I
Stina tõmbab telefoniekraanilt kiire liini ning koorib end siis pissil käimiseks täiesti alasti. Kes kurat tuleb peole pükskostüümis? Muidu on nagu tavaline laupäev. Masendav. Äkki peaks hoopis kassipoja võtma, veendunud marksistiks hakkama või kellessegi tõsimeeli armuma?
Kahekümne kaheksandaks eluaastaks on Stina kirjutanud igasse väljaandesse ning intervjueerinud kõiki nimekamaid kunstnikke. Ta ei ole krooniline pessimist, nagu mõni lugeja on väitnud. Lihtsalt – selgitada eesti kultuuriväljale, et järjekordne keskealise mehe lavastatud keskealise mehe tekst, peaosas keskealine mees, ei ole enam kuidagi seksikas-õige-tabav-ajakohane, on nagu õpetada kooliealisele lapsele potilkäimist. Õnneks kirjutab ta viimasel ajal pigem plaadiarvustusi, harvem ka näitustest.
Rahvusvahelisele areenile jõudmiseks vajaks ta mingit laadi lisatõuget. Võib-olla peaks välismaale kolima, millega kaasneks aga teatav ebamugavus ning liitumine ambitsioonika massiga. Ta loeb oma tekste ja vihkab neid. Suurema häbitundeta toodab ta aeg-ajalt täiesti ebaeetilist paska ning saab selle eest palkagi. Ja ta jälestab ennast selle cool´i õpetaja stiili pärast, mis ta kirjutistesse sisse imbub. Ta ei taju biiti enam. Näete? Ta ei mõista, kuidas saab korraga nii vähe pingutada ja ikka meeleheitlik näida.
Kogu tema generatsioon on nagu tankid. Nad teavad, et kõik, millest unistada suudad, saab võimalikuks. Igaühel Stina gümnaasiumiaegsest sõprade grupist oli olnud Facebookis kaanepildiks Walt Disney tsitaat „If you can dream it you can do it“. Niisiis: üks neist sai kogemata emaks, teine töötas tippadvokaadina, kolmas kolis Balile, neljas Belgiasse, viies tegi eneka, kuues astus EKREsse ning seitsmes kukkus lavakast välja.
Kultuurikülastustest üle jääva aja täidab Stina inimestega. Hinnangute jagamine nii kunstis kui ka eraelus on end jäädavalt talle külge pookinud. Stinal on kodus ruuduline vihik, kus iga nime taga on hinne kümne punkti skaalal. Ning mõnikord – kogu oma professionaalsuse juures – ei suuda ta kultuurikandjaid voodipartneritest lahus hoida. Vihikus on eraldi sektsioon kunstnikele, kelle puhul läheb võrdlusse originaalsus kunstis ja seksis.
Kui Stina laudkonda naaseb, on Ekke ja Liisbet baarist uusi drinke tooma läinud. Ron istub Rea kõrval ning selgitab, kuidas andmekaitseinspektsioon töötab. Rea pilk peatub rahutult kord ühel, kord teisel laudkonnal. Kui Stina maha istub, paneb Rea käe tema põlvele ja küsib, et wow, millist huulepulka ta kasutab. Ron vastab Stina eest, et see on Rouge Dior Forever Liquid (kingitus Ronilt). Korraga nii huulemask kui ka huulepulk, vitamiine täis, niisutab huuli ega tule ka maski kandes maha. Stinal oleks hea meel, kui ta saaks kogu Roni jutu mansplain´imiseks tembeldada ning seda eirata, kuid Roni süütu ja armas jutustamisviis teeb selle isegi Stina tunnetest-pohhui-ajus võimatuks.
Ron töötab Siseministeeriumis. Ta jumaldab beebisiniseid sviitreid ja kitsaid viigipükse. Ning ei, pole vahet, kas Ron viibib keskpäevasel koosolekul ministriga või õõtsub klubis hernetolguse couture’is teismeliste seltsis. Südames hea poiss, ent kui paari aasta jooksul suurt midagi muutunud pole, siis ka kroonilise pornosõltuvusega. Umbes viiendal deidil pani Stina paika, et tema oma näppe Roni perse ei topi. Ning sinna ei jõua tema õhutusel ka ükski a) veinipudel, b) hambahari, c) Nintendo pult ega midagi muud, mille kinnijäämisest ta kusagilt netisügavustest lugenud oli. Suhte alguses täitis õhku veider pinge. Nagu suhtleks lapsega, kes ei julge emale öelda, et tegelikult on järgmisel hommikul koolis vaja õlipastelle ja kolmekümmet vetsupaberirulli. Ent kui piir maha tõmmatud sai, läks kõik juba libedamalt.
