Luule

“*üheks huvitavamaks elukogemuseks pean toidupoes töötamist” jt luuletusi

Mortimer 18.12.2023

*

üheks huvitavamaks elukogemuseks pean toidupoes töötamist. reaalselt istun kapitalismi otsas. inimestel on toitu muidugi vaja ning ma lihtsalt päev otsa vaatan, kuidas nad raha raiskavad. see on kohutav, hirmus, aga muutmatu fakt. ma olen toidu ja üleüldse raha vastu immuunseks saanud. on nii huvitav jälgida, kuidas inimesed rahulikult minu päevapalga magama panevad. toidupoe kassas töötamine on eriline, kuna teistesse asutustesse tullakse oma vaba aega veetma, ennast nautima. toidupood on koht, mis on lihtsalt vajalik. inimeste käitumismustreid on nii huvitav jälgida: kuidas kuu lõpus tullakse viiekümnestega maksma, nagu oleks oma varudest see summa välja tõmmatud, või kui palju pühapäeviti torusiili ostetakse. püsikliente on ka tore näha. näed, kuidas elu liigub tahes-tahtmata edasi. mõni vaatab kahtlase pilguga, kuna nägi mind viimati poolteist aastat tagasi ning võibolla mäletab mu nägu, samas enamik vaatab minust lihtsalt mööda ning avab suu ainult selleks, et öelda, et nad ei soovi tšekki. vahel küsin seda meelega, kuigi näen, et ostetakse ainult üks toode. tahan, et mind pandaks tähele, et kassas nähtaks inimest.

 

 

*

ma tunnen, kuidas mu organid juba lehkavad sellest melanhooliast, mida olen endas aastaid hoidnud. kui tõsta nad kokku ühte suurde plekk-kaussi ning pesta neilt veri, oleks tunda ainult leigeid vibratsioone, mis tahavad hävitada kõik, mis neile ette jääb.

see müür, mille olen oma mõtete ümber ehitanud, on aastatega rohtu kasvanud ning üksikutel on õnnestunud sellest üle ronida. imekombel on mõni ka minuga jäänud. seisavad selle lobudiku lossi jalamil ning kuulavad eemal sillerdava ojakese sulinat. aias lendavad ringi paar varblast ning kasvavad ka paar tagasihoidlikku männipuud. müürid on kõrged, nii et nende vahel seistes tunned, kuidas kogu ülejäänud maailm on seisma jäänud. ma pole kindel, kas kunagi suudan või isegi tahan seda müüri lõhkuda. see pisike aed on koht, kuhu saan vajadusel põgeneda.

vahetevahel ekslen ka mujal. teen mõned ringid männimetsas või oma lapsepõlvekülas. tahan samaaegselt olla üksi ja kellegagi koos. tunnen, kuidas mu üksilduse teerada algas kas sellest, kui mind väiksena üksinda pimedasse koridori jäeti, või sellest, kui aastaid tagasi kusagil soome veepargis üksinda uitama läksin. vesi polnud kusagil soe, kuid kuidagi üritasin sisse sulanduda. kõndisin ringi, pea püsti ning siht silme ees, kuigi ma ei kujutanud ette ka, kus ma olin.

 

 

*

ma seisan altari ees ja jäängi sind vist ootama. kas polnud mu piparmünditee piisavalt vänge või olid mu kallistused liiga summutavad. valisin meelega kleidi, mille oleksid saanud mul kergelt seljast rebida. seisan üksinda keset kajavat kivikirikut ning soovin uut ristimist. hoidke mu pead vee all ning tõstke see välja, kui ma enam vastu ei võitle. armastan vees end kaalutult tunda, lihtsalt hõljun tundmatuses. see on võimalus kiigata meile tunnetamatusse maailma, mis asub kusagil vaimu ja keha vahel. tahan merepõhjas koletistega aega veeta ning mitte kunagi enam valgust näha. tahan tunda pimeduse toetavat kallistust ning vee külma karastust.

ma karjun oma häälepaelad katki, kuid sinu hääle asemel kuulen vaid omaenese kaja ning pisaraid kivipõrandale langemas.

 

 

*

ma otsin põldu, mil suvepäikese paistel joosta. ma otsin puud, mille lehtede varju ronida. otsin inimsuhete keerukust, nende salapära. tahan tunda allasurutud kiindumust, tahan jälle kellegagi öösel ratastel pärnu tänavaid avastada. pole kindel, kas tahan enam olla armukolmnurgas, kus pean valima muusiku ja keemiku vahel.

elu on nii paganama igav ja üksluine. sain sellest vist esimest korda aru, kui võid sulatasin. panin pisikese tüki lihtsalt kruusi sisse ja mikrolaineahju. ei midagi salapärast, maagilist. lihtsalt lörts ja kõik.

ei suuda hinnata inimkogemuse väärtust. armastan vaid unenägusid ja filme. teostan ennast esseedes ja eksamitel, samal ajal alla surudes oma lapsepõlvefantaasiat. ma ei jaksa enam elus pettuda. tahan vaid lennata.

 

 

*

ma lendlen keset udust teisipäeva. vaatan tänaval akendest sisse ning autode kõhtusid. tunnen läänetuult oma soontes ning päikesepaistet südames. aeg on jäänud seisma ning enam ei tundu need 24 tundi liiga vähesed üheks ööpäevaks. mitte miski ei seisa mul ees, saan lennelda maailma lõppu või lapsepõlvetänavasse. kannan varblaste tillukesi tiibu ning tänavale eksinud väikest läbipaistvat kilekotti. paitan hulkuva musta kassi karva ja ajan inimeste soengud sassi. sahisen läbi puuokste viimast korda, kuna see puu võetakse uue trammitee ehituse tõttu maha. puhun laiali inimeste tubaka ning ei lase koju jalutaval poisil häälsõnumit kuulata. ajan jalutajate silmad vesistama ja veskid tiirlema.

 


mortimer (20) on pesus kaduma läinud sokk.

eelmine / järgmine artikkel