*
Hodao sam … „Olen käinud“, aga süda kisub ikkagi hoopis lihtminevikku kasutama. Mõtlen judinal serbohorvaadi keele tegusõna ajavormidele ja sellele, kuidas neid praktikas kasutatakse. Lihtminevik ei ole enam popp, selle asemel kasutataksegi pigem täisminevikku, ent saa siis aru, kui kaugel tegevus omadega on. Oeh, las ta jääb, vähemalt pole aorist.
*
Mu sõnaraamatud ütlevad, et zamah[1] on serbitsism. Aga teised sõnaraamatud teda jälle selleks ei pea. Muidugi pole vahet, kummas keeles kiikuda, ent huvi on suur. Võibolla peaks murdesõna kasutama. Guugeldan, millisest Horvaatia piirkonnast autor pärit on, lootes leida midagi põnevat. Pettumus – Zagrebist. Aga tema raamatu avaldas ometi Belgradi kirjastus. Loen intervjuud. Päritolust sotti ei saa, aga saan teada, et talle meeldib sari „True Detective“, mida ma küll kunagi vaadanud pole, ent mis olevat pessimismi ja nihilismi täis. Huvitav, kas ta on ise ka Ligottit ja Ciorani lugenud? Huvitav, kas peaks seda kusagile tekstidesse sisse lugema?
*
Tänane luuletus ei kõnele minuga eriti. Tunnen, et tahaksin taustaks serbo-horvaadikeelset muusikat kuulata, nagu tõlkides tihti teen. Vähemalt arvan, et tahan, sest mõte hajub kusagil otsuse ja teoks tegemise vahel ning lõpuks avastan end hoopis midagi muud kuulamast. Luuletus ei hakka rohkem kõnelema ning jätan ta praegu hoopiski kõrvale. Hiljem panen mängima esialgu soovitud muusika[2] ja proovin jätkata, ent tulutult. Lükkan selle luuletusega töötamise ebamäärasesse lähitulevikku ehk homsesse.
*
Väljend ayam cemani tundus esmapilgul tähistavat midagi eksootilist ja türgipärast (siiski Balkan ju!), ent tegu on süsimusta kanatõuga Indoneesiast. Tunnen kerget argipäevapettumuse kihvatust ning mõtlen, et elu võinuks selle koha pääl olla põnevam kui üks netiotsing.
*
Milleks kõik need kõplad ja labidad ja kasvuhooned …? Kas see ongi agraarpunk või midagi?
*
„Ma ütlesin sinine ja inetu, jumal küll, / leave britney alone.“ Tahaksin tõlkijana neutraalseks jääda, ent võitlen pääaegu vastupandamatu tungiga see luuletus viimase värsi tõttu valikust välja jätta. Mida aeg edasi, seda enam püüan inglise keele eest pageda, ent isegi sellist päritolu tekstid, minu refugium, ei paku enam varjupaika. Hääkene küll, mul seda muret pole, aga tahaks sapiselt küsida, kas inglise keele oskus on nüüd vajalik ka kõigist teistest keeltest tõlkimiseks? Surun esialgse soovi maha, miski muu tundub siinkohal olulisem.
*
Akobogda. Pole varem säärase sõnaga kohtunud. Uurin. Tähendab „kui Jumal tahab“. Ilmselt on fraas siis Bosniast pärit, öeldakse araabia keeles käibeväljendina ju sedasama, inshallah. Loen lühikest kommentaari, kust saan teada, et horvaatidel olla kombeks öelda bogteveseli või bogtepitaj. Horvaadid katoliiklased, bosnialased moslemid, serblased õigeusklikud – teada värk. Mis sest, et osmanite kanna all olles saadi üksteisega suurepäraselt läbi ning keel ja aineline kultuur viimselt üsna sarnased on, suurte vabaduste saabudes (olgu siis 40ndatel või 90ndatel) mindi ikka üksteise kõri kallale. Nüüd jälgivad paranoilisemalt meelestatud mitte pelgalt seda, kas keegi ütleb purskkaevu kohta fontana või šadrvan, vaid ka seda, kas sama sõna hääldatakse lepo või ljepo. Küllap siis on akobogda’gi kuidagi laetud. Või siis mitte, sest lõpetasin enne nende luuletuste kallale asumist ühe horvaadi keeleteadlase artikli tõlkimise ning pärast seda näen kõikjal serbitsisme ja muud „võõrast“. Mõtlen, kuidas suhtuksid autorisse keelepuristid. Mõtlen Bosnia horvaatidele ning sellele, et keelestandardid põhinevad nii ehk naa Ida-Hertsegoviina murdel. On’s sääl vahet?
*
Olen juba ammu olnud ekstsentrilisel ja raskesti põhjendataval seisukohal, et kõrgtehnoloogiliste objektide mainimine luuletekstis võib olla küll lööv ja mõjus, ent muudab teksti ka automaatselt inetuks. Ei saa ju kirjutada oo, mu kallis neurokirurg / palun ole minu kuri demiurg või kapoti all klõbiseb mootoririhm / nii kena, nii kaunis on sügisene vihm. Kui luuletuses räägitakse droonist, siis ei saa see ju ometi olla ilus, sest droon ühes kõigi oma klemmide ja juhtmete ja kiipidega on kole. Kaalun luuletuse väljajätmist. Lõpuks moodustab kõplamine siiski liialt selge terviku, et seda teha.
*
Loen tervikut üle ning jään mõtlema värsile „kes armastab inimest, näeb taime“. Mingil põhjusel meenub vahva sõdur Švejki hüüatus „Ärge tulistage, elajad, siin on ju inimesed!“. Seejärel kohe joonealune märkus „Tõlkimatu serbohorvaadikeelne sõim“. Itsitan omaette. On loomulik, et tekste tuleb vaadata nende kirjutamise kontekstis, ent mõnikord tahaks assotsiatsioone vältida. Oleks muidugi igavam.
[1] Luuletuses „Kirja alustamine“: rekao matematika je i glava i panj i zamah – „öelnud, et matemaatika on latv ja känd ja kiikumine“ (toimetaja märkus).
[2] Kuulatagu kasvõi Ekatarina Velikat: www.youtube.com/watch?v=LdD8FtrsTfc.
Rauno Alliksaar (29): „Balkane, Balkane, Balkane moj, / budi mi silan i dobro mi stoj.“