On laupäev ning pool seltskonnast pole reede hommikust saati voodissegi jõudnud. Stina on tüdinud, valmis õlleklaasi põhjani jõudes Bolti tellima. Üks drink ja kontra_pelikani live, siis koju, et esmaspäevaks plaadiarvustus toimetajale saata. Ekke ja Liisbet tulevad hunniku klaasidega. Liisbet ei fänna väljaskäimist ning Stina pole varem vist näinudki, et ta mitmendat õhtut järjest pidu paneks. Tavaliselt jääb Ekke kuhugi urkasse mõne sõbraga kivi suitsetama ning Liisbet kaob enne hommikut koju magama. Ekke mängib Liisbeti pikkade juustega ning tuletab Stinale õhtu jooksul juba viiendat korda meelde, et neil Liisbetiga on talle hiljem üks jutt. Arvestades, kuidas Liisbet seepeale iga kord pilgu põrandale suunab, ei ole Stinal vähimatki tahtmist jutuga algust teha. Kui Ekke ja Liisbet temaga potentsiaalset kolmekat arutada peaks tahtma, ajab Stina endale sealsamas näpud kurku.
Rea ja Ekke alustavad arutelu Peeter Helmest. Karjudes, sest muusika on vali. Stina teeskleb muusikasse süvenemist, sest ta ei viitsi pidada järjekordset d i s k u s s i o o n i teemal, mis on kunst ja kus on kunst.
Ma vist hakkan minema, pean kodus kirjutama veel täna, hakkab Stina otsi kokku tõmbama.
Cmon, Stina, nädalavahetus on.
Sa pead oma töö- ja eraelu vahele piiri tõmbama õppima. Tead ka, kuidas see lõppeda võib, seletab Ron.
Stina, sa oled lihtsalt unustanud, kuidas elusse endasse armuda. Lugeda võrkkiiges raamatut või öösel sõpradega järve ujuma minna.
Või vihma käes tantsida.
Ja paljajalu mööda asfalti kõndida.
Metsmaasikaid korjata!
Praegu on november.
Teha kakaod ja istuda kamina ees!
Keskküte.
Sa ei oska elusse armuda.
Ma ei saanud imikuna rinnapiima. Kahtlustan, et selle tõttu. Aga mis sa teed.
Seepeale lükkab Ron käed taskusse ning tuletab meelde, et kell saab kohe üksteist ja baar pannakse kinni. Seal vanas Kreemi tänava ühiselamus on väljaviskamispidu täna. Mu endine kursakaaslane elas seal. Saan öelda, et ta teid listi paneks, räägib Ron ja vajutab seejärel hambad õlleklaasi serva. Stina kirtsutab nina. Nagu Pedigree reklaam. Ta vaatab oma eksboyfriend´i klaasi järamas ning mõtleb, kuivõrd ühiskond tema heteroseksuaalseid püüdlusi lõpuks vääris.
Rea tõuseb lauast, paneb käe Stina õlale. Stina vaatab talle alt üles, püüdes välja näha tähenduslikult armas, mis pole küll temalik, kuid küllap nõuab see „elusse armumine“ teatavat julgust eksperimenteerida. Stina teab, et ta poleks selles olukorras, kui ta vibraatoril poleks täna aku poole töö pealt tühjaks saanud. Tema viimaste nädalate seksuaalelu meenutab juba tasapisi mõnda Becketti näidendit.
Niiii, venitab Rea kulmukergituse saatel.
Oled sa väsinud?
Üldse mitte. See Roni pidu kõlab päris hästi ju?
Stina tunneb kerget pitsitust, sest oleks Rea hea meelega enda juurde vinüüle kuulama kutsunud. Rea olevat hiljuti sommeljeekoolituse läbinud. Seal kohtus ta Roniga, kes Rea täna oma deidina kaasa kutsunud oli. Ent deidi kahekümne viiendal minutil haakis Rea end hoopis Stinale sappa, et koos vetsu nina puuderdama-vooderdama minna, ning jutustas, et tegelikult on see lihtsalt sõbralik drink. Ron ei ole tema maitse. Teda pidavat erutama hoopis sorakil juustega gamer´id, kes esialgu punastamata sõnagi suust välja ei saa, kuid kes „kepivad nagu noored jumalad“. Stina naeratab, hakkab närviliselt huuli närima ning vaikib. Oma peas on ta alustanud võistlusmängu Roniga, mille skooriks on naised. Samas vihkab ta igasugust naiste objektistamist nii kirglikult, veel enam nende trofeena käsitlemist.
