Luule

Ukraina vihik

Sofia Lenartovõtš / Nazar Dantšõšõn Katja Novak 5.06.2024

ukraina keelest Katja Novak

 

Sofia Lenartovõtš

 

KODU

puu lõikab laterna valguse kaheks
mu jalge ette laotuvad säravad rööpad
rong saabub mõne minuti pärast
mina aga ei tea siiski kuhu sõita
eluga hüvasti jättes ütles ema
et kodu on seal kus oodatakse
nii et ma sõidan mängurongis
valguse rööpaid mööda tema juurde

 

 

*

kui jumalal läheb maailmade loomine igavaks
hakkab ta pagariks ja vormib inimesi
iga kord samast taignast
uue retsepti järgi
vanaema laekast
veidi maitseaineid
et oleks iseloomu
veidi mett
et oleks mokkamööda
veidi pärmi
et oleks kergust
jumal vormib neid hoolega
laseb alla maa peale
et nad üksteist otsiksid
haukaksid ja avastaksid üksteise maitseid
rahvasuu ütleb
kui ei proovi siis ei tea
näksitud inimesed kõnnivad ringi
õrnad südamed rinnus
kõnnivad ja tahavad kokku saada

 

 

*

pilvelõhkujad tärkavad maast kui ohakad
mille peale astuvad su väikesed paljad jalad
torgid argu sõrmi
ai! enam ei valuta
ja siis kui hakkad võtma oma soo kontuure ja vorme
kasvavad majad koos sinuga
otsekui satuksid taas hiidude riiki
täiskasvanud mudilane lapsepõlvetraumadega
isegi teeleht neid ei ravi
kust ma seda leiakski?

 

 

*

lumevalgetes avarustes tuleb mu juurde
rahu
toob kannus udupiima
kallab ääreni täis kuni niriseb juba mööda käsivarsi
heidan rahu rohupõlvedele
et piiluda üles puude hingedesse
vaesekesed lõdisevad külma käes
lehed on langenud aga lund veel pole
ja kuidas nad seisavad siin niimoodi paljana
liibun nahaga vastu tüve
nõnda soojendab väike inimene igimuistset koort

 

 

PIIRID

Vaju liiva oma lapsevarvastega.
Jalad on peened nagu sirkli teravad otsad,
joonistavad korralikke kaari,
kuni sahisevad lained neid piire ei kustuta.

Vaju liiva oma neiuvarvastega.
Hoida randa nagu imikut,
kes on valuga sündinud sõjahoos, on
raske – võõrlaevadele pole siin kohta.

Vaju liiva naisevarvastega.
Kas sa lubad tal kukkuda siinsetele kaljudele,
kui silmapiiril põleb vesi?
Öö saabudes astud sa lahingusse.

Vaju liiva vanakesevarvastega.
Majakana seisad siin viimast suve.
Teokarbid kui armukeste otsastrebitud pead
kleepuvad sinu kivistunud südamele.

 

 

*

pühendatud Inna Lisniakile ja ta perele, kes elasid Hostomelis üle okupatsiooni 

pole maakest et kasvada
millest kinni hoida oma kätejuurtega
kasvõi tükikest – et minna süvitsi

kas saab uus kodu tühermaast
mis veereb varjuna põgenike taga
teel punktist kaardi peal
kus pere sündis
teadmatusse
mille lõppugi ei tea

vajuvad kehade tugevad tüved
kivilasu muljub sõrmi
tilgub veri tulikuumale rüngale

kirjutatud 2023. aasta oktoobris-novembris Tartus, Eestis

 

 

Nazar Dantšõšõn

 

Ukraina assotsiatsioonisõnastik

Tegin ukraina assotsiatsioonisõnastiku lahti kogemata sõna „unustatud“ kohalt.

Sagedasim rektsioon – „kõikidest unustatud“.
Siis – „unustatud luuletus“,
„unustatud eelkäija“,
„Jumalast unustatud“,
„jumalast unustatud“,
„jumalast ja inimestest unustatud“,
ja lõpuks – „maha jäetud“.

Kas need vasted vajavad
vaiksetki kommentaari,
sest juba iseenesest
moodustavad nad täiusliku
eksistentsiluule?

Nii et kui järsku
tahaks selle teksti
ära õppida,
tasuks alustada järgmisest salmist…

kõikidest unustatud
unustatud luuletus
unustatud eelkäija
Jumalastunustatud
jumalast
jumalast ja inimestest
maha jäetud

25. november, 13. detsember 2023

 

 

mäletada-elada

tunned ära tema kellega mängisid palli
vaatamata tädi hoiatustele
kes pani parajasti pesu kuivama
paari sammu kaugusel teie improviseeritud väravast

tunned ära tema kellega õppisite ühes koolis
ja nägite tihti tundide vahel suitsupausil
ja pühapäeviti kirikus

tunned ära tema kellega osalesite
mälumängudes
mitte kunagi ühe laua taga
kuid alati samadel turniiridel

tunned ära tema kellega käisite maidanidel
ja hüüdsite provokaatorite
torina kiuste Слава Nації[1]

tunned ära tema kes meisterdas lastele
sinu hoovikesele korvpallikorvid
ja hiljem sai selle eest naabritelt
sest võistlusi peeti keskööni ja valjusti

tunned ära tema kes müüs turul piima
kelle juures pidi sabas seisma
varahommikust peale
sest ülimaitsev piim

tundub et tunned ära igaühe
keda vaatled
oma raskeks jäänud silmadega

ja kuuled kuidas plagiseb
sinikollane
ja mustpunane

kuulatad seda plaginat
vaatled seda plaginat

ning jõudmata midagi küsida
saad vastuse kõige kohta

24. veebruar, 11. detsember 2023

 

