Ave Taavet
„Valerahategija”
Värske Raamat, nr 26, 2020
Kui paljud debüütraamatud nõuavad lugejalt julgust tundmatus kohas vette hüpata, olla tunnistajaks esimestele sammudele ja esimest korda avanevatele maailmadele, siis Ave Taavet on eesti kultuurimaastikul end juba üsna jõuliselt kehtestanud. Karikaturist, kolumnist, dokumentalist, humorist, lisaks animaator ja kunstiõpetaja – Taaveti teemad ja tegelased on huvilisi ümbritsenud juba pikemat aega. Seda poolküpset debüteerijapositsiooni on ka „Valerahategijas” tunda. Midagi on tuttavlikku, midagi on nagu juba valmis, aga see pole veel kõik, sest miski hästi kihvt, uus ja omanäoline alles ärkab. Taaveti maailm laieneb, hõlvab, põimub, imbub.
Kogumikus on neliteist lugu, mis on vormiliselt üsnagi eriilmelised. Siit leiab lühemaid ühesoojalugusid (nagu nimilugu või „Valter ja kalakari”), aga ka ühtse teema alla koondatud vinjette nii lesestumisest kui sisenevast Koprovist, mõned, nagu „Täispilet” ja „Aadu saladus”, on jälle austusavaldused klassikalisele lühiloovormile. Intervjuus Värskele Rõhule on Taavet öelnud, et ta alustab kirjutamist just enamasti tegelastest, mitte motiivist ega konfliktist[1] – siit pole jälle kuigi pikk samm väiteni, et iga loo vormgi on just selline, nagu tegelase jaoks kõige paremini sobib. „Valerahategija” on eelkõige elukoht, Ida-Euroopa magalarajooni paneelmaja, kus iga akna taga on keegi ning selle kellegi kujundatud ruum, tema asjad, lõhnad ja lood.
Animatsioonilikkus
Tegelased, asjad ja ruumid on hämmastavalt pildilised ning usun, et seda on tunda ka siis, kui ei tea Taaveti tausta või seda, et esialgu pidi mitmest loost saama animafilmistsenaarium. Igal väiksemalgi detailil on selge, ühekordse joonega tõmmatud piir, asetus kaadrikompositsioonis ja kestus: „Mütsi kõrvalapatsid liiguvad trammi loksumise rütmis paremale ja vasakule, vasakule ja paremale, lüües Jürit kergelt näkku” (lk 114). Veelgi enam, pildistuvad ka sellised asjad ja nähtused, mis seda muidu ei tee – mõelgem näiteks, mis saab küll ohkest siis, kui „ohkas raskelt” asemel öelda „väljutas raske ohke” (lk 26)? Ka tema ärkab ellu, kolib Taaveti paneelmajja ja hakkab endale pikaldaselt borši soojendama. Igal asjal on iseloom ja värv, sest selle kirjeldus on niivõrd täpne. Kui keegi liigub „piki linoleumi ja roheka krohvikihi kokkupuutejoont” (lk 14), tean täpselt, milline ja mis lõhnaga on kogu ülejäänud ruum, ning kui keegi ostab „kassile natuke krõbinaid ja endale präänikut Klassikaline” (lk 25) (jah, präänikut Klassikaline!), näen inimest, tema kilekotti ja ammu surnud abikaasa raamitud portreed kummutilinikul.
Kuid peale detailitäpsuse on animatsioonilikkusel ka teine, veel olulisemgi külg – kõik on võimalik, sest kõik on üks. Joonisfilmis võib karussellist sujuvalt saada hoopis keerdtrepp või kohvitassis suhkrut segav lusikas, kulinaaria võib seostuda mullastiku ning energiatööstus hingevaluga. Taavetki ei piirdu argireaalsusega, vaid ühendab seda kõigi teiste võimalike tegelikkustega. Mõnikord võtab selline ühendamine üsnagi lihtsa ja konkreetse küsimuse kuju, mis on ka maagilise realismi austajatele hästi tuttav: „Mis juhtuks, kui sisestaks niisugusesse igapäevasituatsiooni just naasuguse elemendi?” Nii hakkavad sündmuste ahelad hargnema näiteks võimekate tsirkusetegelaste töötuksjäämisest, vanadekoduelaniku Aadu võimest väljutada endast erisugust heatujunänni või kohtumisest kummalise looma või tundmatu anumaga. Sedasorti üsnagi lihtsates lugudes on autori mõttelõnga küll mõnus jälgida, sest silme ees lahti rulluv pilt on värvikas ja püstitatud küsimus leidlik, aga selle lahenduskäik ei paku enam erilisi üllatusi. Teekond on turvaline – rööpad on ees ja lõpp-peatus numbri järgi enam-vähem aimata, naudi ainult sõitu.