Rea on naine, kelle puhul on võimatu mõista, kas ta lihtsalt naudib teiste naistega flirtimist, või on ta sügaval sisimas endiselt kapis. Ta jahib kaine peaga kuumi kutte, kuid laseb pärast teist drinki mõnel tätoveeritud lesbil oma rinnahoidja lahti haakida. Stina on juba paar aastat kapist väljas olnud – seda väljendit ise tulihingeliselt põlates –, kuid tema radar on olematu. Peo kaheksandal tunnil kipub ta vetsujärjekorras jutustama, kuidas asutab kunagi radariparanduse. Umbes nagu Apple’i esinduse, aga kvääridel, kelle radar vaid heterosignaale püüab. Tavaliselt naeratab vestluskaaslane selle jutu peale viisakalt ning, olles tabanud selles annuse irooniat, kukub Stina vabandama ja kinnitab mitmekordselt, et tema identiteet ei seostu üksnes tema seksuaalse orientatsiooniga. Ja tema pagasisse kuulub muidki jututeemasid.
Rea on oma seitsmeaastase lapse nädalavahetuseks isale külla saatnud, seega on tal vaba kava. Kuid nüüd on enam kui kindel, et edasise õhtuga on seotud ka Ron. Eksidega sõpradeks jääda on ideaal, mille poole Stina armastab püüelda, kuid mis ulatub harva kaugemale paarist viisakusdringist. Liiga värske veel vist. Roni nägu lööb õhetama, kui ta sõbramehelikult Ekke ja Liisbeti õlgadele toetub ning oma „sitaks cool´ist” golfisõbrast räägib.
Rea esitleb plaani elektritõuksid ära keelata, mispeale pärib Ekke, millega Rea siis sõidab. Rea saab põhjaliku loengu Tallinna autostumise kohta.
Eesti kliimas ei saa kogu aeg rattaga sõita.
Kuidas Skandinaavia maades siis saab?
Stina ei mõista, miks uusi tutvusi intellektuaalse fleximiseta luua ei või.
Ron pehmendab vestlust ning ütleb, et kui poest näiteks potitaimi osta, tuleb kasuks küll, kui saab need autoga koju sõidutada. (???)
Liisbet räägib, kuidas energeetiliselt on väga hea päeva alustada rattasõiduga. Aitab päeva rütmi sisse elada.
Rea ütleb, et kliimasoojenemise argumendid on okeid, aga väga hipiusku ta ei ole.
Ron otsustab teemat vahetada: kitsad teksapüksid.
Mispeale märgib Stina, et z-generatsioon jälestab neid. Sellegi-poolest on neist nii keeruline loobuda, sest laiemad püksid on lihtsalt kohutavalt ebapraktilised (eriti rattaga sõites).
Liisbet viitab lendlevale seelikule enda seljas ning ütleb, et kõige olulisem on ikkagi isiklik stiil.
Ron toob jutu tagasi siiski kitsaste teksapükste juurde, pärides, et kas naistele meeldib, kui mehed kitsaid pükse kannavad.
Rea vastab, et täiega.
Liisbet arvab, et kandku, mida iganes ise tahavad.
Ekke lisab, et kõik võiksid elada ja lasta elada ning põlvkondadevaheline „sõda“ on puhas iroonia.
Selle jutu peale asub Ron endale kašmiirvillast salli kaela ümber siduma. Lähme siis või? See on siit viie minuti kaugusel. Te raudselt olete sellest kohast kuulnud. Seda peab see muusik… see… teate küll… andis kunagi mitu head albumit välja. Ah, nimi ei tule meelde…
Stina teab juba ette, et tuleb kohutav õhtu. Kuid mõistes, et seltskond ootab tema otsust, joob ta õlleklaasi kiiresti põhjani ning lajatab klaasi lauale – lihtsalt efekti mõttes.
II
Vana ühiselamu, mille asemele nüüd hotelli ehitama hakatakse. Viimane õhtu. Kööginurgas on diivanid triiki rahvast täis, seinad markeritega täis kritseldatud. Voodites, kus tudengid kunagi kursusetöid teha vihtusid, aelevad nüüd kommis peaga pseudohipsterid. Kardinad laperdavad lahtisest aknast tõmbava tuule käes ning kogu elamu on suitsuvines. Tuhka raputatakse tühjadesse pudelitesse-purkidesse. Kolmest vetsust on ühiselamu matuste puhul töökorras vaid üks. Kriidivärviga valgeks võõbatud ukse taha moodustub iga veidikese aja tagant veniv järjekord, hoolimata sildist uksel: „seks ja spiid – mujal palun“.