 

*

olen alati vihanud
valgeid tuvisid

tuumalõhkepead on
neil nokas

kaugelt paistavad loorberipärjana
lähedalt paistavad loorberipärjana

plahvatavad rahu nimel
millest pimeduski veel pimedamaks läheb

21.–22. november 2023

 

 

*

seisan sinu ees
mõeldamatu sinuta

näen maailma
sinu sõnade silmadega

kuulen pimedust
sinu sõnade kõrvadega

vihkan ja armastan
sinu sõnade vaimuga

vaid sina mõistad kohut mu üle
ainult sinult
palun andestust

minu elu keel
minu surma keel
minu igaviku keel

27. oktoober 2023

 

 

12. juuli 2023

Sestsaati kui Mõtna väljakul[2] purskkaev avati, on siin kuumalaine ajal üksjagu lapsi. Ka nüüd kostab lärmi: mudilasrahvas pladistab vees ja ukerdab tänavakividel.. Mudilasrahvas naerab möödakäijatele, endale ja päikesele – elab (meelde tuleb just see, nii tavaline tegusõna, ja just olevikus)..

Korraks tundus, et kõik on tavaline, nii tavaline, et suvi on nagu suvi ikka ja väljak on nagu väljak ikka.. Ent purskkaevu lähedal seisavad valgest kartongist kujud, moskva poolt tapetud laste siluetid. Valge kartongi peal on näha hukkunute nimed, nende vanus ja koht, kus elu katkes..

Kogu selle aja ei lakka mudilaskond naermast; kogu selle aja langeb hukkunud laste kujudest vari märjale tänavakivile ning purskkaevu pritsmed saavad pisarate iseloomu – pisararahe iseloomu.

Ja siis sa tardud. See on põrutav tähelepanek: tänavu kevadel, nagu alati kuumade ilmadega, on Mõtna väljak lapsi täis.

 

 

Katja Novak

 

*

talve askees
vajab oma algust
äkki polnudki seal meie
äkki keegi uurib
як ти?[3]
püha talve askees
vajab oma sõna
ta ei hoolitse
ega tunne süüd – vaid pakast
eessõnas ei ole sõnu
järelsõna on mõtteid täis
meid kaht
sa jätsid siia
ja kõik mis tuleb on omapäi
pühalik talv selle püha askees
vajab oma algust

24012018

 

 

*

igatsen su järele nii
et õhk jääb kurgus kinni
liigub alandlikult mööda
keha kumerusi
keha kumerusi
rinna suunas
inimeste suunas
ulatad peopesa vastu
panen oma peopesa
sinu huultele
ja mu rinna peal
kus sa käega peidad südant
õrnalt väreleb hingamine
hingan välja – naer
hingan välja – naer
sinu muiet tunnen sõrmede vahel

hingan sisse

18122019

 

 

*

panna rätik palja kaela ümber
valimata
mõtlemata
mitte panna
siduda kaela
kurgu alla
kõrini
ta ei olegi paljas
vaid väljas
nagu närv
nagu närv
nagu närb
ainult mitte seda ei

2021

 


[1] Au rahvusele (ukr). Moto „Слава Nації“ pärineb 1990ndate algusest, kui seda kasutasid ukraina rahvuslased. See sai populaarseks väärikuse revolutsiooni ajal (2013–2014) ning käib nüüd tihti käsikäes motoga „Слава Україні“ („Au Ukrainale“).

[2] Väljak Lvivi vanalinnas

[3] Kuidas läheb? (ukr)

 

 


Sofia Lenartovõtš (22) on ukraina kirjanik ja kunstnik. Ta on sündinud Harkivis ja õppinud Lvivi Polütehnikumis arhitektuuri ja linnaplaneerimist. Lenartovõtš on osalenud luulefilmifestivalidel USAs, Kreekas ja Mehhikos, Ukraina PENi üritustel, Lvivi Filharmoonia kontsertlavastuste sarjas „Muusad ei vaiki“ ja mitmetes rahvusvahelistes kunstiprojektides. Tema luuletusi on tõlgitud inglise, saksa, leedu ja eesti keelde.

 

Nazar Dantšõšõn (32) on ukraina luuletaja, keeleteadlane, kirjanduskriitik, ajakirjanik ja muusik, kes elab ja töötab Lvivis. Ivan Franko nimelises Lvivi Rahvuslikus Ülikoolis kaitses ta oma doktoritöö ukraina luuletajate Roman Kudliki, Igor Kalõnetsi ja Hrõhori Tšubay poeetiliste maailmade polüfooniast. 2018. aastal ilmus tema esikkogu „Ülestõus ülestõusus“ („Повстання в повстанні“).

 

Katja Novak (25) on luuletaja, eesti-ukraina-eesti tõlkija, kirjandusprojektide eestvedaja Ukraina Kultuurikeskuses Tallinnas.

eelmine / järgmine artikkel