuse kaugusel.

Su luuletustes on palju müstifitseeritud tegelasi (näiteks sokk, kes teeb vanapagana häält, ämblikest majahaldjad, vanameestest hundid). Milline on sinu suhe muinasjuttudega?
Mulle väga meeldivad muinasjutud ja vanad pärimused, rahvajutud ja lugulaulud, maagiline realism. Olen alati olnud ka fantaasiakirjanduse nautija, Tolkien ja Pratchett leiavad ikka ülelugemist, nad on nagu vanad sõbrad raamaturiiulil. Kui olin väike, luges ema meile palju ette, õhtujutt oli iga päeva loomulik osa. Usun, et armastus muinasjuttude vastu ongi mul sealt pärit.

Muinasjutud ja muinasjutulikkus annavad lootust ning süstivad optimismi, seda on tänapäeva käratsevas ja jagelevas maailmas väga vaja. Me asume praegu mingil teelahkmel, kust edasiminek on kohati segane ja kaheldavgi, see kõik tekitab omajagu ängi ja hirmu. Siis on hea osata pöörduda muinasjuttude juurde, märgata ja tabada enda ümber neid muinasjutulikke narratiive ja tegelasi, natuke müstikat. Praegu seda veel õnneks jagub, seda on veel võimalik märgata.

Milline on sinu suhe lugude jutustamisega üldiselt?
Pean tunnistama, et mul on kalduvus jutustama kukkuda jah. Nimetangi oma luuletusi luulelugudeks. Nad vältavad enamasti üle mitme raamatulehe. Küllap mul siis on soov ja vajadus pikemaid lugusid välja mõelda ning rääkida. Tegelikult praegu tegelengi proosakogumiku kirjutamisega.

Töötan Liivi muuseumis giidina. Mis see giid muud ole kui tänapäevane jutuvestja, pajataja. Muuseumisse tulevad kooligrupid, sest õnneks on veel neid ärksaid kirjandusõpetajaid, kes kupatavad koolilapsed muuseumisse Liivi radadele vahetut kirjanduskogemust saama. Nemad tulevad ja mina siis muudkui jutustan. Olen selle enda jaoks lahti mõtestanud nii, et giiditöö on nagu one woman show, selline monoetendus, mida peab ikka ja jälle esitama ning oma äranägemise järgi täiendama, sest repertuaar ei tohi ennast tüütama hakata. Inimestele jutustamine, loo kokkupanemine ja selle ettekandmine on iseendale katsumus: pean hääleaparaati hästi valdama, esitlust lihvima, olema iseenda kriitik. Kõige suurem rõõm on muidugi sellest, kui jõuan sinnamaani, et suudan inimesi niimoodi sütitada, et nad hakkavad ka oma lugusid rääkima. Alustan tuuri Liiviga, aga lõpetan hoopis rehemaja õunaaias kohalikust floorast ja faunast rääkides, külalised omaenda lugusid õhinaga kaasa jutustamas.

Külaraamatukogus töötan samuti – ja eks ka raamatukoguhoidjaamet kujutab endast lugude edasiandmist, talletamist ja jagamist, ning seda mitmel tasandil.

Milline oli sinu tee luuletamiseni?
Kirjutamisega olen oma teadliku elu jooksul mingil moel või mingis vormis alati tegelenud. Kirjutanud koolitöid, lõputuid esseid maailmakirjanduse magistrantuuris, pidanud päevikut, täheldanud üles loodusvaatlusi, teinud reklaamtekste ühele mänguasju müüvale firmale, pidanud tagasihoidlikku luuleblogi. Sulg on olnud soe, olenevalt küll eluperioodist kas siis natuke vähem või rohkem. Aga vaat need päris oma asjad ja oma teema, luuletused – see soon läks lahti ikkagi maale jõudes. Siin tajusin selgelt, ütleme, muusa ligidalolekut – seda rõõmsat rahutust, kui enne ei saa asu, kui mingi sähvatus jõuab minuni ja olen teksti paberile pannud. Siin sai alguse teadlikum kirjutamine, tunne, et ma tõesti tahan kirjutada, ma vajan seda. Meoma äratas minus midagi üles, midagi, mida olin endas küll siiamaani kandnud ja aimanud, seda tulukest eri kirjatööde kaudu hingitsemas hoidnud, kuid mis otsis väljapääsu ja võimalust. Siin see võimalus tuli.

Milline on su luuletamise protsess? Kui kaua sa ühte luuletust kirjutad?
Luuletuste kujunemise protsess võib olla üpriski erinev. Vahel on näiteks nii, et lähen õhtul põllule, kevadel on mul sinna kapsataimed maha pandud, puistan neile puutuhka, et aplaid maakirpe ohjeldada. Põllul toimetades kuulen soo pealt kurgede kevadhüüdu, vaatan õrna kuusirpi õhtutaevas rippumas, esimene täht puistab külma kuma ja kogu kevadine maa lõhnab nii meelitavalt. Udu läheneb. Seisan seal, kuklakarvad tõusevad püsti, unustan end kuidagi ära ja olen ülejäänud maailmast hetkeks täiesti ära lõigatud, samas kõigega just nii hõrgult ühenduses. Mingi magus torge, mingi säde jõuab minuni, sünnib luuletus. Lähen otsejoones tuppa, panen selle paberile ja valmis ta ongi nagu kiire sähvatus. Loen läbi ja täpselt ei tea isegi, kuidas ta nüüd niimoodi tuli.