Stina jälestab uusi kohti, sest tunneb neis end alati võõrana. Ta tabab vilksamisi ühe lavastaja, kelle viimase töö oli maatasa teinud. Ärevus. Vanad kalad vaatavad viltu, kui ta näituse avamisel liiga pikalt šampust jooma jääb või esikapeolt mõne näitlejaga kardinate taha kaob. Kui Stina seltskonnaga liitub, märkab ta, kuidas kunstnikud ja kirjanikud rühi sirgeks tõmbavad. Mõni neist on eriti viisakas, jõuab jutuga kärmelt oma äsja valminud kunstiteose taustalooni. Alati pooleteise meetri kauguselt, nagu põhikooliaegsel arenguvestlusel. Võõristuse vastu ei aitaks ilmselt ka ametist loobumine. Seetõttu naudib Stina tänast eklektilist seltskonda kohe eriti. Kalamaja rattaentusiast, haldjalik hipitüdruk, seiklusi otsiv üksikema, pornosõltlasest riigiametnik ning tema ise… igavlevalt inimesi tarbiv kriitik.
Sõpru nähes muutub Roni hääl madalamaks ning naer valjemaks. Stinal hakkab sees keerama. Ta pakub Reale, et võtaks ühe dringi. Nad astuvad oranžide seintega duširuumi, kuhu on tänase õhtu puhul üles seatud baar. Leti taga on tööl ligi viiekümnene nahkpükstes rokkar, kelle Stina ära tunneb – tema isa fännas aastakümneid tolle bändi. Chevrolet või midagi taolist. Millegipärast on iga kolmanda kultuuritegelase kõrvalhobi baaritöö. Ei oska arvata, on see siis majanduslikel põhjustel või meeldib neile lihtsalt toimuva keskmes olla. Mees on eaga ainult küpsemaks muutunud. Lokkis juuksed langevad vabalt bändisärgile ning tema naeratuses on midagi paeluvat. Põselohud vist.
Järjekord on pikk ning ruum täis suitsu. Rea seisab iga minutiga Stinale lähemale, võtab lõpuks tal naerdes piha ümbert kinni, seob tema juukseid sõrme ümber krussi. Stina naudib mängu ning läheb kergesti kaasa. Ma tegelikult saan aru, miks sa lesbi oled. Ükskord, kui mu mees… Lotte isa, noh, kui ta mulle suhu tuli, siis ma mõtlesin ka, et äkki ma olen üldse lesbi. Ma peaaegu oksendasin reaalselt, jutustas Rea armsa naeratuse saatel.
Stina oskab vaid kaastundlikult noogutada. Kord kooli ajal sõnastas äravajuva peenisega tõtt vahtinud pinginaaber Stinale, et jobi maitseb nagu kalmaarimaitseline jahukaste, mida keegi roiskumiseni tulel on hoidnud. Sellest eliitkooli garderoobis peetud vestlusest sai Stina ellu kaasa teadmisi, mille vajalikkuses tol hetkel küll sügavalt kahtles.
Baarijärjekorras seisev tüdruk, kelle kaks sõpra üle kogu koridori lärmavad, kukub järsku poriseid saapajälgi täis plaatpõrandale pikali. Sõbrad tõstavad ta püsti. Rea haarab kiirelt baariletilt plastiktopsi ning laseb sel dušist täis niriseda. Ta ulatab topsi tüdrukule, kes on nüüd nurgas seisvale lauale pikali tõstetud. Üks sõpradest hoiab kohusetundlikult tüdruku jalgu südamest kõrgemal, kuigi too proovib ise väriseval häälel selgitada, et temaga on kõik hästi.
Rea otsustab olukorda pehmendada. Ma lugesin Telegramist, et kui inimene mõneks sekundiks teadvuse kaotab, kantakse see automaatselt Mark Zuckerbergi infobaasidesse.
Minestanud tüdruk joob Read kuulates veetopsi ühe sõõmuga tühjaks. Uhh, Stina leiab, et Reas on midagi quirky´t. Aga mitte nagu selline manic pixie dream girl, vaid peaaegu süüdimatult ja kogemata.
Koridorisopp minestanud tüdrukust veidi eemal tundub Reale sobiliku maandumispaigana. Põrand on külm, kuid Stina mõistab, et pudelilt on kork läinud – nüüd tuleb see põhjani juua. Stina jääb Rea huuli jälgima: vasak silm, parem silm, huuled, vasak silm, parem silm, huuled, naeratus. Rea suudleb Stinat. Veidi aja pärast libistab Stina oma hoolikalt viilitud küüsi Rea sukasäärt mööda üles ja alla, aeg-ajalt piiludes, ega kedagi möödumas pole. Nurgatagune seks miniseelikus kaaslastega on nagu nõukaaegne elamurajoon – ei midagi uhket, aga kõik vajalik on käeulatuses.