Ajuti on kõikvõimalikkus aga raskemini tabatav ja see teeb asja põnevamaks. Seda tüüpi ootamatud ühendused on eriti esil jutukestes nagu „Sügis ehk Pedro seadis viiuli häälde”, „Silitada siili” ja „Kosmose kodustamine”, aga ilmutavad end ka mitmes teises tekstis. Ühest reaalsusest ning vormist teise liikumine on Taaveti jaoks sama loomulik kui kartmatute laste reis seinale soditud džungli kaudu neljandasse dimensiooni ja tagasi. Nihestused toimuvad äkki ja nagu muuseas, neid võib olla raske märgatagi. Lugejal kaob jalge alt kindel pind, sest reegleid ei rikuta mitte ühel, lihtsasti sõnastataval põhimõttel, vaid kõikjal korraga ja ainult natuke – Pedro viiuli noodikirjaks võivad olla pesunöörid ja elektritraadid ning inimeste elurütmi saab juhtida läbi tänavakorrashoiu. Põhjusliku loogika asemele asuvad asjade sisemised seosed, nii et asi pole enam ainult asi, vaid ka kõik muu, millega see piirneb. Ja siis, otsekui nipsust, on kõik jälle vanaviisi – maailmade võimalikkust on hetkeks näidatud, aga ei jää sinna pidama ning jõuan tagasi postsovetlikku argipäeva.
Rööbaste asetamine
Selline võimalikele lugudele, ruumidele, reaalsustele viitavate radade kättenäitamine teeb Taaveti väheste sõnadega ehitatud maailma pea piirituks. Tähelepanu võib olla küll ainult ühel köögilaua taga istuval tegelasel, aga ka see, mis parasjagu aknast paistab või kes elab kõrvalkorteris, on otsekui võrdväärsena kohal. Jüri „mõtleb aeg-ajalt tahtmatult sinivaalale” (lk 116) ja kui Anton pillab Ljusja jalga kahvli, teeb see „pigem mentaalset kui füüsilist valu” (lk 97), ent miks peaks mõtlema just sinivaalast ning mis Antoni ja Ljusja vahel täpsemalt toimub, pole nende lugude fookus. See aga ei tee neid küsimusi kõrvaliseks, vaid osutab, et vastamiseks on vaja lihtsalt mõnd teist lugu – sama hästi võiks rääkida Lermontovi-nimelise 32. lasteaia armulugudest ja mainida muu hulgas nõudeluugi kaudu sisenevat Koprovit, aga Taavet on otsustanud rääkida Koprovist. Maailmaruum on liiga lai, et seda ühtede (või kasvõi kõikide) kaante vahele panna, ning „Valerahategijas” nähtavaks tehtud valikud ei lase seda unustada.
Seesama teistele võimalustele viitamine toimub ka fiktsionaalsest maailmast väljaspool. Tasapisi hülgestuva lühiproosategelase Viktori jaoks võivad „kultuuriline identiteet, sotsiaalsed konventsioonid ja ühiskondlik sidusus” (lk 45) küll olla võõrad mõisted, aga Taavet ja keskmine lugeja tunnevad neid see-eest üsna hästi. Sellised müürilehelikud sissepisted paigutavad muidu ajatud lood ühiskondlikku konteksti, mis tegelastesse ja sündmustesse kuidagi ei puutu. Kui Taavet kirjutab, et olümpia-Miša oli „oma ringkondades hinnatud semiootik” (lk 47), tundub Miša salaelust naljakamgi see, et lugeja teab seda „oma ringkondades hinnatud olemist” hästi, ja kui ema pakub karjuvale jõnglasele „erinevaid materiaalseid hüvesid” (lk 115), virguvad kiirest uinakust ka need ajusagarad, mis tegelevad (igamehe)kasvatusteaduse ja (-)kapitalismikriitikaga. Toimub pidev kontekstualiseerimine, piiritlemine, raja valimine – Taavet on küll kirjutanud lühilookogumiku, aga esseistikatki pole unustatud. Ka kogumikku laiali puistatud kultuurilised viited kannavad mingil määral sarnast, tehtud valikuid rõhutavat funktsiooni. Nägin enda meelest nii Viidingut, Puškinit, Ellen Niitu kui Lindgrenit (või seostasin ehk „väiketonti” ja Vaasalinna liiga meelevaldselt?) ning iga selline kohtumine tuletas meelde nii ülejäänud kirjanduse olemasolu kui minu otsust lugeda just Taavetit.