Aga see võib olla ka pikem protsess. Kuskil ajusopis hakkab endast aimu andma mingi lause, see hakkab kõlama ja korduma. Mitu õhtut, võib-olla isegi mitu kuud enne magamajäämist veeretan ja mängin temaga nagu kivikesega taskus. Ja siis ühel hetkel taban ära: nüüd on õige aeg, selline on tema pesa ja vorm ning ta kerib end minu ees lõpuni lahti.

Hetke, kui saabub tuhin, säde, taban üsna selgelt ära. Eks ajapikku tekib ka väike vilumus, kuidas seda ise esile kutsuda ning mis on see, mis mulle mõjub ja mu vaimu sütitab. Vahel ei saa kohe tungile alluda, peab selle mingiks ajaks hellalt kõrvale panema, et siis hiljem tema juurde naasta. Aga teda peab väga ettevaatlikult hoidma, ei saa väga pikaks ajaks kõrvale lükata ja tallele panna, sest muidu võib juhtuda, et ta ei naasegi. Peab oskama vastu võtta ja lubama tal tulla, vajaduse korral aega andma või siis just välguna reageerima.

Kuidas sa luulekogu avaldamiseni jõudsid?
Kirjutasin tõesti algul üksnes iseenda jaoks. Ma ei ütle seda kuidagi moe pärast, vaid nii oligi. Selle iseenda jaoks kirjutamisega juhtub aga vist tihti nii, et ühel hetkel tekib teatav inimlik vajadus, et keegi teinegi seda kirjutatut loeks. Tekst hakkab publikut nõudma, olgu selle taga siis pisuke edevus, tagasisidesoov või midagi muud, aga siis leidsingi end oma tekste näiteks Facebooki postitamas – see on lugejateni küündimiseks hõlbus esmane platvorm. Hüüdsin oma hüüdmised vastu virtuaalset metsamüüri, kust tulid mõned kajamised vastu. Tuli ka sõbralikke julgustusi inimestelt, kelle arvamus mulle korda läheb. Julgustustest said soovitused oma tekste avaldamiseks saata. Olen aeglane tegutseja, möödus aasta, möödus paar – lõpuks, 2016. aasta augustis läkitasin kimbukese luuletusi Loomingule. Kirjandusajakirjale esimest korda tekste saates oli sees ärev ja ebalev tunne. Seda tänulikum olin, kui tuli kiire vastus, põhjalik ja julgustav. Sealt läks ratas veerema, ühel hetkel hakkas ka raamat end nagu ise moodustama – tekste oli ju aegamööda kogunenud, oli vaja need ainult kuidagi ühises rütmis tuksuma panna. Olen väga tänulik inimestele, kellelt olen sellel teekonnal saanud tuge, nõu ja innustust. Seda tänu on raske sõnadesse panna. Kirjavahetus Doris Karevaga ja tema hea sõna on andnud mulle väga palju. Kirjastus Verb võttis mind enda tiiva alla ning sealsete heade haldjate toel said Meoma ümisevad tuuled sõnas ja pildis elule.

Kes on sinu lemmikluuletaja? Kas sul on kirjanduslikke eeskujusid?
Eeskujude võtmisega tasuks ettevaatlik olla, parem on ikka oma rada kulgeda. Muidugi on neid, keda ma väga imetlen ja kelle lugemist tohutult naudin. Armastan Põhjamaade saagasid, neis sisalduvaid aegumatuid südametõdesid: Trygve Gulbransseni kirjutatud Bjorndali-triloogiat, Halldór Laxnessi ja Sigrid Undseti loomingut. Eesti proosast on vana lemmik Herman Sergo oma „Näkimadalatega”. Nikolai Baturini avarilmad köidavad ja kutsuvad. Mehis Heinsaare looming on südamelähedane, nii tema proosa kui ka luule. Valdur Mikita mõttemaailmad ja trikitamine paeluvad mind ja sobivad mulle.

Luuletajatest meeldivad Mari Vallisoo ja Arvi Siig, värskemast luulest meeldis väga Lauri Sommeri „Kodu kaduvas” ja Timo Marani „Metsloomatruudus”. Peale selle jäid minus väga mõnusalt kõlama haikud, mida Lauri Pilter möödunud kevadel Karlova päevadel luges.

Mis nüüd edasi?
Kirjutada mulle meeldib, tahan sellega ikka edasi tegeleda. Ega vist muudmoodi ei saagi, ei oskagi. Olen naljatlemisi öelnud, et on kaks tegevust, mida ma ei jäta: kirjutamine ja seenelkäik. Koos isaga käin ikka esimeste lumedeni metsas seenetiirudel, need retked on minu puhkehetked tööpäeva rutiinist. Nii saan ka hoogu ja jõudu kirjutamiseks, metsas kogun kokku mõtted ja iseenda. Ongi vaja võtta rahulikku kulgemisaega oma armsate inimestega koos, rännata perega mööda vanu ja uusi maastikke, rääkida lapsele muinasjutte ning luua ise natuke seda muinasjuttu. Ja siis, siis on vaja võtta ka päris seda omaette olemise aega, teha asju keskendunult ja naudinguga, tabada argises võlu. Riputada pesu nöörile, kuulates samal ajal männikus peoleod oma toredat hüüdu tegemas. Ning peale päevaseid askeldusi maabuda hilisel õhtutunnil mõne hea raamatu, enda mõtete, pliiatsi ja paberi juurde, käia tiir üle õue. Siis tulevad luuletused, tulevad lood. Tulevad elavad unenäod. Müra vaikib ja tuuled hakkavad tasakesi laulma.

eelmine / järgmine artikkel