Rea silmab midagi ning võpatab. Issand, ma vaatasin, et see on mu vend!
Miski selles hüüatuses mõjub Stinale kui ainukesele lapsele heldimapanevalt. See pikkade juustega blondiin?
Jaa, mu vend on nüüd naine.
Õde siis?
Nojaa, ta vahetas sugu… mingi… kaks aastat tagasi nüüd. Ei, aga ta on alati imelik olnud. Lapsena meeldis talle ema nailonsukkpükstes ringi käia näiteks. Ja ta pani kõik mu küünelakid pihta.
Ta räägib edasi kaitseväest, väites, et tegelikult ei julgenud õde lihtsalt ajateenistusse minna ning otsustas seetõttu sugu vahetada. Stina käsi tõmbab jutu peale krampi ning kulm veidi kipra. Järgneb jutt eesti keele säilitamisest, negatiivsest iibest ja muust kaasnevast. Stina tajub, et on vaid aja küsimus, mil Rea tõmbab rinnahoidja seest välja kokkuvolditud Eesti lipu ning hakkab laulma „Mu isamaa on minu arm“. Ja kuigi Stina on jõudnud juba sinnamaale, et läbi aluspesu aimata, kui märg Rea on, tunneb ta korraga, nagu sõidaks südasuvel paljaste kintsudega liumäest alla.
Kui mõnes raamatus või lavastuses pole kahe naistegelase vahel mõtestatud dialoogi, saab teos Stinalt puid alla. Oma suhetes ta sama reeglit ei järgi – mida vähem juttu, seda siiram. Stina võtab klaasist otsustava lonksu ning teeb märkuse, et peaks vaatama, kas Ekkel ja Liisbetil on kõik hästi. Ta suudleb Rea reie sisekülge ning sätib seeliku korralikult üle ta kintsude.
Ekke ja Liisbet on juba gümnaasiumi algusest peale turteltuvid, kelle üle isegi õpetajad armsalt nalja viskasid. Ekke on viikingit meenutav pothead, kes vihkab kapitalismi, kuid juhib ise idufirmat. Nad elavad Liisbetiga armsas korteris, mille rõdule on istutatud maitsetaimi ning uksematil on lääge kiri „lase armastus tuppa“ või midagi sellist. Praegu on nii Ekke kui ka Liisbeti vanemad mingit laadi šokiseisundis, et neil endiselt lapsi pole. Liisbet saab iga kuu anonüümsetelt saatjatelt postkasti flaiereid munarakkude külmutamise kohta ning Ekke isa võttis möödunud suvel kätte oma veel olematule lapselapsele maja tagahoovi liivakast valmis ehitada. Hetkel on sellest asja vaid naabruskonna kassidele kusemiseks, kuid sõnum jõudis pärale.
Muidugi kaalusid Ekke ja Liisbet ka koera võtmist, kuid see pidavat olema keerulisemgi kui lapse kasvatamine. Kusagil pool aastat tagasi osales Liisbet keraamikakursusel, kus ta üle pika aja uuesti Roni nägi. Nad polnud Stina ja Roni suhte ajal eriliselt kokku puutunud, kuid nüüd võisid nad tundide viisi jutustada lavendliõlist, himaalaja soolast, tantraseksist ja kõigest muust, mis Stinal südame pahaks oleks ajanud. Sellest ajast peale sai Ronist Ekkele ja Liisbetile midagi lemmikloomataolist. Kuigi Ekke ja Liisbet katsetavad hetkel ka avatud suhet, mõistavad nad arutamatagi, et sädet ei tekiks ka ühisel lõkkeõhtul. Nii käidi koos tennist mängimas, Raekoja platsil jõulukuuske pildistamas ja veini degusteerimas.
Ekke ja Liisbet on vajunud esimesele diivanile, mis saabujat tervitas. Kui Stina nende ette kükitab, alustab Ekke viivitamatult. Stina, see ei ole üldse võib-olla see hetk. Aga ma tahaksin ikkagi ära mainida. Saame seda kunagi pikemalt arutada, lähme võtame kohvi või…
Sellise jutu peale kangestub kogu Stina keha. Nonii, anna tulla.
Ekke köhib hääle puhtaks. Me ei ole sulle sellest rääkinud, aga me oleme juba mõnda aega püüdnud rasedaks jääda.
Liisbet täpsustab, et tegelikult on ikkagi tema see, kes on püüdnud rasedaks jääda.