Kosmos ja kirjandus
Kahjuks satub see nauditav, lahtisi otsi jättev jutustusviis ohtu, kui minategelase positsioon kirjanikult-kõiketeadjalt kellelegi teisele anda. Lugudes nagu „Saudade rústica” ja „Valerahategija” pole sellega muret, sest ka jutustaja valdab kirjandust ja kasutab selle võimalusi, tema identiteet ei sea jutustusele piire. Vastupidigi, mõlemas loos hakkavad jutustaja siseilma ja kirjanduslikkuse piirid hästi mõnusalt hajuma: „Loojang ise on mulle sein, mille vastu nõjatun. Olen päevavaras ja velbas, kelm ja puhvaika siselooder! Poolenisti silmapiiri taha vajunud päike moodustab mõnusa uru, kus kerra tõmmata, ja las keegi teine kustutab tuled.” (lk 30) Aga näiteks „Lesepuu ehk Seitse surmavinjetti”, mis koondab enda alla seitsme naise leseksjäämise lood, teeb tahes-tahtmata oma eriilmelistele jutuvestjatele järeleandmisi, nii et lugusid ei vürtsita enam sõbralik kõrvaltpilk, mis neid maailmale avatuna hoiaks. Sõna saavad „Valerahategija” trepikoja elanikud ise, ja nemad pole ju kirjanikud, vaid lihtsad inimesed, kes vahendavad sündmustikku umbes samamoodi nagu intervjueeritavad uudistereportaažis. Ka nii võib, aga avaruseigatsus jääb veidi kripeldama.
Sest tõesti, just need avad, mille jätab kirjandus, see turvalisest trammiaknast ajuti vilksatav kosmos, mis visuaalile ei allu, paelub mind Taaveti maailmas kõige enam, pigem selle napi annustamise tõttu kui kiuste. Mida kindlapiirilisem kontekst ja ebamäärasem piiriületus, seda nauditavam on. Kuigi olen sobivaid näiteid juba toonud, olgu neile lisaks siin ka mu ületamatu lemmik: „Viktor liigutas vuntse ja inises abitult. Ei ole palju mooduseid, kuidas ümbritseva maailmaga kontakti astuda, kui oled hüljes. Ei ole palju asju, millest unistada, kui oled mees.” (lk 45) Kuna esiteks ei mõjuta tsitaadi viimane lause üldse loo kulgu ja teiseks on meestel ikkagi üsna palju asju, millest unistada, tekib vaakum, kust edasi ei oska kuhugi minna. Milline segadus ja täiuslik harmoonia samal ajal! Kogu võim on sõnadel, mis teevad mida iganes – kui ei ole palju asju, millest unistada, siis ei ole. Otsekui kogemata on kehtestatud kirjandusreaalsus, mis jätab kõik otsad lahti ja logisema.
Suletus ja avatus, kindlus ja pidetus, pilt ja sõna – kui teha nägu, et kõige kaheks jaotamine on paslik ning et arvustuse pealkirjaks valitud „Kosmose kodustamisest” pärinev tsitaat pole siin tasahilju juba päris ära kurnatud (ega räägi iseenda eest), võin need terviklikkuse huvides ka kokkuvõtte tegemisel appi võtta. Tramm, mis koondab suurepäraselt nii Taaveti argipäevasust, konkreetsust kui usaldusväärsust sihtkohta jõudmisel, on täiesti loogiline. Ja maailmaruum, see on ju piiritu fantaasia – lahtised otsad, ainukordsed seosed ja kaaluta olek. Üks ilma teiseta on igav, teine ilma esimeseta absoluutselt ligipääsmatu (järgmine peatus: „Kosmos”). Priit Pärn rääkis mullu sügisel Tartu Ülikoolis peetud loengus, et just need, loogika ja fantaasia, peavad hea karikaturisti puhul tasakaalus olema. Laiendagem seda mõtet kriimsilm-Taaveti teistelegi ametitele. Kusjuures, õppida olevat Pärna sõnul võimalik just teist, fantaasiat. Universum paisub, aga tramm sõidab sama rada, ehk ainult ägiseb kurvides.
[1] Kaisa Ling. „Intervjuu Ave Taavetiga. Maagiline naivist peidab tõrva meepotti” – Värske Rõhk, nr 68, 2020, lk 16–27.