Jah, no jah. Aga me pole… Liisbet pole jäänud. Mis see… viis-kuus kuud juba? Ja me mõtlesime, et äkki saaks keegi meie last ise kanda.
See on illegaalne ju?
Mitte igal juhul.
Stina otsib julgustavat pilku Liisbetilt, kes jõllitab kaame näoga põrandat.
Liisu, sul on kõik ok või?
Me mõtlesime lihtsalt, et… noh, võib-olla sa muidu ei koge kunagi rasedust.
Ekke on spiidis peaga täiesti hoos. Ta sõidab Liisbeti lausele sisse. Kuulasin ühte podcast´i, et rasedus võtab igasugused haigused ära. Ja sa oleksid meie lapsele siis nagu tädi või midagi.
Liisbet pigistab hetkeks Stina reit, jookseb läbi koridori ühte magamistuppa, sealt järsku selg ees välja ning poeb lõpuks koridorikappi. Stina vaatab Ekkele otsa. Ekke juba tõuseb, et Liisbetile järele minna, kuid Stina otsustab Liisbeti eelmise žesti põhjal talle ise järele joosta. Ta ronib Liisbeti järel tillukesse kappi: kalamehesaabaste, spordikoti, Donald Trumpi kummimaski, jõuluehete ja muu sellise vahele.
Mida vittu, Liisu?
Anna andeks.
Mille eest?
Kogu selle… asja.
See ei olnud sinu idee, ma sellest sain ju aru.
…
Jesus Christ.
Liisbet räägib alati vaikselt, aeglaselt, kaalutletult. Kõik, mis ta suust välja tuleb, kõlab, nagu võiks see kuuluda mõnda raamatusse. Nüüd niriseb Liisbeti ninast üle huulte peenikese ojana tatti. Tema nägu on punane ning Stina küsimuste peale ahmib ta vaid õhku. Stina ei oska teha muud kui öelda, et kõik on korras, ja Liisbeti pead silitada. Ta on Liisbeti varem vaid kolmel korral nutmas näinud: kui tema vanaisa suri, kui ta keemia semestrihindeks nelja sai ning kui lumelauaga sõites rangluu murdis. Vabandamaks oskamatust Liisbetile kuidagi teisiti toeks olla, otsib Stina midagi, millega Liisbeti näol voolavat tatiniret piirata. Ta torkab käe spordikoti küljetaskusse ja leiabki sealt paki Zewa pabersalvrätikuid, millega pisaraid ja tatti kuivatada.
Liisbet viitab oma puusadele. Mul on madal valulävi, imetamine tekitab külmavärinaid, kogu see sünnitamisjärgne depressioon ja…
See on väga halb viis mind veenda.
Ma kardan sünnitamist, aga ma võiksin ema olla. Mulle meeldivad beebid…
… ning lasteaiakohtade otsimine, Põrsas Peppa… ja muud lastehaigused? Stina istumise all on eriti ebamugav kummisaabas. Ta püüab keskenduda Liisbeti jutule, kuid niheleb.
Ühesõnaga kogu see… emaks olemine. See on imeline, võtab Liisbet sõnajärje üle.
Stina õngitseb kummiku tagumiku alt välja ning riputab selle nagisse.
Liisbet vaatab talle sügavalt silma. Stina, ma tegelikult ei lõpetanud pillide võtmist ära. Ma lihtsalt ei ole suutnud veel. Ekke ei tea, ta nii tahab last. Oskaks ta ise sünnitada, ma võiks kätt hoida. Ja see avatud suhte värk ka… mis siis, kui ma üldse kellestki teisest rasedaks jään?
III
Pärast poolt tundi kapis istumist läheb Stina baarist Liisbetile uut drinki tooma. Ta seisab kümnemeetrises järjekorras, millesse Ron vahele lõikab, et Stina kõrvale seista. Ta kallistab Stinat, justkui poleks nad aastaid kohtunud.
Kõik hästi?
Jaa, sul?
Kõik hästi.
Rohkem ei oska Stina vestlust edasi arendada, olles mõttes endiselt surrogaatšoki radadel. Ron vaatab otsiva pilguga ringi, puhub põsed õhku täis, puurib Stinale suurte silmadega otsa ning osutab siis seinal olevatele joonistustele.
Ja mitte ühtegi peenist!
Ron ajab näpuga seinal järge ning loeb Stinale ette tsitaate filmidest, roppusi, armastusavaldusi ja muud sellist.
Miks sa kirjutad mulle ainult siis, kui sul igav on?
Ron vaatab Stinale otsa ning ütleb süütult, et see on täpselt nagu nende suhe. Stina küsib, et mis mõttes.
Sa kirjutad mulle siis, kui sul pole kellegi teisega välja minna. Ja päris ausalt… päris ausalt see teeb haiget natuke.
Mhmh, vabandust.
Me oleme liiga vanad, et olla noored ja rumalad. Aga samas liiga noored, et mõista, mida, miks ja kuidas me oleme.
Ahah, ju vist.
Stina pilk jääb mingile Sartre’i tsitaadile. Ta tunneb, et pükskostüüm on talle kitsaks jäänud. Et juuksed on pesemata. Et õhtu jooksul on liiga palju higistatud ja et talla all on vist vill. Oma kehas on jube ebamugav viibida ning kui saaks, eralduks ta sellest silmapilkselt. Ta noogutab Roni jutu peale.
Vabandust, et ma sind kiusan kogu aeg. Sa võid olla hetero ja käia feminiinselt riides. Ja väga austan soostereotüüpe purustavaid tüüpe. Äkki sa oled üldse mittebinaarne, vabandust, ma pole nagu üldse mõelnud. Ma nokin sind, sest mul on endal mingid… probleemid.
Ma vahel mõtlen, kas sa üldse armastasid mind. Ja sellel polegi vahet, kõik on okei. Ma lahendan seda nagunii juba oma psühholoogi juures. Aga ma igatsen sind… sõbrana.
Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Ma arvan, et ma olin armastusest ka natuke valesti aru saanud. Et noh, ma ühel hetkel sain aru, et see, mida ma tunnen, ei ole vist armastus. See on pigem nagu empaatia, venitab Stina.
Tal on tunne, nagu oleks ta mõttelõng taldrikutäis spagette, mida mõni idaeurooplane kääridega lühemaks hakib. Ta hingab sügavalt.
Ja armastus on vist see, kui sa saad ise meelega natuke rohkem haiget, et teine vähem saaks. Aga ma polnud seda varem tundnud. Igal juhul, megasorry, anna andeks. Ise olin rumal.
Nurga tagant jookseb välja Rea, käes kaks viinapitsi. Ta püüaks justkui Roni keha läbida, kuid see kujuneb kirglikuks kallistuseks. Ron võtab alguses veidi kohkununa Rea käest pitsi, nad teevad koos ühe shot´i, misjärel Rea suudleb teda, lükkab vastu seina ja surub sõrmed entusiastlikult ta lakistesse juustesse. Stina võtab hetke, et veenduda, kas Ron on olukorras ikkagi vabatahtlikult, ent kui Ron Rea sülle võtab ja läbi koridori ühte magamistuppa tassib, püüab Stina pildi kiiresti oma peast kustutada.
Ta tunneb Liisbeti kätt oma õlal. Liisbet, kes näib end paremini tundvat, ütleb, et viib Ekke koju, sest too on purju jäänud. Stina jääb kahe klaasi õllega leti äärde seisma. Sõnasabast võtab kinni vana rokkar.
Ma võin ühe neist tagasi osta. Teeme ühed õlled?
Tema hääl on kähe. Stina loodab, et rokkar teda üheltki ürituselt ei tunne.
Bob.
Stina. See on su sünninimi?
Ei, ise panin.
Lahe. Mu bioloogiaõpetajal oli tigu, kelle nimi oli Bob. Aga koristaja arvas, et keegi jättis oma katse järel laga koristamata ning viskas kogu teo akvaariumi prügikasti.
Rokkar kergitab hetkeks kulmu, naerab seejärel ning viipab siis, et Stina leti taha kott-toolile istuks. Stina märkab, et ta käed värisevad kergelt. Ta mõtleb hetkele, kui Ron Reaga ära kadus. Kogu õhtu jookseb filmilindina silme eest läbi. Auavaldusena postrile, mis isal garaažis rippus, tahab ta järsku baarinurgas meest suudelda, tal kõvaks ajada ning siis takso tellida. Ta on ju aastaid suutnud sõbralikult jagada meestega voodit, köögilauda, auto tagaistet ning ministeeriumi koristajakonkut. Ja küsimusele, kas ta otsib lihtsalt vanemate meeste heakskiitu või on ehk ikkagi biseksuaalne, ei tea Stina ise ka vastust. Ega otsigi. Stina mõttelõnga katkestades hakkab rokkar hoopis millestki muust rääkima.
Ma mäletan, kui mu naine… me lahutasime juba mitu aastat tagasi, aga ma mäletan, kui ta mulle esimest korda ütles, et armastab mind. Olime koos ühel kontserdil. Ta oli mul kaisus kuidagi niimoodi. Muusika oli vali ja ta tuli mu kõrva äärde, pidi peaaegu karjuma, aga ta ütles maarmastansind. Ja tead, ma mäletan seda tunnet, kuidas kõik seest korraks tühjaks läks. Ja ma ütlesin seda vastu, nagu oma esimesi sõnu. Nagu alles leiutaksin inimkeelt või midagi. Ma peitsin pea tema juustesse ja olin niimoodi hästi lähedal, kogu keha värises. Noh, tead seda tunnet?
Ma pole kindel.
Oled kellegi öelnud, et teda armastad?
Seda ju ikka.
Aga tundnud, et see ongi kõige õigem asi, mida öelda?
…
No näed siis.
Stina mõistab, kuidas on maailma iseenda jaoks nii selgeks mõelnud, et mõte on kinni kiilunud. Ta ei ole solvunud, et mees temaga täna magada ei taha, vaid üllatunud, et mees sai enne teda ennast aru, et ega ta isegi ei taha. No vot, on vanamehi, kes ei taha valimatult noori naisi keppida.
IV
M.
7/10. Seks oli hea. Raju, nagu tema kirjutamisstiilgi. Ainult et tahtis, et ööseks kaissu magama jääksin. Lubas hommikul pannkooke teha.
L.
6/10. Tema lavastused on poliitiliselt provokatiivsed, kuid päriselus põeb liiga palju „tubli tüdruku“ kuvandi pärast.
V.
8/10. Huvitav kogemus. Olime seitse tundi järjest voodis. Olin vist juba mingi kolm korda tulnud, kui ta ütles muigega, et ma olen vist selline inimene, kes oskab maailma vaid teiste inimeste kaudu kogeda. Nii muuseas. Ja ta ise on näitleja.
E. ja U. E.
9/10. Üllatav! R. ja tema abikaasa lavastused pakatavad kristlikust moraalist, aga eile toimunus polnud midagi kristlikku. Peale ligimesearmastuse.
J. ja L. J. T.
3/10. Poole kolmeka pealt hakkas tunduma, et E. ja L. on pahased mu peale. Või oli neil kahekesi toredam. Megaparanoia. Igal juhul olen vist valmis monogaamiaga eksperimenteerima.
E.
1/10. Läksin ülemusega tülli, siis sain teada, et mind ei valitud ühte Prantsusmaa kriitikaresidentuuri, õhtul oli Lastekodu tänaval pidu. Kohtusin ühe muusikuga. Läksin tema poole, sain isegi aru, et ega ma ju päriselt ei taha. Ma ei ole kordagi tundnud, et tahaksin mehega magada. Olin teismelisena palju tema muusikat kuulanud, selle pärast vist. Linnuke kirjas. Hommikuks jõudsin koju, ligunesin tund aega duši all. Parem ei hakanud.
R.
6/10. Kõik oli imeline, aga hiljem selgus, et ta käib selle psühholoogi juures, kelle juurde minna tahtsin. Nüüd oleks veider. Oleks enne teadnud, oleksin pigem psühholoogi valinud.
V
Stina tunneb, kuidas õlu kurku kerkib. Ta tellib takso. Kui ta taksosse istub, helistab Liisbet ja küsib, kas võib Stina juurde ööseks tulla. Ekke on koju magama viidud, ta on purjus, aga Liisbetil on veel midagi hingelt ära rääkida. Kui Stina taksoga kodu ette jõuab, tõmbab ta ühe sigareti, mille suitsetamise ajal jõuab kohale ka Liisbet. Nad võtavad koos meigi maha, jutustavad, kuni väljas päike paistma hakkab. Päikesetõusu ajal jäävad nad Stina suurde voodisse magama. Liisbet võtab Stina sõbralikult kaissu ning kuigi Stina seda talle ega endalegi kunagi ei tunnista, tõmbab ta Liisbeti endale veel lähemale. Veel enne, kui Stina täiesti magama jääb, ütleb Liisbet, et ta oleks võinud ise tegelikult koju ka jääda, aga tundis, et äkki vajab Stina vahel kedagi, kes teda päriselt hoiaks.
Heneliis Notton (21): „Ma arvan, et kunst-kirjandus-teater pole haldjamaailm, mille loojad võivad kunsti lipu all vastutusest kõrvale hiilida. Kui sa oled vägivaldne sariahistaja, kirjutad lastele nilbeid sõnumeid või kasutad oma võimupositsiooni teiste väärkohtlemiseks ära, ei toeta ma ka sinu loomingut. Kunsti tehes ei pea genitaalid püksist välja rippuma ning mõned sillad ongi põletamist väärt.“
